Merevägi ja rannakaitse

Vasta
vk1
Liige
Postitusi: 1605
Liitunud: 02 Juul, 2007 22:18
Asukoht: tallinn
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas vk1 »

Kapten Trumm kirjutas:Selle miinitõrje teemal ei saa muidugi unustada olukorda Saksa-Eesti militaarsuhetes 1990ndate algupoolel.
1. sakslastel oli tollal tilk püksis igasuguse surmava relvastuse andmise või müümisel siia, kõik see kraam mis tuli osta turuhinnaga Iisraelist ja Hiinast, oleks probleemivabalt olnud saadaval ka Volksarmee varudest, mis ühinenud Saksamaale taagana kraesse jäid. Siia lubati ainult sõjalises mõttes kahjutut kraami (nt Robur ja IFA veoautosid). Isegi relvadeta BTR_i ei antud. Täpselt sama asi puudutas ka mereväerelvastust (Volksmarinest jäi üle nt hulgaliselt erinevaid relvastatud laevu.
2. meie võimekus midagi keerukamat teha oli küsitav ja tugines peamiselt NSVL taustaga kaadril. Midagi aga teha tuli, igasugu PfP programmid jne. Kindlasti oli selge, et NSVL päritolu raketikaatritega polnud Fukuyama-maailmas suuremat teha.
3. kogu selle kola realiseerimisel oli Saksamaal selgeid raskusi, paljugi sellest läks lihtsalt sulatusahju. Soome pani ka laod täis. Rootsi ka võttis ühte-teist.
4. mingi relvastuva lääneriigi teke otse piiri taha oli asi, mis Kremlis just heameelepuhangut ei tulnud.

Nii kohtusidki sarnased huvid ning sissejuhatuseks sai Eesti endale niisama endise Volksmarine miinitraalerid. Natuke hiljem juba Bundeswehri omad.
sakslased eelistasid kogu kolast lahti saamisel suuri otsediile, nagu ka näit. holland oma tankidega, mida keelduti jupikaupa (st. näit. meile sobivamal kombel) laiali müümast. saksamaa sai näit. kogu MT-LB-de pargist lahti, müües need rootsile ja andis kogu 2S1 portsu ka veel doonoreiks kaasa. enamus kergest käsirelvastusest läks türki (ms., oli ka skandaal, kui mingi aeg hiljem neid relvi kurdide vastu kasutati). pea kogu laevastiku sai endale võileivahinna eest Indoneesia (kuid samas kulutas Indoneesia ka üle 300 m. dollari selle kaasajastamiseks SLV tehastes!)
Kasutaja avatar
Lohetapja
Liige
Postitusi: 349
Liitunud: 03 Apr, 2007 1:43
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Lohetapja »

Mereväe ülema seisukoht täismahus. https://www.facebook.com/notes/s%C3%B5d ... 171542019/
Mereväe ülem: meri on võimalus, mitte takistus

Mereline riigikaitse täna

Tänane Eesti sõjaline kaitse merel on suuresti seda nägu, milliseks teda kujundati taasiseseisvumise järgselt ja NATO-ga liitumise protsessis kaks aastakümmet tagasi. Paralleelselt tuleb ka täna jätkuvalt arvestada tõsiasjaga, et väikeriigina on Eesti majanduslikud võimalused piiratud ning tuleb leppida teadmisega, et isegi kui väga tahta, siis ilma kaitsekulusid märkimisväärselt suurendamata miinijahtimise kõrvale uusi meresõjalisi võimekusi kaitseväes vähemalt lähiaastatel arendama hakata ei ole võimalik.

Eestil on välja arendatud miinijahtimise võime ja oleme selles valdkonnas saavutanud kõrge taseme, mis on korduvalt leidnud tunnustamist meie liitlaste poolt. Kaptenleitnant Johan-Elias Seljamaa juhtis aastatel 2016-2017 NATO esimest alalist miinitõrjegruppi, olles seega esimene Eesti ohvitser, kes on üldse kunagi juhtinud NATO väestruktuuri kuuluvat väeüksust. Praegu juhib samas väeüksuses staabi tööd samuti üks Eesti ohvitser. Miinijahtimine oli ja on jätkuvalt üks neid sõjalisi võimeid, millega panustamist ühisesse väeloomesse meie liitlased küsivad ja ootavad.

Laiem avalikkus ei ole ilmselt teadlik mereväes juba eelmisel kümnendil alanud intellektuaalsest protsessist, mille käigus otsitakse lahendusi Eesti merelise riigikaitse tõhusaks korraldamiseks ja arendamiseks. Mul on hea meel tõdeda, et tänaseks on Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud mitu merelist riigikaitset käsitlevat magistritööd, samuti avaldavad mereväeohvitserid regulaarselt akadeemilisi uurimistöid ja kirjutisi Eesti ning välismaistes erialastes väljaannetes. Tulevastele mereväeohvitseridele on erialaainete õpetamisel kasutusel kodumaiste autorite koostatud ja kodumaal trükivalgust näinud õpikud. Omaette tähiseks on 2016. aastal valminud strateegilise planeerimise valdkonna uuring „Eesti merejulgeolek“, mille koostamist juhtis dr Jaan Murumets Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste rakendusuuringute keskusest ning kuhu oli kaasatud ühtekokku 27 eksperti kolmest ministeeriumist ja neljast riigiasutusest. Uuring andis ülevaate Eesti merejulgeoleku hetkeseisust, analüüsis vajadusi ning seda kasutatakse alusinfona „Riigikaitse arengukava 2021-2030“ ettevalmistusel.

