Merevägi ja rannakaitse

Vasta
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 39981
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Mereväe tegelased promoveerivad Sõduris juba mõnda aega ideed, et Eesti merekaitseks on vajalik pealvee sõjalaevade ostmine.
Noh, misasi on "ühtne platvorm sensor- ja relvasüsteemidel" - ikka pealvee sõjalaev.
Pealvee sõjalaev on paraku ses merekaitse "toiduahelas" kõige kehvema tulu-kulu suhtega lüli.
Eriti arvestades tänaseid võimalusi, kus idanaaber suudab kindlaks määratud asukohaga laeva pihta sõidutada tiibrakette nt Mustalt merelt.

Kui rääkida reaalsetest sõjalaevadest, siis võimaluste lagi on tõenäoliselt raketikaater, nende miinuseks (suhteliselt suure tulejõu kohta) on enamasti kehvakene õhutõrjerelvastus, mis muudab nad õhust mõjutamisele eriti haavatavaks. Lisaks puudub Eestil taoline rannik nagu on Läänemere põhjakaldal (skääride labürint), Eesti mereala on suhteliselt hästi radariga vaadeldav ja lihtsalt ligipääsetav, seega meil Hamina-klassi redutamine kuskil graniitsaarte sopis hästi kõne alla ei tule. St seda laeva ei varja miski.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
nimetu
Liige
Postitusi: 7570
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas nimetu »

Mereväe tegelased promoveerivad Sõduris juba mõnda aega ideed, et Eesti merekaitseks on vajalik pealvee sõjalaevade ostmine.
Jah, ka minu arust nad pingutavad tõsiselt oma soovidega üle. Millalgi toodi siin välja mingi töö, kus oli välja selgitatud, et vaja oleks võimalikult multifunktsionaalseid korvette. No tule taevas appi.
Üks asi mis tuleks kindlalt lahendada on meie olukorrateadlikkuse tagamine. See on meie suurim auk. Ilma vajaliku pildita ei suuda me ka ohtudele reageerida. Selleks aga pole vaja korvette, vaid erinevatest vaatlussüsteemidest koosnevat tervikut. Kuniks see meil puudub, siis pole ka mingil sõjalaevastiku arendamisel erilist mõtet.
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Martin Peeter »

Seiresüsteemide osas oleks ma pessimistlik. Olles NATO liige, saame me ehk dessandist teada ka liitlaste abil, diversantide allveelaevaga Eestisse sokutamisel ei ole mõtet - need võivad tulla ka Schengeni viisaga (varustus kaubakonteineris).
Aga miiniveeskamisvõime ja miinid? Sobiks isegi miinitõrje kõrvale.
Dona nobis pacem!
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 39981
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Sõjaline, st piisavalt hukukindel mereseire eeldaks päris arvestatavat inimjõudu selle tarbeks, sest sõjaline radar ei tohiks olla nagu tänane merevalve tsviilradar, üks antenn posti otsas, väike aiake ehk ümber. Sellise seire likvideeritakse lihtsalt nt viienda kolonni poolt või kuluks selle valvamiseks selline ressurss, mida tuleks "rindelt" võtta. See tähendaks taolisi Giraffe-masti radarisüsteeme, mis muudavad asukohti, käivituvad kiiresti ja vahetavad asukohta kiiresti. Lisaks on kombineeritud ka passiivsete sensoritega nagu videokaamerad, termokaamerdad, radaridetektorid jne.

See, mis täna PPA-l on, on tsiviilne, rahuaja tingimustesse mõeldud. Selle rivist välja viimine pole kuigi keeruline. See paistab tegelikult välja hinnasildist, PPA radarisüsteemi hind (paarkümmend 2D ja 3D radarisüsteemi) on umbes võrreldav ühe sõjalise kaugmaaradariga (mida meil 3 tk on). Kindlasti on seda võimalik kasutada, kuid senimaani, kui vastane arvab, et me ei tohiks seda enam kasutada.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Lohetapja
Liige
Postitusi: 349
Liitunud: 03 Apr, 2007 1:43
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Lohetapja »

Lugu sellest, millisena kujutasid mereväelased lõppenud sajandivahetusel (1999.a) ette Eesti merekaitset aastal 2010.
UNUSTATUD VISIOON – EESTI MEREKAITSE ARENG AASTANI 2010
http://www.ksk.edu.ee/wp-content/upload ... %80%93.pdf
lk 183-187 saab mõnevõrra aimu, miks ainult miinitõrje ja mitte midagi enamat.
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Martin Peeter »

Lohetapja kirjutas: lk 183-187 saab mõnevõrra aimu, miks ainult miinitõrje ja mitte midagi enamat.
Tänud.

