Riigikaitse eelarve

Vasta
aj1972
Liige
Postitusi: 917
Liitunud: 23 Mär, 2014 21:53
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas aj1972 »

Martin Herem kirjutas:
... et Eesti kolmanda kvartali SKP on olnud loodetust suurem st. meie % kaitsesse tuleb loodetust väiksem, raqhaliselt loomulikult midagi ei muutu.
Ei saanud aru. Palun selgita.
Minu meelest tuleb raha riigikaitsele ikka juurde. % jääb samaks.
Eelnevalt küll asi ära räägitud, kui 2018 aasta SKT kasvab hoopis rohkem kui algselt prognoositi siis näiteks 0,3% lisakasvu juures tagantjärgi arvestustes oleks meie panus kaitseeelarvesse alla 2%.
Minu meelest lätlased isegi mingi aeg panid jooksva eelarve aasta sees kaitseeelarvesse raha juurde,et 2% ikka täis saada mitte jääda 1,9% peale kuhu kukuti % arvestusega, sest SKT tõusis prognoositust rohkem.
Ma loodan,et kõik aru saavad raha muutub ajas ainult odavamaks st. täna osta on odavam kui aastate pärast, sellepärast propageerin laenu kasutamist põletavate võimete soetamiseks.
Raha kallimaks minna ei saa, sest siis kukub kogu maailma majandus kokku, ainuke võimalus süsteemi elus hoida on tõstame palka, tõstame pensione, tõstame kõiki hindu -rohkem osta suurema raha eest ei saa aga süsteem toimib.
Näiteks USA võlg oli kümme aastat tagasi peaaegu poole väiksem :D
2000 alguses oli USA riigivõlg alla 3 triljoni täna siis 21 triljonit
Isegi kui protsente SKT-st saadakse väiksemaks siis absoluutsummades kõigil võlad kasvavad välja arvatud erandid nagu Eesti.

http://www.usdebtclock.org/
https://www.nationaldebtclocks.org/debtclock/estonia

Eesti ei pea isegi teistelt laenama piisab kui riik annab välja võlakirja mida saaksid osta meie pensionisambad mille maht juba 4 miljardi kandis ning enamus raha välismaal, sest seadused nõuavad seda. Maailmas on palju riike kes suurtes laenudes aga laenajad on oma riigi kodanikud näiteks Jaapan.
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas Martin Peeter »

aj1972 kirjutas:
Eesti ei pea isegi teistelt laenama piisab kui riik annab välja võlakirja mida saaksid osta meie pensionisambad mille maht juba 4 miljardi kandis ning enamus raha välismaal, sest seadused nõuavad seda. Maailmas on palju riike kes suurtes laenudes aga laenajad on oma riigi kodanikud näiteks Jaapan.
Nõus. Ma ainult lisaksin, et isegi võlakirja ei ole vaja. Järgmise aasta eelarve on 133 miljoni euroga ülejäägis ja maksurahadest kogutud reservid on üle miljardi. Pole mingit vajadust võõrastele intresse maksta. Kuni 3% SKT-st võib eelarve defitsiiti minna, sinna maani ei juhtu suurt midagi.
Euroopa Liidus on erinevaid kriteeriume ja tehakse ettekirjutusi riigipõhiste soovituste näol, kuid kuni nö Maastrichti kriteeriume ei riku, siis ei järgne ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlust (nagu Itaalial praegu kipub tulema) on need samasugune näpuviibutamine nagu ettekirjutused, mid Eesti nagunii igal aastal saab ebaadekvaatse sotsiaalse turvavaiba ja Euroopa suurima soolise palgalõhe pärast.