Mõtestades Eesti sõjalist kaitset merel

Möödunud aasta lõpul valmis kontseptsioon, milles võetakse kokku mereväe seisukohad Eesti sõjalisest kaitsest merelt lähtuvate ohtude tõrjumisel. Esimest korda taasiseseisvunud riigi ajaloos on töötatud välja argumenteeritud lähtealused, milline peab olema kaitseväe merelise komponendi panus Eesti sõjalisse kaitsesse.

Võrreldes teise maailmasõja eelse ajaga, mõjutab Eesti meresõjalist kaitset eelkõige poliitilise geograafia muutus ning tehnoloogia areng. Erinevalt teise maailmasõja eelsest perioodist, kui meresõjaline oht lähtus üksnes idast, on tänapäeval Kaliningradi oblastis baseeruv Balti laevastik võimeline tegutsema kõikjal Läänemerel. Strateegiliselt oluliseks piirkonnaks on Lääne-Eesti saared, mille tähtsust võib võrrelda Gotlandi, Ahvenamaa ja Bornholmi tähtsusega, ning millega kindlasti peab tegelema.

Sõjalised ohud Eesti merekeskkonnas on laevastiku- ja/või kaubandusblokaad, meredessandid ja ründesõjapidamine. Oma pika merepiiri ja rannajoone, majanduse ja sõjapidamise otsese sõltumisega meresõiduvabadusest on Eesti haavatav nii sõjalaevade kui kaubalaevade liikumise takistamisega. Seda meetodit on kasutanud Nõukogude Liit/Venemaa nii 1940. a Eesti, 2008. a Gruusia kui ka 2014. a Ukraina vastu nende riikide territooriumi annekteerimisel. Meredessante on ajalooliselt Eesti rannikule korduvalt sooritatud ning meredessandid vaenlase tagalasse olid Vabadussõja ajal koos laevastiku tuletoetusega kaks peamist toetuse liiki, mida Eesti merejõud maavägedele osutasid. Ründesõjapidamise eesmärgiks on maismaal asuvate sihtmärkide ründamine kas laevastiku suurtükitule või tiibrakettidega. Siia võib veel lisada mereväediplomaatia (ingl näval diplomacy) kui ühe rahvusvaheliste suhete survemeetodi.

Lisaks konventsionaalsele sõjalisele ohule eksisteerib merel ja merelt ka mittelineaarne oht. Sellise ohu sihtmärgid on peamiselt seotud majandusega: energia, merealused kaablid, sadamate taristu ja tarneahel.

Meresõjapidamise eesmärgiks on mereala valdamine (ingl sea control), mis on selline ajutine olukord, kus kellelgi on teatud merealal mingi ajavahemiku jooksul tegutsemisvabadus oma eesmärkide saavutamiseks nii veealuses, veepealses kui vee kohal paiknevas keskkonnas, vajaduse korral takistades selleks vastast. Mereala valdamine Läänemerel on liitlaste ühendoperatsiooni eesmärkide saavutamise eelduseks, võimaldades sõjalist ja mittesõjalist meretransporti.

Ükski Läänemere äärne väikeriik pole mereala valdamise saavutamiseks üksi suuteline. Seetõttu toetub Eesti vastavalt julgeolekupoliitika alustes sätestatule NATO kollektiivsetele võimetele, luues selleks vajalikud eeldused juba rahu ajal.

Piiratud ressurssidega väikeriigi kaitsevõime eesmärgiks merel on mereala valdamise takistamine (ingl sea denial), mis seisneb eelkõige endast oluliselt tugevamale vastasele asümmeetrilise kahju tekitamises. Mereala valdamise takistaja ei pea vastasega silmitsi seisma, vaid ta lööb ja kaob. Nii saab palju nõrgem jõud edukalt nurjata ülekaaluka vastase kavatsusi.

Niisiis on Eesti meresõjalise kaitse teoreetiliseks raamistikuks mereala valdamise takistamine oma vastutusalas ja eelduste loomine NATO-le mereala valdamise saavutamiseks Läänemerel ja selle saavutamise toetamine.

Eesti sõjaliseks kaitseks merel vajaminevad sõjalised võimed ehk sõjalise kaitse vajadused on pealveetõrje, miinisõjapidamine, allveelaevatõrje ja õhutõrje. Nimetatud võimetega saab vajadusel panustada õhutõrjesse nii seire kui kohakaitsega ning toetada maaväge laevastiku tuletoetuse ning meretranspordiga. Eesti sõjaliseks kaitseks merel vajaminevad võimalikud võimekandjad on suur sõjalaev, väike sõjalaev, kaldaraketipatarei, rannikuüksused, kaldaseirevõrk, juhtimiskeskus, väljaõppekeskus ja toetusbaas.

