Riigikaitse eelarve

[Martin Peeter]

Eesti 200-st

https://novaator.err.ee/863772/eesti-20 ... suks-laenu

Aga riigikaitse rahastamisest laenuvahenditega:

Kas mitte mingite võimete loomisega ei kaasne ka ühekordset suurt väljaminekut ning seejärel alles tunduvalt tagasihoidlikumat püsikulu? Näiteks minu teada on Soome sedasi hankinud lennukeid (mis on kallis hange, kindlasti). Ma saan aru, et see ongi see kiirendamise mõistliku piiri küsimus.

Intressi kulupoolele kirjutamise osas olen ma nõus, aga praegune olukord seda nüüd väga suure kuluna ei näita. Kui keegi kindel investor, nagu Eesti riik seda on, oleks meie reservidest nõus laenu võtma ja maksaks selle eest pisukestki intressi, peaks me Töötukassa ja Haigekassa õnnejunnis olema. Iseenesest ei oleks üldse paha neid mingi väikese intressiga rõõmustada: raha jääb perekonda nö. Praeguse negatiivse intressi ajastul makstakse ju reservidele praktiliselt peale. Igal juhul on ja jääb praegu pikaajalist laenu võttes intress väga madalaks. Sellised Euriboriga seotud laenud on viletsatele klientidele ja eratarbijatele - Eesti riik ei ole vilets klient. Ma ei tea, et ükski võlakiri näiteks oleks muutuva intressiga: riigi jaoks määrab reaalse intressi nende müügihind müügihetkel ja nii oleks võimalik praegu saada väga odavat raha. Seepärast ma päris võlakirju ei välistaks. Erinevalt Eesti Panga äärmuslikest majanduskonservatiividest (Ardo Hansson ei saa iial Euroopa Keskpanga presidendiks!) ma euroalal väga suurt intressi ei prognoosi ka tulevikus, sest see tõmbaks suure võlakoormusega riigid kõhuli.

Haldusvõime (mis kõlab pahasti) või õigemini süsteemi finantseerituse mõistlik tase on kindlasti ka üks oluline küsimus, aga eks ole me siin murdnud päris pikalt ka piike teemal, miks 12 liikurit ja mitte 24 ja et 18 Spike laskeseadeldist on vähe, moona olemasolevatele jämedamatele torudele on vähe (eriti targemat ja peenemat) jm. Ma olen aru saanud, et küsimus on rahas.

Praegu on selline - ma ei tea, kas paha või hea - aeg, et olukorras, kus Venemaad peab ohuks vaid 4% rahvast, seda 2,5% SKT-st stabiilseks rahastamiseks ei paista. 2014.-15. ehk oleks saanud, aga ma olen praegu väga skeptiline. Ehkki planeerimise ja tasakaaluka arengu seisukohalt oleks see stabiilne 2,5% SKTst kahtlemata parim. Kui on võimalik kuidagi raha muul moel saada, siis peaks olema valmis muid rahastamismudeleid rakendama. Kui ikka see 2,5 % läbi ei lähe, aga antaks lisaraha (olgu või laenulisaraha - lõpuks pole see Kamina probleem) mingi hanke või parem kui programmi põhiselt (millega nagu paistis Reform nõustuvat), siis tuleks ikka vastu võtta.

[strateegiline sõdur]

Ühekordse rahasüstiga saaks osta pika realiseerimistähtajaga kulumaterjale.

Nõustun toodud väitega ainult eeldusel, et meil on plaanis riiki pidada pika realiseerimisajaga kulumaterjalide aegumistähtaja jagu. Sel juhul on asjal jumet. Umbes siis 30 aastat. Sobiks ka siis kui 30 aasta pärast saaksime jälle kasutada laenuraha. Selles vaates olen täiesti päri.
Ilma igasuguse kahtluseta saab niiviisi ka kaitsevõimet parandada, kuid pikemas perspektiivis ilma järjekordse laenuta põrkume ikkagi jälle jätkusuutlikuse küsimustele. Mis ei tähenda, et ei võiks laenuraha abil riigikaitset turgutada. Kitsamas ja lühemas vaates ikkagi parem, kui mitte üldse teha. Olen nõus. Kuid küsimus jääb, et miks just riigikaitse peaks olema esimene valdkond kuhu laenuraha suunata? Mis poolest oleks halvem valik laiapindse riigikaitse muud valdkonnad, sisejulgeolek, sotsiaalne kaitse, teadu- ja arendustegevus, tervishoid või haridus, taristuprojektid, IT alusinfra uuendamine, energeetika, jne. Mis on see argumentatsioon ühe või teise valiku kasuks? Ja miks just riigikaitse neist kõigist võimalikest kõige esimene valik on? Tunnistan, et mul vastus sellele küsimusele hetkel puudub.

