Kindlasti on mõni lapsevanem seisnud silmitsi sooviga kirjutada avaldus, et koduseid korraldusi ja reegleid eirav tütar või poeg erikooli võetaks. Kogenud eripedagoog, üle kuue aasta Tapa erikoolis, praeguses Maarjamaa Hariduskolleegiumi Valgejõe õppekeskuses töötanud Tiiu Viira on aga kindel, et vanemad võiksid sellise jõulusooviga äärmiselt ettevaatlikud olla.
Praegu andragoogina (täiskasvanute õpetaja – toim) tegutsev Tiiu Viira töötas üle kuue aasta – 2015. aasta sügiseni – endises Tapa erikoolis, mis tema ajal Maarjamaa Hariduskolleegiumi Valgejõe õppekeskuseks ümber nimetati ja seal peale poiste ka tüdrukuid õpetama-kasvatama, õigemini ümber kasvatama hakati. Viira on aga veendunud, et praegune õppe- ja kasvatustöö erikoolis ei tule kellelegi kasuks. Tema kogemus ütleb, et enamik, lausa 99 protsenti seal olnutest leiab end üsna pea trellide tagant. Nüüd töötute tööharjutuskursusi juhendav Viira on juba mõttes valmis oma endiste õpilastega neil samadel kursustel taaskohtuma, sest suurem osa hakkab peatselt vanglast vabanema.
Tiiu Viira, kolme lapse ema ja kolme lapselapse vanaema, on kaua kaalunud, kas kirjutada oma elukogemustest erikooli õpetajana raamat. Võib-olla kunagi ta seda teebki, aga praegu tahab ta lihtsalt lapsi ja nende vanemaid hoiatada. Tunnustatud psühholoogi Angela Jakobsoni psühholoogilise eneseabi koolituse läbinuna on ta kõike järgnevat kaua eneses hoidnud, ja tundub kohati uskumatu, et see kõik juhtunud nüüdis-Eestis.
Tööle konkursi kaudu
Viira lõpetas Lääne-Viru rakenduskõrgkoolis sotsiaaltöö eriala ja õppis Tallinna Ülikoolis eripedagoog-nõustajaks, sest arvas, et sotsiaaltöötajana ei suuda ta piisavalt aidata lapsi, kes seda tegelikult vajavad.
Toona venekeelsesse Tapa erikooli konkursi kaudu tööle pääsemist ootas ta terve aasta. Kool vallandas üle 20 töötaja, need, kes ei osanud nõutaval tasemel riigikeelt. Oli 2009. aasta, suletavast Puiatu erikoolist toodi Tapale üle esimesed eestikeelsed õpilased. Mis siis, et Viira tuleku ajal oli tööl vaid üks eesti keelt vabalt rääkiv alushariduse (loe: lasteaiaõpetaja kutsega – toim) pedagoog.
Koolis loodi just klassiõpetaja süsteemi, mis tähendas, et üks õpetaja andis kõiki akadeemilisi aineid – näiteks keeli, matemaatikat, ajalugu, inimeseõpetust. Tööõpetus, tehnoloogiaõpetus ja kehaline kasvatus käis vene keeles. Ent kõigest hoolimata hindab Viira tagantjärele pedagoogilise personali, õpetajate ja kasvatajate taset heaks. Kokku sai ka üsna tugev meeskond. Tõsi, nüüdseks on enamik toonaseid kolleege meeletu pinge ja igapäevastressi tõttu töölt lahkunud.
Pahade poiste kool
«Erikoolis ei käi õpetamine nii, et näe, siin on õpik, ava see 21. leheküljelt ja lahenda ülesanne nr 3. Erikooli laps ei tee käsu peale ühtki liigutust. Iga lapsega on lävimise meetodid individuaalsed, need käivad suhte loomise tasandil. Ja kui sa pole lapsega kontakti saavutanud, ei tule õpetamisest midagi välja. Erikoolis hoiak, et mina olen boss, ei toimi. Õpetaja peab väga hästi teadma, kuhu ta tööle läheb. Hindan väga üht uut inglise keele õpetajat, kes tajus pärast 1. septembri aktust, et see paik pole temale ja lahkus kohe.