Aga Maastrichti kriteeriumid on siin (relvastuse ja moona ost välismaalt kuidagi meie siseriiklikku inflatsiooni ei kiirenda):

Kood: Vali kõik

- HICP inflation (12-months average of yearly rates): Shall not exceed the HICP reference value, which is calculated by the end of the last month with available data as the unweighted arithmetic average of the similar HICP inflation rates in the 3 EU member states with the lowest HICP inflation plus 1.5 percentage points. However, EU member states with a HICP rate significantly below the eurozone average (and pre 1999 below "comparable rates in other Member States"), do not qualify as a benchmark country for the reference value and will be ignored, if it can be established its price developments have been strongly affected by exceptional factors (i.e. severe enforced wage cuts, exceptional developments in energy/food/currency markets, or a strong recession).[5] In example, at the April 2014 assessment: Greece, Bulgaria and Cyprus with HICP values respectively 2.2, 1.8 and 1.4 percentage points below the eurozone average, were all found to have suffered from exceptional factors, and hence concluded to be outliers, causing the reference limit instead to be calculated based on the HICP values from the three states with the 4th to 6th lowest HICP values in EU.[6]
- Government budget deficit: The ratio of the annual general government deficit relative to gross domestic product (GDP) at market prices, must not exceed 3% at the end of the preceding fiscal year (based on notified measured data) and neither for any of the two subsequent years (based on the European Commission's published forecast data). Deficits being "slightly above the limit" (previously outlined by the evaluation practice to mean deficits in the range from 3.0–3.5%[7]), will as a standard rule not be accepted, unless it can be established that either: "1) The deficit ratio has declined substantially and continuously before reaching the level close to the 3% limit" or "2) The small deficit ratio excess above the 3% limit has been caused by exceptional circumstances and has a temporary nature (i.e. expenditure one-offs triggered by a significant economic downturn, or expenditure one-offs triggered by the implementation of economic reforms with a positive mid/long-term effect)".[2][3][8] If a state is found by the Commission to have breached the deficit criteria, they will recommend the Council of the European Union to open up a deficit-breached EDP against the state in accordance with Article 126(6), which only will be abrogated again when the state simultaneously comply with both the deficit and debt criteria.
- Government debt-to-GDP ratio: The ratio of gross government debt (measured at its nominal value outstanding at the end of the year, and consolidated between and within the sectors of general government) relative to GDP at market prices, must not exceed 60% at the end of the preceding fiscal year. Or if the debt-to-GDP ratio exceeds the 60% limit, the ratio shall at least be found to have "sufficiently diminished and must be approaching the reference value at a satisfactory pace".[3] This "satisfactory pace" was defined and operationalized by a specific calculation formula, with the entry into force of the new debt reduction benchmark rule in December 2011, requiring the states in breach of the 60% limit to deliver – either for the backward- or forward-looking 3-year period – an annual debt-to-GDP ratio reduction of at least 5% of the part of the benchmark value being in excess of the 60% limit. If both the 60% limit and "debt reduction benchmark rule" is breached, the Commission will finally check if the breach has been caused only by certain special exempted causes (i.e. capital payments to establishment of common financial stability mechanisms, like the ESM) – because if this is the case they will then rule an "exempted compliance". If a state is found by the Commission to have breached the debt criteria (without this breach solely being due to "exempted causes"), they will recommend the Council of the European Union to open up a debt-breached EDP against the state in accordance with Article 126(6), which only will be abrogated again when the state simultaneously comply with both the deficit and debt criteria.[8]
- Exchange rate stability: Applicant countries should not have devalued the central rate of their euro pegged currency during the previous two years, and for the same period the currency stability shall be deemed to have been stable without "severe tensions". As a third requirement, participation in the exchange-rate mechanism (ERM / ERM II) under the European Monetary System (EMS) for two consecutive years is expected,[9] though according to the Commission "exchange rate stability during a period of non-participation before entering ERM II can be taken into account."[10] For example, Italy was deemed to have converged with only 15 months as an ERM-member, as measured on the last day in the review period of the convergence report.[11] Meanwhile, the European Commission concluded that for Cyprus, Malta and Latvia, their 18 months of membership in the review period ending on 31 October 2006 was insufficient.[12] As of 2014, all 29 times the subcriteria for ERM-membership length was found complied with by the Commission, these cases had the particular observation in common, that the state had surpassed minimum two full years of ERM-membership either ahead of the "final approval date (following approximately 1.5 month after the publication of the convergence report) where their currency exchange rate would be irrevocably fixed by the Council of the European Union" or by the "first possible euro adoption date following the publication of the convergence report".
- Long-term interest rates (average yields for 10yr government bonds in the past year): Shall be no more than 2.0 percentage points higher, than the unweighted arithmetic average of the similar 10-year government bond yields in the 3 EU member states with the lowest HICP inflation (having qualified as benchmark countries for the calculation of the HICP reference value). If any of the 3 EU member states in concern are suffering from interest rates significantly higher than the "GDP-weighted eurozone average interest rate", and at the same time by the end of the assessment period have no complete funding access to the financial lending markets (which will be the case for as long as a country is unable to issue new government bonds with 10-year maturity – instead being dependent on disbursements from a sovereign state bailout programme), then such a country will not qualify as a benchmark country for the reference value; which then only will be calculated upon data from fewer than 3 EU member states.[13] In example, Ireland was found to be an interest rate outlier not qualifying for the reference value calculation in the assessment month March 2012, when it was measured to have a long-term interest rate average being 4.71 percentage points above the eurozone average – while at the same time having no complete access to the financial lending markets.[14] When Ireland was assessed again in April 2013, it was, however, deemed no longer to be an outlier, due to posting a long-term interest rate average only 1.59 percentage points above the eurozone average – while also having regained complete access to the financial lending markets for the last 1.5 month of the assessment period.[15] A final relevant example appeared in April 2014, when Portugal likewise was found not to be an interest rate outlier, due to posting a long-term interest rate average being 2.89 percentage points above the eurozone average – while having regained complete access to the financial lending markets for the last 12 months of the assessment period.[6]
Dona nobis pacem!
strateegiline sõdur
Liige
Postitusi: 454
Liitunud: 17 Nov, 2016 11:33
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas strateegiline sõdur »

