www.militaar.net

Terv,

Sedakorda on nuga läinud AFV-clubi komplekti LVT-4 Early Type U.S. Water Buffalo. Lisaks sellele, et subjekt mulle ise meeldib, suunas mind selle poole ka LWS'i valmimine mõned kuud tagasi. Tore oleks ju riiulisse kõrvuti panna kaks enam-vähem samal eesmärgil välja töötatud amfiibaparaati, kusjuures üks neist (LWS) on lõputult napakas insenertehniline ebaõnnestumine, sellal kui teine (LVT) on ratsionaalne, hästi toimiv ja massiliselt kasutatud lahendus. Sakslased võisid küll tehniliselt liitlastest ees olla, kuid seda kindlasti küll mitte roomikutega amfiibide osas.

Nagu öeldud, on baasmudeliks AFV-clubi varajane LVT-4, mis näib siiani olevat päris hea komplekt. Sellele olen lisanud Eduardi interjööri etsid ning Voyageri üldise etsikomplekti. Roomikuteks oli aftermarketina valida (karbis on kummilint) nii AFV-clubi enda plastroomik, kui Friulmodeli metallroomik. Et LVT'l on kõigil fotodel roomik maksimaalselt pingul, siis hakkasin pelgama, et metall vajub enese raskuse all paratamatult läbirippesse, seega läksin kaalult kergema plastroomiku peale. Pardale kinnituvad kuulipildujad saavad järele aidatud Aber'i cal.30 ja cal.50 metalltorudega ja pildimaterjali osas raatsisin soetada Squadron Signali LVT'd puudutava raamatalbumi. Lisaks fotol olevale olen tellinud Archeri üldise usa tehnikale mõeldud kellade dekaalikomplekti ning Bisoni LVT markeeringute dekaalid. Lõpplahendus peaks tulema Vaikse Ookeani tandri masin. Et Iwo Jima must liiv mind eriti ei köida, siis olen plaaninud hetkel sihtida Okinawa lahingutes osalenud masinat.




Hetkel on koos interjööri keskosa põhimõtteliselt enne esimest värvimisetappi. Ninaosa liimin põhja külge peale tagaseina ja põranda värvimist.




Kokpiti osa sai täiendust Eduardi avatud raadiokapiga. Muus osas on pisemaid metalseid täiendusi pedaalide, käepidemete jms osas. Istmed ei jää nii askeetlikuks, vaid saavad peale värvimist õige mugavad seljatoepolstrid. Ainus, mida sellele komplektile ehk ette heita saaks on see, et päris palju on plastil ümaraid vormist väljalöögimärke. Enamasti jäävad need küll raskestisilmatavatesse kohtadesse, kuid südametunnistus ei luba neid siiski pahteldamata jätta.








Rohkesti metalseid asendusi on saanud mootorit ja lastiruumi eraldav sein. Mul on küll siin kasutada kaks etsisetti, mis mõnevõrra ka omavahel kattuvad, kuid kuigi mõlemad pakuvad lastiruumi ees-seinas/põrandal asuvat resti, siis kumbki ei ole taibanud komplekti lisada ka lastiruumi keskele põrandale jäävat väiksemat resti. Et aga esirestist jäi üks variant üle, siis meisterdasin sellest väiksema resti ise, lõigates vajaminevad avad suuremast detailist välja ning lisades sellele õhukesest stüreenilehest laiema serva.






Kogu pull käib veel värvimise võimaldamiseks päris pulkadeks lahti.




Kristjan

Tore näha et vaoinal jälle korralik hoog sees

Subjekt on ka hea, kas jeep tuleb ka lastiruumi?

Tere jälle.

Üle tüki aja on avanenud taas võimalus LVT ette võtta ja pooleli olnud kohast jätkata. Viimast postitust tehes arvasin, et interjöör on värvimiseks enamvähem küps, kuid vaadates fotosid selgus, et üht-teist on siiski lisada.

