1) Kas SBK on vahepeal kardinaalselt muutunud? Mille alusel oletate et kvaliteet tollal oli halvem? Ma eeldan et muidu kvaliteedist ei räägiks.
(2) Kas igal väeosal ei ole mitte oma spetsiifika? Mille poolest sissiväljaõpe nii väga erinev on? NATO kolleegidele ei pruugi meeldida, terrorismi õpetamise maik man? Või mida? Relvastus oli standardne kaitseväes tollal kasutatav kama + paralleelselt erialast lähtuvalt kasutati vene manti, k.a ka jah relvastus. Need kes kutseliseks piirivalvuriks läksid, kasutavad standardse teenistusrelvana püstoli kõrval ka täna Galil SAR'e. Mitte et AK74 ja Galil üksteisest ületamatult erineks. 2003+ piirivalve ajateenijad said ka AK4'dega aerutada, Galili ja AK74 kõrval.
Võtaks ka sõna nende 90ndate meeste teemal - olen taolisi pidanud utsitama küllalt.
Tänase väljaõppe taseme ja meetodite kontekstis on see 90ndate värk minu silmis lihtsalt nõrk - kasutamiseks koos 2010ndate meestega tuleb ikka neid kõvasti järgi aidata.
Mitte seepärast, et nad on unustanud, vaid üllatavalt paljude asjade kohta ütlevad mehed, et teevad esimest korda. Järelikult õpetati vähe/vähem.
Ei ole tõesti sattunud ühtegi PV meest, aga KV mehi olen pidanud kantseldama kümmekond tükki küll.
Mida rohkem 90ndate algusest, seda lahjem on olemasolev väljaõpe. Lisaks mida varem, seda vähem standardiseeritust - üks ühtemoodi, teine teistmoodi. Ka suur kõikumine väeosade lõikes - Kup on traditsiooniliselt kõva, aga vahipat mitte eriti. Lihtsalt minu isiklik arvamus.
Kindlasti saaks neid kasutada - lihtsalt vajalik on päris mahukas kordus/ümberõpe ja vanusest tulenev kriitiline sorteerimine füüsilisest vormist ja tervisest tulenevalt.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
...relvastatud, varustatud, mehitatud, varudega tagatud, välja õpetatud ja kõrges lahingvalmiduses üksused on ainult võimelised sõdima ja mitte keegi teine.
Kapten Trumm kirjutas:
Võtaks ka sõna nende 90ndate meeste teemal - olen taolisi pidanud utsitama küllalt.
Tänase väljaõppe taseme ja meetodite kontekstis on see 90ndate värk minu silmis lihtsalt nõrk - kasutamiseks koos 2010ndate meestega tuleb ikka neid kõvasti järgi aidata.
Mitte seepärast, et nad on unustanud, vaid üllatavalt paljude asjade kohta ütlevad mehed, et teevad esimest korda. Järelikult õpetati vähe/vähem.
Ei ole tõesti sattunud ühtegi PV meest, aga KV mehi olen pidanud kantseldama kümmekond tükki küll.
Mida rohkem 90ndate algusest, seda lahjem on olemasolev väljaõpe. Lisaks mida varem, seda vähem standardiseeritust - üks ühtemoodi, teine teistmoodi. Ka suur kõikumine väeosade lõikes - Kup on traditsiooniliselt kõva, aga vahipat mitte eriti. Lihtsalt minu isiklik arvamus.
Kindlasti saaks neid kasutada - lihtsalt vajalik on päris mahukas kordus/ümberõpe ja vanusest tulenev kriitiline sorteerimine füüsilisest vormist ja tervisest tulenevalt.