Rahandusministeerium teeb kaks korda aastas majandusprognoosi – kevadist ja suvist. Prognoosides, et kuidas Eesti majandusel läheb ja missugune on majanduskasv ning kui suur on SKP. Neil ametlikel majandusprognoosidel põhineb ka riigieelarve ja sealhulgas ka riigikaitse-eelarve koostamine. Riigikaitse kontekstis on üks olulisematest numbritest majandusprognoosis SKP suurus. Põhjusel, et riigikaitse kulude baasmäär on hetkel kokkuleppelisena fikseeritud 2% peale ja arusaadavalt SKP muutudes muutub kohe ka rahanumbrit riigikaitse jaoks. Viidatud kvartaalsed Eesti majandustulemused riigikaitse eelarvele kohest mõju ei oma. Ja hea ongi, et kohene ning vahetu mõju puudub. Ka senine kaks korda aastas pidev muutmine nõuab liigset arutut rähklemist. Kui majandusel läheb hästi on muidugi tore, et paranenud prognoosist raha lisandub, kuid pikemas perspektiivis majanduse tsüklilise iseloomu tõttu vahepealne eufooria tasandub languse aegse pohmelusega. Nagu näiteks juhtus 2009 aastal, kui nii mõneski valdkonnas tõmmati 20% mahust koomale. Vahepealseid väiksemaid sarnaseid võnkeid on olnud veel. Ühte näidet vaatamegi allpool täpsemalt.

Üldiselt on täiesti mõistlikult võimalik hakkama saada ka ühekordse aastase baasnäitajate muutmisega, peale mida käivitub planeerimisprotsess ja tehakse vajalikud muudatused. Juhul kui muuta kaks korda aastas on töö maht mõistetavalt kahekordne ja kui läheksime riigieelarve tasandil kvartaalse prognoosist tuleneva muutmise juurde oleks sama tegevust vaja teha neli korda rohkem. Mina isiklikult sedasorti tihedust otstarbekaks ei pea. PS. Täiendavalt lisan selgituseks juurde, et liitlastega seotud kulud on lisaks 2% baasmäärale, samuti on täiendavalt eraldi otsustatavad kaitseinvesteeringud ja välisrahastused. Neid viimaseid alljärgnevas näites pole.

