Eesti Kaitseväe suurus ja struktuur

[nimetu]

Soome rahuaja vägede suurus peaks ulatuma 35 000 kanti (umbes 25 000 ajateenijat, neist ligikaudu 20 000 maaväes, ja võib-olla alla 10 000 ringis kaitseväelasi). Meil peaks see arv olema veidi üle 6000 (enam-vähem pooleks ajateenijaid ja kaitseväelasi).
Edasi läheb võrdlus juba keerulisemaks. Soomlastel on esmaseks reageerimiseks kolm valmisoleku brigaadi, mis on mehitatud ajateenijatega. Esimesed kuus kuud õpivad ajateenijad nagu tavaliselt, kuid peale seda asuvad nad järgnevaks kuueks kuuks nö valmisoleku õppesse, mille jooksul neist saabki siis see valmisoleku üksus. Meil vist päris analoogset asja pole. Põhimõtteliselt on reageerimiskiiruselt võrreldavad (või isegi veidi paremad) vist Scoutspataljon ja liitlaste EFP pataljon.
Järgmine aste on need nö operatiivüksused (muuseas, see on soomlaste enda liigitus, vastavalt 2012. aasta raportile). Soomlaste maaväel on see arv 61 000. Meie puhul on täpselt keeruline öelda, kuid ma ei usu, et õhu- ja merevägi üle paarituhande sõduri hõlmaks. Ehk siis meil peakski teoreetiliselt sõdureid olema veidi alla paarikümne tuhande. Ma ei oska öelda, kas sinna alla on mõeldud ka Kaitseliit (akf Palm või Herem võiks selgitada kui võimalik). Igatahes on soomlaste operatiivüksusteks kolm valmisolekubrigaadi, kaks jäägribrigaadi, kaks mehhaniseeritud lahingugruppi (kahe peale veidi rohkem kui brigaadi jagu sõdureid), kaks motoriseeritud lahingugruppi, üks helikopteri pataljon ja üks erivägede pataljon. Meil siis vastavalt kaks brigaadi (üks neist pooleldi valmis). Tegu on manööverüksustega, mille eesmärk ongi positsiooni vahetades muuta tasakaalu lahinguväljal.
Edasi tulevad regionaalsed üksused. Soomlastel on just see kõige suuremat kaalu andev osa. Jutt käib kusagil 170 000-st sõdurist, kelle eesmärk on osaleda kohalikes lahingutes, tagada sihtmärkide kaitse ja luure, korraldada üksuste mobiliseerimine, operatiivüksuste toetamine, valitsusega kontakti säilitamine ja selle toimimise toetamine. Nendes üksustes teenib mingi hulk vabatahtlikke lepingulisi reserviste, kes on kohustatud teatud toiminguteks kriisi ajal. Meil oleks mingil määral võrreldav ehk Kaitseliit, kuigi mitte täielikult. Ümmarguselt on seal liikmeid 15 000 ja põhimõtteliselt on ka neile antud territoriaalsed ülesanded. Just see ongi koht, kus tekivad suured käärid. KL on puhtalt vabatahtlik, samas kui soomlaste regionaalsetes üksustes on vabatahtlikke ainult mingi osa. Sellest lähtuvalt on Leo kriitika ka mingil määral ehk õige. KL ei ole eriti suur ega piisavalt hästi varustatud, et neid saaks võrrelda Soome regionaalüksustega. Aga see tulebki väga põhimõtteliselt erinevast lähenemisest. Algselt oleks justkui need kaitseringkonnad seda rolli mängima pidanud, kuid nagu siin juba arutatud on, siis tegelikult oli see selline 'ei liha, ei kala' lahendus. Nende toimimiseks sõjaajal ei oleks jätkunud varustust, moona ega ohvitsere. Selle poolest on riigikaitse reform igati õige olnud. Muidugi tähendab see seda, et me ei saa välja panna nii suuri numbreid kui võib-olla sooviksime, kuid jäänuks me endise korralduse juude, ei oleks me seda niikuinii suutnud.

Tehnika peaks jaotuma järgnevalt:

Karjala brigaad on üks raskemini relvastatud üksusi, kuhu kuulub 3 kompaniid Leo2, 6 kompaniid CV90 ja üks pataljon 155mm haubitsatega. Pori brigaad on varustatud Patria soomukitega ning Kainuu brigaad on varustatud Nasu või Bv206-ga. Mehhaniseeritud lahingugrupid peaks kumbki sisaldama 29 Leo2, 48 BMP2 ja 18 2S1. Motoriseeritud lahingugrupid sõidavad peamiselt MT-LB peal (~100tk kumbalgi) ning tuletoetus on sarnaselt mehhaniseeritud lahingugrupile 2S1.
Praegu pole veel päris selge kuidas uued Leo2 jaotatakse. Võimalik, et osa vanemaid Leo2 ehitatakse ümber õhutõrje- ja pioneerimasinateks ning mingi hulk jääb varuosadeks. Ülejäänud jaotatakse kas territoriaalüksuste vahel ära või siis tugevdatakse nendega operatiivüksuste all olevaid valmidusbrigaade (osad lähevad Kainuu brigaadi väljaõppeks).