Iga tegevuse jaoks valitud lahendused ja sobiv rahastusmudel sõltubki sageli sellest, et mis perspektiiviga me asju teeme, on see üheks aastaks, 30 aastaks või aegade lõpuni? Selles valguses oleks ehk mõistlikum laenuraha suunata sinna valdkonda, kus sellest pikemaajalist kasu sünnib ja saadud kasu arvelt riigikaitset edaspidi täiendavalt ja püsivamas vormis turgutada. Tunduks mõistlikum?

Kui osta ennaktempos mingi võimekus, siis sellest tekkivate püsikulude katteks saab vähendada investeeringuid. See ei meeldi NATO paberimäärijatele (investeeringud 20% jne) aga reaalsuses oleks mingiks perioodiks kaitsevõime parem.

20% põhivarustuse nõude mõte on välistamaks arenguks mõeldud raha kasutamine millekski muuks. All ka võrdluseks NATO definitsiooni järgsed põhivarustuse hanked, mida Eesti on teinud. Enamasti on meil probleem seatud nõude täitmisega. See on eraldi pikem teema, miks me ei suuda valdavalt 20% nõuet täita. Kuid ega Eesti siin mingi erand pole. Teiste riikidega võrdluses olema viimase kaheksa aasta keskmisena kümnendal kohal, meist tagapool on veel 18 riiki. Võib vist enesele õlale patsutada ning iseennast kiita? Samas on kurb, et ülejäänud 18 NATO sõpra on selles kategoorias veel kehvemad kui meie.
2011 10.11 %
2012 13.69 %
2013 14.48 %
2014 22.15 %
2015 12.82 %
2016 17.86 %
2017 19.22 %
2018 18.15 %

Kas mitte mingite võimete loomisega ei kaasne ka ühekordset suurt väljaminekut ning seejärel alles tunduvalt tagasihoidlikumat püsikulu? Näiteks minu teada on Soome sedasi hankinud lennukeid (mis on kallis hange, kindlasti). Ma saan aru, et see ongi see kiirendamise mõistliku piiri küsimus.

Soome on näiteks lennukite ostu tõesti rahastanud eraldi täiendava rahaga. Kuid ega neilgi mingit muud valikut polnud. Eks siingi foorumis tuuakse sageli Soomet, kui riigikaitse musternäidet, pidevalt eeskujuks. Kuid kui vaadata nende kaitsekulude käitumist tundub, et nad on murettekitaval kursil. Suuremaid soetusi polegi neil enam võimalik baasrahastuse seest teha.
2010 1,46%
2011 1,37%
2012 1,40%
2013 1,40%
2014 1,30%
2015 1,29%
2016 1,31%
2017 1,26%
2018 1,23%

Üks riik, kui samuti justkui riigikaitse musternäide, mida sagedasti esile tuuakse, on Šveits. Ka Šveitsi riigikaitsekulud on viimasel kümnendil olnud alla 1% SKPst. Kohati isegi oli mälu järgi vist 0,6% SKPst. Sel suvel panid nad uute hävitajate ostmise rahvahääletusele. Rahvas ütles ei. Huvitav, mis tulemus meil tuleks näiteks kui paneksime hääletusele keskmaa õhutõrje soetamise laenuraha abil? PS. Meil on põhiseaduse tasandil keelatud rahaliste kohustuste ja riigikaitselistes küsimustes rahvahääletuste korraldamine. Seega sellist valikut praktikas olla muidugi ei saa.

