Mälestused langevarjuhüpetest.
Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
Jah, eks see raha puudus pitsitab igal pool. Samas on soomlastest näha, et säästes tahetakse ikkagi kurjemate yksuste lahingusvoimet maksimaalselt säilitada ja Utti garnison kuulub selle alla in corpore. Kouvola kandis asjatades on ikka nii koptereid kui kupleid taevas liikumas näha, muidugi mul pole statistikat, kui palju on lennutunde voi hyppeid kärbitud. Ametkondlik info ka.
Britid lugesid ilmselt kokku, kui vähe on nad langevarjureid kasutanud peale Normandia dessantti ja leidsid, et kogu rygementi regulaarselt lennukist alla loopida pole vaja. SAS ja SBS hyppab nagunii ja ilmselt ka paradest langevarjukool ja igast kompaniist 1 ryhm ning luurajad-pathfinderid. Nii et kui on vaja, siis saavad parad korraga pataljoni ekvivalendiga dessandi teha isegi säästueelarvega. Kui kuhugi vaja grupikesi poetada, siis esimestena saadetakse nagunii SAS ja SBS ning alles siis parad, nii et häda korral saaks ka paar kompaniid kiirkoolitada.
Britid lugesid ilmselt kokku, kui vähe on nad langevarjureid kasutanud peale Normandia dessantti ja leidsid, et kogu rygementi regulaarselt lennukist alla loopida pole vaja. SAS ja SBS hyppab nagunii ja ilmselt ka paradest langevarjukool ja igast kompaniist 1 ryhm ning luurajad-pathfinderid. Nii et kui on vaja, siis saavad parad korraga pataljoni ekvivalendiga dessandi teha isegi säästueelarvega. Kui kuhugi vaja grupikesi poetada, siis esimestena saadetakse nagunii SAS ja SBS ning alles siis parad, nii et häda korral saaks ka paar kompaniid kiirkoolitada.
Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
Kas nõukaaegsete kogemustega kamraade pole vahepeal foorumisse lisandunud (või pole nad teemat üles leidnud)?
sitt päev, kellele kurdad
Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
Natuke Lemeti antud adrelt, mis vastab tõele.
Десантник - волк, а волка кормят ноги
- Многие знают, какая красивая у десантника форма, но мало кто знает, как
тяжело её носить.
Sellega on kõik öeldud ja see praktiliselt ei puuduta langevarjuhüppeid .
Десантник - волк, а волка кормят ноги
- Многие знают, какая красивая у десантника форма, но мало кто знает, как
тяжело её носить.
Sellega on kõik öeldud ja see praktiliselt ei puuduta langevarjuhüppeid .
sitt päev, kellele kurdad
-
- Liige
- Postitusi: 171
- Liitunud: 28 Juun, 2007 21:36
- Kontakt:
Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
десантник=долбаёб
PS. See ka ei puuduta landevarjuhüppeid
PS. See ka ei puuduta landevarjuhüppeid
[i]Kui sa oled sattunud ihuüksi keset ääretut kõrbe ja sul on ainult pool liitrit vett, siis ära heida meelt.
Sul jätkub sellest elu lõpuni![/i]
Sul jätkub sellest elu lõpuni![/i]
Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
Sai ka käidud kunagi koos sõbraga(ca 2000). Pakkumine tuli läbi KLi, läbi viis Sõjaväe Langevarju Klubi ja hüpped ise toimusid Nurmsis. Viis hüpet, maksis kokku 800EEKi.
Esimene hüpe oli vähem hirmu kui teisel. Nimelt toimus esimene hüpe juba instruktorite pakitud varjudega. Teise ja ülejäänud pidi ise üksi pakkima. Varjudeks olid D-6 vene varjud. Kõrgus 700m, lennuk An-2. Varju pidi avama taimeriga avamisautomaat (väike metallkarp seljas), staatiline liin või rõngas.
Kirkaimad mälestused on "lennuk, pooltäis õliämber mootori all rippumas..", õhuturbulentsis tekkiv iiveldus (mõned isegi oksendasid), ja esimese hüppe ajal unustasin end lennuki uksele alla vahtima - siis kuskil peale 5sek, instruktor lihtsalt tonksas selga "kao alla". Pidurdamiseks võimalust polnud, olime kõik staatilise liini otsas reas, hakkad blokkima siis ei saa ka järgmised hüpata..
esimene-teine hüpe oli hirm, rõngast vari lahti ja võimalikult kiirelt aga kõik sujus. Kolmas-neljas oli kaif, võimalikult kaua üritasin vabalangeda (üle viie sekundi ei saanud aga need sekundid tundusid igavik). Mõlemal korral tuli maa "ootamatult", alles oli "aega on" ja siis järsku vaatad et maapind läheneb hirmkiirelt..
viimane hüpe oli mingi jama, tropid olid keerdus, mässasin tükk aega enne kui kõik lahti hargnes, hakkas tekkima kerge paanika, siis maandusin mõnusale pehmele pinnale aga õnnestus kuidagi õlaga mingi suurem kivi leida. Kaks nädalat järgi õlg valutas.