Piirivalves olid ajateenijad varastest 90ndatest kuskil 2004 aastani. Lõpuotsas see tase ei saanud väga hull olla. Kuulates oma sõprade muljeid Tagalast, Vahipataljonist ja Sidest, NJÕK's oli mõnevõrra raskem ja ka drilliti rohkem. (mina olin 2002 talv-sügis)
Enam-vähem viisakat taset peaks ka see link kinnitama http://www.mil.ee/et/arhiiv/4422/s%C3%B ... jateenijad
Heakene küll, aga põhjus, miks neile kordusõppusi jms. ei korraldata, seisneb siiski ilmselt sünniaastas, mitte piirivalves teenimises. Nad ei ole kuidagi eriliselt kõrvale jäetud.
Kriku kirjutas:Heakene küll, aga põhjus, miks neile kordusõppusi jms. ei korraldata, seisneb siiski ilmselt sünniaastas, mitte piirivalves teenimises. Nad ei ole kuidagi eriliselt kõrvale jäetud.
Sünniaasta, põhjus mil moel? Vabandust, väite taga olev loogika jääb segaseks. Ma olin PVst eemal ka 2007-2008, kui ma olin alles tublisti alla 30. Õppekogunemisi oli mõlemal aastal hulgi (RT's on vastavad andmed leitavad)
A4 kirjutas:Iseasi lihtsalt, kui mõistlik ja jätkusuutlik selline tegevus täna enam on. Viimased ajateenijad läksid piirivalvest reservi vist 11 või 12 aastat tagasi, esimesed aga juba pea veerand sajandit tagasi. St nende vanus on juba täna parimal juhul 30, keskmiselt aga u 40 ja „halvimatel“ juhtudel juba 50 eluaastat. Nende väljaõpe on tihti toimunud hoopis teistel alustel ja kvaliteedis võrreldes tänaste ajateenijatega, teistsuguse spetsiifika, taktika ja relvastusega. Õppekogunemisi pole neile teadaolevalt vahepealsetel aastatel korraldatud ja ilmselt oleks ka täna hilja alustada. Või õigemini, võib ju alustada, aga ei ole mõtet ju inimesi niisama „igaks juhuks“ õppustele kutsuda, neile mingit teoreetilised struktuurid teha, teiste SA-üksuste arvelt ajutiselt õppuse ajaks relvastus, varustus, tegevväelastest ülemad määrata jne – kuni me neid asju reaalselt ei ole planeerinud ja eraldanud.
Seetõttu kergitasin ka mina natukene kulmu selle kuu aja taguse pressiteate peale, et KV korraldas õppekogunemise 1990. aastate esimesel poolel ja keskel piirivalves teeninud reservväelastele, st kontingendile, kes ainuüksi oma vanuse poolest on juba keskmiselt u 40 aasta vanused – ja nooremaks ei jää.
Ühesõnaga – nende inimeste potentsiaali saab ja võib ära kasutada, aga mina küsiks alati, et on see otstarbekas ja jätkusuutlik.
Kas see on õige või mitte, selle üle võib muidugi vaielda, aga see vaidlus ei oleks IMHO mitte mingit pidi piirivalvele spetsiifiline, vaid kogu EKV-sse puutuv.
Väga kena. Aga 1995-2004 aasta pv ajateenijad? Kellest noorimad on ca 32 aastased..
5-kümbased lähevad üsna varsti juba pensionile või on pensionil ja neid tõesti ei ole mõtet kuhugi metsa kutsuda. Aga nooremad nii 35-45 peaks jaksama küll veel metsas mütata.
Kunagi sai Šveitsi kohta loetud, et nende reservistid käisid kuni 32 aastaseks saamiseni 8 korda reservõppekogunemisel, sealt kuni 42seks saamiseni veel kolmel kahenädalasel ning siis enne 51 aastaseks saamist veel korra. Mõistliku sagedusega reservõppekogunemistega on võimalik reserviste märksa kauem sõduriks piisaval tasemel hoida. See ehk motiveerib ka mehi ennast vormis hoidma. Meil siin oli hiljuti veel arusaam, et kui ajateenistuses on käidud, siis ongi oma panus riigikaitsesse antud. Nüüd vaikselt on hakanud tekkima arusaam, et alla 30seid võidakse ehk õppekogunemisele kutsuda, aga vanemad on poolsandid dementsed raugad. Küllap tuleb ka meil aeg, kui leitakse, et 45 aastane on tegelikult veel täies jõus ja suudab vajadusel nooremad mehed surnuks joosta. Reservide aktiivsena hoidmine suurendab kaitseväge märksa rohkem ja kiiremini, kui ajateenijate arvu suurendamine.