Peab rõhutama, et tegemist on ideaalse lahendusega, mille täismahus saavutamine omade vahenditega ei ole Eesti võimalusi silmas pidades reaalne. Siiski on vajalik välja tuua teoreetiline ideaal, sest vastasel korral puudub ülevaade, milliseid võimelünki me peame hilisema kaitseplaneerimise käigus asendama hakkama.

Rannakaitsest ilma laevastikuta

Viimasel ajal on üha sagedamini hakatud kõnelema rannakaitsest, kuid loetu põhjal jääb mulje, et selle all peetakse silmas üksnes kaldalt lähtuvat sõjapidamist. Märgilise tähendusega on ettepanek loobuda täielikult miinitõrjevõimest ning asendada see miiniveeskamise vastu välja. Rannakaitse ei piirdu siiski mitte üksnes raketipatareide ega meremiinidega, vaid kujutab endast Eesti oludes tõenäoliselt üht kõige enam erinevate osapoolte omavahelist koostööd ja ühispingutust nõudvat sõjapidamise valdkonda. Rannikuvööndis toimuv sõjapidamine tähendab kõikide sõjapidamise füüsiliste domeenide (maa, meri, õhk) kaasamist või siis vähemalt nendega arvestamist.

Enne Teist maailmasõda oli Eesti rannakaitse korraldatud selliselt, et üldjuhtimine oli maajõududel ning toetavas rollis olid teised väeliigid. Merejõudude panus rannakaitsesse seisnes algselt Tallinna kaitsmises mere poolt ning selle ülesandega tegelesid rannikul ja saartel paiknevad merekindlused oma statsionaarsete suurtükipatareidega ning mobiilsema osa moodustas laevastik.

Eesti rannakaitse oli korraldatud kihiliselt – sisemise kihi moodustasid kaldal tegutsevad maaväe üksused, keskele jäid merekindlused ja miiniväljad ning välimise kihi moodustas sõjalaevastik. Lennuväe kaasatusel oleks lisandunud ka kõige välisem viies kiht. Olukorrateadlikkus oli tagatud läbi tõhusalt korraldatud meresidevõrgu, mille vaatluspostid olid paigutatud piki Soome lahe rannikut ja osalt ka saartele. Vaenlase laevastiku jälgimiseks tegid Eesti ja Soome luurajad tihedat koostööd. Rannakaitse kihiline ülesehitus on universaalne ja on olnud võrreldaval kujul kasutusel kõikides maades ning võib väita, et paljuräägitud Venemaa A2/AD Läänemerel pole põhimõtteliselt samuti midagi enamat kui kihiline rannakaitse kaasaegsete võimaluste ja vahenditega.

Kui ehitada üles rannakaitse, mis tugineb üksnes kaldal paiknevatel jõududel, siis väheneb seeläbi kihtide arv ning mis eriti oluline, ilma laevastikuta puudub sõjalisel riigikaitsel sõjapidamise seisukohal ebapiisav olukorrateadlikkus merelises keskkonnas toimuvast. See ei tähenda mitte üksnes eelhoiatuse lühenemist, vaid mõjutab samuti sihtmärgistamist.

Rannakaitse raketivõime näol ei ole tegemist odavama alternatiiviga laevastikule. Avalikele allikatele tuginedes selgub, et 2014. a Poola relvajõudude ja Norra tootja Kongsberg vahel sõlmitud ühe raketidivisjoni hanke kogumaksumus oli 1,3 miljardit Norra krooni (umbes 135 miljonit eurot). Võrreldes Poolaga on Eesti rannajoon kordades pikem, mistõttu meie oludes tuleks taolisi raketisüsteeme omada rohkem kui üks-kaks. Võrdluseks olgu toodud, et kolme Eesti miinijahtija eest maksti ligikaudu 51 miljonit eurot. Raketiüksus on rakendatav vaid sõjaolukorras, kuid tema ülalpidamiseks tuleb rahuajal teha kulutusi. Sõjalaeva ülalpidamiseks tuleb samuti kulutusi teha, kuid tema kasutusfunktsioonid nii rahu- kui sõjaajal on märkimisväärselt mitmekesisemad. Erinevate valikute tegemisel tekib paratamatult küsimus, kas on mõtet investeerida oma piiratud vahenditest sadu miljoneid relvasüsteemi (raketiüksus kaldal), mille edukas kasutamine eeldab esiteks paljudest sõjalistest võimetest koosneva kihilise organisatsiooni olemasolu ja mille kasutus on samas piiratud kitsalt sõjaolukorraga?

Üksnes kaldal tegutsevate jõududel põhineva rannakaitse korral tekivad probleemid kaitse välise kihi – laevastiku – puudumise tõttu. Miiniveeskajad vajavad kaitset, samuti on vaja merelist olukorrateadlikkust, kas ja kus liigub potentsiaalne meredessandiks valmistuv koondis. Kaldal paiknevad seireseadmed on küll olulised esmase merepildi loomisel, kuid tuvastamiseks peab ikkagi merel kohal viibima ja oma silmaga veenduma. Vastupidist saab väita üksnes keegi, kel puuduvad vastavad kogemused ja teadmised.