Õnnetustest: üks mõrastas seal jalaluu (maandus kivihunnikusse,ilmselt üks jalg sai rohkem koormust kui teine), üks pidi alla tulema varuvarjuga aga maandus õnnelikult (põhivari ei avanenud korralikult) aga midagi hullemat ei juhtunud.
Esimene hüpe oli vähem hirmu kui teisel. Nimelt toimus esimene hüpe juba instruktorite pakitud varjudega. Teise ja ülejäänud pidi ise üksi pakkima. Varjudeks olid D-6 vene varjud. Kõrgus 700m, lennuk An-2. Varju pidi avama taimeriga avamisautomaat (väike metallkarp seljas), staatiline liin või rõngas.
Kirkaimad mälestused on "lennuk, pooltäis õliämber mootori all rippumas..", õhuturbulentsis tekkiv iiveldus (mõned isegi oksendasid), ja esimese hüppe ajal unustasin end lennuki uksele alla vahtima - siis kuskil peale 5sek, instruktor lihtsalt tonksas selga "kao alla". Pidurdamiseks võimalust polnud, olime kõik staatilise liini otsas reas, hakkad blokkima siis ei saa ka järgmised hüpata..
esimene-teine hüpe oli hirm, rõngast vari lahti ja võimalikult kiirelt aga kõik sujus. Kolmas-neljas oli kaif, võimalikult kaua üritasin vabalangeda (üle viie sekundi ei saanud aga need sekundid tundusid igavik). Mõlemal korral tuli maa "ootamatult", alles oli "aega on" ja siis järsku vaatad et maapind läheneb hirmkiirelt..
viimane hüpe oli mingi jama, tropid olid keerdus, mässasin tükk aega enne kui kõik lahti hargnes, hakkas tekkima kerge paanika, siis maandusin mõnusale pehmele pinnale aga õnnestus kuidagi õlaga mingi suurem kivi leida. Kaks nädalat järgi õlg valutas.
Õnnetustest: üks mõrastas seal jalaluu (maandus kivihunnikusse,ilmselt üks jalg sai rohkem koormust kui teine), üks pidi alla tulema varuvarjuga aga maandus õnnelikult (põhivari ei avanenud korralikult) aga midagi hullemat ei juhtunud.
Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
Ema ütles, et ära sinna küll mine , siis ütles, et nojah lähed vanu aegu meelde tuletama. Sünnipäeva kingitus siis sellene.
sitt päev, kellele kurdad
Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
Kui käidud, jaga muljeid...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
Noh muljeid siis . Käisin tegin täna hüppe ära. Eelmisest on möödas 26+ aastat. Emotsioon siis? Enda peale vihane . Suht sihandene algaja tunne on hetkel . Lugesin vaevalt oma kukun 2 ära ja rebisin rõnga välja, kupli kontrollimise lasksin üle (läks meelest) hakkasin ümbrust kontrollima, sest eelmine hüppaja oli ebasoovitatavalt lähedal. Rebisin tagumised vabaotsad pihku ja punusin kaugemale. Eriti lollakas tuul oli täna, kutt kelle suunas ma liikusin, see hakkas hoopistükkis vasakule suht kiiresti kanduma. Mina aga olin ennast tuule suunda keeranud ja liikusin nii nagu peab. Siis tassis tuul mind vahelduseks selg ees tagasi, siis jälle edasi (maapinnal oli tuule kiirus kuni 6 meetrit sekundis hooti), ehk täielik idüll. Samas pidin kogu lennu jooksul enda asendit korrigeerima, sest tuul keeras varju pidevalt vastupäeva. Siis hakkas maapind liginema (millel oli purilennukite õhkutõstmise meeskond koos oma tehnikaga) ja mille peale nagu magnetiga sikutas . Midagi, vasakpoolsed vabaotsad pihku ja minekut, siis hakkas emake maa juba suht ligi jõudma, millel kasvavad väga kenad noored männid, ning mis üritasid minu maandumisplatsi keskpunktiks saada. Seega eesmised vabaotsad pihku ja punusin neist üle. Siis oli maa juba nii ligi, et rebisin tagumised vabaotsad alla. Maandumisel käis litakas kõvem kui ma mäletasin, pühkis jalad alt ja jooksin küljele, et varju kustutada. Instruktori poolt soovitatud kukerpalli ei pidanud teadlikult tegema, seda tegi minu langemise hoog. Korjasin varju kotti, ajasin silmad punni ja läksin varustust ära andma, poole põllu peal oli abikaasa koos pojaga vastas (nad üritasid videot teha, kuid kaotasid mind kohe silmist). Hüppasin varjuga nr.13, varju võttes ei pööranud numbritele tähelepanu, instruktor asju üle vaadates ütles, muigas ja arvas, et vast läheb kõik õnnelikult. Olin sellega nõus, ning kuna ma siia kriban, siis tundub, et niimoodi ka läks. Abikaasa ja poja ütlesid küll, et miks peaks üks terve ajuga inimene lennukist vabatahtlikult välja hüppama, sellest nemad aru ei saa? Terve aju?