Toon näite majandusprognooside ja riigikaitse kulude muutustest. Näites on vaadatud viimase viie aasta kümmet erinevat prognoosi aasta 2018 kohta (esimene number on SKP prognoos 2018 aasta kohata jooksevhindades ja teine arvestuslik 2%):

2014 kevadine.......24,9 miljardit.......498 miljonit
2014 suvine..........24,2....................484
2015 kevadine......24,2.....................484
2015 suvine.........24,6.....................492
2016 kevadine......24.......................480
2016 suvine.........23,3.....................466
2017 kevadine......23,5.....................470
2017 suvine.........24,5.....................490
2018 kevadine......24,7....................494
2018 suvine.........25,5.....................510

Nagu näha on viie viimase aasta prognoosides kõikunud riigikaitse baasmäär – kui kasutada sellist väljendit -, arvude 466 ja 510 vahel ehk kahe äärmuse vahe on olnud 44 miljonit. Alguses oli väljavaade positiivne, siis kaks aastat hiljem olid väljavaated negatiivsed ja nüüd veel kaks aastat hiljem jälle positiivses. Kui majandus kasvab eeldatust kiiremini tuleb raha juurde ja vastupidisel juhul raha hulk väheneb. Kõik summade muutused tuleb detailideni eelarvesse planeerida, mis nõuab oma aja. Üldiselt arvan, et ühest prognoosist ja sellest tulenevatest järelmitest aastas piisab. Hetkel oleme pigem majandustsükli laineharjal ja küll me jõuame varsti liikuda ka teise suunda, aega kui hakkame jälle eelarvet koomale tõmbama.

Kokkuvõttes selgub tegelikult täpne tõde alles ikkagi tagantjärgi, peale seda kui on teada tegelik SKP suurus 2018 aastal ja on teda ka palju reaalselt kulutati riigikaitseks 2018 aastal. Seega millalgi 2019 saame päriselt teada, et kui suur oli kaitsekulude protsent 2018 aastal. Siinkohal on oluline mõjutaja ka, kas kaup x hinnaga zz miljonit tarnitakse 31.detember 2018 või 01.jaanuar 2019. Iga tarnimata jäänud asi, eriti juhul kui summad ületavad miljonite piiri mõjutab lõpptulemust. Kassast väljamakstud summad tähtsust ei oma, määravaks saab kauba reaalne kohalejõudmine. Lähiajaloost mäletame vähemalt ühte aastat kui kaitsekulud jäidki lõpuks napilt alla 2% ehk tulemuseks oli 1,96%. Täpsemalt aastat 2014.

Siinkohal jõuamegi oluliste küsimusteni – esiteks, kuidas vältida headel aegadel alla 2% langemine, teiseks kuidas tagada, et kõik mis riigikaitsele eraldatud oleks ettenähtud ajal kasutatud ja kõik ostetu kohal ning kolmandaks, kui tihti peaks üldse reageerima ajutise iseloomuga muutustele. Igaüks võib eelneva põhjal nüüd ise oma seisukoha kujundada.

Mis puudutab riigitasandil laenuvõtmist, siis arvan, et oleme olnud põhjendamatult konservatiivsed. Samas pole riigikaitsevaldkond küll esimene kuhu laenuraha kõigepealt peaks suunama, mõni muu valdkond tundub veelgi olulisem. See viimane tõdemus läheb muidugi vist militaar.neti ametliku doktriiniga vastuollu.
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas Martin Peeter »

strateegiline sõdur kirjutas: Mis puudutab riigitasandil laenuvõtmist, siis arvan, et oleme olnud põhjendamatult konservatiivsed. Samas pole riigikaitsevaldkond küll esimene kuhu laenuraha kõigepealt peaks suunama, mõni muu valdkond tundub veelgi olulisem. See viimane tõdemus läheb muidugi vist militaar.neti ametliku doktriiniga vastuollu.
OT küll, aga huvi pärast ja teise valdkonna inimesena kui tohib küsida - kuhu näiteks?