Laevastiku puudumine seab küsimärgi alla terve kaldalt teostatava rannakaitse põhise mõttekäigu. Merealade mineerimine on aeganõudev tegevus, mille edukus sõltub peamiselt kahest tegurist: üllatusest ja miinivälja tõhususest. Ilma laevastikuta kaitsevägi oleks alati vähemalt ühe sammu vastasest tagapool ja ei oleks õigeaegselt valmis mineerimiseks.

Võib mängida mõttega teatud merealade alalisest mineerimisest kriisiolukorras, kuid see nõuab märkimisväärseid täiendavaid investeeringuid nii meremiinidesse endisse, nende ladustamisele kui ka veeskamisvahenditesse. Selline stsenaarium oleks aga eriti ohtlik olukorras, kus eelnevalt on teadlikult loobutud miinitõrjevõimest. Tulenevalt rahvusvahelisest õigusest on riikidel küll täielik suveräänsus oma territooriumil, sh territoriaalvete üle ning vajadusel õigus neid ka mineerida, kuid samas on riikidel kohustus tagada laevadele vaba meresõidu õigus. Siinkohal on ühtlasi kohane meenutada, et mereala mineerinud riigil on pärast kohustus ka veesatud meremiinid kõrvaldada ehk vaja läheb miinitõrjevõimet. Rahvusvahelise õiguse sedavõrd jämeda rikkumisega satuks Eesti paariariikidega ühele pulgale. Kõikide võimearenduste juures jõuame varem või hiljem küsimuseni, kui palju on piisav ja mis see maksab? Minu laual on tänagi mitmeid pakkumisi ja hinnakirju, erinevatelt miinitootjatelt, suurusjärgud jäävad 50 000 ja 100 000 EUR/tükk vahele. Minu hinnangul ja tehtud arvutuste põhjal on usutava mineerimisvõime loomise alghind ca 50 milj. EUR, see ei sisalda aluseid mineerimiseks ja taristut.

Kuidas võiks olla korraldatud Eesti sõjaline kaitse merel

Võttes arvesse meie piiratud vahendeid ning vajadust ehitada üles võimalikult hästi mõtestatud sõjaline riigikaitseorganisatsioon, on minu kui mereväe ülema hinnangul vajalik leida riigisisene koosmeel ja mõistmine, et ilma mereliste võimete arendamiseta ei ole Eesti sõjaline riigikaitse terviklik. Tegemist ei ole mitte mereväe või kaitseväe, vaid riikliku tähtsusega küsimusega.

Eesti sõjalist kaitset merel tuleb käsitleda nii Eesti esmase iseseisva kui kollektiivkaitse vaates ühendoperatsioonina, kuid oma riigi kaitsel ei saa me jääda lootma üksnes liitlaste toetusele. Arvestada tuleb sellega, et sündmuste arenemise tempo eeldab usutava iseseisva reaktsioonivõime olemasolu. Eesti peab meresõjaliste võimete arendamisel lähtuma mudelist, mille keskmes on tuumikvõimena miinisõjapidamine, mis omakorda koosneb kahest osast – miiniveeskamisvõimest ja miinitõrjevõimest. Miinisõjapidamisega tegelevate üksuste kaitsmiseks merel tuleb välja arendada teinegi, eelmist toetav põhivõime – pealveetõrje.

Tõhusat sõjalist kaitset merel ei saa üles ehitada üksnes kaldal paiknevatele sensoritele ja relvasüsteemidele, sest ilma alalise mereväelise kohaloluta ei saa rääkida ühegi meresõjalise võime eesmärgipärasest rakendamisest. Üksnes mitmekesiste sõjaliste võimetega, mille keskmes on laevastik, suudab Eesti tagada parima võimalu kaitse merelisest keskkonnast lähtuvate sõjaliste ohtude vastu. Kaitsetegevus peab olema üles ehitatud kihiliselt ning rannakaitses osaleksid vajadusel kõik väeliigid ja Kaitseliit. Laevade enesekaitseks tuleb toetavate võimetena arendada ka õhu- ja allveelaevatõrjet. Laevastik peab koosnema laevadest, mis oleksid suutelised tegutsema kõikjal Eesti merealal, sh Väinamerel.

On selge, et taoline põhimõtteline muutus Eesti riigikaitse korraldamisel nõuab eelkõige vajaduse mõistmist, seejärel ressursside eraldamist, ja lõpuks aega kõige selle elluviimiseks. Kõige olulisem saab samas olema täiendava inimressursi leidmine ja uute võimete täitmiseks ettevalmistamine. Isegi soovitu täitumisel piiratud mahus saab uusi võimeid hakata rakendama alles aastate pärast. Olgu siinkohal öeldud et Mereväe aastane eelarve on vahemikus 5-8% kaitse-eelarvest ja isikkooseisu rahuaegne suurus jääb 200 ja 300 inimese vahele.

Tahan lõpetada Eesti merejõudude ülema mereväekapten Valentin Grenzi sõnadega, kui ta kommenteeris 1930-ndate alguses kaitseväes käimasolnud debatti merekaitses laevade asendamist lennukitega: “Üks algtõdedest on see, et vana, tuntud relva ei asendata uue relvaga enne kui uus relv suudab täita vana relva töö täies ulatuses. Maksimaalseid tulemusi võib riigikaitses saavutada ainult nende kahe relva otstarbekohase käsitamisega, mitte aga ühe relva asendamisega teisega.“ Need 85 aasta tagused mõtted on aktuaalsed ka tänapäeval – sõjalised võimed peavad teineteist vastastikku täiendama, mitte üksteist asendama.