Samas sellest kirjeldusest selgub ka. et see otsus oli väga selle aja nägu, mil ta tehtud: kui NATO valmistus tegelema teistsuguste probleemidega, vähendati kaitsekulusid, tõmmati koosseise kokku ja püüti ülima professionaalsuseni arendatud, aga väikesemahulisi võimeid üksteise vahel jagada. Ka poliitilises plaanis suutis suhteliselt mõistlik eliit olukorda liikmesriikides üsna kindlalt kontrollida ning sotsiaalmeediast kujunenud infomullides ekslev pööbel ei ohustanud oma valimisõigusega nende mõistlikke liite (NATO ja EL) :) . Mäletatavasti ütles NATO peasekretär 1999-2004, lord Robertson, veel 2008 peale Gruusia sõda otsesõnu, et ajateenistus on Eestile raha raiskamine. Julgeolekukeskkond on tugevalt muutunud, aga rahus elava väikeriigi struktuure ja võimeid, millesse on kõvasti investeeritud, pole nii kiiresti võimalik muuta.
Dona nobis pacem!
Kasutaja avatar
Fucs
Liige
Postitusi: 15540
Liitunud: 12 Dets, 2006 21:43
Asukoht: retired
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Fucs »

Lohetapja kirjutas:Lugu sellest, millisena kujutasid mereväelased lõppenud sajandivahetusel (1999.a) ette Eesti merekaitset aastal 2010.
UNUSTATUD VISIOON – EESTI MEREKAITSE ARENG AASTANI 2010
AITÄH!
Martin Peeter kirjutas: Mäletatavasti ütles NATO peasekretär 1999-2004, lord Robertson, veel 2008 peale Gruusia sõda otsesõnu, et ajateenistus on Eestile raha raiskamine.
Mis näitab puust ette ja punasena, et oma asja tuleb ise ajada ja kui sul on kohapeal isikliku Venemaakogemusega (NLiidus elanud, asju seestpoolt lähedalt näinud ja kogenud), ning ajudega inimesed, siis ei ole vaja iga läikiva kikilipsuga tarka nägu teha oskava ajutise nähtuse, kes midagi kusagilt kuulnud või kaugelt näinud on, jutule kaasa noogutada. Me ei pea neile kaasa noogutama, kui meid alaarenenud pärismaalasteks peetakse, vaid näitama kes me tegelikult oleme.

Õnneks mida aeg edasi, seda vähem seda ammulisui "välisgurudele" otsa jõllitamist tänapäeval on.... aga unustada seda ei tohiks.

* Ma loen nüüd lingitud materjali edasi.
Olen alles poole peal.....
nimetu
Liige
Postitusi: 7570
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas nimetu »

Olen ka nüüd poole peal selle töö lugemisega, kuid tahan omalt poolt mõnda lisada.
Töö ise toob küll kenasti välja mereväe põhiülesanded ja saab hakkama nende tehniliste eelduste kirjeldamisega, kuid jätab paljuski vist adekvaatselt arvesse võtmata mereväe tollase seisu. Näiteks loetletakse üles igasugused alused mida oleks võimalik hankida, ümber ehitada ja kasutada, kuid ei sõnagi nende käigus hoidmisest ega nende mehitamisest. Isegi neid üksikuid miinitraalereid, mis me kingiks saime, ei suudetud tegelikult käigus hoida, meeskondade väljaõpe ei olnud sugugi jätkusuutlik ja kokkuvõttes ei olnud mehi piisavalt. Ma ei tea kuidas kõik need raketikaatrid ja sõjalaevad oleks mõeldud selliste asjaolude taustal mehitada. Piirivalves oli selleks hetkeks seis juba täitsa OK, kuid on kaheldav kui paljud oleksid tegelikult olnud nõus mereväega ühendamisega kaasa minema. Ainuke põhjus miks piirivalve sai oma võimu kehtestada mereväe üle selles ühendamise küsimuses oligi just see, et organisatsioonina oli piirivalve küpsem ja palju paremini toimiv. Mereväega ühendamine oleks tähendanud selle lammutamist (mis PPA-ga ühendamisel teatud mõttes niikuinii juhtus). Sellest lähtuvalt tundus isegi kohati lihtsam hoopis merevägi kaotada. Põhimõtteliselt on mereväe vilets areng (ja nö nišivõimekusele taandumine) olnud mereväe enda viletsusest tulenev asjaolu. Oleks seal asju algusest peale pädevalt aetud, oleks kõrgemalt rohkem usaldust ära teenitud ja sellest tulenevalt ka rohkem ülesandeid ja rahastust saadud.

