www.militaar.net

„Suud puhtaks“
Seekord küsime: kas Eesti iseseisev kaitsevõime on piisav?
Suud aitab puhtaks rääkida saatejuht Urmas Vaino.
Suud puhtaks K 13. septembril kell 20.45 ja 21.40 ETVs

Vaatsin ka tänu sellele reklaamile saadet – mis siis silma/kõrva jäi
- stuudios oli hulka pädevat raffast ning paarid ullikesed ka (sellest lõpupoole)
- „peavoolusuuna“ vedajaks kujunes kohe saate algusest ksf PALM, kellele oponeerisid KUNNAS ning LAANEOTS (Mart HELME ka aga tal polnud eriti midagi öelda)
- kõva pool saadet kulus sõjaväestet piirivalve üle (teemastmööda-)jahumisele – saatejuhi nõrkus, missteha
- kin-mjr KIILI defineeris vahepeal laialivalgumakippunud saate jaoks ära ka põhiteema(-iseseisev enesekaitsevõime) põhisisu – mis on raffa tahe ja valmisolek
- saate teises pooles räägiti juba asjast ka – mis on paarikümnetuhande mehelise reservarmee ebaadekvaatne väiksus
- kehakeelest: KIILI istus kohe KUNNASe taga aga PALM istus max kaugusel nii KUNNASest kui LAANEOTSast
- PALM jäi (muidugi) viisakuse piiridesse aga tema arrogants nii KUNNASe kui LAANEOTSa suhtes oli märgatav
- puändid tulid saate lõpus:
--- kõigepealt end julgeolekuasjatundjaks pidav mariannemikko oma isatseva, imalläägelt sisutühja loosungiga „NATO kaitseb“, millele lisandus PALMi personaalne kiitev äramärkimine (võis aru saada, et muud stuudiosolnud tegev-, reserv- ja eruväelased eurotolarastist poliittibi arvates eriti matsu ei jaga..)
--- ja siis selle foorumi lemmik õudekki – kes luges maha manifesti sellest, et Venemaa pole üldse ohtlik ja Eestimaa on lõhestunud (saatejuht püüdis tema pikka mula küll katkestada aga kommunistlik fanaatik lihtsalt röökis oma sõnumi lõpuni..)
- päris lõpp oli (õnneks) siiski asjalik – kol KARUS ütles selgelt, et iseseisva enesekaitsevõime kui üldraffaliku ürituse koordineerimine nõuab ka ametkondadeülest lähenemist (s.t see ei saa olla ainult KV/KL/Kmin asi) ning seda rolli on pakutud Riigikantseleile kuid viimane ei võta vedu.....

Tõestada ei suuda aga sisimas tunnen, et kol KARUS sellest saatest poliitikutelt „brigaadikindrali punkte“ küll ei teeninud.. Samas ksf PALMi „brigaadikindraliks saamise aktsiad“ näikse (vähemalt) poliitmaastikul päris head – no kui juba poliittibi kiidab

Minu 12 punkti selles saates lähevad kol Vahur KARUSele – respect.

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.

Igor Taro meeldis.Eriti üks temapoolne twiit.
Karus, Kiili, Palm ja Kopõtin kah.
Ja vahepeal kaadris olnud Oudekki lähiplaan oli naljakas

Tundus mulle, et ehkki saateformaat ja tegijate kavatsused olid hääd, olid nad stuudiosse seekord liiga palju osalejaid kutsunud. Enamus pealegi tuttavad näod ja tuntud nimed. Seetõttu jäi ehk asi liiga üldsõnaliseks ja laialivalguvaks..

Mulle meeldis mõttetera, et küber- ja infooperatsioonid on tugevam relv kui üks tank.
Seepärast ma tahaksin ka praegu, kui sõda ei ole (ja tanke ka meil ei ole), näha neid tankist kõvemaid "infooperatsioone" kusagil.

Ja ma sain niiviisi aru, et uue arengukava järele on meil loomisel küber- ja infooperatsioonide väejuhatus ?

_________________
Kohustuslik riigikaitseõpetus väldib hilisemaid ERROR-eid riigikaitses !

Jahh - oleksin ka pidanud oma postituses TAROt mainima.
Tema jutt KL allüksusetasandi probleemidest maakohas (kui pooled kaitseliitlased on Soomes tööl) oli - ma ütleks, et relevantselt kainestav // kainestavalt relevantne..