Kuna võimearendus on väga pikaajaline ja ühe platvormi elueaks ideest kuni elukaare lõpuni on vähemalt 30-40 aastat on pidevalt muutuva rahastuse korral risk suurem teha asjatuid kulutusi tegevustele mida pole võimalik lõpetada. Ka see etapp on meie riigikaitses juba läbikäidud tee, kus üritati ettevõtta rohkem kui üldse kunagi võimalik lõpetada oli. Osa ressurssidest seoti ära tegevustega, mis mingit kasu lõpuks ei andnud. Võttes sellega ära ressursi teistelt tegevustelt, mida oleks olnud võimalik eduka tulemuseni viia. Maakeeli öeldes oli palju arutut rähklemist.

Üldiselt neil põhjustel ma eelistaks siiski püsilahendusi kindla rahastuse näol ja mulle tundub, et Eesti riigikaitse valikute suund rahastamise osas on pikemas vaates mõistlikum. Laenurahaga saab küll hetkeks paremasse seisu, kuid pikemalt oled ikka tagasi oma tegelikult tasemel.

Praegu on selline - ma ei tea, kas paha või hea - aeg, et olukorras, kus Venemaad peab ohuks vaid 4% rahvast, seda 2,5% SKT-st stabiilseks rahastamiseks ei paista. 2014.-15. ehk oleks saanud, aga ma olen praegu väga skeptiline. Ehkki planeerimise ja tasakaaluka arengu seisukohalt oleks see stabiilne 2,5% SKTst kahtlemata parim. Kui on võimalik kuidagi raha muul moel saada, siis peaks olema valmis muid rahastamismudeleid rakendama. Kui ikka see 2,5 % läbi ei lähe, aga antaks lisaraha (olgu või laenulisaraha - lõpuks pole see Kamina probleem) mingi hanke või parem kui programmi põhiselt (millega nagu paistis Reform nõustuvat), siis tuleks ikka vastu võtta.

Eesti elanikest peab Venemaad kindlasti ohtlikuks 37 ja mõningal määral ohtlikuks 33 protsenti küsitletutest. Selle aasta märtsikuised andmed. Seetõttu jääksin Sinu viidatud 4% osas pisut kahtlevaks.
Lõpetuseks veel paar numbrit teemal, et kui suur on hetkel rahva toetus riigikaitse püsiva rahastuse tõstmiseks. Panen numbrid ka pisut pikemasse ajalisse perspektiivi. Esimene number näitab, et kui palju on kas poolt või pigem poolt ja teine näitab kui palju on vastu või pigem vastu, et tõsta või langetada riigikaitse kulusid.
2006 44% 11%
2008 40% 8%
2015 33% 18%
2018 19% 19%

Seis väga roosiline ei paista ja nende numbrite valguses võtaks laenuraha kohe rõõmsalt vastu. Püsikulude tõus on kahtlane.

Täiendavalt:
Neid kahte olulist lauset akf-lt proovin lähikuude jooksul pisut pikemalt lahata.
„Kui osta ennaktempos mingi võimekus, siis sellest tekkivate püsikulude katteks saab vähendada investeeringuid“
„Kas mitte mingite võimete loomisega ei kaasne ka ühekordset suurt väljaminekut ning seejärel alles tunduvalt tagasihoidlikumat püsikulu?“

[Martin Peeter]

Vabandan, ohuks pidamine ja hirm ei ole päris sama asi.

Aga ma pean silmas seda hirmude uuringut:

https://www.propastop.org/2018/12/06/me ... mber-2018/


4,3% kardab Venemaad, samas äärmuslaste ja populistide võimule tulekut 19%. Julged oleme.

[aj1972]

Ärge nüüd seda küsitlust arvestage nii,et ainult 4% kardab Venemaad. Kõik sõltub küsitluse korraldamisest kui palju on vastusevariante kuidas on küsimused esitatud jne.
Tehes küsitluse kõige kas hirmsam on EKRE või Venemaa saaksime võib-olla mõlemale 50% kartmise , eriti kui muud vastust olla ei tohi.
Vene hirm on meil juba veres ja küsitledes rahvuse põhiselt võivad vastused täiesti vastandlikud olla.