Juhipoolsel seinal on otse juhi kõrval elektrisüsteemi peapaneel, millega on ühendatud hulk kaableid. Sellele puurisin külgedele erinevat mõõtu torudest ja varrastest ühenduskohad, milledest põrandasse minevad kaablid on juba ka lisatud. Ülejäänud, mis lähevad näidikupaneeli ja mujale lisanduvad peale seda kui interjööri karp on värvitud ja koos. Väiksem karp on juhi raadiopaneel. Sellele lisasin kolm lülitit ja nupu, ning samuti põhjast põrandani mineva kaabli. Seina süvendis on samuti kaks karpi, kuid nende kaablitega ei hakanud ma end vaevama. Esiteks ei jää nad kuigipalju näha ja teiseks ei ole mul ühtegi pilti kuidas need kaablid sellises konfiguratsioonis organiseeritud ja ühendatud on.


Kaassõitjapoolse seinaga oli oluliselt vähem tegemist. Ülal seinanurgas olev karp vajas kaablit ning seinal on asetatud ka kaks käepidet messingiga.


Tagumine sein vajas samuti täiendamist. Kahest valgest karbist ülemine on periskoobi jaoks, alumise otstarve jääb selgusetuks, aga fotodel on ta olemas. Samuti lisasin põlvega seinast väljatuleva vooliku, mis kulgeb teadmata suunas kuskile raadiokapi taha.


Raadio sai samuti minimaalselt täiendatud kahe sanga, aparaate rakisesse fikseerivate poltide ning kaabli näol. Etsitud raadio, olgugi et mitmes kihis, tundub hoolimata lisandustest veidi tasapinnaliseks jäävat, kuid tema asukoht saab olema kahe avatud luugiga kapis, mistõttu näha jääb ta lõpuks vaid küllaltki põgusalt.


Käigukasti peale tuli ka mingi imelik ja arusaamatu jurbel meisterdada. Sellest suundub üks toru otse alla käigukasti, ülejäänud kaks aga teadmata suunas.


Ka käiguselektori kang tuli nullist uuesti teha. Mitte et originaalil midagi viga oleks olnud. See sai puhastatud ja külge pandud ja on eelmise postituse piltidel ka kenasti näha. Küll aga selgus ehitamist jätkates et pool tollest kangist on teadmata ajal murdunud ja teadmata suunas deserteerunud, mistõttu ei jäänud muud üle kui plekitahvel ja käärid kätte võtta ning ise uus teha.


Nüüd paistab küll, et saab lõpuks sisu ikkagi värvima asuda, et kuidagi produktiivsemalt sellega edasi minna.

Kristjan

Ilus! Jätka aga samas vaimus!

_________________
Meie asutuses töötamiseks ei pea te olema hull, kuid see tuleb kasuks...

No see sisu, nojaah, super ju, ise tegelikult kardan selliseid "lahtiseid" masinaid, sest siis on oht lõputult venima jääda vääga suur.
Aga ootan juba, millal järg tuleb..

Kahjuks ei ole mul laua peal maailma parima mudelitootja Tamiya mudel, vaid kõigest mingi näkane AFV Club'i toodang. Kuid me ei heida meelt ning püüame vapralt jätkata.

Eelnevates postitustes nähtav sisu on nüüd värvitud ning korpuse esi- ja tagaosa omavahel ühendatud.

Raadiost tegin eraldi pildid. Tulemus ei ole just päris nii hea, kui soovinuks, sest nagu oodata oli, siis etsist teostus jäi üsna tasapinnaliseks ja erinevaid detaile oli seetõttu raske värviga tabada. Kuid kuna ta läheb kappi peitu ja jääb näha üsna episoodiliselt, siis pole hullu.






Sisu, välja-arvatud armatuurlaud on sellega nüüd koos. Küljed on liimimata, sest külgruumidesse on vaja panna veel hunnik kola, aga kola ei ole veel valmis. Et tegu saab olema Vaikse Ookeani tandriga, siis puistasin põrandale veidi ka troopilist taimestikku.

Tere jälle.