Nojahh - oma postituses ma tolle "tunnustamata sõjalise juhi" lapsusi mainimisväärseks ei pidanud(-ei pea ka praegu)..

_________________
Infanterie - königin aller Waffen.
Ja kolmas brigaad tuleb ka nagunii.

Kui samas vaadata Põlva maleva eelarvet ja võrrelda seda näiteks Tallinna maleva eelarvega, siis ei saa nad seal väga kurta. Eriti kui pooled mehed veel Soomes on, siis on raha per liige päris jõudsalt.

Ega KL vabatahtlikele palka maksa !

Taro kurtis saates, et varustusest on puudu. Võrreldes Tallinnaga on neil liikme kohta rohkem raha ja teoorias saaks üht-teist hankida. Eriti kui pooled mehed on Soomes ja teisest poolest pool kohal ei käi, siis peaks aktiivsetel päris korralik varustus olema.

Aga võiks võrrelda ka seda mitu inimest on Põlva malevas palgal ja mitu Tallinnas, tulemus võib olla üllatav.

Vaatasin järelvaatamisest ära.
Muidu täiesti rahulikus teemaarenduses jäi teravalt silma Palmi närvilised sõnavõtud ja sildistamise katsed.
Et selline odav siltide loopimine (fantaasiad, ulme.....) ja arrogants eelkäijate suhtes pole kuigi hea toon.
Mis veel hullem, see muudab oponendi sõnumi kuuldavamaks. Seega jõudu sildistamisel (ka siin).

Veel üks pooltõde, mida Palmi jutust tabasin. Et Ukrainas maksid vaid varustatud-mehitatud üksused. Ei ole päriselt tõsi (kuigi teoorias nii on) - siit on "unustatud" ca 40 vabatahtlike pataljoni (mis on rohkem kui KV SA koosseis meil), kes alustasid oma sõda ikka väga rudimentaarsel tasemel, piltlikult öeldes "cajanderi vormiga". (Kes ei tea, siis Cajanderi vorm oli Talvesõja mobiliseeritutele antud püss, vöörihm ja mütsimärk).

Kui nüüd minna rohkem saate teemasse, siis peab tõdema, et lahendust olukorrale ei pakkunud kumbki pool. Ka see peavoolu pool, kes arvas enda taga tõde olevat ja kelle käes on tegelikult lahenduste hoovad. 25 000 SA struktuur, mis on elementaarselt kõigega varustatud ja formeeritud, on lihtsalt liiga väike - sellest lihtsast operatiivtarkusest libiseti aga sujuvalt mööda (Palm: suurem armee on alati parem). Abiks on enda vastu aus olemine, mitte vastused, mida arvatakse kaminat ootavat). Selge ka on, et poolte meeste kõrvale jätmine seepärast, et meil pole neile anda täis kergejalaväepataljoni komplekti, ei ole ka õige. Kuid lahendused... "peavool" näib arvavat endiselt, et teeme pool rehkendust ja hea küll.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Varustus tuleb ju läbi KV, mitte malev ise ei osta. Selle eraldamise aluseks on aga reaalsed sõja-aja üksused. Kui Põlva maleval on nt kompanii, kus kontrollõppusel osalevad nt pooled mehed, siis ei saagi seal varustust olla.
Et Tallinna maleval on näiliselt tohutu rikkus, tuleb sellest, et Tallinna malevas on neide kasutatavaid üksusi ka kõige rohkem. Ja omavahelistel "jõukatsumistel" on selgunud, et need üksused on ka kõige lahinguvõimelisemad võrreldes teiste malevate üksustega. Milline maakaitseringkond suudab täna välja panna 7 kompanii suuruse seltskonna (sh kõik motoriseeritud ja varustatud)? Kevadtormil oli see väljas (vt viimane Kaitse Kodu). Tallinnas on samuti probleemiks välismaal tööl käijad, aga kui isik väljaõppenõudeid ei täida, siis head aega.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Huviga loeks kommentasri Laaneotsa 45 000 mehe jutule. Eriti selles valguses, et vahepeal on ka idanaabri võimekus ilmselt muutunud ja mitte nõrgenemise suunas

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...