The laws of physics is more what you'd call 'guidelines' than actual rules.
Šveitsiga (toonase?) mudeliga on siin see oluline vahe, et nende n-ö ajateenistuse periood oli nimme väga lühikene, mälu järgi vaid loetud nädalad või kuud. Ning suur osa sõdurite väljaõppest ja allüksuse õppest viidigi läbi hiljem n-ö õppekogunemistel. St šveitslased tegid õppekogunemiste ajal seda, mida meil tehakse ära ajateenistuse 8-11 kuu jooksul, mitte ei kutsunud reservväelasi lühikesteks juppideks teenistusse eelkõige vaid selleks, et varemomandatut üle lihvida.
Rohkem reservväelasi see skeem automaatselt juurde ei tekita, oluline on ikkagi see number, palju sa protsessi alguses (ajateenistuse pikkusest olenemata) sinna süsteemi inimesi sisse kallad. Võib ju ka meil teoreetiliselt kaaluda seda, et teha ajateenistus lühem ja õppekogunemiste pikkus ja sagedus suurem, aga ei usu, et see tänapäeva suhteliselt liikuvate noorte inimeste jaoks mugavam või administreerimise mõttes lihtsam oleks. Lisaks ei ole meil täna SA-struktuuri suurust (või õigemini, suhtelist väiksust) arvestades probleem selles, et inimesi on nii palju puudu, et neid oleks vaja 20+ aastat aktiivses reservis hoida.
Põhiline on aga see, et meie tänane süsteem on tõenäoliselt parem lahinguvalmiduse mõttes – ajateenistuse lõppedes väljuvad väravast väljaõpetatud ja komplekteeritud terviklikud üksused, mida on võimalik seetõttu väga kiiresti mobiliseerida ning ilma täiendava väljaõppeta lahingusse saata. Ei tahaks mõelda selle peale, mis saab siis, kui äkitselt on sõda ukse ees, aga siis selgub, et märkimisväärne osa reservüksustest on oma RÕK-i põhise väljaõppegraafikuga jõudnud nt alles rühma-tasandi allüksusekursuseni.
Ajateenistuse süsteemi võib ju samasugusena hoida, lihtsalt aktiivses reservis olemise aega pikendada ja regulaarsed kordusõppused lisada?
Kindlasti tekib mingitel erialadel siis meeletu ülekate aga õhutõrjujast või tankitõrjujast kõrvalerialana laskuri koolitamine ei tohiks kontimurdev olla. Minu arust on kordusõppusel reserväelase koolitamine mõnevõrra odavam viis lisajõu saamiseks kui nullist ajateenijat välja õpetada. Aga võibolla eksin.
Arvutame siis meie puhul niipidi: kui ettenähtud struktuur, mida me täna ja nähtavas tulevikus suudame olemasolevate vahenditega relvastada, varustada, tegevväelastest juhtidega tagada jne suudame, vajab kokku u 15 000-t ajateenistuse kaudu ettevalmistatavat reservväelast; ning iga aasta sisestatakse sellesse süsteemi täna u 3300 ja lähitulevikus juba 4000 ajateenijat aastas (miinus väljalangevus u 10%), siis saab suhteliselt lihtsa jagamistehtega välja selgitada, et kui mitu aastat keskmine reservväelane aktiivses reservis on, enne kui pealetulevad „lennud“ ta sealt „välja lükkavad“. St need mõned aastad ei tähenda automaatselt aktiivses reservis oleku lõppu, sest sealt „väljalangejate“ seast määratakse nii inviduaalseid reservväelasi kui ka vajadusel terveid allüksusi uuesti aktiivsesse reservi ülekatteks või tekkinud aukude täiteks, aga suures pildis on küll niimoodi, et nt 10 aastat pärast ajateenistuse lõppu seal väljakoolitatud jalaväepataljoni enam tervikuna aktiivses reservis ei ole. Sealt edasi oleks vähemalt minult küsimus, et kas tingimata on otstarbekas korraldada õppekogunemisi (st kulutada tegevväelaste aega ja palgaraha, RÕK-i teotust, bensiini, laskemoona, varustuse amorti jne) üksustele, kellele sõja ajaks enam (ressursside puudusel) ei ole kohta, relvastust, varustust jne ette nähtud?
