Siinkohal teeks vahekokkuvõtte, milleks sobiks hästi lk 262 ilmunud aksf lihtsustatud, kuid tõelähedane kirjutis:
Mingist ajast hakkasin aduma, et meie nõukaajal padufeminiseerunud (aga jätkuvalt paljukiidet
) haridussüsteem ongi tydrikute poole kaldu:
- naisõpetajad eelistavad alateadlikult püüdliktuupivaid tydrikuid ning "mitteeelistavad" iseseisvama mõtlemisega koerpoisse..
- selline eelistamine algab juba esimesest klassist..
- selline eelistamine päädib poisslaste massilise väljalangevusega haridussüsteemist juba enne gümnaasiumi..
- selline eelistamine päädib massilise tydriklasteuputusega kõrgkoolidesse sisseastumisel..
- kusjuures põhimass neid tydriklapsi õpib suht mõttetutel pehmoerialadel - milline haridus ei vii ei ühiskonda ega majandust edasi..
- tulemuseks on üleharit naiste üleküllus ning alaharit meeste uputus ühiskonnas..
- tulemuseks on üleharit aga olematu innovaatilisusega naiste ladestumine riigiteenistusse ühes püüdlikkandilise bürokraatia üleüldise vohamisega..
- tulemuseks on üleharit naiste väljaränne, kuna nad lihtsalt ei leia Eestist endale sobivaid meha..
- tulemuseks on alaharit meeste "kalevipojastumine" Soome ühes pereloomisega seal..
- jne jne
Siis mingi aeg avas mu naine veelgi mu silmi ja tegi mulle selgeks, et tydrikute eelistamine haridussüsteemis algab meil ammu enne kooli - nimelt õkva lasteaias:
- kus (ikka needsamad) naiskasvatajad juurutavad tydrikute loomupärast pugejalikkust kätt tõsta // "õigeid vastuseid" anda..
- ja väiksed koerpoisid saavad esmase negatiivse sähvaka oma haridusteel..
Mina olen teemast niipalju targemaks saanud, et "tibindus" pole siiski alanud eile, vaid see algas juba 60-70ndatel. Siiski see tibindus tollal ei takistanud 20+ tuhandet sündi aastas. Oma osa mängisid mõistagi migrandid (paistab silma kui vaadata sünnitusealiste naiste üldarvu järsku langust 1990ndate alguses).
Arendaks seda sõdurlihtsat teemat edasi - Eestis lõpetab kõrgkooli naisi 7000 rohkem kui mehi. Kui neist ka pool peret ei loo hoiakulistel kaalutlustel, siis sünnitamata jättev teine pool 3500 tähendaks Eesti näitajate juures (1,6 last naise kohata, tegelikult antud juhul peaks see suurem olema, sest arv arvestab ka mittesünnitavaid) 5600 sündimata last aastas. Liidame selle 5600 praegusele tasemele 14 000 ja hakkabki see vajalik 20 000 paistma. Loomulikult on elu palju keerukam, aga antud arvud näivad kindlasti ahvatlevad.
Nõuka aegne haridussüsteemi ja kõrghariduse feminiseerimine aga pole tõenäoliselt tulnud mitte feministlikel-võrdõiguslikel kaalutlustel, vaid mäletatavasti oli nõuka elule omased mõned nüansid:
1. tööline võis insenerist ja õpetajast palju rohkem teenida (see on tükati ka täna nii kahtlemata meelitab poisse koolist ära)
2. tollal valitses üldiselt tööjõupuudus, mis avas naiste ligipääsu aladele, mida vanasti peeti meeste omadeks (nt õpetajad ja akadeemiline personal)
3. tollal oli arusaam pere-elust palju traditsioonilisem, seega mees pidi olema see raha koju tooja (mis jällegi sundis mehed varakult tööle, koos punktiga 1 aga vähest haridust nõudvale).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.