Üldine ajateenistuskohustus

[A4]

Selle tänase „pikema“ (väga suhteline mõiste iseenesest) ajateenistuse suureks plussiks on iseenesest see, et ajateenistuse lõpuks väljuvad väeosa väravast kompaniid ja pataljonid, mis on vähemalt selle tasemeni kokku harjutatud ja komplekteeritud. Ajateenistuse lühendamine ja selle võrra reservteenistuse pikendamine tähendaks mh seda, et üksuse koostegevusõpet tuleks jätkata reservõppekogunemiste läbi, st pidevalt oleks reservis mingi hulk üksusi, kelle ettenähtud väljaõpe on alles pooleli ja mida seetõttu justkui ei saa pärast formeerimist kohe lahingusse paisata. Olukorras, kus eelhoiatusaeg on täna väga lühikene, panustaks mina pigem sellele, et kõik ülessetõstetavad üksused ei vaja enam täiendavaid päevi ja nädalaid koostegevusõppe lõpetamiseks vms.

Samuti ei oleks see skeem päris kindlasti odavam, vaid pigem kallim. Kui eesmärgiks on nt kokkuharjutatud jalaväepataljon, siis tuleb selleks läbida X arv väljaõppepäevi ja koostegevusõpet olenemata sellest, kas pataljon koosneb parajasti ajateenijatest või reservväelastest. Toitu, kütust, laskemoona, varustust, instruktorite töötunde jms kulub võrdsetes kogustes. Küll aga tuleb ajateenijale päeva eest maksta toetust keskmiselt 3-5 eurot päevas, reservväelasele aga 37-50 eurot. Vahe on kümnekordne – ja kui suurendada õppekogunemiste arvu ja kestvust, siis kasvab ka surve selle 37-50 euro asemel maksta üle Eesti keskmise teenijatele ka reaalsele sissetulekule vastavat (st suuremat) päevaraha. Või on ettepanek reservväelaste toetus ajateenijate toetuse tasandile langetada?

Keskpärane osalusprotsent RÕK-idel ja LÕK-idel on kindlasti probleem, aga ma pole veendunud, et toimiv rohi sellele on veel rohkem õppekogunemisi – isegi kui see tuleb lühema ajateenistuse arvelt. Sest seeläbi mitte ei leevene, vaid tõenäoliselt võimenduvad kõik need reaalsed ja otsitud probleemid, miks reservväelane Tamm või Kask ühel või teisel õppusel jälle osaleda ei saanud – töötamine-reisimine välismaal, õpingud, hädaolukord töö juures jne.

[Kapten Trumm]

Mina nt natuke kahtlen selles kohese lahinguvalmiduse jutus, kui üksuse komplekteerimiseks tuleb 2+ inimest kohale kokku kutsuda. Selliselt kokku pandavas üksuses, kus inimesed satuvad läbisegi ja pannakse allüksusesse sõjaliste erialade järgi, hakkab see koostöö juba jao tasemelt logisema (ja vajab ikkagi aega kokku harjutamiseks). Kokkuharjutatus tekib eelkõige sellest, et kohal käiv isikute seltskond on enamvähem sama ja nad on samades allüksustes. Või et ma tean täpselt, mida näiteks 3. jagu suudab või ei suuda, sest ma tean jaoülemat mitu aastat, tean palju talle seletada tuleb ja mida mingil juhul anda ei tohi.

Teiseks olen endiselt seda meelt, et formeerimine on meil samasugune lahingfunktsioon nagu rännak või rünnak. See on vale ettekujutus, et see õnnestub teha justkui teises aegruumis, kust siis meie aegruumi vupsavad "valmis" üksused. Kui me seda ei suuda väheste kaotustega läbi viia, siis rünnakuni ei jõuagi.

[Überpolkovnik]

Hea A4. Siinkõneleja hüpotees püstatub teesile: "Kas on võimalus, et kogu meie tänane ajateenistuse korraldamise süsteem ja põhimõtted vajavad ülevaatamist, ümberkorraldamist?".

Tänase „pikema“ ajateenistuse lõpuks väljuvad väeosa väravast kompaniid ja pataljonid, mis on vähemalt selle tasemeni kokku harjutatud ja komplekteeritud.