Seekord olen valmis saanud näidikutepaneeli oma talaga. AFV Club on näidikutepaneeli vorminud läbipaistvana ja selle taha on ette nähtud näidikud kilel, ideega et näidikupaneeli läbipaistev korpus moodustab sinna ette klaasi. Et ma olen säärast lähenemist üsna kehva tulemusega kunagi Fieseler Sorch'iga juba proovinud - klaas jääb sinna ette lihtsalt liiga paksuks ja näidikute detailid ei paista välja - siis saatsin tootja idee kuradile. Värvisin kogu kupatuse valgeks ja näidikud sain Archer Fine Transfers'i geneeriliste USA sõidukite näidikute lehelt. Klaasiks panin sinna peale tilga Micro Kristal Klear'i. Tean et näidikutel selliseid kumeraid klaase tegelikult ei olnud, kuid olen viimaste mudelite puhul selle peale siiski välja läinud - See annab efektse tulemuse, läigib kui kurat ja luupjas klaas suurendab näidikute detaile. Lisasin näidikutepaneelile veel üsna lontis olemusega kaabli. Nägin sellist paaril fotol ja see tundus iseloomulik ja tore detail.






Kola on samuti värvitud ja kummalegi poole sisse topitud. Rohkem panna oleks seda vist liiast.








Järgmisena saab küljed külge liimida - siis hakkab masina korpus oma kuju võtma ning läheb üldse lõbusamaks see ehitamine.


Kristjan

Edeneb päris ägedalt!
Eriti meeldivad mulle näidikud, kuigi jah, isegi fotol on mõningane sfäärilisus aimatav, aga iseasi, kas seda ka koostatud masina juures näha jääb?
Aga kõik see värk tõotab ikka päris hea tulla - juba ootangi järgmist postingut...

Urmas.

Ning siin ongi siis järgmine posting.

Küljed läksid vahepeal kokku ning näidikute paneel oma talaga sinna vahele. Küljed ise sobitusid põhjaga võrdlemisi hästi. Ainus häda oli vasaku poolega, mis oli eesmisest otsast tunduvalt sissepoole paindunud. Kahjuks märkasin seda alles siis, kui värvid ja kulutamiskihid olid peale kantud, ning sellises staadiumis ei saanud teda enam kuuma vee abil ka sirgeks painutada. Aga kannatlik ning järk-järguline liimimine koolitasid selle õnneks tagsi sirgeks.

Peale sisemuse koostamist, oli tarvis vedada veel mõned kaablid, mis ühendasid seinal olevat elektrikilpi ja näidikupaneeli, kuid see läks ilma suuremate vahejuhtumiteta.












Peale külgede liimimist tuli põhjale siiski veidi ka pahtlit ja lihvi näidata. Ühtki detailset fotot mul LVT põhjaalusest ei ole, kuid sellegipoolest lisasin kere eesmise ja tagumise poole ühenduskohale keevisõmbluse. Muidu oleks sinna lahtine vuuk jäänud ja tundus ebatõenäoline, et keevitatud kerel selline pragu keset põhja peaks olema.




Et interjööri värvimise vahele jäi palju tühja aega, sisustasin selle küljesponsoonide ja veermiku ehitamisega. Lisasoomusplaadid külgedel tuli ehitada omal käel. AFV Club annab variantidena vaid soomustamata külje, või tervikuna soomustatud külje, minu oma aga peab olema osaliselt soomustatud. Kinnitused soomusplaatidele tuli teha valdavalt ise, kohati oli sealjuures abiks Voyageri etsikomplektist pärit detailid täielikult soomustatud küljele, mis peale mõningast ümberlõikamist läksid kasutusse.

Pingutusratta plekk-kate vajas samuti mõningast ümbertegemist. Algselt toetus see Voyageri nägemuses kahele maha keeratud plekk-kolmnurgale, fotodel paistab aga selle kinnitus pisut keerukam. Seega lõikasin plekil kolmnurgad külgedel lihtsalt maha keeratud servadeks, asendasin need pleki all stüreenist kolmnurkadega (mis fotol paraku näha ei ole), ning kinnitasin Master Club'i poltidega plekid sinna peale.






Tänud kaasa elamast,
Kristjan

Tere jälle.

