Inseneeriaga oli meil NSVL perioodil suht hästi - lihtsalt tollane (suur)tööstus ja tootmine vajasid insenere ja agronoome. Oli lihtsalt eluliselt hädavajalik, koolitaja ja tööjõu tellija oli üks ja sama isik - riiklik (plaan)majandus. Täna on inseneeria tellijaks enamasti erasektor, kelle mured on riigile (kui koolitajale) tihti ükskõik. Teiseks on ülikoolid muutunud majandusüksusteks, kes loevad tulusid ja kulusid - humanitaariat on koolitada siiski odavam, kuid õppemaksu võib küsida samapalju. Puhas majanduslik otsus (kuniks jätkub lolle tellijaid), mis reaalmajanduse vajadusega kuigivõrd kokku ei lange.
Teiseks, reaalmajandus ei vaja niipalju mingeid bakamagistreist eimillegioskajaid vaid rohkem keskeri- ja rakenduslik kõrg tüüpi reaalsete oskustega töötegijaid. Kes suudaks kohe iseseisvalt tööd teha ja kellele pole vaja filosoofia bakale lisaks õpetada arvutijuhtimisega tööpinkide häälestamist. Või kes oskaks käibemaksuarvestust ja suudaks maksuametiga vaielda. Vähem akadeemilist ja rohkem rakenduslikku. Just praktilisi oskusi.
Lõpuks ladestubki see ületoodetav filosoofia ja avaliku halduse akadeemiliste magistrite mass, kes tegelikult mõmmigi teha ei oska, ainukesse kohta, kuhu ladestuda saab - riigipalgale. Ja kuna bürokraatia on isekasvav, siis selle kaudu toodetakse lihtsalt maksukoormust juurde ja lisaväärtus on tihti negatiivne - eluvõõraste ja vähese praktilise taustaga inimeste tehtud raskekaalulised otsused (mida enam ammu laiemalt ei kooskõlastata) loobivad kaikaid kodarasse samale reaalmajandusele.
Toome näite - maikuust kehtestati nn EL andmekaitsemäärus. Suured ettevõtted, kellel on suur haldusaparaat, saavad sellega hakkama. Väiksemad aga mitte. Ja juba teeb andmekaitse inspektsioon ettevalmistusi kontrollimiseks. Kas keegi küsis, milleks see lollus meil vajalik üldse on? Või mingid tibimagistrid lihtsalt asusid kompromissitult ellu viima EL poliitikat?
Vaatasite eile Pealtnägijat, kus riik tõmbas mütsi pähe niigi paljaks varastatud põllumeestele. Et aastaid venivast kohtupidamisest saavad ka kannatanud tähitud kirja (või eesti-ee-s maili) on üsna elementaarne. Aga nagu üks punapeaga tibimagister seal muigel suuga käed puusas selgeks tegi - inimesed õppige ühiskonnaõpetust koolis. Meil peab kahjukannataja käima ise mööda kohturegistreid ja hankima ise infot, et üks või teine pätt süüdi mõisteti ja nüüd võib pöörduda täituri poole. Paljud põllumehed ootasidki naiivselt, et keegi midagi ütleb. Kuna meil aga riigiaparaat koosneb analoogsetest punase peaga bakamagistritest, kelle kaoks on kohtulahendites refreshimine igapäevane - siis elementaarne, watson, õppige ühiskonnaõpetust
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kus selle kahju ots.
: Kui käraka isu tuleb, lähen lähimasse poodi. Kui rahakotis on vähem kõlisevat, ostan 1,18 eurose pilsneri ja kui rohkem, siis 14 kõrrise cava. Lähen sirgeselgset kassasse ja maksan kaunile kassiirile Eevale, mitte imekaunile Ievale. Niimoodi, mehed.