Ei tea mitmes kord alustan kirjutamisega selles teemas. Ikka jälle tundub otstarbetuna ja kustutan. Ehk seekord jõuan postituseni.
Esiteks - moded tehke sellest eraldi teema. Minu arvates läheb see üsna kaugele algsest teemast. Kuid pole minu asi õpetada ja seepärast panen ma siis täie rauaga näidatud (uues) suunas. Ja ei kavatse kedagi veenda. Lihtsalt näitan, kuidas üks tegevväelane mõtleb.
Mina
Ei tulnud kaitseväke pensioni pärast. Ma ei mäletagi enam mis see kõik oli - isamaa, huvitav elukutse, kindel sissetulek ... teiste valikute mahamagamine või laiskus ... Pension oli kindlasti teema, kuid mitte elukutse valiku põhjus. Selle peale ei mõelnud. Nüüd mõtlen. Kuid see on omaette teema. Eripensionite kaotamise vastu ma väga ei olegi. Ja miks peakski, kui omal on see tagatud
... veel on.
Ei mäleta, et pensioni oleks vanasti põhjendatud väikese palga kompensatsioonina. Pigem räägiti, et teenides kaitseväes, pole sa oma isikliku elu peremees võrreldes teiste kodanikega. Selle eest antaksegi võimalus varem pensile minna ja teha mida tahad. Kuid selle hetkeni tee mis, kus, millal jne kästakse.
Väike palk.
Pigem mitte. Ma pole põhimõtteliselt sentigi pannud arstiabile (sh hambaravi). Ma pole pidanud omale tööriideid ostma. Ma pole muretsenud hariduse ja täiendusõppe pärast. Toit on mulle teenistuses olnud soodsa hinnaga ja lihtsalt saadav. Õppustel tasuta. Põhimõteliselt ei jää kuskil ka vihma kätte. Mingi "voodi+kapp" ikka on. Üksikuna. Ja selle kõige juures - mulle meeldib(s?) see amet. Seepärast ei tahaks ma oma palka (sissetulekut) võrrelda oma sõpradega.
Isikliku elu piirangud.
Erakondlikkuse ja ettevõtluse piirangud on ehk maitseasi. Aga piirang on see küll. Selles rohkem häirib mind ametiühingu puudumine. Sellest veel suuremad piirangud on õppused 24/7. Isegi kui selle eest makstakse mingit lisa, ei ole sa sel ajal oma valikutes vaba (va lahkumine reservi). Ületunnitöö mõiste eksisteerib, kuid valdav enamus sellest tehakse KVs tasuta. Seda ongi raske rahas mõõta ja teatud asju ei ole võimalik "homseks" jätta. Ja siin eksib see, kes arvab, et kindral kell 1700 koju läheb. Mul on mulje, et mida kõrgemale, seda rohkem tasustamata ületunde.
Järgmine, ja minu arvates veel suurem piirang, on teenistuskoht (Tallinn - Tartu - Petseri - Pariis!). Muidugi saab "vingerdada" ja roteeruda a la Filtri tee, Rahumäe tee, Suur-Sõjamäe ... Brüssel, Filtri tee. Ikka on võimalik. Kuid enamus peab siiski tegema läbi otsused Võru - Virru või Võru - erru! Ja siis läheb perega keeruliseks. Ostad korteri ja kolme aasta pärast pead sellele kahjudeta uue omaniku leidma. Või hoiad oma pere kuskil paigas ja ise rändad. Kuni Bagdadini välja.
Pensioni eesmärk.
See, kes need piirangud teatud aastad ära kannatab, saab võimaluse minna oma asju ajama. Kui see võimalus nüüd ära võetakse, siis tuleks ka piirangud, kui teenistuse eripärad, üle vaadata. Siiski pean ma tunnistama, et kaaluda saab vaid erakonna, omavalitsuse, äriühingu ja ametiühingu asju. Mingis vormis ka rotatsiooni põhimõtteid. Kuid tööajaga suurt mängida pole mõtet, sest see teeks sõjaväest paraadarmee.
Mis nüüd saab?
Mitte midagi, ma arvan. Ühiskond (taand)areneb ja meie süsteemid samuti.
Ma isiklikult tunnen küll teatud kindlust tuleviku ees. Veel mõned aastad ja ma saan teha mida tahan. Sissetulek on suurem, kui paljudel kodanikel täna töötades. Ma tunnistan, et vist iga aasta rohkem, tunnen kaitseväes jätkamise motivatsiooni ka tulevasest pensionist. Kuid ma ei venita selle pärast. Samas ei ole mulle kunagi ka muud pakkumist tehtud. Mõned räägivad erinevatest pakkumisi teinud tuntud ettevõtetest, kuid mina ei mäleta ühtegi tõsiseltvõetavat pakkumist.
Järgmine amet sõjaväelasel.
Sõltub inimesest. Kui juhtimisest on täiesti kõrini, siis on palgiveeretaja või kojamehe amet omal kohal. Kes tahab jätkuvalt võtta riske ja otsustada, sellele on ettevõtlus õige koht. Ja sel juhul AINULT LOLL jätab kasutamata võimaluse, rakendada omandatud kompetentse teenuste või toodete müümises kaitseväele . Mina midagi ebaausat ei näe. Ühiskondlikus mõttes on see hoopis suurepärane. Probleem võib tekkida siis, kui sa oled jalaväe taustaga kolonel, kes vaatamata pealehakkamisele ... mingit teist eriala ei tunne
Võib ju rääkida, et suurepäraseid juhte on kõikjal vaja ... samas näen ma tihti seda "oksendamist", mis tuleb superliidritest, kes täna kingavabrikut ja homme gümnaasiumi juhivad ... ühtegi KV taustaga ei tule siiski õnneks meelde.
Lõpetuseks üks tragikoomiline lugu. Üks kindral rääkis. Nõukogude Liidus peeti sõjaväelastest pensionäride elu ohtlikuks esimesel pensioni aastal. Raha on, tegevust mitte ... Ilma irooniata - ma ei tea, et Eestis nii oleks.