EDIT: Parandasin hilisel õhtutunnil tekkinud vead.

EDIT2:
Veidi täiendatult peaks tehnika jaotus vana struktuuri järgi olema järgnev:

*Karjala brigaad
-3 kompaniid Leo 2 tankidega (3x~14tk)
-6 kompaniid CV90 IFVdega (6x~14tk + muud juhtimis ja luuremasinad brigaadis)
-3 kompaniid 120mm MP (9tk kompanii kohta)
-1 pataljon 155mm K 98 suurtükkidega (18 tükki)
*Pori birgaad
-tõenäoliselt 1 pataljon Patria AMV soomukitega (vähemalt 44tk)
-tõenäoliselt 2 pataljoni Pasi XA-202 soomukitega (vähemalt 88tk)
-3 kompaniid 120mm MP (9tk kompanii kohta)
-1 pataljon 155mm K 98 suurtükkidega (18 tükki)
*Kainuu birgaad
-tõenäoliselt 3 pataljoni Nasu või Bv206 roomiksõidukitega
-3 kompaniid 120mm MP (9tk kompanii kohta)
-1 pataljon 155mm K 98 suurtükkidega (18 tükki)
*2x jäägribrigaadi (peaks tegelikult kuuluma regionaalsete üksuste alla)
-tõenäoliselt 3 või 4 pataljoni Pasidega (ilmselt 3x44tk brigaadi peale)
-tõenäoliselt 2 pataljoni 155mm K 83 suurtükkidega (ilmselt 2x24tk brigaadi peale)
*2x mehhaniseeritud lahingugruppi
-2 kompaniid Leo 2 tankidega (kokku 29tk lahingugrupi peale)
-2 kompaniid BMP-2 IFVdega (kokku 50tk lahingugrupi peale)
-1 kompanii 120mm MP (9tk) MT-LB vedajatega (kokku on MT-LBsid väidetavalt 94tk lahingugrupi peale)
-1 pataljon 122mm suurtükkidega (18tk 2S1 iseliikurit lahingugrupi peale)
*2x motoriseeritud lahingugruppi
-3 jäägrikompaniid MT-LB soomukitega (kokku 98tk lahingugrupi peale)
-1 kompanii 120mm MP (9tk)
-1 pataljon 122mm suurtükkidega (18tk 2S1 iseliikurit lahingugrupi peale)

[Kapten Trumm]

Sellest loen mina välja, et lähitulevikus on Soome 60 000-ga võrreldavas valmisolekus kontingent meil samas proportsioonis. Kogu Soome SA koosseisuga proportsionaalselt võrreldavat muidugi ei ole, see on selge.

Justnimelt. Need "operatiivüksused" on/saavad olema Soomega umbes samas proportsioonis, seega meie kallimat ühikukulu ei saa seletada meie (oluliselt) suurema valmisoleku või "operatiivsusega".
Et Soome KV SA koosseis on võrreldes kuluva raha suurusega proportsionaalselt suurem, tuleneb muudest põhjustest.

[nimetu]

Et Soome KV SA koosseis on võrreldes kuluva raha suurusega proportsionaalselt suurem, tuleneb muudest põhjustest.

See raha kulumine ei ole meil alati olnud sellises proportsioonis põhjanaabritega. Pigem on see viimastel aastatel tekkinud. Sellest tulenevalt ei maksaks neid asju ka hetkel sedasi võrrelda.

[Martin Peeter]

Akf Martin Heremi väga põhjalik artikkel Postimehes. Minu meelest sobib siia.

https://arvamus.postimees.ee/4389089/uu ... 1516953691

EDIT

Sama artikkel ka ERR-is, mis on tegelikult sümpaatne, sest minu meelest on selle vägagi professionaalse kanaliga Eesti kõrgematel juhtidel kohane suhelda.

https://www.err.ee/677964/martin-herem- ... a-ise-usun

Delfis ka - kogu arvestatavam online on pidanud vajalikuks avaldada, mis on väga hea.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/martin ... d=80943165

Ning kokkuvõttes on hea, et kriitikale põhjalikult vastatakse ja seletatakse asi lahti. See (mulle tundus vähemalt) vahepeal valitsenud seisukoht, et "Kunnasega me avalikku debatti ei pea", ei olnud hea meediataktika. Meie oleme siin küll teemat pikalt lahanud, aga avalikkus peab ka teadma.