Jüri Saska
mereväekapten, mereväe ülem
Toetan põhimõtet: Käed eemale muinaspärandist!!!
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 39983
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Vastaks merelahinguvõimeliste pealveelaevade (mida MeV armastab rannakaitsega seostada) ideele niimoodi. Meri on nagu avamaastik. Kaitseväel läks 25 aastat aega, enne kui suudetakse avamaastikul kuidagitmoodi võidelda (praegu selleks peale CV-de muud ikkagi pole). Põhiliselt tuleb sõdida ikkagi seal, kus emake loodus kaitseb-varjab.

Täpselt sama loogika on ka mereväega. Alustada tuleb kaldalt ja kalda äärest ning kui rahakott ja tulejõud kannab, et osutada merel väljakutseid venelastele, siis minna avamaastikule.

Avamaastik ja meri on ühe ühisnimetajaga - midagi varjamas sind pole peale enda kaitse (soomus, aktiivne kaitse) ja enda tulejõu. Kui see konkurentsivõimeline pole, siis on jätkusuutlikum esialgu üritada mõjutada toimuvat emakese looduse varjust.

Falklandi sõjas, mis oli ebavõrdsete vastaste meresõda, oli ülekaaluka Briti laevastiku mõjutamine edukas kahte tüüpi võtetega
1. tulistamine maismaal asunud rakettrelvadega (emake loodus varjas)
2. rünnakud õhust (eriti rünnakud tiibrakettidega)
Katsed mõjutada vastast merelt (nii suurte kui väikeste pealveelaevadega) vilja ei kandnud. Jutt nii ristleja Admiral Belgrano upitamisest kui ka Briti märkilaskmisest argentiinlaste kaatrite pihta.

Sõduris ilmuvate MeV teemalistes kirjutistes promoveeritakse küll pealvee sõjalaevu, kuid ära on unustatud asümmeetriline relv allveelaev. EW ajal pealveelaevade perspektiive eriti ei hinnatud.

Veel üks asi: Falklandil ei õnnestunud inglastel hävitada ühtegi saarel asunud maapealset raketiseadet ega ühtegi tiibrakette kandnud hävitajat. Küll aga hävitati hulgaliselt neid, kes liiga "lagedale" trügisid. Jutt on siis pommirünnakuid teinud hävitajatest (mida kaotati hulgaliselt) kui ka pealveelaevadest, millega üritati sekkuda. Relvasüsteemid ja võitlusmeetodid "põõsa tagant" olid aga kill/loss suhtes edukad. Jääb vaid fantaseerida, mis saanuks briti laevastikust, kui argentiinlastel olnuks neid rakette 10 korda rohkem.

Seepärast, antud rahalises seisus tuleks pidada jutte "relvasüsteem ja sensorid samal platvormil" ehk pealvee sõjalaevadest ajast liiga palju ees olevatest. MeV võitlusvõime on jätkusuutlikum, kui nad võtaks ette nt kaldaoperatsioonid ja tegevuse kaldalt.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
HeiniR
Liige
Postitusi: 2016
Liitunud: 15 Juul, 2008 19:32
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas HeiniR »

EW ajal pealveelaevade perspektiive eriti ei hinnatud.
Allveelaevade kasuks otsustati tollal siiski tänu sellele, et EW kaks allveelaeva pidid täiendama soomlaste allveelaevade ridu. Suurem rõhk oli tollal ikkagi Soome lahe idaosa blokeerimine nii Eestis kui Soomes paiknenud suurtükkidel (+ meremiinid), mille risttulest läbi imbumise korral pidid täiendava tõkketsooni looma allveelaevad.
Täna ei ole soomlastel ka allveelaevu ja just Soome alateemas pandud lingis tuuakse välja, et Soome plaanib osta pealveelaevadele ca 700 miljoni euro eest rakettrelvi USA-st.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36343
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Kriku »

Just täpselt, Eesti ja Soome merevägi ja rannakaitse olid vähemalt Soome lahes mõeldud tegutsema ühtse süsteemina. Seda unustades (teadmine on kindlasti kõigil akf-idel olemas) kaob ka arusaam probemaatikast.

Neetult kahju on Soome lahe luku kohta lugedes, et seda kordagi tegevusse ei rakendatud... :(
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 39983
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Soome ja Eesti laevastiku perspektiivide puhul ärge unustage vaadata kaardile. Soome (ja ka Rootsi) rannik on arutu skääride labürint, kuhu on laevu lihtne peita ja sealt ootamatult tegutsema hakata.
Eesti põhjarannik on aga suhteliselt lage, radariga hästi vaadeldav ja peituda pole kuskile. Rannikumeri on üldiselt madal ja kivine ja siis istudki seal venelaste radarivaatluse all (või Loksa taoliste kohtade visuaalse vaatluse all) ja ootad, kuni sulle mingid Kaliibrid teele pannakse. Skäärides sõidavad laevad nii, et pardalt võid kaljusid katsuda.