Sa võrdled siin võrreldamatuid asju. On üks asi minna vastu pooletoobistele sepparitele, kelle varustus ja väljaõpe pole sinu omast eriti parem, kuid hoopis midagi muud minna vastu modernse varustusega professionaalidele, kes halastamatult kasutavad ära igat eelist. Selle "cajanderi vormiga" võiksime ilmselt juba praegu välja saata suurema hulga mehi, kuid mis kasu neist on kui keegi neid ei koordineeri ja nad ei saa teistelt väeliikidelt toetust?
Me saaksime ju paberile kirjutada igasuguseid vägevaid numbreid, aga mida me sellega rohkem saavutaksime? Varustuse hulk sellega ei suureneks ja reaalne võimekus ammugi mitte.

Ukraina vabatahtlike salgad feilisid kohe, kui neil tuli vastu astuda venelaste regulaaridele. Isikliku varustuse poolest ei olnud nad aga Ukraina armeeüksustest sugugi kehvemad. Kõvasti kirjumad küll, kuid mitte kehvemad.
Puudus oli neil ennekõike raskematest relvadest, sidevahenditest ja sõidukitest.
Oli ka ju juhus, kus mingi kohaliku maakaitseväepataljoni pereliikmed tulid piketiga tänavale, et takistada meeste rindele saatmist, kuna polnud välja anda ei kiivreid ega kaitseveste.

Et siis arrogants ja sildistamine!
Ja: sellest lihtsast operatiivtarkusest libiseti aga sujuvalt mööda!
Kas te mehed vahel peeglisse ka vaatate?
Trummilt ma olen varemgi küsinud, mis asi see operatiiv- asi on? Ja kui strateegiliselt mingi asi ei toimi, kas siis operatsiooniliselt saab asi toimida?

Laaneotsa 45 000 on ilus jutt, millega ta mitte kuskile oma teenistuses ei jõudnud. Meenutage mis Taro ütles - KL nikerdab viletsa varustusega. Kuigi see varustus on üsna hea võrreldes UKRi vabatahtlikega ja läheb nii sama heaks nagu ülejäänud jalaväel, siis põhimõtteliselt on tal õigus. Kujutage nüüd ette 45 000 kaitseväge "Laaneotsa" 20 JPga, kus enamus pataljone on komplekteeritud 10 tegevväelase ja 900 reservväelasega, TT relvasid on mõni kompanii ja mõni pataljoni peale. Raskemate relvade laskemoona jätkub esimeseks lahinguks. Sidepidamine toimub täiesti avatud režiimil. Transpordivahendid katavad maksimaalselt 1/4 vajadusi. Ja siis küsib puusepast reservväelane - kas ma sellega pean vastase soomust peatama? Siin kirutakse pidevalt tendipataljoni ja siis nõutakse 45 000 meest lahinguväljale ... Huvitav miks küll soomlased 700 000 pealt oma arvud 200 000 viisid? Äkki on põhjuseks vastutustunne, mis ei luba püssi ja mütsimärgiga mehi hakklihamasinasse saata?
Rekvireerime? Nõus. Aga kaua see armee siis formeerub mingisuguseks jõuks, mida lahingutegevusse viia? Need samad inimesed, kes räägivad 45 000 vajadusest, kuid kiruvad tendipataljone, räägivad rekvireerimisest ja samast Venemaa ootamatust rünnakust ... soomusega.
Vabadussõjas läksid mehed tõesti kasukates. Kuid miks need vormides ja erladusmärkidega PPA inimesed kombatandi staatust vajavad? Need buffaikades vennad sobivad ju küll.
Tuleme nüüd tagasi "liiga väikse" 25 000 kaitseväe juurde. Mis juhtub siis, kui meie 25 000 inimest jõuavad üksusteks formeeruda, selle varustusega mis meil täna on? Vastane peab jõude juurde panema ja arvestama väga verise tulemusega. Oponendid ütlevad, vahet pole, lõpptulemuseks oleme okupeeritud. Võtame siis 45 000. Ja mina ütlen, et vastane paneb jälle juurde ja lõpptulemusena me oleme okupeeritud. Me võime nii punnitada kogu oma riigieelarve ulatuses 10 miljardit aga isegi siis me ei jõua VF kaitseeelarve lähedale.
Iseseisva kaitsevõime kõrval, tuleb vaadata ka liitlaste rolli. Mida suuremaks andmiseks üks pool valmistub, seda kauem läheb aega ja rohkem paistab see välja. Seda suuremad on võimalused liitlaste abi kohalejõudmiseks.
Tänaste otsuste aluseks on tõhusus. Olemasolevate ressursside eest saame teha midagi. Saame teha hästi pika, kuid õhukese. Või hästi lühikese, kuid paksu. Igal juhul on üks mõõde vilets. See kriips, mis on täna kuskile keskele tõmmatud, tundub tegevteenistuses olevatele otsustajatele (mitte Kamin ametnikele) olema kõige optimaalsem. Kirjanikud ja parlamendiliikmed võivad omada suurepäraseid sõjalisi teadmisi ... kuid nad ei vastuta.
Lihtne on öelda, et sõjaväestatud PV maksab ainult 35 milj aastas. Ehk maksabki. Aga ole mees ja võta see raha kuskilt. Kuni ise otsustada ja vastutada ei saa, on seda kõike lihtne kõrvalt targutada.
Kokkuvõtteks: Suuga teen ka mina suure linna kui vaja, kuid neid kärbsepesasid pole me kunagi valmis saanud.