EDIT: Ja tegelikult on omamoodi irooniline, et selle mahuka töö koostajaks pidi olema endine piirivalvur.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 39981
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Selle miinitõrje teemal ei saa muidugi unustada olukorda Saksa-Eesti militaarsuhetes 1990ndate algupoolel.
1. sakslastel oli tollal tilk püksis igasuguse surmava relvastuse andmise või müümisel siia, kõik see kraam mis tuli osta turuhinnaga Iisraelist ja Hiinast, oleks probleemivabalt olnud saadaval ka Volksarmee varudest, mis ühinenud Saksamaale taagana kraesse jäid. Siia lubati ainult sõjalises mõttes kahjutut kraami (nt Robur ja IFA veoautosid). Isegi relvadeta BTR_i ei antud. Täpselt sama asi puudutas ka mereväerelvastust (Volksmarinest jäi üle nt hulgaliselt erinevaid relvastatud laevu.
2. meie võimekus midagi keerukamat teha oli küsitav ja tugines peamiselt NSVL taustaga kaadril. Midagi aga teha tuli, igasugu PfP programmid jne. Kindlasti oli selge, et NSVL päritolu raketikaatritega polnud Fukuyama-maailmas suuremat teha.
3. kogu selle kola realiseerimisel oli Saksamaal selgeid raskusi, paljugi sellest läks lihtsalt sulatusahju. Soome pani ka laod täis. Rootsi ka võttis ühte-teist.
4. mingi relvastuva lääneriigi teke otse piiri taha oli asi, mis Kremlis just heameelepuhangut ei tulnud.

Nii kohtusidki sarnased huvid ning sissejuhatuseks sai Eesti endale niisama endise Volksmarine miinitraalerid. Natuke hiljem juba Bundeswehri omad.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
nimetu
Liige
Postitusi: 7570
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas nimetu »

1. sakslastel oli tollal tilk püksis igasuguse surmava relvastuse andmise või müümisel siia, kõik see kraam mis tuli osta turuhinnaga Iisraelist ja Hiinast, oleks probleemivabalt olnud saadaval ka Volksarmee varudest, mis ühinenud Saksamaale taagana kraesse jäid. Siia lubati ainult sõjalises mõttes kahjutut kraami (nt Robur ja IFA veoautosid). Isegi relvadeta BTR_i ei antud. Täpselt sama asi puudutas ka mereväerelvastust (Volksmarinest jäi üle nt hulgaliselt erinevaid relvastatud laevu.
See vastab vägagi tõele. Näiteks kui sakslased soovisid annetada L-410 lennukeid, siis meie inimesed lootsid need saada Kaitseväele, kuid sakslased oli jäigalt vastu. Ja nii need lennukid piirivalvele läksidki. Midagi sarnast tuleb ette ka kunagise autokompanii loojate meenutustest, kus sakslaste laod olid sõjatehnikat täis, kuid soomukeid jms ei tahetud kuidagi anda. Üsna tõenäoliselt kehtis see ka mereväe loomisel.
Kasutaja avatar
Lohetapja
Liige
Postitusi: 349
Liitunud: 03 Apr, 2007 1:43
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Lohetapja »

Mereline riigikaitse ehk tardumine 1990-ndatesse
http://forte.delfi.ee/news/militaaria/a ... d=77742436
Siin foorumis siseministeeriumi kaastöötajat muidugi argumentidega ei veena, aga mõnele teisele on ehk lugemine abiks.
Esimesed merelist riigikaitset käsitlenud kontseptsioonid koostati 1993. aastal ning samal aastal loodi kaitsejõudude peastaabi juurde mereosakond ja 1994. aastal taastati väeliigina merevägi. Sõjalaevastikku nähti riigi huvide sõjalise kaitsjana merel ning miinitõrje näol oleks olnud tegu üksnes ühe ülesandega teiste seas. Esimesed kümmekond aastat pidi noor merevägi rinda pistma tõsise kvalifitseeritud kaadri puudusega, sest paljud merendusspetsialistid olid juba liitunud mitu aastat varem tegevust alustanud veeteede ameti või merepiirivalvega. Oluline on rõhutada ka asjaolu, et Nõukogude Liidus oli mereväeohvitseriks õppida soovinud eestlaste arv väikesem kui maa- või lennuväe puhul. Neist vähestest mereväe kaadriohvitseridest panustas omakorda Eesti sõjalaevastiku ülesehitamisse vaid mõni üksik. Kuna riigil ei jagunud mitme täisvõimekusega laevastiku arendamiseks vahendeid ning igapäevaselt täidetavad ja laiemale üldsusele nähtavad ülesanded olid juba antud piirivalveametile (mereseire, patrullimine) või veeteede ametile (hüdrograafia ja navigatsioonimärgistuse teenistus, rannavalve – merepääste ja merereostuse likvideerimine, lootsimine, jäälõhkumise kohustus), siis oli oma valdkonna spetsialistide puuduse all kannatava mereväe stardipositsioon vähesoodus.

