Jaanus2 kirjutas:
Kui kellegile tundub, et lapsepõlv kestab ka siis veel, kui ühiskonna idiootsus teda häirima hakkab, on see tema probleem.
Hästi öeldud !
*
EKI
h`elge <1>. Helge lapsepõlv, naeratus (õnnelik).
"Erakordne" on harukordne ja enneolematu. Seega ma arvan, et maamunal pole olnud riiki ja lapsi (ma mõtlen lapsi kui kogumit, mitte üksikuid indiviide), kes oleks olnud lapsepõlves erakordselt, harukordselt, või enneolematult õnnelikud. Ses suhtes ei saa seda hinnangut ja lisandit "erakordne" pookida meelevaldselt ainult neile, kelle lapsepõlv möödus kusagil N Liidus.
Me võime siin igasugu asju konstruitada. Kellele erakordselt helge, kellele lihtsalt helge, kellele õnnetu...
Mõni võib ka väita, et tema lapsepõlv oli erakordselt õnnelik, sest oli erakordne riigikord, kus sai erakordselt palju irvitada selle erakordse riigi üle.
Et ma olen erakordselt õnnelik, et riigikord pakkus välja erakordse võimaluse, pidada lapsepõlves selle olukorra erakordsusest tulenevalt, täiesti erakordseid jõule, sest neid tuli pidada salaja kodus ja käia poolsalaja kirikus, mis kokkuvõttes andis neile jõuludele erakordse tähenduse ja tegi mind seetõttu õnnelikuks. Kuna nüüd enam jõulud mulle kui ateistile erakordsed ei ole, siis ma ei saa ka aru, kuidas üldse saavad tänased lapsed olla jõulude ajal erakorraliselt õnnelikud ja seepärast on nad nüüd õnnetud.
..eee...see oli näide kuidas võib asju konstruida kuidas keegi aga oma mätta otsast heaks peab.
Tõsisemalt rääkides aga tekitab minus teatud vastikustunnet see pidev võlts eneseupitus.
Et vaat kus alles MINA olen olnud mähkmetest alates ÕIGE eestlane.
Vat kus alles MINA olin Nõukaajal ÕNNETU, sest ma ju ei saanud olla õnnelik, kuna Eesti oli okupeeritud, Eesti ei olnud vaba, NLiit oli kuritegelik, sõnavabadus oli piiratud, käis poliitiline kiusamine, vanaema viidi Siberisse ja vanaisa Kolõmasse...või olid need vana-vanaema ja vana-vanaisa?... ja banaane kah ei olnud... ühesõnaga jälestusväärne riik igatepidi..... aga MINA... MINA õppisin esimese sõnana ära sõna EESTI, juba lasteaias lõin põrandaaluse rakukese "Vaba Eesti Eest", esimeses klassis keeldusin õppimast vene tähti, neljandas õmblesin pajalappide asemel sini-must-valge lipu, kuuendas panin knopkasid pioneeride sandaalidesse ja kaheksandas panin küünla õhku lastud Vabadussõja monumendi asemele.
Ja erilist vastikustunnet tekitavad minus need kahe näoga Janus`ed, kes põristasid pioneerikoondustel trummi nii hoolsalt, et neist said pioneerijuhid, sealt edasi komsomoliaktivistid ja komsomolikomiteede sekretärid, veel edasi kompartei rakukesed ja otseloomulikult olid tegusate inimestena suurimad patrioodid ja isamaalised tegelased alates hetkest, kui 24.08.1991 Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust, ning on nüüd neile loomuliku jätkuna rahvasaadikud, riigikogu liikmed, vallavanemad ja linnapead... avaliku arvamuse liidrid, raffajuhid jms staff, kes räägivad meile hommikust õhtuni kuivõrd kõvad patrioodid nad tegelikult (SALAJA) NLiidus olid, kui palju sini-must-valgeid lippe kellelgi (SALAJA) pööningul oli ja kuivõrd (SALAJA) õnnetu oli nende lapsepõlv ning edasine (SALA)elu ENSV-s....