Kes erikoolis õpivad? Narkomaanid, alkoholi- ja tubakasõltlased, asenduskodulapsed, suur hulk lapsi väga madala sissetulekuga riskiperedest, alatoidetud, seksuaalselt väärkoheldud, perekonnas allasurutud, palju vägivalda näinud või kogenud lapsed. Ühesõnaga: lapsed, kes kõigest ilusast ja heast on ilma jäänud.
Üldjuhul võis klassis olla kõige rohkem 12 poissi, kusjuures üks laps võis erikoolis nõuda rohkem vaeva, kui mõne tavakooli 30 õpilast kokku. Kõik poisid olid kooli suunatud kohtuotsuse järgi, seega oli neil kriminaalne taust. Pärast tunde elasid nad õpilaskodus ja olid jaotatud 12-liikmelistesse rühmadesse. Neid juhendas kasvataja, kelle tööpäev algas kell 15. Iga päev sel ajal võttis ta õpetajalt grupi vastu ja koos liiguti õppekorpusest õpilaskodusse. Kell 22 võtsid seal järje üle järelevalvetöötajad. Süsteem toimis väga hästi.
Olin eripedagoogi-logopeedi ametikohal ja juhatasin intellektipuude või muu psüühilise häirega õpilaste klassi, samuti venekeelseid intellektipuudega lapsi. See oli liitklass, koos õppisid lapsed 4.–9. klassini. Minu klassis olid kuni 16 last. Klassijuhatajatunnis, mida pidasin kord nädalas pärast lõunasööki, magasid väiksemad psüühikahäirega lapsed põrandal, sest nad vajasid puhkust. Nad lausa norskasid.
Muide, kord visati mulle uus õpilane, pisike vene poiss lihtsalt klassi sisse. Keegi ei öelnud midagi, viskaja ei teadnud lapse tausta ega nimegi. Ei teadnud ka mina. Ei teadnud sedagi, et poiss on narkomaan ja kohe algavad võõrutusnähud – mõne aja möödudes viskus laps põrandale, hakkas urisema ja vingerdama, minu sekkudes hammustas mind jalast. Ühel teisel õpetajal murdis jalaluu tool, mille laps oli vastu tahvlit visanud ja mis siis õpetaja pihta põrkus.
Oli aeg, kui mul oli 35 kontakttundi nädalas ehk iga päev seitse õppetundi. Lõpuaktustel olin üks kahest õpetajast, kellele toodi lilli.»
Dedovštšina nagu Vene sõjaväes
«Muidugi pandi mind, algajat erikooli eripedagoogi, algul proovile. Enesekehtestamine intellektipuudega kriminaalsete, kuid endast väga heal arvamusel murdeealiste poiste ees polnud kerge. Ent kogu metoodika aluseks sellises koolis on lihtsalt suhtlemine. Pead olema treenitud ja teadlik suhtleja ning mõttes neist alati sammukese ees – seda on aga alguses erikooli töös väga raske saavutada.
Pidin igal hommikul arvestama, et esimene tund läheb poiste murede ärakuulamise nahka: mis juhtus öösel, mida tehti, kes keda lõi, kes millest ilma jäi ja kellel pole suitsu.
Kord imestasin hommikul kooli tulles, et lapsed magavad. Küsisin, mida nad öösel tegid. Vaikus. Nad ei julgenud rääkida.
Lõpuks selgus, et öösiti teenindati vanu olijaid, nagu toimis omal ajal Nõukogude armees dedovštšina: pesti kellelegi sokke, kellelegi tehti massaaži, keegi pandi lihtsalt niisama öö läbi püsti seisma. Arutlesime, kas oleks saanud midagi teisiti teha.
Imestasin, et kirjaliku töö ajal, kui klassis nende selja taga liikusin, panid nad otsekui instinktiivselt käed kuklale. Nad olid harjunud, et selja taga olev inimene võib millegagi pähe lüüa. Õppisin neilt, et minagi ei tohi kedagi endale selja taha lasta.»