Minge sõitke natuke Soome skäärides ringi (Helsinki on isegi keskmisest lagedam koht). Väga head võimalused laevu peita ja sealt ootamatult tegutseda. Väga head võimalused igasugu pudelikaelu kasutades kasvõi kustidega vastase maabumisaluseid kottida.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 39983
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Kapten Trumm »

HeiniR kirjutas:
EW ajal pealveelaevade perspektiive eriti ei hinnatud.
Allveelaevade kasuks otsustati tollal siiski tänu sellele, et EW kaks allveelaeva pidid täiendama soomlaste allveelaevade ridu. Suurem rõhk oli tollal ikkagi Soome lahe idaosa blokeerimine nii Eestis kui Soomes paiknenud suurtükkidel (+ meremiinid), mille risttulest läbi imbumise korral pidid täiendava tõkketsooni looma allveelaevad.
Täna ei ole soomlastel ka allveelaevu ja just Soome alateemas pandud lingis tuuakse välja, et Soome plaanib osta pealveelaevadele ca 700 miljoni euro eest rakettrelvi USA-st.
Allveelaevade (ja veel mitmete asjade) puudumisel tasub vaadata Pariisi rahulepingut (YYA).
Pealvee raketilaevade ostmist aga toetas isegi NSVL (esimesed Soome raketikaatrid olidki vene omad).
Ilmselt asja pärast.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Poti soldat
Liige
Postitusi: 1702
Liitunud: 02 Dets, 2012 12:44
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Poti soldat »

Ei loe ennast küll mingist otsast meresõja spetsialistiks, aga ma jultunult siiski kommenteeriks veidi mereväe ülema kirjutist:
Eesti sõjaliseks kaitseks merel vajaminevad võimalikud võimekandjad on suur sõjalaev, väike sõjalaev, kaldaraketipatarei, rannikuüksused, kaldaseirevõrk, juhtimiskeskus, väljaõppekeskus ja toetusbaas.
Asjatundmatu maarotina on mulle erialaterminid "suur sõjalaev" ja "väike sõjalaev" veidi segased? Olen küll pealiskaudselt kursis maalähedasemate terminitega nagu hävitaja, fregatt, korvett, raketikaater jne. aga jääb segaseks kas ja kuidas need ühilduvad "suure" ja "väikese" sõjalaevaga.
Rannakaitse raketivõime näol ei ole tegemist odavama alternatiiviga laevastikule. Avalikele allikatele tuginedes selgub, et 2014. a Poola relvajõudude ja Norra tootja Kongsberg vahel sõlmitud ühe raketidivisjoni hanke kogumaksumus oli 1,3 miljardit Norra krooni (umbes 135 miljonit eurot). Võrreldes Poolaga on Eesti rannajoon kordades pikem, mistõttu meie oludes tuleks taolisi raketisüsteeme omada rohkem kui üks-kaks. Võrdluseks olgu toodud, et kolme Eesti miinijahtija eest maksti ligikaudu 51 miljonit eurot. Raketiüksus on rakendatav vaid sõjaolukorras, kuid tema ülalpidamiseks tuleb rahuajal teha kulutusi. Sõjalaeva ülalpidamiseks tuleb samuti kulutusi teha, kuid tema kasutusfunktsioonid nii rahu- kui sõjaajal on märkimisväärselt mitmekesisemad. Erinevate valikute tegemisel tekib paratamatult küsimus, kas on mõtet investeerida oma piiratud vahenditest sadu miljoneid relvasüsteemi (raketiüksus kaldal), mille edukas kasutamine eeldab esiteks paljudest sõjalistest võimetest koosneva kihilise organisatsiooni olemasolu ja mille kasutus on samas piiratud kitsalt sõjaolukorraga?
Poola raketidivisjon peaks koosnema kuuest laskeseadmest, igal neist neli NSM raketti, ehk siis 4x6=24, lisaks veel teine 24 raketti reservis ja erinevad juurde kuuluvad toetusmasinad. Me räägime siinkohal vägagi arvestatavast tulejõust milleni pealveelaevadest küündivad vist ainult hävitajad ja suuremad fregattid. Eesti mereväe null tulejõuga second-hand miinijahtijad on siinkohal suht kohatu võrdlus, sama hästi võiks püüda võrrelda MB 1017A vs Leopard 2A6.
Üksnes kaldal tegutsevate jõududel põhineva rannakaitse korral tekivad probleemid kaitse välise kihi – laevastiku – puudumise tõttu. Miiniveeskajad vajavad kaitset, samuti on vaja merelist olukorrateadlikkust, kas ja kus liigub potentsiaalne meredessandiks valmistuv koondis. Kaldal paiknevad seireseadmed on küll olulised esmase merepildi loomisel, kuid tuvastamiseks peab ikkagi merel kohal viibima ja oma silmaga veenduma. Vastupidist saab väita üksnes keegi, kel puuduvad vastavad kogemused ja teadmised.
Mida sõjaolukorras see "oma silmaga veendumine" peaks endast õige kujutama? :shock: Veidi suitsiidsena ei tundu vaenlase ülekaalukate merejõudude puhul? Ja üleüldse tänapäeval on oma silmaga veendumiseks leiutatud selline tore ja suhteliselt odav abivahend nagu UAV. Mõtleks ehk veidi rohkem kastist väljapool?
Laevastiku puudumine seab küsimärgi alla terve kaldalt teostatava rannakaitse põhise mõttekäigu. Merealade mineerimine on aeganõudev tegevus, mille edukus sõltub peamiselt kahest tegurist: üllatusest ja miinivälja tõhususest. Ilma laevastikuta kaitsevägi oleks alati vähemalt ühe sammu vastasest tagapool ja ei oleks õigeaegselt valmis mineerimiseks.
Mulle jääb siinkohal segaseks kuidas "laevastik" tagab üllatuse ja miinivälja tõhususe.
Tõhusat sõjalist kaitset merel ei saa üles ehitada üksnes kaldal paiknevatele sensoritele ja relvasüsteemidele, sest ilma alalise mereväelise kohaloluta ei saa rääkida ühegi meresõjalise võime eesmärgipärasest rakendamisest. Üksnes mitmekesiste sõjaliste võimetega, mille keskmes on laevastik, suudab Eesti tagada parima võimalu kaitse merelisest keskkonnast lähtuvate sõjaliste ohtude vastu. Kaitsetegevus peab olema üles ehitatud kihiliselt ning rannakaitses osaleksid vajadusel kõik väeliigid ja Kaitseliit. Laevade enesekaitseks tuleb toetavate võimetena arendada ka õhu- ja allveelaevatõrjet. Laevastik peab koosnema laevadest, mis oleksid suutelised tegutsema kõikjal Eesti merealal, sh Väinamerel.
Mulle tundub "parima võimaliku" üle teoretiseerimine veidi küsitava väärtusega tegevusena. Väikeriigina Eestil ei hakka kunagi olema "parimat võimalikku", mitte üheski väeliigis. Kas ei võiks pigem võtta sellise veidi maalähedasema stsenaariumi nagu "vastase dessantalus valmistub maandama dessanti maaväe tagalasse", vaadata mis meil hetkel sellele vastu panna oleks (Javelinid?), ja siis mõelda et mis oleks realistlik viis meie võimekuse tõstmiseks et vastane sellist dessantalust naljalt saata ei julgeks?
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 39983
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Kui lagedal olemist kaitse ja tulejõud välja ei kannata, siis tuleb tegutseda sedasi, et maastik pakuks varjet/kaitset.
Allveelaeva puhul on selleks maastikuks meri ise. Arvestades laevaliiklust Soome lahel ja sealse mereala üldist kitsust, kahtlen ka natuke pealvee sõjalaeva efektis dessandi tõrjumisel. Territoriaalmere piirist kaldani on lihtsalt nii vähe maad, et reageerimiseks peavad laevad õiges kohas aegsasti olema. Tänastel mereväe laevadel kulus nt Tallinn-Loksa ülesõiduks ca 5 tundi. Kui kuskil Sillamäe all mingi kaubalaev ootamatult kursi lõunasse võtab ja täiskäigul sadamasse suundub, siis on ta tunniga kai ääres. Kõik see kohale kihutamine hakkab ju toimuma venelaste radariväljas ja võimalike õhurünnakute all.