Kokkuvõtteks:
"Enda peale vihane, nagu esimest korda oleks"!
"Krdi vinge ikka on"!
"Raisk, hammas on verel"!
P.S Tagantjärgi mõeldes, siis sellises vanuses ma oma esimest hüpet tegema ei läheks!
Kokkuvõtteks:
"Enda peale vihane, nagu esimest korda oleks"!
"Krdi vinge ikka on"!
"Raisk, hammas on verel"!
P.S Tagantjärgi mõeldes, siis sellises vanuses ma oma esimest hüpet tegema ei läheks!
sitt päev, kellele kurdad
Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
Olen õhtuti magama sättides emotsioone analüüsinud oma peanupukeses. 170+ kiirusel kurvi minnes kardan vähem kui lennukist välja hüpates. Ju olen vanaks jäänud ja kõrgusekartus on tekkinud . Siiski teeksin seda uuesti, siis tead milleks võimeline oled.
sitt päev, kellele kurdad
Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
No ega Sa viimasel ajal ju enam suurt sõita saagi- kogu aeg kulub pahteldamiseks...
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
Soe soovitus oleks mitte presenteerida avalikus meedias kinkekaarte, pileteid jm. millel vööt- ja muud koodid ning mis omavad rahalist väärtust. Sellist infot on kerge kuritarvitada.jackpuuk kirjutas:Sünnipäeva kingitus siis sellene.
Elu on liiga lühike et raisata seda lollide peale tõestamaks et nad on lollid /道德经 (Dàodéjīng)/
Parem olla tark ja rikas kui loll ja vaene...
Parem olla tark ja rikas kui loll ja vaene...
Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
Selle peale ei tulnudki, edaspidi olen ettevaatlikum (kinkekaart küll oma väärtuse nüüdseks kaotanud), aga suured tänud hoiatamast!
sitt päev, kellele kurdad
Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
Pole see asi nii hull midagi, aga eks tuleb enda auto korda teha jah, Vihkan toyotasid ja nendega sõitvaid vanamutte .Lemet kirjutas:No ega Sa viimasel ajal ju enam suurt sõita saagi- kogu aeg kulub pahteldamiseks...
sitt päev, kellele kurdad
Re: Mälestused langevarjuhüpetest.
Tered!
Sai ise ka kunagi tänu vene sõjaväes teenimisele selle siin eelpool kirjeldatud Д-6 langevarjuga nö. sina peale saadud. Kõik kirjeldatu tuli niiiiii ehedalt meelde ja tuttav ette. Teenisin nimelt aega 80-ndate lõpus VDV(ВДВ)-s, esimesed 6 kuud olin utsebkas Petseris (B полку специального назначения ВДВ, B/ч 51064 г. Печоры, Псковской области) jne. jne ...
Suurepärane lugemine ja suured tänud teemaalgatajale!
Sai ise ka kunagi tänu vene sõjaväes teenimisele selle siin eelpool kirjeldatud Д-6 langevarjuga nö. sina peale saadud. Kõik kirjeldatu tuli niiiiii ehedalt meelde ja tuttav ette. Teenisin nimelt aega 80-ndate lõpus VDV(ВДВ)-s, esimesed 6 kuud olin utsebkas Petseris (B полку специального назначения ВДВ, B/ч 51064 г. Печоры, Псковской области) jne. jne ...
Suurepärane lugemine ja suured tänud teemaalgatajale!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 9 külalist