Laenuraha päris jooksvate kulude peale ma ei laseks, nagu propageerib Eesti 200. Eriti praegu tuleb arvestada majanduse ülekuumenemise ohtu.

Kus meil nii suur investeeringuvajadus on? Ehitus on praegu saavutanud oma võimete piirid ja aitaks ülekuumenemisele kaasa.

Väljamaalt relvade ja moona ostmisel on makroökonoomiliselt see omadus, et ta ei erguta eriti majanduskasvu ehk ei tee meie majandust laenusõltuvaks. Mingil määral oleme me niigi eurorahasõltuvad. Selles mõttes pole praegu paha aeg midagi laenurahaga osta. Majandusseisaku või languse ajal näeb vastutsüklilise eelarvepoliitika kontseptsioon ette defitsiidi arvel majanduse elavdamise.

Muidugi tuleb arvestada, et kõik plaanid võtavad aega ja nende realiseerimise ajaks võib meil olla juba uus majandusreaalsus.
Dona nobis pacem!
strateegiline sõdur
Liige
Postitusi: 454
Liitunud: 17 Nov, 2016 11:33
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas strateegiline sõdur »

Martin Peeter kirjutas:
strateegiline sõdur kirjutas: Mis puudutab riigitasandil laenuvõtmist, siis arvan, et oleme olnud põhjendamatult konservatiivsed. Samas pole riigikaitsevaldkond küll esimene kuhu laenuraha kõigepealt peaks suunama, mõni muu valdkond tundub veelgi olulisem. See viimane tõdemus läheb muidugi vist militaar.neti ametliku doktriiniga vastuollu.
OT küll, aga huvi pärast ja teise valdkonna inimesena kui tohib küsida - kuhu näiteks?

Laenuraha päris jooksvate kulude peale ma ei laseks, nagu propageerib Eesti 200. Eriti praegu tuleb arvestada majanduse ülekuumenemise ohtu.

Kus meil nii suur investeeringuvajadus on? Ehitus on praegu saavutanud oma võimete piirid ja aitaks ülekuumenemisele kaasa.

Väljamaalt relvade ja moona ostmisel on makroökonoomiliselt see omadus, et ta ei erguta eriti majanduskasvu ehk ei tee meie majandust laenusõltuvaks. Mingil määral oleme me niigi eurorahasõltuvad. Selles mõttes pole praegu paha aeg midagi laenurahaga osta. Majandusseisaku või languse ajal näeb vastutsüklilise eelarvepoliitika kontseptsioon ette defitsiidi arvel majanduse elavdamise.

Muidugi tuleb arvestada, et kõik plaanid võtavad aega ja nende realiseerimise ajaks võib meil olla juba uus majandusreaalsus.
Proovin teemas püsida ja liigselt teistesse valdkondadesse ei lasku. Üritan teemat lahata ikka riigikaitsevaldkonna raames.

Minu argumentatsioon, miks ma hetkel pigem ei kaaluks laenu abil riigikaitse valdkonna rahastamist, peitub arusaamises, et miks üldse ja kuna on mõttekas kasutada laenuraha.

Kui laenuraha kasutamisest pole loota tulude kasvu või kulude vähenemist pole mõistlik laenu kaaluda, väljaarvatud juhul, kui olukord on lõplikult kriitiline. Kui näljasurmani on jäänud üks päev või sõja alguseni loetud tunnid kõlbab ka SMS laen. Küll pärast vaatab, kuis tagasimakstud saab. See on muidugi äärmus ja me vist siiski nii hullus olukorras veel pole. Laenu abil finantseerimist kiidaksin heaks neis valdkondades, kus on juures selged pikaajalise kasu tunnused. Riigikaitse valdkond teeb seda paraku kaudselt ehk korras riigikaitse loob turvalisema keskkonna ja seeläbi paraneb ka majanduskeskkond. Otsest ja vahetult mõõdetavat rahalist kasu riigikaitse valdkond ei tooda ning sel põhjusel ilma väga kriitilise vajaduseta eelistaksin pigem laenu kasutamist mujal. Jooksvad kulud ja igapäevased tegevused ma välistaks. Kui Sa juba Eesti 200le viitasid, siis ma viitan ka neile „Vajadusel emiteerime riiklikud võlakirjad, et valmis ehitada Eesti jaoks oluline taristu ja teha reforme, millel on pikaajaline positiivne mõju“, jooksvate kulude rahastamist laenuga vist siiski ka nemad ei ole propageerinud. Paranda mind, kui eksin, konkreetse viitega, palun :)