Mind nt paneb imestama, et mereväelaste promo-artiklites pole poole sõnagagi juttu tiibrakettidega relvastatud lennuvahenditest, mis võitluses suurema vastase vastu mitmel juhul edu on saavutanud. Kasvõi sealsamas Falklandil. Kui aega on vähe, siis on see tihti ka ainus võimalus meredessanti aktiivselt mõjutada.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 39983
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Rannakaitse raketivõime näol ei ole tegemist odavama alternatiiviga laevastikule. Avalikele allikatele tuginedes selgub, et 2014. a Poola relvajõudude ja Norra tootja Kongsberg vahel sõlmitud ühe raketidivisjoni hanke kogumaksumus oli 1,3 miljardit Norra krooni (umbes 135 miljonit eurot). Võrreldes Poolaga on Eesti rannajoon kordades pikem, mistõttu meie oludes tuleks taolisi raketisüsteeme omada rohkem kui üks-kaks. Võrdluseks olgu toodud, et kolme Eesti miinijahtija eest maksti ligikaudu 51 miljonit eurot. Raketiüksus on rakendatav vaid sõjaolukorras, kuid tema ülalpidamiseks tuleb rahuajal teha kulutusi. Sõjalaeva ülalpidamiseks tuleb samuti kulutusi teha, kuid tema kasutusfunktsioonid nii rahu- kui sõjaajal on märkimisväärselt mitmekesisemad. Erinevate valikute tegemisel tekib paratamatult küsimus, kas on mõtet investeerida oma piiratud vahenditest sadu miljoneid relvasüsteemi (raketiüksus kaldal), mille edukas kasutamine eeldab esiteks paljudest sõjalistest võimetest koosneva kihilise organisatsiooni olemasolu ja mille kasutus on samas piiratud kitsalt sõjaolukorraga?
Meie taoliste mõttearenduste, sh Sõduri artiklite probleem on terviklahenduse asemel relvasüsteemide valimisele keskendumine.
Mismoodi on üles ehitatud Soome rannakaitse, on päris õpetlik uurimine.
Soome rannakaitse on tervik erinevatest meetmetest, kus on kombineeritud nii erinevad "pinnatõrjevõimed" (ise nad nimetavad oma laevastikuüksusi "pinnatõrjeüksused", vaatlusvõimed ja kaldajoonel tegutsemiseks ette nähtud eri relvaliigid.