Minu meelest peab julgeolek sellepärast prioriteet olema,et ilma Eesti riigita mida tagab ainult piisav heidutus muutuksid kõik muud investeeringud mõtetuks.

Tänan strateegilist sõdurit asjakohaste ja arvudega näidlikustatud kommentaaride eest.

[kuido20]

Eesti 2019 kaitsekuludest , (585 miljonit) läheb 231 miljonit varustuse ostuks (39,5 %)
https://www.facebook.com/kaitseministee ... 2481397242
https://www.facebook.com/kaitseministee ... 8554729968

[aj1972]

Viimase majanduskasvuprognoosiga sai siis 2.3% kaitseelarvest 2,16% eelarve, absoluutsummas jäi kõik samaks.
Kahju,et kõik muu on olulisem...

[Martin Peeter]

Ma siiski tulen tagasi rahva informeerimise ning ohupildiga seotud küsimuste juurde. Demokraatlikus riigis on siin otsene seos eelarvega.

Kui strateegiline kommunikatsioon aina laulab, kuidas suurim oht on paanikat külvav Lääne ajakirjandus (ütles president, akf Mikks vahendas pressikal kuuldut Ekspressis), ning kodanikkonnale on tekitatud täiesti ebaloogiline ohupilt, siis nii lähebki. Selleks, et midagi vajalikku saavutada, nagu seda on kaitsekulude 2,5 % SKT-st taseme saavutamine, on minu meelest viimane aeg võtta ette strateegilise kommunikatsiooni ümbermõtestamine.

Uuringu järgi peavad enam kui pooled vastanuist suurimateks ohtudeks lähemate aastate jooksul organiseeritud rünnakut Eesti riiklike infosüsteemide vastu ehk nn küberrünnakut (67%), valeuudiste levikut (65%) ning mõne välisriigi sekkumist Eesti poliitika või majanduse mõjutamiseks oma huvides (58%).

http://www.kmin.ee/et/uudised/uuring-ee ... k-kaitstud

No kurat, kas küberrünnakud, valeuudiste levikud või poliitika mõjutamine saab kujutada eksistentsiaalset ohtu Eesti Vabariigile, kui neile ei järgne sõjalisi meetmeid või sõjalist ähvardust? Kas Donbassis käib mingi kübersõda? Või on Krimmis küberokupatsioon?

Ma ei ole soometumise pooldaja, aga ei oleks paha meenutada Juha Kusti Paasikivi tõdetut: "Geograafiat me ei muuda".

EDIT: soovitan soojalt lugeda kõigil pikemat uuringut:

http://www.kaitseministeerium.ee/sites/ ... r_2018.pdf

Samas on kõigi institutsioonide usaldusväärsus tõusnud, nii et ma selle pealt ei prognoosiks mingit äämuslaste ülisuurt edu ja domineerimist, mis on Eesti rahva suurim hirm Postimehe tellitud Emori uuringu andmetel. Populistid on nagunii võimul kogu aeg.

[Martin Peeter]

Kaitsekulude väga hüpoteetiline tõus olevat siis nüüd ka pugemine USA ees. Isegi 2% on liiast.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/autori ... d=84918445

Nii läheb, kui pisendada rahva ees asjaolu, et naaberriik on kahjuks ohtlik. Suur strateegilise kommunikatsiooni võit!

[maksipoiss]

Koos selle uuringuga mis teatas, et eestlased enam Venemaas ohtu ei näe võiks arvata, et miskit kampaaniat kaitsekulutuste vähenendamiseks üritatakse käima tõmmata.

[Lemet]

Ka Onu Sami vaatevinklist on Eesti tubli. Onkel näpistab pisikest Eestit sõbralikult põsest ja toob teistele riikidele eeskujuks, sest Eestile pole mingi probleem suunata 2% sisemajanduse koguproduktist kaitsekuludeks, nagu NATO nõuab. Liitlaste ülalpidamise tõttu panustab Eesti tegelikult isegi rohkem ja riigiisad lubavad õhinal suurendada kaitsekulusid isegi 2,5%-ni SKP-st. Peaasi, et kiidetaks. Kes teab, mis edasi saab? USA president Donald Trump on käratanud, et kõik NATO liitlased peaksid kaitsekuludeks eraldama lausa 4% SKP-st.

Seesinane tsitaat peaks autorist ja tema suhtumisest päris adekvaatse pildi andma...

[nimetu]

Üks kommentaar võtab kogu selle heietuse idiootsuse kenasti kokku:

Sotsiaalsektor millest autor terve artikli jooksul räägib, võtab eelarvest umbes 40%(!!!) Kaks protsenti kaitsekulutusteks on sellest 20 korda väiksem summa.

Kuigi ma parandaks nii palju, et see summa pole mitte 2% eelarvest, vaid pigem 5%. Mõte jääb samaks.

Isegi kui kaitsekulutused nulli tõmmata ja kogu raha pensionideks jagada, siis keskmine pension tõuseks maksimaalselt 130 euro võrra. Vaesusest see küll kedagi välja ei aita. Samal ajal visatakse kaevu sadu miljoneid ebaadekvaatsete maksude ja täiesti perspektiivitute projektidega.

[Martin Peeter]

Oli meil laenurahast just juttu. Sven Sakkov paistab sama meelt olevat.

https://www.err.ee/897124/sakkov-eesti- ... aitselaenu


Olen selles arutelus 100% kõigi Sakkovi väidetega nõus ja soovitan ka akf-l tema seisukohti teraselt jälgida.

[Runkel]

"On rusikareegel, et soetuskulu on 1/5 ehk kui keegi ütleb, et saame midagi tasuta, siis tegelikult maksame selle eest 80 protsenti. Ja kui saame tasuta vana asja, siis veelgi rohkem. Ehk tasuta saadud asi võib osutuda tihti kallimaks."

Ilmselt oleneb ka relvasüsteemist, millise osatähtsusega on soetuskulu. Uue relvasüsteemi hankel annab kulusid ka suuremas osas kapitaliseerida - hooldus, mõned kulumaterjalid, väljaõpe jne.

[Kapten Trumm]

Eestit ähvardab peagi kaitsekulude punase laterna roll Läänemeremaade hulgas.
Mitte kangelasliku %, vaid absoluutsumma osas.
Täna on Eesti eelviimane, Läti ees.
Läti kaitse-eelarve aga läheneb 500 miljoni märgile ja kuna Läti majandus on meie omast suurem, siis kui 2,5% meil ei tule, olemegi langenud viimaseks.
Leedu on täna oa 700+ miljoniga raskesti püütavas kauguses.

[Kapten Trumm]

"On rusikareegel, et soetuskulu on 1/5 ehk kui keegi ütleb, et saame midagi tasuta, siis tegelikult maksame selle eest 80 protsenti. Ja kui saame tasuta vana asja, siis veelgi rohkem. Ehk tasuta saadud asi võib osutuda tihti kallimaks."

Ilmselt oleneb ka relvasüsteemist, millise osatähtsusega on soetuskulu. Uue relvasüsteemi hankel annab kulusid ka suuremas osas kapitaliseerida - hooldus, mõned kulumaterjalid, väljaõpe jne.

Lihtsad ja levinud relvasüsteemid nagu AK-4, D-30 jne jäävad alati odavamaks uute ostmisest. Eriti kui nende juurde on endiselt võimalik kellegi laost midagi ära osta. Otsige üles minu rehkendused tankipataljoni kohta ja vaadake, palju need % seal on. Ei mäleta nii väikest soetuskulu küll.

Edit:
Vaatasin oma rehkendusi tankipataljoni kohta paar aastat tagasi tehtud - seal oli 40 miljonisest aastakulust soetus ca 10 miljonit ehk veerand. Eeldusel et ostetakse soomlastega samad tankid (Leopard 2A6 2,5 miljonit tükist koos esmase remondiga, paljas tank 2 miljonit) ja kasutatakse neid 10 aastat ilma mingite uuendamisteta. Kui need asendada tehaseuue Leopard 2A7ga hinnaga 12 miljonit tükist, mis käravad 25 aastat, moodustab tehnika soetus kogukulust 40% (50 miljonine kogukulu, 20 miljonit soetus aastas). Jutt siis 42-tankilisest pataljonist.

Vaadake nüüd ise edasi ja mõelge selle viiendiku peale.