See siis n-ö lihtsustatud skeem. Praktikas muudab asja pisut keerulisemaks vajadus ülekatte järele, et tagada komplekteeritus juhul, kui osad reservväelased on välismaal/kadunud/haiged/hoiavad kõrvale/on broneeringu all jne. Kuid suures pildis asi ei muutu. Lisaks – kui ühte üksust liiga kaua püüda aktiivses reservis hoida, siis võib see ülekate aastate jooksul muutuda nii suureks, et üksus hakkab kaotama oma algsest nägu, nn sisemist sidet jne, mis kõik võitlusvõimet ja lahinguvalmidust paremaks ei tee.
Jah, oleks teatud ratsionaalsus selles, et hoida juba väljaõpetatud reservväelasi kauem aktiivses reservis ning hoida rohkem raha kokku seeläbi, et kutsudes selle võrra vähem inimesi iga-aastaselt ajateenistusse. Aga see hakkaks ühel hetkel õõnestama kogu aja- ja reservteenistuse süsteemi, millel on täna (veel) probleem sellega, et ajateenistuse läbinud mehed moodustavad vähemuse oma aastakäigust. Ja selle soov ja otsus on see protsent lükata 60+% peale. Mis esmapilgul on ressursside mõttes kindlasti kallim, kui hoida ajateenijate arv piiratuna – kuid vähegi pikemas perspektiivis tõotab iseenesest lahendada terve rea probleeme, mis täna on seotud kutsealuste motivatsiooni, seadusekuulekuse ja tervisenõuetele „mittevastavusega“.
Mõlemal süsteemil on oma plussid ja miinused. Sveitsi süsteemis on omaette lisaväärtus väga tihendalt toimuv üksuse kokkukutsumine, mida meil KV reservväelane väga ei koge. Üksuse kokkusaamise kiirus ja ladusus on aga "olukorras" väärtus omaette.
Üksusel, kes koguneb 3-4 korda aastas, on teatud eeliseid üksuse ees, mis koguneb korra 3-4 aasta tagant. Isegi siis, kui esimese väljaõppe latt natuke madalam on.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Minule on jäänud mulje et ka viimase 10 aasta jooksul reservi läinute kordusõppustele kaasamisega on veel arenguruumi, nii et need veel varasema perioodi PV ajateenijad tundub siinkohal teisejärgulise küsimusena.
Tundub, et tuleb minna järjekordsele ringile. Eks foorumiga liitub uusi inimesi, kõik ei loe kõike jne.
Hoiatus: Alljärgnev arutlus on põhimõtteline, mitte alati tegelikke arve kajastav.
Reservväelaste arvudest.
KV SA suurus on täna 21000.
Sellest 3200 on tegevväelased ja ülejäänud reservväelased. Sh teatud osa kaitseliitlasi, kelle baasil on ettevalmstatud SA üksusi. Need varustatakse üksustena ja üksikvõitlejana samal tasemel kui enamus SA üksusi.
Ma ei viitsi enam KRA avalikest andmetest vaadata, kui mälu järgi on viimase 28 aasta jooksul ajateenistuse läbinud umbes 60 000 kodanikku. Neile lisandub tuhandeid kaitseliitlasi, kelle sõjaline väljaõpe on saadud KLis ja kes oma näitajate poolest kvalivitseeruvad reservväelasteks.
Mõne aasta pärast on KV SA suurus umbes 25000. See tuleb palju räägitud riigi ressurssidest, millega on võimalik üksuseid varustada rahuldaval tasemel. Taseme määravad peamiselt KV spetsialistid ja selle kiidab heaks poliitikust minister. Täpsemalt - see on tehtud.
Väga üldistatult tähendab "rahuldav" tase relvastust ja teatud hulka laskemoona sellele, üksuse ja isiklikku varustust, isikukaitsevahendeid, sidevahendeid, väljaõpet jne jne. Kvaliteet ja kvantiteet. Kui 1000 meheline pataljon on relvastatud vaid käsitulirelvadega, ei oma transpordi- ega sidevahendeid, ei suuda tegutseda pimedas, on vastase tule eest kaitstud vaid särgiga mis kodust võetud, siis seda ei peeta "rahuldavaks" ja sellist üksust luua ei taheta. Seda peetakse vastutustundetuks. Pealegi näitab kogemus, et selliselt (või veidi paremini) varustatud sõduril tekib küsimusi ja langeb moraal, kui ta näeb oluliselt paremini varustatud sõdurit. See juhtus 2006 Iisraelis. Minu teada on see põhjus, miks Soome Kaitsevägi on vähenenud sadade tuhendete võrra.
Rõhutan üle, et üksuse formeerimise üheks kiiruse faktoriks on olemasolev varustus, mis on konkreetsele üksusele kiireks väljastamiseks ladustatud. Just sellised on üksused, millel suuruseks on 25000.
25000 struktuuri mehitamiseks on vaja üle 21000 reservväelase. Kuid sellestki piisab vaid paberil. Võttes arvesse, et kõik ei tule kohale ja osad langevad mingitel põhjustel reservväelase staatusest välja, peab nende 21000 ametikoha täitmiseks olema üksuste koosseisu määratud rohkem kodanikke. Ma olen isegi ühe valemi selleks välja mõelnud, kuid olgu see pealegi. Kui see ülekate oleks näiteks 30% (võttes arvesse RÕKidele ja LÕKidele ilmuvate reservväelaste arvu), siis saame SA struktuuri komplekteerimiseks vajalike reservväelaste arvuks 28000. See võimaldab enam vähem täiskoosseisulise üksuse pärast formeerimist ülesandele saata. Pole vaja otsida puudujaid, kaaluda asendamisi vms. Kiirus on tähtis.
Kui see struktuur sõtta läheb, tulevad ilmselt lahingulised (ja mittelahingulised kaotused). Seega peab olema veel üks hulk reservväelasi (täiendusreserv), kes tuuakse kaotuste asendamiseks. Kuid nemadki peavad olema määratud konkreetsete üksuste juurde, täiendamaks kõige kriitilisemaid ametikohti. Seda otsustavad juba SA ülemad. Kui see reserv puudub, siis võib mõne päeva möödudes olla rindel üksus, milles võitlajaid nagu rehal pulki, kuid süsteemid ei tööta üldse või töötavad alavõimsusega.
Erinevates avalikes manuaalides räägitakse lahingulistest kaotustest intensiivsete lahingute ajal isegi 5% ulatuses päevas. Vahet pole, mitu neist järgmisel või ülejärgmisel päeval üksusesse naaseb. 5% 21000st on 1050. Maailma kogemus näitab, et kaua selline "hakklihamasin" ei kesta. Mingi hetk intensiivsus vaibub. Kuid mingil hetkel peab 1000 meest asendusena olemas olema. Ja neil peab olema isiklik varustus. Ja arvestama peaks ka üksuse varustuse-relvastusega. Aga see pole hetkel teema.
Seega 25000-lise kaitseväe formeerimiseks ja alalhoidmiseks on käesoleva teooria järgi vaja:
21000 (SA kiireageerimise suurus)+7000(ülekate)+1000x intensiivsed lahingupäevad(täiendusreserv ehk asendus)=280000 et teisel päeval veel sõdida.
