Leo KUNNASe dokumentaalromaan "Sõda 2023"

[Veiko Palm]

Tasub muuseas nii Koljati kui ka Taaveti puhul tähele panna, et NATO on ühtne ja reageerib. Kuigi Kunnas on näidanud (eriti Koljatis) NATO reageerimist naeruväärse, ebaadekvaatse ja ebapiisavana.

Kuid kõikide nende sul-on-5-min-reageerimisaega stsenaariumite (ja ka Koljati puhul) taseb mõelda, et esiteks kas meil ikkagi on seda eelhoiatusaega ainult 5 minutit ja teisalt, et isegi kui on, siis mis saab pärast?

Juba praegu on Venemaa suures (majanduslikus) plindris naftahindade ja sanktsioonide pärast. Mis siis veel saaks, kui 3B ja Poola ära okupeeritakse? Viimane kord ei piisanud kümnete tuhandete inimeste mõrvamisest ja sadade tuhandete represseerimisest. Ning isegi sellest, et de facto tunnistas läänemaailm okupatsiooni. Aga nüüd?

Seega tunnistan oma piiratust - saan aru sõnadest kui sellist teksti loen, aga seda "suurt mõtet" aju vastu ei võta. Lihtsalt ei võta.

[Kapten Trumm]

Sa vist ei lugenud hoolega.
Nii Koljati kui Taaveti puhul kasutas vastane strateegilist pettust, saavutamaks strateegilist üllatust.
Mõlemal juhul oli piiri taga lõppemas suurõppus Zapad 2023 sadade tuhandete osalistega.
Taavetis oli lausa eelhoiatus 17ndat korda ning poliitikud olid juba "kindlal seisukohal", et sõda ei tule (nn konna keetmine).
Olukorra päästis kohaliku kaitseringkonna kiire tegevus (mis meil täna võimalik pole). Mis pani poliitikud sundseisu.
Viimases peatükis kapo vahistab Tergensi mingi segase riigivastase süüdistusega.
Lõhkeainegi oli Narva silla all olemas.

[Veiko Palm]

Vajaminevast eelhoiatusest ja järelmitest.

Et asi päris lihtsalt selgeks teha. See "totaalselt hajutatud" formeerimine erineb praegusest lihtsalt ühe asja poolest - varustuse säilitamise viis. Muu kõik on sama.

Konnakeetmine on lihtsalt välja mõeldav stsenaarium. Lihtsalt mõeldav, kuid lõppkokkuvõttes mitte niiväga praktiline. NATO (ja läänemaailm laiemalt) lihtsalt ei reageerigi mitte kuidagi? Väljendavad "oma sügavat pahameelt"? Siis, tunnistan, on sõda juba ette kaotatud ja ei ole enam mingit vahet kuidas see formeerimine on korraldatud.

Ja mina rääkisin ka järelmitest. Venemaa okupeerib kolm Balti riiki ja Poola. Külvab hävingut ja kõike muud. Ning läänemaail (maailm laiemalt) ei reageerigi muud moodi kui "sügava pahameele" väljendamisega? Ka sel juhul ei ole mingit vahet, mis formeerimisviisi me kasutame.

Kokkuvõttes - ei tasu "dokumentaalromaani" põhjal teha kaugeleulatuvaid järeldusi, sest need järeldused on ju konstrueeritud autori poolt loodud maailma peale. Saate aru? Ise lood maailma ja ise teed järeldused ja siis väidad, et need järeldused peavad kehtima ka pärismaailmas.

Ma vaatan õhtuti telekast seriaali "Suure paugu teooria". Minu arust hästi naljakas. Seal üks peategelane arvas mingi hetk, et tal võib olla krüsanteemiõite söömisest saadud mürgitus. Kuidas ometi, küsisid teised? Aga tal oli üks väga ebatõenäoline stsenaarium, mis sisaldas unes kõndimist, 24h ööpäevas lahti olevat eksootiliste lillede poodi ja selle poe hajameelset müüjat. Palun - võimalik

[Veiko Palm]

Hajutatud formeerimisega seotud üksuste kokkukutsumine on sama kallis, kui muul juhul. Seega ka siis tuleb raha lugeda. Seega ka siis leidub kõhklejaid otsuse tegemiseks. Seega ka siis on reservväelased pissed-off, et neid tühja kõigutatakse. Seega ka siis ei pruugi osad inimesed sõtta tulla väites, et pole ametlikku kutset saanud.