Kuna kere on koos ja interjööriga suuremad toimetused tehtud, saab edasi katuse kallale asuda. Mõnel eelmise postituse pildil on magnetid juba ka näha, kuid võtan selle katuse kinnitamise teema korra veel läbi. Magnetiteks kasutasin Kallelt saadud 2,5x2,5x2,5 magneteid, mida mul viimastes varudes veel paar tükki Mark V tegemise ajast oli. Kummalegi kabiini ülaosa poolele panin kaks magnetit, uuristades plastdetaili nende jaoks süvendid, et nad võimalikult katuseplaadi alla jääks. Mätsisin liimitud magnetite ümber Tamiya Epoxty Putty't, ning kui see oli kuivanud, ujutasin kogu kupatuse servad veel kord tsüanakrülaadiga üle. Seda kõike selle pärast, et liim ei pruugi magnetit kinni hoidma jääda, ja suletud karbis olles ei ole hiljem võimalik lahti kukkunud magnetit kuidagi uuesti kinni saada.




Katuse poolele süvendasin kumbagi nurka terasplekist liistakad.




Katusest lahti käima hakkab see osa, mis on päris masinal on kinnitatud poltidega. Sellisel juhul jäävad lahtikäiva osa ümber paratamatult olevad lahtised vuugid igati loomulikud. Selleks tuli algselt ühes tükis olevalt katusedetaililt eemaldada sinna külge valatud porilauad ning lõigata see kolmeks.




Et kogu selle pealisehitusega tuli tegeleda samaaegselt, siis pidin vahepeal ette võtma ka porilauad. Need on Voyageri etsikomplektist ja sobivad üsna hästi. Siin on nad koos katuse ülemise osaga külge liimitud:




Ja siin hoolega raamatust fotot jälgides lömmi taotud:




Porilauad tuli alt sisekülgedelt lahtikäivat katust silmas pidades toestada stüreeniga. Päriselus selliseid nurkraudu seal küll ei olnud, seepärast loodan need hiljem viimistlusjärgus kuidagi muda alla ära peita.




Ja uuesti katuse juurde. Kabiini nurki rõhutasin Archeri resinkeevistega. Samuti likvideerisin tootja poolt detailidele valatud madalad ringikujulised kinnituspoldid ning puurisin sinna asemele süvendatud kruvipead nii nagu see päris LVT'l on. Laternate kaarjad kaitsed tuli omal käel teha, sest Voyageri etsisetis olnud olid millimeetri jagu liiga kõrged ja jäid külge sobitades paistma väga totakad. Antenni alumise osana kasutan Aberi toodet. Antenn ise peaks tulema terastraadist, aga selle lõpliku lahenduse osas on hetkel veel pisut segased lood, kuna fotol ei paista see antenn olevat mitte USA standardne 3-jalastest segmentidest variant vaid midagi muud.




Kabiini sisekülg on kirju nagu mustlase koer. Päris palju oli plastis väljalöögimärke, mis vajasid täis pahteldamist. Samuti lõikasin sealt peale detailide kokku liimimist välja kõik servad jms. mis tootja poolt olid sinna montaaži lihtsustamiseks valatud. Luugihingede alla lisasin siseküljele poldipead ning sisenurkadesse tegin ka mõned keevisõmblused - osalt detaili lisamiseks, osalt nurkade tugevdamiseks (kuna plastrant on sealt välja lõigatud). Päris ajaloolisele tegelikkusele see sisekülg küll ei pretendeeri, püüdsin selles osas lihtsalt mingi elementaarse veenvuse saavutada.




Ja niiviisi istub see lahtikäiv osa oma kohale. Kuigi alumised nurgad ei ole kuidagi kinnitatud, hoiavad ülemised magnetid seda üsna hästi paigal.




Kere tagumise poole peal olen veidi samuti toimetanud. Tagatuled olid AFV Clubil valatud keredetailiga ühte ja see ei erutanud mind sugugi. Seepärast puurisin need välja ning valmistasin ise läbipaistvast plastiraamist uued. Värvimiseks on need kenasti võimalik sealt välja võtta.




Ja nii näevad need välja mudeli küljes:




Üldpilt on hetkel selline:





Kristjan

Tere ööd!