Järelevalve, aga jutumärkides
«Väga oluline teema koolis oli suitsetamine. Mahvi sigaretisuitsu saamiseks oli mõni nõus teisele oraalseksi tegema. Seda aga, et suitsu said poisid kõige rohkem järelevalvetöötajate kaudu, polnud kellelegi saladus.
Näiteks kui keegi sai loa kodus käia, võeti kooli ikka suitsu kaasa, ehkki poisid otsiti läbi. Süsteem töötas: kolmest pakist kaks võttis tolleaegne järelevalvejuht enda kätte hoiule, üks pakk lasti läbi. Üks poiss tunnistas mulle, et järelevalvejuht võttis kaks pakki ära, sest ta magas sel ajal ja voodipealne olnud suitsupakke täis.
Aga ma ei läinud kaebama, ma ei tahtnud n-ö kitse panna – järelevalvejuhi positsioon oli minust kõrgemal ja kui kolleeg oli nii otsustanud, oli see toonasele juhtkonnale aktseptitav otsus, mis edasikaebamisele ei kuulunud. Polnud minu võimuses seda ümber hinnata. Võib-olla saavutas ta poiste poolehoiu just sellisel moel; mina seda stiili ei kasutanud. Tekkinuks segadus – üks lubab, teine ei luba. Oleksin saanud pahameele, raevu ja viha osaliseks ja ehk oleks lõhutud mööblitki ning saanuks ise kah sinika.
Kord juhtus, et poisid läksid enne lõunasööki tualettruumi käsi pesema ja kui ma mõni hetk hiljem nende juurde jõudsin, siis mida ma nägin. Poisid olid rivistatud seina äärde, jalad harkis, ja järelevalvetöötaja tagus neid jalaga jalgevahele. Minu ilmumine oli talle tõsine üllatus. See olevat olnud «õppetund», sest nad olid klassist veidi varem välja tulnud. Oleksid sa näinud pisaraid väikeste poiste silmis!
Kord julgesin juhtida koosolekul tähelepanu järelevalvetöötajate kehvale tööle, mille tulemusena sain nende pahameele osaliseks. Kogu nende osakond pöördus minu vastu ja ma ei leidnud ka juhtkonnalt poolehoidu.
Vahel olid poisid purjus, ja mitte ainult poisid, vaid joodi koos töötajatega. Tean konkreetset olengut, kus osalesid vangist tulnud poisid, õpilaskodu töötajad ja kohal olid ka tüdrukud. Oli täiesti tavaline, et õhtuti tiirlesid ümber maja neiud – kas nad sisse said, olenes sellest, kes tööl oli. Millegipärast meeldivad teismeeas piigadele pahad poisid, kes tekitavad oma ettearvamatu käitumisega põnevust.»
Mäss erikoolis
«Jaanuaris 2014 toimus palju meediakajastust pälvinud mäss. See oli kolmapäev, mind ei olnud sel päeval tööl. Öösel helises telefon ja mulle teatati juhtunust. Selgus, et minu erivajadustega õpilased olid kaotanud enesekontrolli ja kahjustanud kooliruume!
Kui kõik ausalt ära rääkida, tunnetasime teiste pedagoogidega juba enne jõule, et midagi on teistmoodi. Lapsed olid rahutud, ei haakunud, salatsesid, sosistasid, tekkisid kambad, eirati nõrgemaid kaasõpilasi. Eriti tugevat positsiooni hoidsid enda käes kolm uut alla 18-aastast poissi, kes olid pikemat aega Viru vangla noortevanglas olnud ja sealt vabanenud.
Süsteem oli ju lihtne: kui laps oli alla 14-aastane ja sooritanud kriminaalteo, siis trellide taha teda ei pandud, vaid suunati kohtu kaudu erikooli. Kui laps oli üle 14-, aga alla 18-aastane, ja vahepeal veel midagi kriminaalset sooritanud ning uurimise käigus selgunud, et on süüdi, siis kandis ta karistust Viru vangla noortevangla osakonnas.
Selgus, et poisid naasid vanglast kindla ülesandega – endise kasvandiku-vangikaaslase kättemaksu ja vanade arvete klaarimise eesmärgil korraldada rahutusi.
Sel päeval suitsetasid need poisid õpilaskodus ja vilistasid juhtkonna nõudmisele kooli minna. Vastuseks asunud poisid ründavale positsioonile, siis öeldud üksteisele halvasti, kuid sel ajal olid poisid jõudnud välja mõelda ka plaani, mida teha edasi. Kuidas kätte maksta neile, kes halvasti ütlesid, ja läkski käiku see, mida tegelikult oli juba kuu aega kavandatud.
Ma ei kujutanud algul ette, et tegelikult annavad «pealikud» ülesande kõik maatasa teha eeskätt minu klassi intellektipuudega poistele. Seda muidugi alles siis, kui nad olid koolist õpilaskodusse naasnud. Intellektipuudega poisse oli ju kõige kergem mõjutada, nad tegid mõtlematult kõike, mida neile öeldi – esiteks lõhuti direktori silme all ukseklaasid, siis WC-potid, aknad, rahutus kulges ühest korpusest teise ning personal kaotas toimuva üle kontrolli. Kasvatajatest oli nagunii alati krooniline puudus ja neid jagus ühele rühmale vaid üks. Ohjeldamisel tuli abiks ka politsei ja vaatasime hiljem üheskoos õudusega «Reporteri» saatest, millega minu klassi poisid hakkama olid saanud. Poisid olid tehtu üle uhked.
Tulemusena läksid minu intellektipuudega poisid vanglasse, mässu tegelike korraldajatega ei juhtunud midagi. Nemad ju midagi ei lõhkunud. Tänu taevale ja armule kannab see kamp praegu karistust muude kriminaalsete tegude eest.
Kõige hullem, mis pärast mässu koolielus juhtus, oli see, et toonane haridusminister Jaak Aaviksoo võttis direktori maha ja paljud tugevad õpetajad ja järelevalvetöötajad kaotasid töö. Jälle said mässu korraldajad seda, mida tahtsid, ja mina ei pidanud seda toona õigeks.
Müts maha haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu osakonna nõuniku Jürgen Rakaselja ees, kellega iga päev pidasin kirjavahetust ja kellega sai rääkida asjadest nii, nagu need olid. Ta küsis algul kohe: Tiiu, kas sa oled valmis oma sõnade eest vastutama. Vastasin, et olen. Rohkem ta seda küsimust ei esitanud.»
Tohutu kaadrivoolavus
«Üks olulisi põhjusi, miks koolis koledad asjad juhtusid, oligi meeletu kaadrivoolavus, aga selline kool nõuab rutiini. Kogu aeg keegi tuli ja keegi lahkus, kuid kontakti saamine erikooli õpilastega on sel moel peaaegu võimatu, sest see võtab vähemalt kolm kuud.
Võin öelda, et mina sain selles koolis «jalad maha» nii õpilaste kui ka kolleegide seas alles kolmanda tööaasta lõpuks. Jah, ka oma töötajad panid mind proovile, kompides maad, kas mulle võib asju rääkida või mitte, kuidas ja mida neist räägitakse, mida sa tohid või ei tohi teada.
Peale selle pidev enesekriitika ja -analüüs – miks läks täna just nii. Miks üks poiss tuli täna kooli sinise silmaga, teine jalaluumurruga, miks oli kolmandal käeluu puruks? Miks ma nägin hommikul tööle tulles trepil verejälgi ja miks ma pean muretsema, kas need viivad minu klassi? Iga päev tööle minnes oli mure, kas mu õpilased on ikka elus ja terved.
Pärast mässu toimus juhtkonna vahetus. Tulid inimesed, kes minu meelest tegelikult ei olnud laste heaolust huvitatud. Järjest hakati kogenud töötajaid lahti laskma, aga esimene, millega juht peab arvestama, on pädev meeskond. Öeldakse ju, et ära enne vanasse kaevu sülita, kui sul uus valmis on.
Lapsed olid väga ebakindlas seisus, sest polnud enam inimesi, kellele nad võisid loota. Üks väike vene poiss istus kas või kogu päev laua taga ja kirjutas midagi, et mitte koridori minna. Poisid lausa klammerdusid tööle jäänud endiste õpetajate külge.»
