Selline järeldus pole õige või on ajakirjanik midagi leiutanud - vaevalt et Tartu aatompommitamise järel seal leiba küpsetada plaaniti.«See oli mõeldud töötajatele, sest leivakombinaat pidi ka siis edasi töötama, kui Tartu aatomipommi saab. Kombinaat pidi jääma tööle, et sõjaväge ja inimesi edasi toita. Selline see utoopia oli,» meenutas Raig, kes määrati leivakombinaadi direktoriks aastal 1980.
Küpsetada planeeriti ikka viimase võimaluseni - ka siis kui tuumasõda oli nupuvajutuse kaugusel.
Tõenäoliselt on leivatehas üks kolmekordne kindlustamata kivihoone, mis hävib ja kui ei hävi, siis purunenud akende kaudu saastub radioaktiivselt kindlasti.
Sest tehaste hooned ei olnud ehitatud kindlustatuna. Varjend oli seepärast, et tagada linna (sihtmärgialale) jäävate tööliste töömoraal, sest muidu oleks töötegemine raskeks muutunud, kui töölised oleks hakanud "ümber baseeruma" koos oma peredega jamast kaugemale, sest kes see tahab ikka tuumarelva sihtmärgialal istuda.
Selleks, et töölised tööd teeksid, pidid nad veendunud olema, et on kuskile peituda. Ja kui aatom tuli, siis jäid vähemalt oskustega töötajad kui iga tootmise kõige kallim vara, terveks.
Kui varjendi varud ammenduvad/radiatsioon muutub talutavaks, oleks nad varjendist väljunud ja liikunud kiiresti purustatud linnast minema.
Seega, lihtne matemaatika, ei mingit "utoopiat", endine direktor lihtsalt jutustab põnevalt. Väga palju eksiarvamusi tsviviilkaitse kohta levitavadki "põnevalt jutustajad" ja "oma koolikeldri kogemuse mäletajad".