Hmm. Ma ei näe ega taju seda. Tuginen puudulikele taktikalistele ja koostööalastele oskustele, mida näen noormeestes (Kaitseliidus, erasektoris) kes viimase viie aasta sees läbinud ajateenistuse. Ja pisut ses tunnetuses vaatan otsa ka Kaitseväe/Kaitseministeeriumi palgatööl olevate inimeste kompetentsile/motiividele/tahtmisele (kokkupuuted läbi Kaitseliidu, läbi era- ja avaliku sektori). No ei näe, ei taju; või siis tublisid teri näib olevat vähem, kui mittetublisid.

Tajun seda, et vajaka on justnimelt kokku harjutamisest, mõtestatud praktilisest tegevust. Puudu on kogemusest, kinnistamisest. Tahan sõdurit/ohvitseri/tugiteenust/ametnikku, kes tahab, mitte ei pea. Ajateenistus ei ole pelgalt ajateenija. See olete/oleme meie kõik. Kasvatuse/suhtekorraldamisest küsimus? Ja just - raskuspunkti muutmine.

Väeosa väravast väljuvatest kompaniidest ja pataljonidest. Seda Pandora laegast ei tihka avada.

Samuti ei oleks see skeem päris kindlasti odavam, vaid pigem kallim. Kui eesmärgiks on nt kokkuharjutatud jalaväepataljon, siis tuleb selleks läbida X arv väljaõppepäevi. /-/ Või on ettepanek reservväelaste toetus ajateenijate toetuse tasandile langetada?

Keskpärane osalusprotsent RÕK-idel ja LÕK-idel on kindlasti probleem, aga ma pole veendunud, et toimiv rohi sellele on veel rohkem õppekogunemisi – isegi kui see tuleb lühema ajateenistuse arvelt. Sest seeläbi mitte ei leevene, vaid tõenäoliselt võimenduvad kõik need reaalsed ja otsitud probleemid, miks reservväelane Tamm või Kask ühel või teisel õppusel jälle osaleda ei saanud – töötamine-reisimine välismaal, õpingud, hädaolukord töö juures jne.

Hm. Aga kui täna mina oleksin Kaitseväe Juhataja ja annaksin suunised: "Hei, A4 ja tublid teised, palun koostage mulle draft, lähteülesandena: "Sama eelarve, kuid teistsugune terviklahendus." Võimatu ülesanne?

Selline asi ei ole ümbernimetamine, vaid täiesti sisulise raskuspunkti muutumine. Täna moodustab meil nii 95% teenistuse mahust ajateenistus /-/ ja nii 5% teenistus reservis. Sõdima hakkab aga "teenistus reservis".

Aitäh sõnastamises aitamises.

[Kapten Trumm]

Kõik see "kokkuharjutatus" saab alguse rohujuuretasandilt. Näiteks jaotaseme koostöö puudulikkus on asjad, mille otsa jookseb kokku tihti väga hea kompanii või pataljoni sõjaplaan. Üks tapatsooni kohmitsema jääv jagu, kus tekib 3 surnut ja 5 haavatut paralüseerib efektiivselt rühma (tuleb selle lahendamisega tegeleda). On rühm õiges kohas "tegevust saanud", seisab juba kompanii liikumine, sest harilikult pole reserve või on need kuskil mujal juba kinni. Täna aga loeb brigaadiülem oma vägesid kompanii kaupa (mitte enam pataljoni kaupa).Küllalt kogetud. Kui me kutsume õppekogunemisele poole rohkem inimesi kui on struktuuri suurus, tähendab, et me kutsume ju igale kohale keskeltläbi 2 inimest. Jagu, mis lõpetab teenistuse, ei ole meil aga 18 mehe ega rühm 80 mehe suurune. On ikka 9 ja ca 40 suurune. Mis tähendab, et allüksustes on ikkagi pooled mehed uued/võõrad. KV jalaväeinspektori jutust olen kõrva taha pannud, et selline lihtne ja fundamentaalne asi nagu jao 6 kontaktdrilli vajab rahuldavaks (mitte heaks ega eeskujulikuks, vaid üle lati saamiseks) sooritamiseks läbitegemist ca 20 korda. Kus JÜ oskab ette näha, mida üks või teine mees suudab ja iga mees teab, mida ta tegema peab. Kes on seda drillima pidanud, saab vast ka aru, palju selleks aega läheb. Mina ütlen, et korralikult tehes terve päev läheb ära. Mida rohkem on ajateenistusest mööda saanud (meie perspektiiv on reservi vanuse kasv), seda sügavam probleem tekib. Võibolla aasta-kaks tagasi pole seda päeva vaja. Võibolla saab poolega. Seda enam on vaja muidugi vanematel aastakäikudel ja täiendusmeestel.

Minuarust pole asi nii lihtne, et saadame kõige vajalikuga komplekteeritud üksused peale formeerimist väravast välja. On muidugi võimalik, aga kaotused hakkavad korrespondeeruma suuresti selle "kokkuharjutatusega". Harjutatutel on väiksemad, mitteharjutatutel suuremad. Vot selline lihtne loogika. Teema väärib arutamist. Mitte ainult SA kokkuharjumise, vaid ka mobilisatsiooniprotsessi hukukindluse kontekstis.

[A4]

Aga kui täna mina oleksin Kaitseväe Juhataja ja annaksin suunised: "Hei, A4 ja tublid teised, palun koostage mulle draft, lähteülesandena: "Sama eelarve, kuid teistsugune terviklahendus." Võimatu ülesanne?

Kindlasti ei ole võimatu ülesanne, vastupidi – intellektuaalselt väga huvitav väljakutse oleks. Aga mina küsiks lähteülesande esitajalt esimese asjana, et kui terviklahendus peab olema „teistsugune“, siis mismoodi „teistsugune“? St millist uut kvaliteeti või väärtust peaks see uus terviklahendus pakkuma, millist probleemi lahendama?

Näiteks. Kui eesmärk peaks olema samade kuludega välja õpetada tunduvalt suurem hulk kutsealuseid (nt koos naistega tänase 3300 asemel hoopis 6000 aastas), siis lühendaks ilmselt järsult teenistusaja pikkust ning teeks sisuliselt kaks järjestikust või osaliselt kattuvat väljaõppetsüklit nagu Soomes. Aga siis tuleks arvestada ka sellise „kõrvalmõjuga“, et väljaõppe kvaliteet langeks järsult ja selle lühikese ajaga enam ilmselt mingit kompanii või pataljoni taseme koostegevusõpet ei teeks.

Kui eesmärk peaks olema hoopis ajateenijate kasutamine lahinguvalmiduse tagamisel, siis jätaks ilmselt kutsealuste arvu samaks, kuid teeks samuti kaks järjestikust tsüklit, et enamvähem pidevalt oleks valmiduses ühe pataljoni taktikalise grupi jagu ajateenijaid. Aga siis tuleks ka arvestada, et muid üksusi sealt kõrvalt on keeruline ette valmistada ja ühe suure Kevadtormi asemel hakkaks heal juhul olema kaks tunduvalt väiksemat ja lahjemat suurõppust.

Kui eesmärk peaks olema senisest tunduvalt parem väljaõppekvaliteet (üsna subjektiivne ja raskelt mõõdetav-võrreldav kriteerium iseenesest) ning ajateenijate-reservväelaste kõrgem motivatsioon (loe: õppekogunemistel ja mobilisatsiooni korral osalemine), siis muudaks ma teenistuse sarnaselt Norraga nii poistele kui tüdrukutele vabatahtlikuks, komplekteeriks üksused parema motivatsiooni ja füüsilise võimekusega isenditest. Tagajärg oleks samas ilmselt see, et mingit 3000 ajateenijat aastas me vabatahtlikest ilmselt kokku enam ei kraabiks, st reservvägi peaks olema võrreldes tänasega väiksem või kauem kiirreageerimisstruktuuris püsima. Aga oleks ilmselt kvaliteetsem ja motiveeritum.

Ja kui eesmärk peaks olema enamvähem sama, mis täna, st kõikidest aasta jooksul teenistusse kutsututest võimalikult suure hulga reservüksuste kokkuharjutamine koos tsükli lõpus toimuva koondõppusega maastikul… siis ega tõenäoliselt väga palju teistsugust või paremat süsteemi kui tänane välja ei nuputa. Saab kindlasti lihvida mingeid nüansse, aga tervikuna pole vaja süsteemi pea peale pöörata.

Ühesõnaga – kõiki asju saab soovi korral teistmoodi teha, aga küsimus on pigem et „milleks“ ja „mis eesmärgiga“.