Õige kohe peale eelmise postituse tegemist avastasin oma fotot uurides, et minu eeskujuks võetud masinal ei asugi kaassõitja luuk kabiinilael taha nihutatult, nagu mudelil on, vaid on samal joonel juhi omaga. Kaunis ebameeldiv üllatus arvestades, et ma omast arust olin selle kabiinikatusega ühele poole saanud. Loomulikult oli esmane emotsioon, et kui ma ei ütle, siis ega ju keegi ei tea, kuid seejärel lõin noa otsapidi sisse, et enam tagasiteed ei oleks, lõikasin luugikrae sealt välja ning tõstsin ettepoole. Seejärel keeviste, poltide ja sangade taastamine ja nüüd olen sellega jälle sealmaal nagu hommikul.






Fotodelt võib jääda mulje, et väljalõiget ümbritsev vuuk on seest tühi ja vajab pahteldamist. Tegelikult on see superliimi läbipaistev olemus. Seda et kabiinilagi on tõepoolest hoolega tasaseks lihvitud, tõestab ehk vastu valgust tehtud läikega pilt.




Ja lõpuks panen foto ka eeskujuks võetud LVT'st, et kellelgi ei tekiks muljet, justkui ma ise endale muresid välja mõtlen, et neid siis mudelinoa ja liimi abil ületada.




Veel üks teema seoses luugi uue asukohaga on luuk ise. Nimelt peab kummaski luugis olema periskoop, mis on akrüülkupliga kaetud. Sellise varajase soomuskabiiniga masinate puhul asusid need kuplid luukide eesotsas, kuid fotolt ei ole sedasinast kuplit kaassõitja luugil sugugi näha, tundub, et see on hoopis luugi keskel, või tagaosas ning jääb oma enamuses katusel istuva mehe varju, mis viib mind mõttele, et äkki oli sel masinal kaassõitja luuk mingil põhjusel hilise soomuskabiini luugi vastu vahetatud, millel kõnealune kuppel tõepoolest luugi keskel asus. Mõte on veel toores ja siiani ma ühtegi teist säärast varianti oma fotosid ja raamatut lehitsedes leidnud ei ole. Karbis on mõlemad luugid olemas ja veidi aega seda vaagida on.


Kristjan

Tere jälle.

Kabiini katusest siiski veel ei pääse.

Avastasin raamatut lehitsedes interjööri fotolt jublaka, mis tundus olevat juhi vaateava katte link ning kohe süvenes veendumus, et seda ei saa kuidagi jätta tegemata. Liiatigi, et plaanin vaateava visiiri ülemisse asendisse jätta ja sel juhul jääb link vaateavast kenasti oma hoovastikuga paistma. Fotol on ainult lingi osa, ülejäänu sellest hoovastikust kujutab endast liigendiga varrast mis läheb visiiri külge ja ühendab selle lingiga.




Katuseplaadi alumise serva sisekülje varustasin siiski stüreenist konksudega, mis haagivad end kabiini ees oleva I-tala ülemise serva külge ning hoiavad plaadi esiserva ülejäänud esiosaga tasasena.




Külgnevad messingporilauad söövitasin Ammo Photoetch Burnishing Fluid'iga (toode on midagi sarnast friulide oksüdeerimiseks kasutatava Blacken-it'iga) servast tumedaks. Seda peamiselt seetõttu, et hiljem pealt ära võetava katuse serv tundub olevat kohaks, kus värv võib hakata maha kuluma ja ma ei tahaks seal tulevikus pidevalt haljast messingit näha mida alatasa värviga peitma peab. Oksiidikiht nimelt tundub olevat kulumisele oluliselt vastupidavam, kui värvkate.




Vahepeal otsustasin ka roomikud kokku laduda. Nendeks kasutasin avapildil näha olevat AFV Club'i aftermarket-komplekti nende endi LVT-4'le. Roomik iseenesest on üks keerulisemaid, millega mul on tulnud kokku puutuda. See koosneb topeltlülidest ning iga topeltlüli kohta tuleb viis detaili (külje kohta tuleb 72 topeltlüli). Esialgu võttis harjumine aega, aga kui asja käppa sain, siis kulges päris ladusalt. Tulemus on päris detailne ja ilmselt parim, mida seda tüüpi roomikuga mudeli vormis üldse saavutada annab. Ainus miinus on sisekülg, mis ei jää päris sile, kuid mudelile alla pannes ei jää see praktiliselt kuskilt näha. Koostatud roomik artikuleerib vabalt ja sobib veoratastele kui valatud.