Mul ei ole midagi kobiseda nende suhtes, kelle lapsepõlv möödus IIMS ajal ja järgselt. Kes on tänaseks surnud, või jõudnud juba auväärsesse ikka.
Jah, enamus nende lapsepõlv oli kõike muud kui helge. Veel enam "erakordselt" helge.
Ja kui peab seda sõna "erakordne" kasutama, siis suure osa nende lapsepõlv oli erakordselt õnnetu.
Nemad võivad konkretiseerida ja mulle rääkida, kuivõrd õnnetu
nende lapsepõlv oli.
Või kui räägitakse sellest põlvkonnast.
Edasi on küsimus, kas me vaatleme üksikindiviide, või põlvkondasid summeerituna.
Wiki kirjutas:Kersti Kaljulaid.
Lapsepõlv ja kooliaeg
Kersti Kaljulaid sündis 30. detsembril 1969 Tartus. Tema ema Lindu Kaljulaid töötas Tallinna Epidemioloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni Teadusliku Uurimise Instituudis. Kersti Kaljulaidi lapsepõlvekoduks oli kahetoaline korter Tallinnas Mustamäel Mustamäe tee ääres, tüüpilises viiekorruselises paneelmajas. Ta kasvas üles ilma isata, lahutatud peres, majanduslikult kitsastes oludes. Kodus polnud isegi televiisorit.
Lasteaias oli Kersti pandud vanemasse rühma. Tallinna 44. Keskkooli esimesse klassi läks ta teistest nooremalt, kuueaastaselt. Kooli astumiseks pidi ta läbima katsed. Koolipõlves töötas ta taskuraha teenimiseks lapsehoidjana.
Keskkooli ajal kuulus Kaljulaid Õpilaste Teaduslikku Ühingusse. 1986. aastal tegi ta Õpilaste Teaduslikku Ühingu konverentsil ettekande vainurästa pesitsemisest. 1987. aastal avaldas ajakiri Eesti Loodus artikli "Vainurästa ja laulurästa pesitsemisest", Kersti Kaljulaid oli artikli kaasautoriks.
Keskkoolis õppis ta inglise keele eriklassis. 1987. aastal lõpetas Kaljulaid keskkooli hõbemedaliga
Postimees kirjutas:Presidendikandidaat Kersti Kaljulaid räägib…
Pioneer ma olin. Kuigi ma pole lapsest saati väga Nõukogude Liidust lugu pidanud, olin isegi natuke nördinud, et mind kohe pioneeriks ei võetud, sest ma olin klassis teistest noorem.
Asjaolud olid 8. klassiks muutunud. Vanemad inimesed teavad, et nõukogude koolis toimus 8. klassis kutsesuunamine – tuli kokku komisjon ja arutas, kes võiks kuhu minna, ja jagas soovitusi. Mina ei olnud selleks ajaks komsomoli astunud ja ka ei teinud seda.
See oli esimene faktipõhine väitlus, mille ma võitsin. Mulle öeldi, et ma ei saa minna ülikooli, kui ma ei ole komsomolis. Mul oli aga üks hea tuttav, kes oli just ülikooli läinud, ilma et oleks olnud komsomolis. Seda ma ütlesin ja väitlus oli niimoodi lõppenud.
Õnnetu lapsepõlv?
Ilmselt jah. Isata, kahetoalises korteris majanduslikult kitsastes oludes.. seda ei saa ilmselt pidada eriti õnnelikuks lapsepõlveks (ilma irooniata!).
Majanduslikke küsimusi ei oska kommenteerida, aga see, et isa ei olnud, polnud ilmselt NLiidu riigikorra teene ma arvan.
On siis seda õnnetust vaja projitseerida kõikidele põlvkondadele ja lastele?
Seega mina, pr. presidendist nõksa vanema inimesena jään endiselt enda juurde, et minu lapsepõlv oli siiski pigem helge. Kindlasti mitte erakordselt helge, aga mitte ka õnnetu. Ja seda VAATAMATA riigikorrale.