Suurt vahet pole.

[nimetu]

Olukorra päästis kohaliku kaitseringkonna kiire tegevus (mis meil täna võimalik pole). Mis pani poliitikud sundseisu.

Ma ei saa siiani aru, et mis imelist vahet need KRKd teevad? Et juhtimine oleks justkui detsentraliseeritud? No aga kokkuvõttes on põhiline otsustusvõime ikkagi neist kõrgemal, lihtsalt juhtimise ahelas on üks lüli juures, mis tegelikkuses muudab jõudude koordineerimise keerukamaks.
See, et keegi kusagil soolotab, ei puutu üldse KRKde teemasse, sest seda võiks samamoodi teostada ka praeguse struktuuri puhul. Ja see, et see soolotamine lõppeb kellegi kujutlustes hästi, ei tähenda et see kuidagiviisi reaalsuses toimiks.

[Kriku]

On jah, teatud "kaubad", mida ei saa rahuajal ennetavalt hajutada. Näiteks transpordivahendid. Kaitseliidu maa-malevates see mingis osas toimib, kus maaoludes on ruumi ja nt rühma autod seisavad kellegi kodus õue peal.

Ma väga vabandan, et ma auväärt spetsialistide jutule vahele segan, aga seda lugedes ei saa mitte kohe teisiti...

Jalaväekompanii ei võrdu (inimene + munder + isiklik relv ja laskemoon) * 160 vms. Peale transpordivahendite on veel kõiksugu varustust, mida ei saa koju anda. Akf Veiko Palm juba mainis sidevahendeid, aga käsigranaadid? Granaadiheitjad, miinipildujad, TT-relvad...? Anname need ka koju? Kui ei anna ja need on kuskil hunnikus koos ja too hunnik "Iskanderiga" pihta saab, mis siis nood automaatidega mehed peale hakkavad?

Jah, Keila lahing võis ju olla kangelaslik ettevõtmine ja kaitset oleks kindlasti saanud paremini korraldada, aga selle lõpptulemus oli ju siiski ette teada.

Ksf Trummi osavõtul juba arutati seda Venemaa ootamatu rünnaku teemas ja ei jõutud seal ka raskema kraami suhtes mingi toimiva lahenduseni. Kindlasti oli too ka juba mitmes-setmes ring.

Teatud varustust ei saa koju anda ja eks ei antagi. Siin aga tuleb arvestada sellega, et kui käib vile, võib see juba põleda. Seega mis edasi....? Ega muud välja ei mõtlegi, eks tuleb tsiviilist võtta.

Alates granaadiheitjatest või millest?

[strateegiline sõdur]

Kui riik ostab aastas 3000+ kappi, kas siis saab poehinnaga opereerida?

Tõsi eksisin, väites et relvakapi hind on 200 EURi. Minu viga. Vabandan. Hind oli hoopis 223,69 EURi. Ehk siis 2008 aastal plaaniti osta 2348 relvakappi hinnaga 223,69 EURi. Just sellel samal hajutamise eesmärgil. Projekt algas suure hurraaga ja lõppes peale seda, kui selgus, et ega neid väga polegi, kes enesele vabatahlikult tahtsid relvakappi koju võtta. Kaitseliitlastel laiem huvi selle vastu puudus. Ja ennetan ka juba järgmisi küsimusi stiilis, et mulle või mu sõbrale kaitseliitlasele ei pakutud. Me küll oleks võtnud. piisavalt suure testgrupi peal prooviti asi läbi ja esimene kogus osteti ka ära. Põhjused, miks projekt lõpetati olidki need samad, millest nii mina kui foorumlane Palm kirjutasid.

Ehk siis 9 aastat tagasi tekkis järjekordselt, ka siin foorumis takkakiidetu, suurepärane idee, et "Mehed, kurat, paneme igale kaitseliitlasele püssi koju". Kuna kõik muu jäi läbimõtlemata ja polnud ka neid 2348 kaitseliitlast võtta kukkus kogu üritus ka läbi. Näite mõte selles, et riigikaitse ei ole lennukate idee tulistamine vaid tuim ning igav töö koos vajaliku eelplaneerimise ja asjakohase täideviimise ning kontrolliga.