Kuid tagasi riigikaitse juurde. Teeme oletuse, et riigikaitse valdkonda tehakse täiendav ühekordne rahasüst aastal 2019, andes näiteks erandkorras 500 mln täiendavat raha. Väidan, et planeeritavate sõjaliste võimete arv sellest ei kasv, küll aga tuleb varasemaks planeeritud sõjaliste võimete täisvalmiduse saavutamise aeg või ühekordselt saab parandada mõne võime kvalitatiivseid näitajaid. Esmapilgul keeruline mõte, mida tuleb põhjalikumalt selgitada – kuna tegemist on ühekordse rahastusega, siis pikas perspektiivis saame me enesele ikkagi lubada seda hulka võimeid ja üksusi, mida on võimalik pikaajaliselt ja jätkusuutlikult ülalpidada või käigus hoida. Küll aga tänu varasemale soetusvõimalusele läbi lisarahastuse saaksime plaanitud soetused kiiremini ära teha. Kiirendamisel on samuti oma piir, mis sõltub iga üksiktegevuse ajakulust ja nende omavahelisest järgnevuse seosest. Mingi piirini saab raha abil tegevusi loomulikult kiirendada.
Möönan isegi, et eelnev selgitus võis jääda nüüd ebaselgeks ning vajaks üht pikemat teoreetilist käsitlust riigikaitse planeerimisest ressursivaates. Mingi hetk kirjutan neil teemadel pikemalt. Seniks tuleb leppida ülalolevaga.

Niisiis, algselt seadsime laenurahale kaks kriteeriumit – kas tulude kasv või kulude vähendamine. Hinnates, kuidas riigikaitse tarbeks laenuvõtmine kriteeriumitele vastab, saame tulu poole peale kirjutada paranenud julgeolekukeskkonna, mis on muidugi küllaltki hüpoteetiline ja raskesti mõõdetav kategooria ja tehte teisele poolele, kulusse, peaksime riigi tasandil kirjutama lisandunud intressid. Ja nüüd on oluline koht, kus tuleb hinnata kas riigikaitsevaldkond on kõigist võimalikest valdkondadest ja valikutest, lähtuvalt seatud kriteeriumist, kõige parem võimalik valik. Äkki on ka teisi valdkondi või tegevusi riigis, kus kulu ja tulu suhe oleksid paremas suhtes laenuraha aspektist. Arvan, et riigikaitse selles kontekstis hetkel esimese kolme hulka ei mahuks. Kui on tarvilik riigikaitse rahastust suurendada võib teha seda juba läbi tavapärase mehhanismi, tõstes riigikaitseks eraldatud rahastust iga-aastaselt näiteks 2,6% SKPst. Sel juhul tuleb küll sõjalisi võimeid juurde ja saab kiirendada olemasolevate või planeeritud võimete saavutamise aeg.

Eraldi teema oleks laenu kasutamise haldussuutlikkus. Näiteks 500 mln täiendavat raha ühe aasta jooksul mõistlikult ära kasutada käib momendil üle jõu. Endiselt peame lähtuma seadusandlusest ja ka tootjatel on oma tarneajad. 500 mln täiendavate vahendite ühe aasta jooksul ära kasutamiseks tuleb muuta seatud piiranguid. Väiksemas mahus aastal 2007 seda ka ühekordselt tehti. Kui häda on suur, lähevad kõik variandid käiku.