Eesti merekaitse arengule tagantjärele hinnangute andmisel on oluline juhtida tähelepanu 1990-ndatel kaitsejõududes valitsenud kaitseväe ja piirivalve vahelisele dualismile ning heitlusele riiklike ülesannete ja nende täitmiseks eraldatavate ressursside nimel. Juba olemasoleva ja riigikaitseliste ülesannetega merepiirivalve kõrvale uue eraldiseisva laevastiku – mereväe – asutamisel oli aga ratsionaalne ja kaugeleulatuv eesmärk. Johtuvalt rahvusvahelisest õigusest ja praktikast sai NATO kui kaitseorganisatsiooniga sõjalist koostööd teha üksnes relvajõudude (kaitseväe) koosseisu kuuluv merevägi, mitte sisejulgeolekuga tegelev piirivalve. Mereväe taasloomise põhiliseks argumendiks võibki seetõttu pidada vajadust omada merendusvaldkonnas NATO kui kõige potentsiaalsema liitlasega sõjalist koostööd tegevat partnerit. Seega vajas kaitsevägi omaenda merelist komponenti.

Piirivalve avaldas tugevat vastuseisu mereväe taasasutamisele juba selle embrüoloogilises eas. 1993. aastal tegi kaitseministeerium teatavaks kavatsuse kaotada merepiirivalve ning asendada see uue organisatsiooniga, kus (rahuaegse) patrullimisega oleks tegelenud rannavalve ning sõjalist jõudu oleks kasutanud sõjalaevastik koos kaldal paiknevate rannakaitseüksustega. Piirivalve vastuargumentatsioon kaitseministeeriumi kavale tugines järgmistel väidetel: a) ei ole mõistlik lammutada toimivat organisatsiooni; b) külma sõja lõppemisega muutunud julgeolekukorra ja uute merelise keskkonnaga seotud ohtude tõttu on piirivalve olemasolu sõjalaevastikust rohkem õigustatud; c) potentsiaalse sõjalise konflikti korral Venemaaga ei kujutaks ka meie sõjalaevastik piirivalve asemel tõsiseltvõetavat vastast, seevastu oleks aga sõjalaevastiku soetamine ja ülalpidamine märkimisväärselt kallim; d) piiride tõhus valve on tagatud juhul, kui selle kõikide aspektidega tegeleb ainult üks ametkond.

Riigile kuuluvate laevastike ühendamisest

Üheks kõige olulisemaks protsessiks Eesti merelise riigikaitse ülesehitamise käigus 1990-ndatel oli arvukate riigile kuulunud laevastike5 – merevägi, (mere)piirivalve, veeteede amet, mereinspektsioon, laevaliikluse juhtimise keskus – ühendamisega seonduv. 7. mail 1996 riigikogus vastu võetud „Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundade heakskiitmise“ dokumendis toodi esmakordselt välja mereväe arendamise eesmärgid ning anti üldised suunised merelise riigikaitse ülesehitamiseks: „Mereväe väljaarendamine toimub eesmärgiga valmistada ette territoriaalvete kaitse, territoriaalvete merekommunikatsioonide ohutus ning mereväe ohvitserkond ja infrastruktuur ning tagada nende osalusvõime rahvusvahelises koostöös. Mereväe, piirivalve ja veeteede ameti käsutuses olevad laevad koondatakse mereväe ühendatud süsteemi, mille sõjalist väljaõpet ja valmisolekut kontrollib kaitseväe juhataja. Selle süsteemi otstarbeka tegevuse korraldamiseks luuakse ühtne kaldateenistus.“ Põhisuundade seletuskirjas märgiti täiendavalt, et mereväe puhul piirduski dokument üksnes ülesannete ja loomise eesmärgi sätestamisega. Väeliigi juhtimise küsimus oleks tulnud lahendada tulevikus paindlikult, arvestades „(…) maksumust, piiratud ülesandeid ja suhteliselt väikest koosseisu.“