Samuti tasub meeles pidada, et ega need ajateenijad ja nende väljaõpe ei toimu mingis õhutühjas keskkonnas, vaid on terve rida sisemisi ja väliseid mõjureid, mis ühe või teise mudeli teostatavust mõjutavad. Näiteks: väljaõppe läbiviimiseks vajalik tegevväelastest instruktorite arv on suhteliselt piiratud ning järsult suurendada nende arvu on äärmiselt keerukas. Suurte õppuste mõttes sõltub Kaitsevägi väga palju erametsadest ja põllumaadest, kus võivad olla looduskaitselised piirangud, tuleoht, mahakülvatud vili vms, mis muudab pärast maikuud suuremahulise müttamise üsna keeruliseks. Suur hulk ajateenijaid on kutse- või kõrgkoolis õppivad isendid, keda saab kõige paremini kätte sügise hakul, mitte aga nt juulikuus (sisseastumiseksamid) või veel vähem jaanuaris (kes see loll ikka poole õppeaasta pealt tahab aastaks Kaitseväkke tulla). Kaitseväe taristu ja kasarmukohtade arv ei ole kummist ning uute kasarmute ehitamine (mis on vajalik nii suurema arvu kutsealuste kui ka kahe osaliselt kattuva väljaõppetsükli loomiseks) ehk raha matmine elutu ja kasutu betooni alla on asi, mida väga hea meelega teha ei soovita. Jne.

Muide, kui paari aasta eest koostati praegu kehtivat 10-aastast arengukava, siis mängiti ministeeriumis ja peastaabis ka natukene läbi neid võimalikke teistsuguseid mudeleid ja variante. Tõsi, asja vaadati n-ö makrotasandil ning eelkõige oli toona eesmärgiks hinnata erinevaid variante ja nende mõjusid juhtudeks, kui soovitakse ajateenistusse kutsutavate arvu (st aastakäikude reaalset riigikaitsesse kaasatust) suurendada või muuta. Võibolla olid kõik asjaosalised tõesti laisad, initsiatiivitud ja inertsed, aga kokkuvõttes jõuti enamvähem konsensusliku arusaamani, et ilma kulusid hüppeliselt suurendamata või väljaõppekvaliteeti langetamata tänasele mudelile suures pildis head alternatiivi ei ole. Mistõttu otsustati vähemalt esialgu säilitada tänane süsteem, kuid suurendada mõnevõrra (4000-ni) aastast ajateenijate arvu (mis ilmselt vajab siiski paari lisakasarmu ehitamist, ümberkohaldamist või remontimist).

Aga et mind nüüd ei süüdistataks eduraportöörluses või uute mõtete puudumises, siis mõned mõtted, kuidas saaks või võiks tänast süsteemi suti tuunida ja parandada.

Tsükli alguse võiks nihutada juulikuu algusest augustikuu algusesse või keskpaika. Kaoks ära probleem, kus keskkoolist tulevaid poisse ja tüdrukuid on keeruline kohe pärast kooli lõpetamist eelkutsesse suunata, kuna neil tuleb lasta ära teha sisseastumiskatsed ülikoolidesse. Ja mille tulemusel tulevad nad täna teenistusse alles oktoobris reakossseisu kohtadele (inimmaterjali raiskamine minu arust) või jäävad üldse mitmeks aastaks „ootele“ ja lähevad suurema tõenäosusega üldse „kaotsi“. Võimaldaks ka ajateenistusse võtta tervete klasside kaupa, st süvendada arusaama, et ajateenistuse läbimine on asi, mis juhtub suht automaatselt ja kõigiga. Ka tegevväelased saaksid sellise süsteemi korral juulikuus normaalselt puhata nagu kogu ülejäänud progressiivne inimkond. Küll aga oleks sellisel juhul vaja ilmselt väljaõppe pikkust pisut kärpida, et Kevadtorm ei jääks juunikuusse.

Tuleks kaaluda tagasipöördumist n-ö juhtide loomuliku valiku juurde, kus tulevad nooremallohvitserid valitakse välja kogu massi seast alles pärast SBK-d. Täna see ka osaliselt niimoodi toimub, kuid kokkuvõttes on ikka nii, et kui satud juulikutsesse ning sul pole juhilube või keeleprobleemi, siis sust suure tõenäosusega ka nooremseersant saab olenemata sellest, kas sul selleks tegelikult juhiomadused eksisteerivad või mitte. Ilmselt oleksid juhid siis parema kvaliteediga, neile saaks rohkem ja keerulisemaid ülesandeid usaldada, rohkem initsiatiivi näitamist nõuda jms, mis mh lahendaks tänase probleemi, et õppekogunemisel ei torma meie reservjuhid suurt midagi ise tegema enne, kui tegevväelane peale ei kärata. Kuid möönan, et seda probleemi on keeruline lahendada ilma, et ka reakoosseisu teenistuaja pikkus 11 kuu peale venitada (mis suurendab kulusid ja tõenöoliselt taaskord hädaldamist KVM-i aadressil).