Ühesõnaga, nokk kinni, saba lahti
1. 25000 võib olla hästi toimiv ja varustatud, kuid liiga väike Eesti-suuruses riigis hakkama saamiseks
2. 45000 võib olla kehvalt toimiv ja kehvalt varustatud, kuid arvukuselt tõele lähemal.

Konks on selles, et vastaspooltel pole tegelikult lahendit kummalgi. Kunnas ja Laaneots ei tea, kuidas need 45 000 meest (sain Laaneotsa jutust aru, et selle arvuni jõuti sakslaste abiga, mitte fantaseerides) saaksid sõditud (sest varustust pole ja väljaõpe longab), vastaspool (Palm) ütleb, et vot see 20 või 25 (või mis iganes arv, SKAK kohane) on toimivad üksused, kuid jätab targu mainimata, et Eestit sellise jõuga pole kaitsta võimalik.

Mind Martin, ära sõima - refereerin vaid sõnumeid, mis saates esitati (kuidas mina sest aru saan).
Varustatud ja toimivate üksuste eelistest saan suurepäraselt aru, tänan peeglit meenutamast. Olen ka alustanud sealt, kus toimus 1 õppus aastas ja anti 30 pauku mehe kohta ning varustus oli Rootsi oma. Välja töötanud sinna, mida varustatakse KV-ga võrdsetel alustel. Tajun suurepäraselt vahet. Sellise üksuse nagu me ise olime 10a tagasi, peksaks me täna möödaminnes laiali (ja oleme "peksnud" ka). Kuid - selle eest, et 10 km eemal haigutab tohutu tühjus, kus pole kaitsmas kedagi (just vastane lihtsalt läbi läheb) ei kaitse kuitahes hea väljaõpe ja varustus.

Eiteagi, kus see tasakaal asuma peaks. Mina isiklikult olen valmis vajadusel Rootsi rakmed uuesti selga panema, kui teaksin, et need 10 km on kaetud. Kuigi tunnistan, et soomusvestiga on kuivem ja muretum tunne.

Kui me räägime 25 000 mehest, siis selle iseseisva kaitsevõime raames, siis minu arvutusi mööda sellise jõuga on meie võimaluste lagi Tallinna piirkonna sügavusse esheloneeritud kaitse umbes seal, kus venelaste kaitseliinid 1941 suvel olid. Seda eeldusel, et eelneva viivituse ajal vastane meile mingit suuremat kotti ei ole organiseerinud ja sinna pooled väed juba kaotatud pole. Kui palju saab teha 12-15 tuhande mehega, on Kunnas kõigile juba puust ja punaseks teinud.

Kui see on realiteet täna, siis tuleks minuarvates seda ka julgelt välja öelda ja las siis valija otsustab, kas ta valib usutavama kaitse (ei viita täna, et tänane kaitse poleks usutav). Mitte ajada poliitkorrektset mõistujuttu ja üritada tsementeerida seda 2% kui ainuvõimalikku ja -õiget. Seda juttu oleks tahtnud eile kuulda seal saates - kahjuks asjata lootus. Tänasest rahalisest raamistikust on kahjuks saanud religioosset laadi tõde, mille vastu sõna võtjad on ketserid. Üks on päris kindel: kui me leiame, et vaja on 4%, siis on sellele vaja megasuurt avalikku toetust (sest kärpimine mujal saab olema kole).

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.