Riigikaitse põhisuundade ellu rakendamiseks moodustati 1996. aastal ministeeriumide vaheline töögrupp ühise riigilaevastiku moodustamiseks, mille käigus tõstatus kõige teravamalt riigikaitseliste ülesannete jaotamine vastavalt kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi valitsemisalas olevate mereväe ja piirivalve laevastike vahel. Taastatud mereväe esimese ülema mereväekapten Roland Leiti koos Saksamaalt Eestisse lähetatud mereväenõuniku kaptenleitnant Wilhelm Knössiga kirja pandud visiooni kohaselt oleks Eesti merekaitse põhijõu moodustanud mitmekesiseid sõjalisi võimekusi omav merevägi, mille olulisemate ülesannete hulka oleks kuulunud (kirjapilt muutmata kujul): „merevalve; mereluure ja info kogumine; miiniveeskamine; miinitõrjeoperatsioonid; laevaliinide ja kommunikatsioonide kaitse territoriaalmeres; agressori õhujõudude, veepealsete jõudude ja allveelaevade vastase kaitse ettevalmistus; kohalolek merel; patrullteenistus“. Hoolimata kõrgeimal poliitilisel tasandil sätestatud põhimõttest, mille kohaselt mereväel oleks pidanud olema riigi merendusametkondade seas juhtroll, vaidlustas piirivalve hoopis mereväe enda jätkamise eraldiseisva laevastikuna. Piirivalve oli nimelt seisukohal, et ainus riigikaitseliste ülesannetega laevastik oleks pidanud olema sõjaseisukorras kaitseväe alluvusse siirduv merepiirivalve, kel oleks ainsa sõjalise võimekusena miinitraalimisvõime.

19. detsembril 1996 edastas ministeeriumide vaheline töögrupp vabariigi valitsusele oma ettepanekud ühise riigilaevastike kaldabaasi rajamiseks. 1997. aastal moodustatud riigilaevastiku moodustamise ministrite komisjoni arutelude käigus toetasid kõik asjaomased ministeeriumid ühise kaldabaasi moodustamist, kuid mittesõjaliste ülesannetega laevastikke haldavad teede- ja sideministeerium ning keskkonnaministeerium ei toetanud kõiki seniseid laevastikke ühendava ametkonna – riigilaevastiku – loomist. Kaitseministeeriumi ettepanekul ühendatav riigilaevastik oleks taganud riigile olulise rahalise kokkuhoiu, võimaldades ühtlasi laevu otstarbekamalt kasutada ning ühtse väljaõppe abil vältida ümberkorralduste tegemist sõjaolukorras. Riigilaevastiku peamisteks ülesanneteks oleks olnud Eesti territoriaal- ja sisevete valve, mereteede ohutuse tagamine ning merepäästetööde teostamine. Kuigi riigikaitse põhisuundade järgi oleks pidanud riigilaevastiku tuumiku moodustama merevägi, siis 1998. aastal oli tegemist ühe väiksema institutsiooniga teiste merendusametkondade kõrval – veeteede ametile kuulus 17, laevaliikluse juhtimise keskusele 12, piirivalvele 11, mereinspektsioonile 9 ja mereväele 9 veesõidukit. Kokku oli riigilaevu 58. Loetelust on välja jäänud väiksemad alused – näiteks piirivalvele kuulus lisaks veel 22 kaatrit ja mootorpaate.

Kasutatud materjalide põhjal paraku ei selgu, millisena nähti riigilaevastiku organisatsiooni, juhtimisahelat, ülesannete jaotust ning võimalikke erisusi rahu- ja sõjaaja koosseisudes. Ajaloolase Reet Naberi sõnul esitas küll iga ametkond oma visiooni, kuid mingit ühtset seisukohta tookord ei kujunenudki.

1990-ndatel merepiirivalvega võrreldes vähesuutlikum merevägi (tookordne piirivalvejuht mereväekapten Tarmo Kõuts nimetas seda „teatud kasvuraskusteks“) jäi eraldiseisva laevastikuna küll püsima, kuid mingit „mereväe ühendatud süsteemi“ koos riigilaevastike ühise kaldabaasiga poliitilise tahte puudumise tõttu ei moodustatud. Riigieelarveliste vahendite nappuse tõttu hakkas väeliigi edasist arengut suunama paljuski teiste riikide poolt osutatud sõjaline abi.

Eraldi tasub mainida kaitseväe pigem tagasihoidlikku rolli riigilaevastike ühendamise projektis võrreldes piirivalvega. Aastatel 1995–1998 piirivalveameti mereosakonda juhtinud erumereväekapten Jaan Kapp on meenutanud, et töögrupis oli piirivalvel üsna lihtne enda seisukohtadele kindlaks jääda, kuna mereväe esindajad (kaptenmajorid Arvo Takking ja Andres Ehrenbusch) ei olnud oma organisatsiooni seisukohtade kaitsmisel edukad. Piirivalvejuht T. Kõutsi initsiatiivist merelise riigikaitse korraldamise suunamisel annab tunnistust tema väidetav valmisolek tegutsemiseks kaitseväe juhataja koosseisuvälise mereväenõunikuna 1998. aastal. Viimase väite põhjal tõstatub aga küsimus, milline oleks pidanud olema mereväe ülema roll olukorras, kus kaitseväe juhatajat nõustab merelise riigikaitse küsimustes ühe teise (samuti riigikaitseliste ülesannetega) riigiameti juht?