PS. Relvakapil ja relvakapil on siiski ka vahe. Ühe neist saab 100 EURi eest, mõni teine maksab teistsugust hinda. Näiteks 223,69 EURi. Või mõne muu summa.

[Veiko Palm]

Krikule toetuseks (ja viidates oma eelnevale postitusele) - ilma üksuse varustuseta on igasugune üksus lihtsalt salk inimesi. Ka isikliku varustuse olemasolul.

Suurtükiväepataljon muutub mõnesajaks kergelt relvastatud meheks, kel ei ole ei juhtimisvahendeid, ega tegelikult ka suuri oskuseid jalaväeüksusena hakkama saada. Kas meil seda on vaja? Kas see meid rahuldab?

Kui jah, siis miks me just seda ei koolita? Ütlemegi, et meie ideaal on vaid individuaalse relvastuse ja varustusega üksikvõitlejad, kes suudavad tegutseda heal juhul jao-rühma tasemel. Miks me üleüldse vaeva peaksime nägema suurtükiväega või õhutõrjega? Läheme tagasi aastasse 1991.

[Veiko Palm]

Mõtlesin järgi ja otsustasin, et kirjutan selgituseks veel.

Oma selle teema postitustega olen tahtnud näidata, et Kunnase raamatus esitatud vaatenurk ei ole suur uudis. Ei ole midagi sellist, mille peale ei ole tuldud. On küll. Ja tegelikult arutatud/analüüsitud suhteliselt põhjalikult. Seda olen tahtnud näidata. Muidugi riigisaladuse avaldamise piires.

[volksturm]

"Minul näiteks läks korduvalt läilaks raamatus peategelase nii super ustavus Eesti riigile, millest keegi teine pole samas aru saanud...."

nmsi selline avaldus on tänapäeva Eestit arvestades täiesti asjalik. Ma ise ei saa ka aru, miks ma ostan endale oma väikese palga eest varustust, et õppustel käia, alles üks sõber, kes ehitas uut Männiku lasketiiru, rääkis, et seal pidi vedelema hulga kiivreid, mis nad prügimäele saatsid, palusin endale ka tuua mõned kui veel on, tõigi mingid Bulgaaria omad, ühel võtsin kiivrikatte maha ja panin kapile saksa kiivri kõrvale, näeb välja nagu sõjaaegne vene kiiver, teisega hakkasin KL õppustel käima, seljas on niikuinii mingi militaarpoest ostetud Bundeswehri laik, metsa käib küll. Paremat lihtsalt anda ei ole, öeldakse.
Aga Eesti on minu jaoks lapsest saadik midagi rohkemat kui valitsus, olgu ta siis keskerakondlik või reformierakondlik või oma maa peal või mererannas käimist keelavad uusrikkad,(muide, nii kinniseid mereääri polnud isegi paljukirutud nõukaajal) aga kui mul sellise laulu peale, "Mis maa see on", silmad millegipärast märjaks lähevad ja nmsi sarnased sellest aru ei saa, no mida siis teha? Loomulikult käib tihti peast mõte läbi, et miks ma peaks selliste eest, kellele Eesti on ainult rahaauk, kuskohalt endale kasvõi näiteks ainult käibemaksupettuste läbi sissetulekut kindlustada, oma peed tule alla toppima vms., aga...Eesti siiski on ja jääb.

Hea raamat oli, lugesin ööpäevaga läbi.
Natuke ulmeline oli raamatus ainult miinitegemine laste poolt, arvestades, et "Saladuslik saar" läheb vist ka varsti keelu alla nitroglütseriini valmistamise avaliku õpetamise pärast.

[Walter2]

Mõtlesin järgi ja otsustasin, et kirjutan selgituseks veel.
Oma selle teema postitustega olen tahtnud näidata, et Kunnase raamatus esitatud vaatenurk ei ole suur uudis. Ei ole midagi sellist, mille peale ei ole tuldud. On küll. Ja tegelikult arutatud/analüüsitud suhteliselt põhjalikult. Seda olen tahtnud näidata. Muidugi riigisaladuse avaldamise piires.

Olen aru saanud et selle teose peamine tähtsus on selles, et asjad mida teadsid varasemalt vast 10% Eesti inimesi viiakse nüüd 90% inimesteni e. probleemide teadvustamine laiadele massidele. Lihtsatel inimestel puudub lihtsalt võime selliseid stsenaariume omale genereerida. Mõne asja peale lihtsalt ei tule. Spetsialistidele kes tegelevad riigikaitsega 24/7/365 olid need asjad loomulikult varem teada.
Ise lugenud veel pole aga loodame et varsti loeme (kui siis päkapikkude abiga ikka).

[Kapten Trumm]

Jalaväekompanii ei võrdu (inimene + munder + isiklik relv ja laskemoon) * 160 vms. Peale transpordivahendite on veel kõiksugu varustust, mida ei saa koju anda. Akf Veiko Palm juba mainis sidevahendeid, aga käsigranaadid? Granaadiheitjad, miinipildujad, TT-relvad...? Anname need ka koju? Kui ei anna ja need on kuskil hunnikus koos ja too hunnik "Iskanderiga" pihta saab, mis siis nood automaatidega mehed peale hakkavad?

Ma igaks juhuks mainin, et ma teen igal aastal läbi mõned formeerimised (tegelikult ka ettevalmistuse ja planeerimise) ja sellele järgneva tegevuse maastikul kestusega 2 päeva kuni nädal ja kujutan vast üsna elavalt ette, mida sinna kompanii autodesse tõstetakse, kui palju on autosid vaja ning kui kiiresti ja aeglaselt see kõik käib. Mitte Telhvi kommentaarides, aga reaalses elus. Sestap, lubage mul alandlikult siiski oma arvamust avaldada. Olen ka käinud läbi tee KV stiilis formeerimisest (kutsed-värgid, formeerimine nullist kuni maastikuni, hommikust õhtuni) ja jõudnud välja iseformeerumise tasemele. KV vastavat kiirust ületame juba ammu, kuid peame plaane veel kiiremaks muutumiseks. Ma ei hakka siin avaldama tunde oma sõnade kinnituseks, aga võin kinnitada -progress on muljetavaldav olnud. On probleeme, aga üldiselt sujub.

Kui allüksusel (oletame kompanii) on isiklik varustus ja relv moonaga kodus, siis juba sellest muutub ajaline aken, mil suurem inimmass loivab kuskil teadaolevate koordinaatidega asukohas, küllalt minimaalseks. Juba see maandab osa riske, et vastane sekkub ja tapab suure osa koosseisust kuskil lao sokisabas. Esiteks, kui üksusel on oma kinnitatud autod, siis osa varustusest pannaksegi autokasti ja relvakraam (meeskonnarelvad) ja lisamoon on komplekteeritud kastides relvaruumis. Koosseis tuleb, võtab need mõned kastid, annab oma OE allkirjad, käivitab autod ja sõidab varem kindlaksmääratud kolonnis väravast välja. Kui seda tehakse nt 4 korda aastas ja allüksuses on asjalik tagala, ei juhtu ka üllatusi, et autol on kumm tühi või oih, -20 külmaga on suvekütus paagis. Kui lühikeseks saab seda aega ajada, ma ei ütle (põhjus üleval), aga väga kiiresti saab.

Kindlasti muutub üritus hukukindlamaks sellest, kui relvastusele jne ehitataks korralikud kindlustatud laod, mitte tsiviilsed küprokist, kilest ja plekist kuudid. Näiteks kasutatakse Rootsi betoonpunkreid (miks mitte analoogseid toota Eestis?), mis on maapinda ankurdatud ja kolmest küljest pinnasega kaetud. Asuvad territooriumil laiali. See välistab, et paari Iskanderi või Smertsi tulelöögiga on kõik maatasa ja tuleb oodata, kuni ära põleb (põlev laskemoon lõhkeb tules ja ligi ei saa minna).

Varustusega pakitud autode osas olen skeptiline - varastatakse tühjaks. Siin tuleb midagi välja mõelda. Harrise kallid raadiod kodus ei ole teema - saab hakkama ka muudmoodi. Jagage koosseisule laiali 40+ eurot maksvad PMR 446 jaamad (kaugust saab seadistada 3-4 km peale) ja esialgu piisab.

[nimetu]

Harrise kallid raadiod kodus ei ole teema - saab hakkama ka muudmoodi. Jagage koosseisule laiali 40+ eurot maksvad PMR 446 jaamad (kaugust saab seadistada 3-4 km peale) ja esialgu piisab.

Kas ma ei ole kuidagi asjadega kursis või mis, kuid mulle on KV puhul silma jäänud peamiselt ikkagi odavamad Motorola raadiod (täpsemalt GP340 ja sõidukites GM360). Mis sa neist Harristest kogu aeg korrutad?

[Kapten Trumm]

Krikule toetuseks (ja viidates oma eelnevale postitusele) - ilma üksuse varustuseta on igasugune üksus lihtsalt salk inimesi. Ka isikliku varustuse olemasolul.
Suurtükiväepataljon muutub mõnesajaks kergelt relvastatud meheks, kel ei ole ei juhtimisvahendeid, ega tegelikult ka suuri oskuseid jalaväeüksusena hakkama saada. Kas meil seda on vaja? Kas see meid rahuldab? Kui jah, siis miks me just seda ei koolita? Ütlemegi, et meie ideaal on vaid individuaalse relvastuse ja varustusega üksikvõitlejad, kes suudavad tegutseda heal juhul jao-rühma tasemel. Miks me üleüldse vaeva peaksime nägema suurtükiväega või õhutõrjega? Läheme tagasi aastasse 1991.

Suurtükipataljoni ja ÕT pataljoni tehnika hinda arvestades on ilmselt õigustatud kindlustatud ladude rajamine, kus mingi territooriumi "üle puistamine" ladusid ei hävita. See aga moodustab suht väikse osa. Probleem tekib autotranspordiga, mille maksumus taolisi hoidlaid ei õigusta.

Kuna aga enamiku rahvast on meil endiselt kergejalavägi veoautodel, siis ma ei taha nõustuda asjadega "vahet pole". On küll vahe, ainuüksi isikliku varustuse kodus olemine annab kompanii peale rahulikult 2-3 tundi (tundmatu rahva puhul ja korraga mitme kompanii formeerimisel veel rohkem) ajasäästu. Kogunemisala on ohutsoon, seda võidakse jälgida ja sinna võidakse midagi sisse sõidutada ka siis, kui sul 1000 matsi kuskil järjekorras seisab. Efekt oleks täielik, hävitatud on nii varustus kui inimesed.

Kuidas kiirendada üksuse varustuse väljavõtmist, juba kirjutasin. Abiks on mõistagi tihedam kooskäimine kui kord 3-5 aasta jooksul. Transpordi asumine üksuse formeerimisalal alaliselt ja selle pidev korrashoidmine. Hajutatud formeerimine minu arvamust mööda kohaletuleku % ei kõiguta.

[Kapten Trumm]

Ehk siis 9 aastat tagasi tekkis järjekordselt, ka siin foorumis takkakiidetu, suurepärane idee, et "Mehed, kurat, paneme igale kaitseliitlasele püssi koju". Kuna kõik muu jäi läbimõtlemata ja polnud ka neid 2348 kaitseliitlast võtta kukkus kogu üritus ka läbi. Näite mõte selles, et riigikaitse ei ole lennukate idee tulistamine vaid tuim ning igav töö koos vajaliku eelplaneerimise ja asjakohase täideviimise ning kontrolliga.

Kas sa pead silmas mõnda KL püssikojuandmiskampaaniat?
Olles neid natuke näinud, siis on need üldiselt käinud seni deklaratiivses stiilis, mis lihtsalt malevate tasemel kuupeale saadetakse.
Näiteks põhjusel, et asjaga tegeleb üksainus relvurallohvitser. Või midagi taolist.

Arvan ise, et kui KL pealik võtaks selle asja teha nagu ta käib ("asjakohase täideviimise ning kontrolliga"), siis on ka tulemused teistsugused.