Mis siis 60000-st alles jääb? Üle 30000?
Ei jää.
Iga päev sõda, nõuab 30000-st juurde täiendusi. Raske öelda palju. Aga nõuab.
Kõigist 60000 EKV ajateenistuses väljaõppe saanust, on mingi hulk tänaseks SA ülesannete mõttes sobimatud. Nad pevad kriisi või sõja korral tegutsema mujal. PPA, KOV, päästjad, palju riigiametnikud - riik peab ju edasi eksisteerima. Paljud on riigist lahkunud ega naase mingil juhul. Paljud on haiged või lausa surnud. Mingi hulk lihtsalt ei tule, olgu põhjus mis iganes. Kui suur see hulk on? Kõige lihtsam oleks öelda, et sama mida näeme RÕKidel ja LÕKidel. Ütleme, et see on see sama 30%.
Seega 30000st, mis ise kahaneb igapäevaselt kaotuste asendamise tõttu, võib maha liita 10000. Jääb 20000, mis igapäevaselt kahaneb ja me ei tea mitu päeva või mitu inimest päevas. Intensiivse lahingutegevuse korral 1000 päevas.
Ja see 20000 on üsna optimistlik. Vanemates aastakäikudes on sõdimiseks sobimatuid kindlasti rohkem. Kuid olgu see arvutus siiski põhimõtteline arutlus. Kes arvab numbritest teisiti, tehku oma rehkendus ise.
Kokkuvõttes on Eesti kodanikest reservväelasi, kes jäävad üle 25000 struktuuri komplekteerimisest, reservis alla 20000 ja see kahaneb kui andmiseks läheb. Mina nimetaks seda arvu pigem 10000+.
Mis oleks ettepanek nende 10000+ baasil üksuste loomiseks? Loomine tähendab eelpool mainitud varustamist, varustuse ladustamist, õpetamist ja juhtimist. Võite tuua näiteid Soomest, Iisraelist või Šveitsist, kuid mingi hulk tegevväelasi on ju vaja. Juhtida on üks asi. Rahuajal õpetada ja mobilisatsiooni korral formeerida, on ka vaja. Tänased üksused on umbes 1:30-le. Ma räägin üksustest, mitte arvestades staape ja eluktselisi üksuseid. 1:30 tähendaks 10000 reservväelase puhul umbes 300 tegevväelast. Võtame mõne foorumlase lohutuseks 1:100 ja saame 100.
Täna ei ole me kasvanud tegevväelaste arvus selleni, mida oleme planeerinud 25000 juhtimiseks. 100 sellise otstarbega tegevväelase kasvatamine ei ole kindlasti kahe-kolme aastaga tehtav.
Kui neid ei ole, siis on väga raske viia läbi õppekogunemisi. Juba täna on raske. Ja täna käib igal aastal õppekogunemistelt läbi üle tuhande. Mõnel aastal mitu tuhat. Ka mulle meeldiks, kui reservväelased, sh kaitseliitlased viiksid ise oma väljaõppe läbi. Praktika näitab, et tegevväelasi on ikkagi vaja. Ja 1:100 vahekorras kohe kindlasti. Lisaks õpetamisele-juhtimisele, on vaja ka tagala, side vms spetsialiste, õppuste ettevalmistuseks, hoolduseks, üksuse muuks haldamiseks.
Nüüd jõuan ma aht0 või paljude teiste küsimuse juurde - miks lastakse raisku nii palju reservväelasi.
See palju on 10000+.
Nendega ei tegeleta, sest tänased tegevväelased ei jaksa ja ... rahuldavat varustust pole ka anda. Aga kui mõni tahab sõjalises riigikaitses osaleda, siis see on alati tervitatav ja riigi poolt toetatud. Selleks rahastatakse KLi, selle baasil ettevalmistatavaid üksuseid ja tegelikult isegi üksivõitlejate hobilaadset väljaõpet.