Eredaim näide eri meetodite/tehnika rannakaitse kombineerimiseks on Upinniemis asuv Soome Rannikubrigaad, mis koosneb:
1. Porkkala rannikupataljon, mis koosneb tagalakompaniist, transpordikompaniist, sõjaväepolitsei kompaniist ja varustuskeskusest. Selle pataljoni peamine ülesanne on rannikubrigaadi maa- ja merekomponentide tagamine, sh Upinniemi mereväebaas. Seda võiks nimetada ka tagalapataljoniks.
2. Suomenlinna rannikurügement. Koosneb laevatõrje raketipatareist, sidekompaniist, rannikujäägrite kompaniist, rannakaitsekahurite patareist (Isosaari merekindlus Helsinki lähedal, 130 mm tornrannapatarei) ja nooremallohvitseride kool.
3. Mereluurepataljon, mis koosneb lahingsukeldjate koolist, erioperatsioonide üksusest ja mereluurekompaniist
Lisaks on brigaadiülema otsealluvuses ka Uppiniemis asuv 24/7/365 tegutsev merevalvekeskus, kes kombineerituna eri vahenditega (radarid, veealused hüdrofonid, eri kaamerad ja mehitatud vaatlus) kontrollib laevaliiklust Soome rannikul.

Ühesõnaga, pika jutu kokkuvõte on kombineerimine. Kombineeritakse eri vaatlusmeetodeid, eri tulevahendeid, kaldal ja merel olevaid relvasüsteeme jne.
Mismoodi on jagatud olukorrateadlikkus, kas on eraldi info kogumise süsteemid või kasutatakse koos piirivalvega, kahjuks ei saa aru.

Missugune peaks olema üks väikeriigi pealvee sõjalaev, kus sensorid ja relvad on samal platvormil, sellest saab ettekujutuse samuti Soomest.
https://newwars.wordpress.com/warship-costs/
See allikas ütleb, et üks Hamina-klassi laev on ca 100 miljonit dollarit tükist.
Sellise laeva sõidutund maksab samas klassis hävituslennukiga - tuhanded eurod tunnis.
Aastane nelja laeva ülalpidamiskulu on suurusjärgus 20-30 miljonit eurot.
Soomes on alati üks laev merel, iga laev on merel aasta kohta ca 3 kuud.
Pole just odav lõbu.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 39983
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Soomlaste mingi õppefilm rannikuluurajate tegevusest, kus on näha ka rannakaitse relvasüsteemide tegevust. Antud juhul vastase mõjutamiseks kasutatud kolmest relvasüsteemist (arusaadavalt miine peal polnud) asusid kaks siiski kuival maal. Kui sellesse lahendusse lisandub F-18, siis saab neljas olema õhust.

Aga õpetlik selle juures on see, et kandvat rolli mängivad seal lahenduses "silmad kaldal" oma optikate ja kantavate radaritega - eks nad vist oma rahuaegsele seiresüsteemide väga suuri võimalusi ei ennusta. Videos kujutatud 130 mm rannapatareid on tänagi reaalselt olemas.

https://www.youtube.com/watch?v=3NpGPtvzrPE
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36343
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Kriku »

Mina asjatundmatu inimesena arvan üldiselt, et mida rohkem miine, seda parem.
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Martin Peeter »

Tuleb tunnustada. Oleks sest mereväest tunduvalt rohkem tolku Eesti kaitsmisel.
Edit: muidugi ootaks huviga rahaliste arvestustega kursis olijate arvamust. Siin on muidugi must stsenaarium see, et liiga väike miiniveeskamisvõime ei suuda kriisi korral piisavalt kiiresti mineerida.
Dona nobis pacem!
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 39983
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Merevägi ja rannakaitse

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Miinidega on üks väike viga - nimelt nad ei pane vastast dilemma ette, mis moodne sõjapidamine üldiselt teeks. Neid on jah tiba raskem leida, kui maamiine, kuid mitte võimatu.
Selleks, et nad üksi efekti annaks, peab neid panema tõesti palju. Dilemma miinidega - vastane tuleb panna 2 halva valiku ette, kas liikuda kiiresti (ja lennata miinidel õhku) või liikuda ettevaatlikult ja sattuda mingi muu relvasüsteemi tule alla. Näiteks tankivastane miiniväli, mida julgestavad tankitõrjerelvad.

Juminda miinilahingus oli üks kaotusi suurendav asjaolu õhurünnakud, mis sundisid laevu manööverdama ja sõitma traalitud alast välja. Kui seal olnuks paljad miinid, tõenäoliselt võiksid kaotused 2-3 korda väiksemad olla.

Sama dilemma oli planeeritud ka EW ajal Soome lahe lukuga - kas koperdada aeglaselt miiniväljal ja saada tuld rannakaitsest/allveelaevadelt või lasta suits välja ja sõita kiiresti läbi - riskeerides õhku lendamisega.

Aga noh, miinijahtimiselt miinipanekule on märgatav sõjalise mõtte areng mereväes.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist