Kapten Trumm kirjutas:Tänased 20sed on harjunud virisema igasugu pisiasjade pärast, mis minuvanuseid enam ei morjendaks.
Relvahoidla või riidevarustuse hoidla hävitamine on üsna erineva kaaluga asjad - viimase korral tuleks sõtta minna erariietes, valge side käisel nagu Vabadussõjas.
Sellega, arvan, on nendel kindasündroomi tegelastel veits raskusi. Lumehelbekeste põlvkond või kuidas neid nimetataksegi, kes pole enne teenistust ühegi tõsisema raskusega kokku puutunud.
Isegi kui oletada korraks, et tänased noored ongi kõik sellised vinguvad ja pehmostunud lumehelbekesed (ma ise küll tugevalt kahtlen selles väites), siis sellises olukorras ongi Kaitseväel lihtsam, odavam ja mõistlikum lihtsalt kohanduda sellega, et tänane reservväelane on nõulik ja kriitiline. Ning osta kõigile need sokid ja kindad kasvõi kolmekordse ülekattega ladudesse valmis, sest see kraam ei maksa suurt midagi võrreldes kogu muu varustuse, relvastuse ja DOS-idega, mida niikuinii tuleb hankida selleks, et see vägi sõdida suudaks.
Kui lähtuda sellest väga veidrast eeldusest, et vastane purustab vaid riidevarustuse laod, aga relvad, moon, sõidukid jms jääb terveks, siis kui mõistlikuks ja toimivaks pidada sellist tegevuskäiku, et hakkamegi kõikidele reservväelastele mh sisendama seda, et osta endale kindlasti varuks palju saapa sisse sobivaid sokke ja välitingimustesse kõlbavaid kindaid ja võta need igaks juhuks nii LÕK-ile kui mobilisatsioonile kaasa, sest meil ei pruugi neid jaguda, või riidelaod võivad juba olla õhku lastud? Ja sama hooga tuleks neil siis käskida osta ja kapis naftaliini sees hoida ka igasse aastaaega sobivad püksid ja joped, sest viimase piirini liibuvate teksapükstega ja odava Hiina vatijopega talvel metsas kaua vastu ei pea. Noh, paku ruttu, kui paljud lumehelbekesed tsiviilelus selliste juhtnööride järgi käituma hakkavad? Ja kui tõsiseltvõetav mulje neile Kaitseväest jääb?
Nõus, et need sokid-kindad on suures pildis üks pseudoprobleem ning sõtta tulebki vajadusel minna sellega, mis parajasti käepärast on. Aga ma ei alahindaks seda mõju, mida see „sokiprobleem“ võib siiski avaldada nii Kaitseväe tõsiseltvõetavusele ja mainele reservväelase, või ka laiema ühiskonna silmis. Sokke ja kindaid läheb vaja igal jumala reservväelasel, ja kui ta need formeerimisel antavast seljakotist kogu muu mudru kõrval eest leiab, siis saab ta signaali, et süsteem toimib ka pisiasjades ja kõige peale on mõeldud. Või siis ei saa ta vähemalt sokkide ja kinnaste osas teha vastupidist järeldust. Ja teistpidi – kui sokke ja kindaid ei ole ning neid alles hakatakse üle Eesti kokku vedama, siis võib tekkida küsimus, et kui puudu on sellised elementaarsed asjad, siis mis veel puudu on? Kas sõja korral üleüldse mingi logistika töötab, kui isegi neid pisiasju ei suudeta tagada? Samuti võib tekkida põhimõtteline küsimus, et milleks meil on suurena tajutavad kaitsekulud, kui selle eest ei suudeta isegi sokke ja kindaid osta?
Näide reaalsest elust. Vahetult enne 2015. aasta Siili otsustati viimasel hetkel, et kõikides ülesse tõstetavates üksustes tuleb kõikidele reservväelastele anda uue laiguga suve- ja talvevormid. Kuni selle otsuseni plaaniti terves reas reservüksutes (kui mitte kõigis) anda reservväelastele vana laiguga vanad vormid – mis olid küll juba üsna kulunud ja võibolla ka suti katkised, kuid olid kõik ilusti olemas, oleks oma „töö“ ära teinud sama hästi kui uus vorm. See tekitas logistikutele kindlasti palju peavalu, kuigi ilmselt ei maksnud suurt midagi, sest uued vormikomplektid olid laos (ajateenijatele) juba olemas. Kuid säästlikum oleks kindlasti olnud ennem vanade vormide „ressurss“ lõpuni kasutada. Aga otsustati teisiti justnimelt sel põhjusel, et suurõppust ei jääks varjutama osade reservväelaste virin vanade ja kulunud vormide üle. Ja et avalikkus ei saaks esitada kiuslikku küsimust, et miks selle raha eesti ikka ei suudeta…. Tulemus oli selline, et vähemalt vormide osas ei virisetud. Vastupidi – kogu vägi nägi ühtne välja ja väliselt polnud enam väga võimalik eristada reservväelast ajateenijast või elukutselisest.