Kuigi Eesti Päevalehe ajakirjanik Peeter Tali nimetas T. Kõutsi sellist ettepanekut „harvaesinevaks riigimehelikkuseks“, sobiks tänapäeval sellise olukorra iseloomustamiseks paremini väljend „huvide konflikt“ (tõsi küll, mitte selle korruptiivses tähenduses). Vähemalt osa ajakirjanikke suhtus kriitiliselt kaitseväe juhtrolli riigilaevastikes ühendamises. Näiteks 1998. aastal naeruvääristas Postimehe ajakirjanik Paavo Palk kaitsejõudude peastaabi ülemat kolonel Ants Laaneotsa, kes toetas riigikaitse põhisuundade ellurakendamist, ning ei ole kahtlust, et ajakirjaniku sümpaatia kuulus kõnealuses teemas vastaspoolele ehk piirivalvele.

1996. aastal kinnitatud riigikaitse põhisuundades, mille üheks oluliseks puuduseks on märgitud kaitsekulutuste käsitlemata jätmist, välja toodud mereväe ja merekaitse arendamise põhimõtted jäidki üksnes paberile, ning sajandivahetuseks avalik arutelu riigilaevastiku moodustamiseks vaibus. 1990-ndate lõpuaastate sündmused põlistasid kahel paralleelselt tegutseval, kuid omavahel üksnes vähest puutumust omaval nn jõulaevastikul põhineva merelise riigikaitse mudeli, mis püsis kuni piirivalve riigikaitseliste ülesannete kaotamiseni 2007. aastal.

Sisuliselt püsib taoline merelise riigikaitse mudel aga tänini, sest vaatamata riigikaitseliste ülesannete kaotamisele teostab politsei- ja piirivalveamet jätkuvalt oma muude, seadusest tulenevate ülesannete toetuseks, mereseire ja merelise kohaloluga seonduvaid tegevusi Eesti territoriaalvetes, täites sellega formaalselt merelise julgeoleku aluseks olevat ülesannet – merelise olukorrateadlikkuse tagamist. Eesti merekaitse süsteemse arendamise puudumisele viitab ka tõsiasi, et mitte ühelgi riigiasutusel ei ole ühemõttelist ülesannet mereseirega tegelemiseks ning politseiasutuse poolt merepiiri valvamise ja merepääste eesmärkidel toodetav merepilt ei ole täpsusastmega, mis võimaldaks seda kasutada sõjapidamiseks. Seega puhtalt sõjalisest vaatevinklist võiks sellist tegevust nimetada mereseire matkimiseks. Ilma merelise olukorrateadlikkuseta aga „jäävad muud arendatavad võimed nišivõimeteks, mida on riigi territooriumi esmaseks kaitseks keeruline kasutada“, nagu sedastab 2016. aasta detsembris ilmunud uurimisraport Eesti merejulgeolekust. Nii et tõhusa merekaitse võtmeküsimuseks on ülevaade merel toimuvast.

NATO-ga liitumine

1999. aastal NATO Washingtoni tippkohtumisel tehti teatavaks üheksa potentsiaalset liikmesriigi kandidaati, kelle hulka kuulusid ka Baltimaad, ning sõnastati kandidaatriikide liitumise juhend (Membership Action Plan), milles toodud kriteeriumid olid tehnilisteks tingimusteks NATO-sse saamisel. Sama aasta sügisel Brüsselisse esitatud Eesti esimeses NATO liikmelisuse saavutamise aastaprogrammis oli ainsa meresõjalise võimekusena käsitletud miinitõrjet ja selle edasiarendamist. NATO-ga lõimumise protsessiga kaasnenud suurim muutus kaitsejõudude arendamisel oli H. Lille järgi lahtiütlemine „iseseisva, ulatuslikku kallaletungi tõrjuva kaitsevõime arendamisest“.

H. Lill on nimetanud 1999. aastat „riigikaitse ja julgeoleku jaoks oluliseks rajajooneks, mil tehti läbimurre kollektiivkaitse põhimõttest lähtuva riigikaitse ülesehitamisel. Eesti riigikaitsesüsteem ja kaitsevägi said esimest korda konkreetseid suuniseid ja mõõdikuid sisaldava arengukava ning plaanides püüti senisest enam arvestada tegelikke võimalusi. 1999. aastal tehti läbimurre kollektiivkaitse põhimõttest lähtuva riigikaitse ülesehitamisel.“ Mereväe jaoks tähendas see lõplikku keskendumist üksnes miinitõrjele kui ainsale tookord Eesti ja NATO hinnangul kollektiivkaitse seisukohalt olulisele meresõjalisele võimele. Miinitõrje ongi jäänud ainsaks sõjaliseks võimeks, mille arendamiseks on kaitseväele edaspidi kaitseplaneerimise käigus eraldatud eelarvelisi vahendeid.