Üks tõrvatilk seoses roomikutega oli ka. AFV Club on iga detaili kohta kaasa arvestanud tosinkond detaili varuks, et saaks rahulikult toimetada, sest mõni lülidest kipub ikka puruks või kaduma minema. Kuid ühenduslingid (pin'id) - kõige väiksemad detailid - neid on karpi pandud TÄPNE arv. Ja loomulikult õnnestus mul roomiku koostamise ajal üks kuhugi ära kaotada ja roomik kippus lõpuks lüli võrra lühikeseks jääma. Võtsin sel teemal nii AFV Club'i kui ka nende Euroopa edasimüüjaga ühendust kuid adekvaatset vastust sealt ei tulnudki. Nõnda tundus kõige lihtsam puuduolev link lihtsalt kloonida. Kui kloonida ei mõistaks, siis oleks seis sellisel puhul ikka päris hapu.




Masina peale tõmmatult näeb laualolev pilt välja selline:




Lisaks paigaldasin ära nina alla kinnituva lisasoomusplaadi. Ka see ei ole minu versioonil päris selline kui karbis olev detail, kuid toda sai kaunis edumeelselt ära kasutada. Kinnitused aga tuli taaskord ise teha, sest selle koha peal on AFV Club põhimõttelise vea teinud. Nimelt näeb tootja ette et alumisest servast on plaat selle külge keevitatud nurkadega masina põhja külge polditud. Fotosid vaadates selgub, et lisasoomustamisel välditi igal juhul masina korpuse augustamist mistahes moel (mis tundub ka väga loogiline) ja kõik kinnitused olid kere külge keevitatud, mille konksudesse siis asetati või polditi lisasoomusplaat.




Mereelukale kohaselt on LVT ninaosa peale ette nähtud pollarid. Ka nende asukoht pole mul päris see, mis juhend ette näeb, sestap ka pealmisel plaadil kinnipahteldatud augud. Pollarid otsustasin 0,8mm toru kasutades ise teha - jätab kena ja teravapiirilise mulje, ning ka päriselt olid need sellised otsast avatud jalgadel torud





Kristjan

Väga hea on vaadata sellist tegemist! Roomik on muidugi tõeline muinasjutt, sai teist eelmisel korral näpu vahel silitatud - no ikka paras kosmos... Aga need käepidemed ja muud vidinad, kui sa veel kaua pilte vaatad, siis leiad sealt kindlasti veel miskit, näiteks juhi hambatikkude topsiku või midagi veel ägedamat..
Soomusplaadi kinnitus tundub veits uskumatu - kui sinna ikka mingi vähegi kobedam nätakas pihta tuleb, mis ei pruugi plaati läbistada, siis arvan miskipärast, et need kinnitused peaks sellest paugust laiali lendama?
Aga muidu - vinge, vaatan juba mitmendat korda...

Urmas

P.S. Ise olen veits talveunes, aga vajalikud roomikulülid sain valatud, piltideni ... no ei hakka lubama

Tänud,




Alloleva pildi järgi seda tüüpi lisasoomus ülalt sääraste klambritega kinnitatud oli. Samas oli plaat õhuke ega olnudki mõeldud kinni pidama midagi rohkemat vintpüssikuulist.

Et teema päris alla ei vajuks, siis lisan paar täiendavat pilti kabiini katusest.

See sai seestpoolt värvi ja viimistluse selga. Väljastpoolt lasin talle krundi peale, peamiselt selleks, et näha, kas lõikusest on jäänud mingeid ebatasasusi. Õnneks mingit täiendavat pahteldamist vaja ei olegi. Tõsi, seestpoolt, kus oli keerulisem liivapaberiga toimetada, on hea valguse ja hoolika vaatamise korral mõned madalad vaod näha, kuid mitte piisavalt, et see motiveerinuks uuesti pahteldama ja värvima. Selle asemel püüdsin neid rooste ja kulumite kontrastiga peita. Vist tuli välja...

Hetkel viili nurka pole visanud, vaid tegelen hoopis rambi tõstemehhanismiga. Aga sellest enne midagi ei näita, kui on ära katsetatud ja selge, et teooria ka praktikas töötab.







Kristjan