[nimetu]

Illustreerimaks minu pointi Soome ja Eesti kaitse-eelarvete võrdlemise osas:

EDIT: Sobib ka põhimõtteliselt kaitse-eelarve teemasse.

[Kriku]

EDIT: Sobib ka põhimõtteliselt kaitse-eelarve teemasse.

Las jääb praegu siia, sest võrdlus Soomega on Kunnase artikli põhiline iva. Edasine Eesti kaitse-eelarve arutelu palun küll RKE teemasse.

[Gideonic]

Akf Martin Heremi väga põhjalik artikkel Postimehes. Minu meelest sobib siia.

Minumeelest on ka väga hea, et sellised teemad nii arusaadvalt ja põhjalikult ka massimeedias läbi võetakse. Tänud akf Martin Heremile, et sellise põhjaliku kirjatüki (esmalt siin foorumis) üldse ette võttis!

[Kapten Trumm]

Illustreerimaks minu pointi Soome ja Eesti kaitse-eelarvete võrdlemise osas:

Lisan siia veel ühe pointi, mida nimetu pole taibanud (või on jätnud märkimata), asudes võrdlema eelarveid.
Nimelt kulude vahe. Soome KV palgad on meie omadest tunduvalt kõrgemad, samuti on kõrgemad ehitushinnad, kütus, kommunaalkulud, toit jne.
Kui me võtame selle vaese 2000ndate alguse, siis elu Eestis oli eluga Soomes võrreldes ju poolmuidu.
Lisaks on seal nii kaadril kui ajateenijal märksa rammusamad sotsiaalrahad. Juba üsna ammusest ajast.
Nende kulude teatav ühtlustumine (siiski on Soome ninaga ikkagi ees) on alles viimaste aastate areng.
Kaitse-eelarvetest aga moodustavad taolised kuluv vähemalt pool (kui mitte rohkem).

Kui nüüd ütleme, et relvaturu hinnad ei sõltu elatustasemest, siis meenutan jällegi, et Soome relvastuses on hulgaliselt ülimalt kalleid (nii osta kui pidada) relvasüsteeme, milletaolisi meie ei osta veel niipeagi.

Seega päris nii lihtne asi pole, et kui ühe eelarve on 6x ja teise oma 1x, siis ongi kuuekordne vahe.

[nimetu]

Lisan siia veel ühe pointi, mida nimetu pole taibanud (või on jätnud märkimata), asudes võrdlema eelarveid.

Põhimõtteliselt õige point, kuid laiemas laastus varustuse ja moona hind jääb ikkagi samaks (selle põhjal ju Leo argumenteeris). Mul on muidugi hea meel, et kõik nõustuvad, et paljas numbriline eelarvete võrdlemine ei ole pädev. See ju minu point oligi.

[Kapten Trumm]

https://www.defmin.fi/en/tasks_and_acti ... e_spending

Soome kaitse-eelarvest moodustab varustus ca 20%.
Muud kulud on rohkem või vähem just seotud Soome kallimate kuludega.
Eriti kõvasti on sellest mõjutatud tööjõukulu, mis moodustab 1/3 eelarvest.
Kõik need "upkeep" tüüpi asjad on ju seotud Soome (üldiselt kallite) hinnasiltidega igal alal.
Seal on ka suurem osa igasugu sisseostetud sõjatehnika töödest tehtud riigisiseselt.

[Kapten Trumm]

Viskan siia kondi, kuidas suurendada SA koosseisu, suurendamata ekvivalentselt kulusid ja tekitaks vastasele lisaprobleeme.
Ma saan aru, et käsirelvastust on meil küllalt, isegi 60 000 meest varustaks ära.
Hakkame varasemate aastakäikude reservistidest moodustama sissiüksusi (jao ja rühma tasemel), andma vastavalt väljaõpet ja tasapisi varuma asju selleks.
Antud seltskonna varustamine toimubki tsiviilsektori arvelt, v.a spetsiifilised asjad. Afganistani elu näitab, et koalitsiooni tanke lastakse edukalt vastu taevast ka ilma süsteemse logistikata, USA humanitaarabi väetise abil.

Paljud inimesed, kes jäävad vastase hõivatud alale, kuuluvad tõenäoliselt sellesse sihtgruppi, kes on sunnitud nagunii metsa minema, kuna vastase "rahvuskaart" asub peale lahinguüksuste üleminekut selliseid taga otsima, tapma ja vangistama.

Keskendume miini- ja IED asjandusele, mitte tulevõitlusele, näiteks iga salk peab suuta ühe vastase soomuki õhku lasta.