Merelise riigikaitse Gordioni sõlm

Eesti mereline riigikaitse on kahjuks siiani seda nägu, milliseks teda kujundati 1990-ndatel, kuigi vahepeal on oluliselt muutunud nii rahvusvaheline julgeolekuolukord ja märkimisväärselt on tugevnenud riigi majanduslik kandevõime. Samuti ei ole Eesti enam riikliku julgeoleku seisukohalt üksik liitlasteta väikeriik, vaid maailma tugevaima kaitseorganisatsiooni NATO liige, mis annab meie kaitsevõimele täiesti teistsugused võimalused ning sunnib samuti meid endid arvestama liitlaste ja alliansi võimaluste ja vajadustega.

Pärast veerandsajandi möödumist taasiseseisvumisest on Eesti merelise riigikaitse korraldus ja sõjalised võimekused püsinud olulisemate muutusteta. Siiani käivad arutelud, kas ja millisel määral peaksid riiklikud laevastikud omavahel koostööd tegema ning teavet vahetama. Kõige valusamalt torkab aga tõsiasi, et merelise riigikaitse ülesehitamisel ei ole lähtutud mitte üldtunnustatud sõjandusteooriast ega rahvusvahelisest õigusest, kogemusest ja heast tavast, vaid arenguid on suunanud kitsarinnalised ametkondlikud huvid ning neid on soosinud lühinägelikud poliitilised valikud. Neist kõige ilmekam on näide piirivalve omaaegsest vastuargumentatsioonist mereväe taasasutamisele – kui lühemas perspektiivis olid kõik nende seisukohad loogilised ja põhjendatud, siis nüüdseks on need lootusetult adekvaatsuse kaotanud.

Merekaitse tõhusamaks korraldamiseks ei pea riik esmajärjekorras eraldama täiendavaid ressursse, vaid alustada tuleb üle-eelmisest kümnendist pärineva ja muutunud olusid ning vajadusi mittearvestava seadusandliku raamistiku ja riiklike laevastike funktsioonide ülevaatamisest ning ümberhindamisest. Eesti on ainus Läänemere-äärne NATO/Euroopa Liidu liimesriik, kus ülevaadet merelises keskkonnas toimuvast ei ole relvajõududel, vaid sellega tegeleb tsiviilametkond.

Igapäevaselt täidetavate mereliste ülesannete – alustades olukorrateadlikkusest – puudumise tõttu kaitseväes on aastakümnete jooksul toimunud merelise mõõtme lahtirakendumine Eesti riigikaitselisest mõtlemisest.
Võib koguni väita, et merekaitset ei ole peetud riigikaitse arendamise seisukohalt piisavalt oluliseks. Tundub, et taoliste valikute taga on keerukas Gordioni sõlm, kus omavahel põimuvad nii ametkondlikud huvid säilitada riiklike ülesannete jaotuse status quo koos sellest tuleneva rahastusega, kaitseväe ebapiisav huvi juhtrolli haaramiseks merekaitse arendamisel ning vähene poliitiline valmidus olukorra muutmiseks. Legendi kohaselt oli Gordioni sõlm sassiaetud rihmadest sõlm, mille lahtiharutaja pidi saama kogu Aasia valitsejaks. Maailmavallutaja Aleksander Suur lahendas olukorra selliselt, et raius lootusetult sassis puntrahunniku mõõgaga läbi.

Vajame merekaitse tõhusamaks korraldamiseks ja arendamiseks riigimehelikke kaugelenägevaid lahendusi. Esmakordselt üle aastate on selles vallas tunneli lõpust hakanud paistma valgus. 2016. a detsembris avaldati erinevate ametkondade ekspertide koostöös valminud strateegilise planeerimise valdkonna uuring Eesti merejulgeolekust, mis on alusinfo „Riigikaitse arengukava 2021–2030“ ettevalmistusse. Analüüsiti erinevaid võimalusi merelise riigikaitse arendamiseks ning toodud soovituste ellurakendamine tähendaks esmakordselt merelise riigikaitse väljamurdmist 1990-ndatest pärinevast tardumusest. Kuidas me oma merelise riigikaitse Gordioni sõlmega hakkama saame – kas seda lõimehaaval harutades või resoluutselt läbi raiudes –, seda näitab tulevik.
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!
nimetu
Liige
Postitusi: 7570
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas nimetu »

Piirivalvurite jaoks polnud see lihtsalt mingi võimumäng, vaid tõsiselt arvati, et merevägi poleks pädev seda asja juhtima. Ausalt öeldes, tol hetkel, oli neil 100% õigus.
Kasutaja avatar
Lohetapja
Liige
Postitusi: 349
Liitunud: 03 Apr, 2007 1:43
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Lohetapja »

nimetu kirjutas:Piirivalvurite jaoks polnud see lihtsalt mingi võimumäng, vaid tõsiselt arvati, et merevägi poleks pädev seda asja juhtima. Ausalt öeldes, tol hetkel, oli neil 100% õigus.
Räägime faktidest. Ära hakka looma mingit uut narratiivi.
Fakt on see, et 1990-ndatel oli merevägi kõige viimasena loodud riiklik laevastik. 1993.aastaks oli rõhuv enamus meremehi, kes tahtis riigitööle minna, seda juba ka teinud. Mereväe algusaastatel olid seal mõned üksikud NL taustaga ohvitserid. Ülejäänud ohvitseride koosseis oli kirju nii tausta kui inimkvaliteedi poolest. See on fakt ja seda pidaski Kõuts silmas "mereväe kasvuraskustena". 1996. aastal ei oleks merevägi olnud valmis juhtima riiklike laevastike ühendamist. See on ajalooline fakt ja kõigile teada.

Millest aga ei taheta rääkida on see, et merepiirivalve toomisega kaitseväe koosseisu ehk selle ümbernimetamisega mereväeks oleks kõik probleemid ju lahendatud olnud. Lihtsalt Tarmo Kõuts ei olnud sellest huvitatud.

Fakt on ka see, et merepiirivalve üürikeseks jäänud "edulugu" tugines üksnes Tarmo Kõutsi isiklikule toetusele. Piirivalves ei suudetud käivitada merepiirivalve isikkoosseisu pealekasvu ega väljaõpet. 1990-ndatel korraldati piirivalve eestvõtmisel mõned nn mereväeohvitseride kursused, et oma Tallinna merekooli haridusega meestele paguneid peale saada. Kadus Kõuts, kadus ka merepiirivalve kui omaette üksus. Fakt on ka see, et laevatasandile ei ole kabinettides toimunud võimumängud kunagi ulatunud ja mereväelaste ning piirivalvurite omavahelised suhted on alati olnud töised ja asjalikud. Vastastikused kaadriliikuvused on olnud varasemalt üsnagi tavapärased.

Samuti eelistatakse mööda vaadata tõsiasjast, et praegune merevägi on mereametkondade seas ainus, kellel on olemas nii oma järjepidev isikkoosseisu juurdekasv kui ka haridus- ja väljaõppesüsteem. Uued, juba Eestis ajateenistuse läbinud ja välismaale õppima suunatud ohvitserid hakkasid tagasi jõudma 1990-ndate lõpul ning umbes eelmise kümnendi keskpaigaks oli merevägi oma kunagisest "vanemast vennast" jätkusuutlikkuse poolest ette jõudnud. Need kõik on faktid.
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!
nimetu
Liige
Postitusi: 7570
Liitunud: 25 Mär, 2016 21:16
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas nimetu »

Räägime faktidest. Ära hakka looma mingit uut narratiivi.
Ei loo mingit uut narratiivi. Ütlesin ju konkreetselt.
Ausalt öeldes, tol hetkel, oli neil 100% õigus.
See ei olnud hinnang mereväe praegusele seisukorrale ega ka otseselt sellele ajale järgnenud seisukorrale.
Mereväele seati ebarealistlikult suured ambitsioonid, samas kui tühja koha peale polnud veel suudetud eriti midagi korraliku ehitada.
Liitmisega oleks ehk osaliselt rahaliste ressursside probleem lahendatud (kui just ei loodetud, et selle käigus suudetaks rahastust "optimeerida", mis oli tegelikult üks väidetavatest argumentidest liitmise poolt), kuid ma tõsiselt kahtlen kas organisatsiooni ja isikkoosseisu probleem oleks lahendatud. Näiteks peale PPA moodustamist hakkasid piirivalvurid vaikselt laiali voolama.
Üldiselt tuleneski osa piirivalve hilisemast nõrkusest järjepideva ümberorganiseerumise tõttu. Kõigepealt seoses Schengeni ruumi laienemisega ja siis PPA-ga liitumisega. Kusjuures alles 2014 tehti PPA sees veel üks ümberstruktureerimine. Selle projekti loodetud säästud tulid kokkuvõttes ikkagi isikkoosseisu vähenemisest (kuigi algselt polnud see nii plaanis). Inimesed ei taha töötada organisatsioonis kus kõik pidevalt muutub ja tulevik pole kindel.
Kasutaja avatar
Lohetapja
Liige
Postitusi: 349
Liitunud: 03 Apr, 2007 1:43
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Lohetapja »

Sõdurilehe FB lehel avaldati täna mereväe ülema arvamusavaldus - Meri on võimalus, mitte takistus.

https://m.facebook.com/notes/sõdurileht ... __tn__=H-R
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist