Ma tean väga hästi, et sellised asjad on olemas. M4 tankidel olid eraldi rakised (suure võimas mootoriga), mida kasutati tornide freesimiseks. Ma räägin, et keegi ei hakka tervet torni põhja siledaks laskma nagu minu välja toodud piltidel näha on. Lisaks ei jääks üheosalise valu vormidest selliseid imelikke üleminekuid.Seade, millega saab suuri avasid (sh tankitorni alumist liitepinda) mõõtu töödelda, on karusselltreipink. Jah, need on suured ja kallid seadmed, aga nad on ammu olemas ja see pole mingi raketitieadus.
See on täiesti vale. T-34 torn oli kahest osast kokku keevitatud.Üks faktor, mis lubas T34-sid pöörases tempos toota, oli just ühes tükis valatud torn.
Probleemiks on see, et ta pole ainult kallis vaid ka väga keeruline välja töötada ning see eeldab väga väga häid metallurgilisi teadmisi, mis nõukogude liidus on pigem Läänest maas olnud. M4 tornid olid minu teada ühes tükis valatud, kuid piiranguks olevat geomeetria. St mingitest kuju dimensioonidest alates oli võimatu tagada, et toode tuleks metallurgiliselt ühtlane ja vajaliku tugevusega. M103 kere suudeti terve tükina valmistada alles pea kümme aastat hiljem, kuigi oleks olnud ju igati asjalik juba sõja ajal tankide kered ühes tükis teha.Valutehnoloogia eripära on see, et vormide ja muu asjassepuutuva mudru väljatöötamine on kallis, aga kui need on valmis ja toimivad, siis hakkab produkti tulema kiires tempos ja suht odavalt. Valatud tükkidest torni kokkukeevitamine ei sobi sellesse valemisse.
Britid läksid oma Churchilli keevitatud tornist tagasi valatud torni juurde, sest neil lihtsalt polnud piisaval hulgal pädevaid keevitajaid. Samas venelaste konstruktsioonid olidki valdavalt prostalt tehtud ja keegi eriti ei oodanud, et liinilt lahkuv tank kaua vastu peab (aastane kadu oli kusagil 200% üksuse koosseisus olevast tehnikast).