[Martin Peeter]

Sissivõitlus vajab ikka suuresti seda võitlusvaimu, mida võiksid need tegelased, kel okupatsiooni alla ohtlik jääda, näidata üles KL-s. Ma arvan, et plaan SAK tõstmiseks 25 000-le ja sealt edasi on iseenesest mõistlik ning raha lisandumisega on võimalik seda ehk kiiremini teha ja ka kaadriprobleeme veel paindlikumalt lahendada (muidugi tuleb aru anda, et inimressurss on piiratud).
KL arendamine ja selle võimete tõstmine on samuti õige suund sh eriti just võime kiirelt ennast kokku saada ja võitlusvõime saavutada, ilma et peaks Soomest (võib-olla) tulijaid ootama. See tähendaks sellesse struktuuri väga erinevaid üksuseid. Diskussiooni jälginuna tundub mulle, et see võimalik lühike eelhoiatusaeg (või kogunisti mahamagamine) on tegelikult kõige suurem oht, mis reservarmeega kaasas käib.
Samas on sissivõitlusega see probleem, et ma arvan, et me ei vaidle, et kõige tähtsam on võimalikult kaua vaba hoida Tallinn ja Tallinnas ning selle ümbruses elab ka palju sõjaväekohuslasi mehi. Pigem joonistub sellest välja mingi teise ešeloni eeldus, aga laod võivad selleks ajaks mahapommitatud olla.

[Kapten Trumm]

Sissivõitlus vajab ikka suuresti seda võitlusvaimu, mida võiksid need tegelased, kel okupatsiooni alla ohtlik jääda, näidata üles KL-s.

Paljud muidu ei taju seda võimalust. Näiteks minu mõlemad vanemad olid/on riigiametnikud, kui seda perspektiivi selgitasin, siis vaadati üllatunud näoga.
Eks paljud saavadki sellest teada siis, kui VF rahvuskaardi patrull uksele koputab.

Täna on KL ressursid küll täiesti (ja rohkemgi veel) koormatud juba olemasolevate sõjaliste ülesannete täitmisega. KL suurena tunduvat liikmeskonda sõjalise võimega samastada ei maksaks, näiteks ülesanne moodustada vähem kui pooli tegevliikmeid hõivavaid SA üksusi lonkab endiselt kahte jalga - peamiselt piisavalt motiveeritud inimeste puudumise tõttu (mida nimekirja järgi justkui oleks küllaga). Kunnase aegne ülesanne moodustada neli maakaitsepataljoni pluss veel mõned pudinad (kokku 5000 meest) jäigi omal ajal täitmata. Ja liikmeskond oli juba tollal well üle 10 tuhande.

[nimetu]

Soome kaitse-eelarvest moodustab varustus ca 20%.
Muud kulud on rohkem või vähem just seotud Soome kallimate kuludega.
Eriti kõvasti on sellest mõjutatud tööjõukulu, mis moodustab 1/3 eelarvest.
Kõik need "upkeep" tüüpi asjad on ju seotud Soome (üldiselt kallite) hinnasiltidega igal alal.
Seal on ka suurem osa igasugu sisseostetud sõjatehnika töödest tehtud riigisiseselt.

Vaatasin ja võrdlesin mõlema riigi hangetele määratud summasid (mis oli kohati üsna keeruline, sest neid kirjutatakse lahti erinevalt) ja kokkuvõttes jäid vahekorrad enam-vähem samasse suurusjärku. Viimastel aastatel on muidugi soomlased üsna jõhkralt oma hankeid kokku tõmmanud.

EDIT: Palun väga.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Kunnas ärgitab Heremit: ei saanud kindralilt ikkagi vastust, kuidas kavatseme sõjas Eesti rinnet hoida
Leo Kunnas
reservkolonelleitnant ja kirjanik

Esitasin tulevasele kaitseväe juhtkonnale kolm lihtsat, aga väga põhimõttelist küsimust:
Kuidas kavatsen ma sõja võita ehk liitlasvägede tulekuni vastu pidada, kui Venemaa peaks kallale tungima?
Missugust kaitseväge ja Kaitseliitu ma selleks vajan?
Kuidas on vaja selleks sõjaks ette valmistuda?

Kindral Herem ei andnud neile küsimustele vastust.

Kahes artiklis määratlesin rea võtmeprobleeme, mida lahendamata polegi võimalik häid vastuseid leida.
Kahte neist - sõjaaja kaitseväe suuruse (42 000 inimest versus 21 000 inimest) ja detsentraliseeritud juhtimise (kaitseringkondade kaotamise) probleemi analüüsib kindral Martin Herem pikalt, aga ei paku ühtki lahendust, kuna polevat inimesi ja raha. Raha ning inimesed - need on iga organisatsiooni või ettevõtte juhi igapäevased probleemid, milles pole midagi erakordset. Nende lahendamine ongi juhi töö.