Poisid ja tüdrukud
«2015. aastal valmis uus koolihoone, kolisime sinna, nüüd on õppekorpus ja õpilaskodu samas majas. Kuid seal läks kõik vanaviisi edasi. Enne, kui olime asjad vanast majast uude jõudnud viia, olid vanglas istunud poisid juba valvekaamerad maha lõhkunud.
Minu meelest läks elu edasi isegi hullemini kui varem, sest hoone oli suur ja töötajaid nii vähe, et õpilaste ohjeldamisega ei tuldud toime. Kuna Vastseliina erikool suleti, toodi Tapale ka sealsed tüdrukud ja poisid ning tekkisid segaklassid.
Tütarlaste saabumiseks polnud töötajaid ette valmistatud ega koolitatud, tekkida võivaid olukordi läbi ei mängitud. Näiteks haaras järelevalvetöötaja selleks, et neiu aknast alla ei hüppaks, tema ümber kinni ja tõstis ta aknalaualt alla. Tüdruk kirjutas seepeale ahistamissüüdistusega kaebuse. Võrreldes poistega on tüdrukud veel ülbemad, nahaalsemad, võimukamad ja armastavad intrigeerida.
Minu ajal oli üks Vastseliina erikoolist saabunud paar, poiss ja tüdruk, kes olid lahutamatud, ja pahandus tekkis sellest, et kodukord nägi ette, et elatakse eraldi tubades ja üksinda. Aga seda reeglit nende puhul eirati. Lihtsalt kodurahu mõttes.
Seljankat ja piima-makaronisuppi ei saa siiski samas potis keeta, poisid ja tüdrukud peavad erikoolis eraldi õppima. Nüüd olen endistelt kolleegidelt saanud telefonikõnesid, mis klassides tegelikult toimub: tunni ajal istuvad tüdrukud poiste süles ja hõõruvad ennast vastu poisse, poisid selges erutusseisundis. Siis võib tüdruk kellegi välja valida ja minna temaga tualettruumi, aga õpetajal ega järelevalvetöötajal pole õigust neile sinna järgneda. Medõel on kondoomid olemas, aga kas erutusseisundis neid aega küsida on, on kaheldav. Korruste WC-des kondoome ei ole.
Miks ma töölt lahkusin? Nägin lihtsalt, et tulemust sellisel moel eksisteerival koolil pole mõtet. See on mõttetu haridussüsteem, kus kõige enam kannatavad ja saavad haiget just lapsed.»
Soovitused lapsevanematele
«Vanemad, märgake oma last, armastage teda sellisena, nagu ta on. Märgake varakult, mis on neis erilist, ja proovige neid õigesti suunata, mitte laitma ega alandama hakata. Mõelge, mida te tahate, milline inimene teie lapsest kasvab.
Meenub üks lugu. Laps tuli sinise silmaalusega (tavakoolist – toim) koju. Isa küsis: mille eest said. Laps vastas rahulikult, et lihtsalt rüselesime. Isa andis talle selle eest peksa ja seadis ülesande järgmiseks päevaks: lüüa silm siniseks sellel teisel poisil. Ülejärgmisel päeval sai laps kodus taas selle teo eest peksa. Ja vaat sellistest lugudest erikooli kasvandik sirgubki. Vägivald sünnitab vägivalda.
Ärge nõudke iga hinna eest, et teie intellektipuudega või hüperaktiivne laps käiks tavakoolis. Käitumisprobleemid tekivadki ju eeskätt õpiraskusest. Hinded muutuvad halvaks, need ei vasta vanemate ootustele ja kaaslased hakkavad kiusama. Õpetajadki koolis näägutavad pidevalt, ja kui tegu juba 5. või 6. klassi õpilasega, ei taha ta enam kooli minna.
On ka vaat et lootusetuid juhtumeid. Minu erikooliklassis õppis poiss, kellel oli üks viga: kõik, mis vähegi laokil, see ära. Kleptomaan. Rääkis, et tema hea ema on teinud kõik selleks, et ta ei varastaks, proovinud seda kõigiti välja juurida. Kui poiss oli kolmandas klassis, lõhkus ema selle nimel ta mõlemad käeluud. Ja poiss ütles mulle rahulikult: Tiiu, see ei aidanud.»