Väljaõppe kvaliteet ja mõõdetavus-võrreldavus – see on iseenesest üsna kallis, kuid võiks rohkem kasutada laserveste. Muudab väljaõppe ilmselt realistlikumaks, asjaosalistele põnevamaks, teoreetiliselt ka kiiremaks ja efektiivsemaks. Äkki isegi ajaliselt lühemaks, kui laservestide massiline kasuatamine ei peaks hoopis näitama, et väljaõpet on vaja teha hoopis rohkem ja kauem.
Nõustun, et midagi tuleks teha (aga ei tea täpselt, mida nimelt) selleks, et õppekogunemistel osalemine oleks kõrgem ning ei jääkski tingimata nii, et igale ametikohale broneerime ja kutsume igaks juhuks kaks meest. Täielikult sellest probleemist pole võimalik lahti saada, aga vähendada ehk kuidagi küll. Aga ma pole veendunud, et siin saab midagi teha väljaõppesüsteemi muutes, või üldse midagi Kaitseväe poolt. See kipub pigem olema üldise kodanikuaktiivsuse ja riigitunnetuse küsimus, mis algab ilmselt kodust, mitte Kaitseväest. Loodetavasti leevendab seda probleemi ajateenijate arvu suurendamine 4000-le ja seeläbi aastakäikude osalusprotsendi suurendamine u 60 protsendini (selleks ka see muudatus esmajoones ette võeti).

[Kapten Trumm]

Väljaõppe kvaliteet ja mõõdetavus-võrreldavus – see on iseenesest üsna kallis, kuid võiks rohkem kasutada laserveste. Muudab väljaõppe ilmselt realistlikumaks, asjaosalistele põnevamaks, teoreetiliselt ka kiiremaks ja efektiivsemaks. Äkki isegi ajaliselt lühemaks, kui laservestide massiline kasuatamine ei peaks hoopis näitama, et väljaõpet on vaja teha hoopis rohkem ja kauem.

Ära alahinda sõduri leidlikkust - laseri vältimiseks on lihtsalt vajalik varjuda laserkiire jaoks läbipaistmatu takistuse taha. Näiteks telk. Või põõsas. Kuulide eest ei kaitse, aga noh, laseri eest küll. Ilmselt lagedal põllul avaldub kogu efekt. Selleks, et õpetada lahinguväljal ellujäämiseks/tegutsemiseks vajalikke oskusi, on kindlasti reserve ka tänases korralduses. Kui näiteks viia sisse relvade masinpesu ja jätta ära need sokihaisused tukkumised kasarmu koridoris, mida nimetatakse relva hoolduseks, siis selle 8 kuu peale koguneb sellist aega kindlasti oma paar nädalat, millega võiks kasvõi jao liikumist drillida.

[alari]

Ära alahinda laservestide süsteemi väljamõtlejate leidlikkust - näiteks meil kasutusel olevatel vestidel on olemas nn jumala püss, mis on instruktoritel, kes kogu tegevust jälgivad ja sekkuvad, kui näevad kedagi laservestide nõrkusi meelega ära kasutamas.
Jumala püssiga saab "tulistada" vesti kasutaja surnuks, haavatuks, ravida jne.

[mongol]

Ära alahinda laservestide süsteemi väljamõtlejate leidlikkust - näiteks meil kasutusel olevatel vestidel on olemas nn jumala püss, mis on instruktoritel, kes kogu tegevust jälgivad ja sekkuvad, kui näevad kedagi laservestide nõrkusi meelega ära kasutamas.
Jumala püssiga saab "tulistada" vesti kasutaja surnuks, haavatuks, ravida jne.

Ja mitte ainult see - ka läbiviijad on (loodetavasti) piisavalt autoriteetsed ja head koolitajad, et teevad juba enne mängu algust selgeks reeglid ja asja eesmärgi. Mida ma kõrvalt küll harva näinud olen, kahjuks.

[maksipoiss]

Kahjuks ei ole tervet artiklit, aga tundub et kristerpoiss oma "tuntud headuses" https://parnu.postimees.ee/6526804/kris ... ks-kaotada

[Troll]

Kahjuks ei ole tervet artiklit, aga tundub et kristerpoiss oma "tuntud headuses" https://parnu.postimees.ee/6526804/kris ... ks-kaotada

Viimastel kuudel kaitseväest tulnud hukkumisteated koos kasarmuvägivalda puudutavate uudistega sunnivad küsima, kui kaua peaks jätkuma noorte sunniviisiline allutamine ajateenistusele selle senisel kujul. Olen veendunud, et ajateenistus on toksiline relikt ajast, mil inimest nähti pigem sunnismaise ressursi kui indiviidina. Lõviosas Euroopa Liidu riikides on ajateenistus Eestis esineval moel juba ammu kaotatud.

Esiteks pole see, et noored mehed on sunnitud – kes vabatahtlikult, kes aresti või kuni 300 trahviühiku suuruse rahalise karistuse ähvardusel – kasarmusse minema, noored naised aga mitte, kuidagi kooskõlas soolise võrdõiguslikkuse printsiibiga, mida Eesti järgida püüab. Kui aga Eesti kehtestaks sooneutraalse ajateenistuskohustuse nagu Iisrael, ahistaks see kaks korda suuremat hulka väga noori inimesi.

Meenutan, et kaitseväekohustus tekib Eestis 17aastasena – aasta varem, kui arvame noori olevat küpsed klaasi õlut jooma või hääletama riigikogu valimistel.

Muidugi on riigikaitse tähtis, kuid väga tähtsad on ka inimeste vabadused ja õigused, mida kohustuslik ühiselamu tüüpi kasarmus veedetud aeg oluliselt kitsendab. Miks ei võiks riigikaitse positiivset poolt ehk tsiviilkaitset, esmaabi andmist ja metsikus looduses ellujäämist õpetada kõigile noortele süvendatult juba põhikooli viimases klassis?

Sellele võiks täisealiseks saanuna lisanduda mõnenädalane kogemuste omandamine ja abiksolemine päästeameti sfääris, looduskaitses, meditsiinisüsteemis, tuletõrjes, politseis ja lõpuks kaitseväes. Kuid ikka nii, et kõigil oleks võimalus õhtuks oma koju tagasi jõuda.

Olen kindel, et relvade ja muu sõjavarustuse käsitsemist tuleks süvendatult õpetada neile, kellele see on kutsumus. Elementaarselt tuleks professionaalseid kaitseväelasi vääriliselt tasustada.

Toimetuse poolt lisatud repliik: "Rohelised leiavad, et ajateenistus on relikt ja kaitsevägi ilmselt anakronism. Rohelised ei tea, et kui loobume toitmast oma armeed, hakkame varustama võõrast."

[nimetu]

Imelikul kombel on tegu reliktiga, mida viimasel ajal on hakatud erinevates riikides taastama. Sealhulgas sellisel progressiivsel maal nagu Rootsi. Norrast, Soomest ja Taanist vist ei maksa rääkidagi.

[Kriku]

See inimene on mitmes mõttes väga alternatiivne. Arvamuste paljusus tähendab, et igas küsimuses pääseb avalikkuse ette ka faktide või loogikaga lõdvalt seotud arvamusi, mida nende esitajad aga kadedust mittevääriva järjekindlusega postitavad. Meil on oma kanepitarvitajate eestkõneleja, oma ajateenistuse vastane, suhteliselt hiljuti lakkas avaldamast härra, kelle kinnisideeks oli Lennart Mere seos KGB-ga ja nii edasi. Las nad olla - aga Krister Kivi tekstid ajateenistusest on IMHO rohkem nutu & hala kui tõsiste teemade jaoks.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Muidugi on riigikaitse tähtis, kuid väga tähtsad on ka inimeste vabadused ja õigused, mida kohustuslik ühiselamu tüüpi kasarmus veedetud aeg oluliselt kitsendab.

..mina paneks sellised demokraatia pahupoolde kuuluvad nihilistlikud "mõttepärlid" hoopis foorumi nallanurka

[nimetu]

Ega paljud ei taipagi, et vabadus tähendab ka vastutust ja õigustega kaasnevad kohustused.

[Sektor gazovoi ataki]

Samas pole ju Kristeril nutta ka vaja, kuna vaid 20-25% võimalikust inimressursist käib ajateenistusest läbi. Vastukaaluks sellistele "tarkadele" võiks neid inimesi kuidagi rohkem austada küll, et nad on asja ette võtnud. Kuna ühiskond järjest pehmostub võiks olla kasvõi medal ajateenistuse läbimise eest. Noor saaks CV-sse kirja panna. NL-st oli mul omal "Otlitšnik BBC" ja "2 klas", need kirjutati piletisse, sest muidu võis patrull sul rinna puhtaks teha. "Begunok" oli nii tühine asi, et piletisse ei kantud.