On jah sedasi.
Ballistilise raketi probleem on jah selles, et tema lend ei allu aerodünaamika, vaid ballistika reeglitele. Kui rakett lasta lendu märgi vastu, mis asub 1000 km kaugusel ja märk ilmub välja 2000 peal, siis selgub, et ballistilise trajektoori apogee oli liiga madalal ja kaugemale kui 1200 km ei venita.
"Silmapiiri tagused" raketid tehakse nii, et rakett lendab soovitud punkti (mis määratakse eelhoiatusega), siis lülitatakse tööle raketi isejuhtimispea (nt radar) ja võrreldakse selle sünteesitud pilti sellega, mis on raketile "antud" ja vajadusel korrigeerib lendu. Sedasi töötab enamus laevavastaseid tiibrakette.
Juhitav ballistiline rakett on ka täiesti leiutatud, Euroopas asunud äärmiselt täpsed USA keskmaaraketid Pershing 2 on sellised (täpsust loetakse 50 meetriga). Paraku on jälle probleem selles, et Tallinnale sihitud raketti ühtäkki Võrru kuskil 30 km kõrgusel suunata ei saa (õige vastus palju saab on määratud raketi ninas asuva radari võimalustega). Radari suurust arvestades prognoosiks Pershing 2 radari nägemisulatuseks mõnikümmend kilomeetrit kauguses ja apretuuri laiuseks ehk paarkümmend kiltsa. Ühesõnaga, asi on selles, et selline rakett on loodud tegema vahet Sänna ja Nursipalu baasidel, kuid sealt Piirsallu ta ei lenda, sest see ei "mahu pildile".
https://en.wikipedia.org/wiki/Pershing_IISeepärast on ballistilise raketi sihtmärgi jahtimise võimalused palju piiratumad kui aerodünaamilisel raketil (mida võib kasvõi 180 kraadi keerata ja vastassuunas minna).