Tavaolukorras siiski tuleb lähtuda ikka neist reeglitest, mis hetkel kehtivad. Kas te 2018 aasta 10 miljoni lugu mäletate? Kus riigikaitse investeeringute programmi raames antud raha sihtotstarbeliselt kasutada etteantud ajaraamis ja tingimustel oli keeruline, sestap viidigi raha aastasse 2019 üle. Kui on soov järsku suurendada raha kasutamist on vaja ka suurendada ressurssi, mis kulub selle raha kasutamiseks. Toon näite aastast 2004, kui ühele vastloodud valdkonnale anti raha 6,4 miljonit (~100 miljonit krooni), millest aasta lõpuks oli kasutatud ligi 70%. Põhjusel, et masinavärk polnud suurema summa kasutamiseks võimeline ehk peenelt öeldes oli haldussuutlikkus madal. Seal oli veel palju muidki põhjusi, kuid kokkuvõttes saame öelda, et süsteemi erinevad komponendid olid kõik aladimensioneeritud ning eeldatud projektvõimsust ei saavutatutki. Veast saadi aru, süsteemi parandati, muudeti efektiivsemaks ja lisati võimsust, kuid mis juhtus järgmine aasta, vaatamata sellele, et kõik oli parem, kui aasta varem. Järgmise aasta lõpuks saavutati hoopis tulemuseks 60% raha kasutust. Hämmastav, eks! Kõik oli parem kui eelmisel aastal ja päriselt oligi parem, ilma naljata, kuid tulemus oli kehvem. Juhtus see, et eelmise aasta kasutamata jäänud rahale lisandus veel jooksvaks aastaks antud raha ning kõigele lisaks oli ka jooksvaks aastaks antud summa oluliselt suurem. Kõike kokku oli juba üle kümne miljoni. Raha pealevool oli suurem kui võimekus kasvatada raha kasutamiseks vajaliku haldusaparaadi kvantiteeti ja kvaliteeti. 2004 aastaks plaanitud suutlikkus saavutati aasta hiljem, kui raha kasutus tõusis 6,4 miljoni peale, kuid lisandunud vahendid liikusid endiselt kiiremas tempos, kui masinavärgi suurendamine. Veast saadi aru, jälle parandati efektiivsust, lisati võimsust, tehti muudki tarvilikku, kuid jällegi oli raha lisandumise tempo ka kolmandal aastal kiirem, kui võimekus seda plaanitud tempos kasutada. Ühesõnaga jutu mõte selles, et eesmärgi suurenemisel tuleb ka kõiki muid tegevusi selle võrra suurendada. Lisada ajaressurssi läbi inimeste palkamise, anda uutele palgatutele aega omandada kogemusi, leida kohad kuhu ostetud kraam ladustada või ehitada uusi ladusid, soetatud kraam suunata väljaõppesse, kasutuses oleva kraami suurenedes suurendada ka hoolduspoolt, jne.

Lühidalt öeldes – tasakaalustatud areng on võtmesõna. Mingi valdkonna või tegevuse arengut saab lühiajaliselt forsseerida, kuid koheselt tekib vajadus ka teisi valdkondi järgi aidata. Igal organisatsioonil on oma võime lisandunut absorbeerida – omaks võtta, alla neelata ja kui suhu läheb suurem tükk, kui kõri mahutab on tulemuseks oksendamine. Mõned korrad, kui hästi lõhnastatud kabinetid sedalaadi okselõhna täis on olnud, on elus ette tulnud. :D
Kasutaja avatar
Chupacabra
Liige
Postitusi: 3503
Liitunud: 25 Juun, 2014 15:25
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas Chupacabra »

Ühekordse rahasüstiga saaks osta pika realiseerimistähtajaga kulumaterjale.
Kui osta ennaktempos mingi võimekus, siis sellest tekkivate püsikulude katteks saab vähendada investeeringuid. See ei meeldi NATO paberimäärijatele (investeeringud 20% jne) aga reaalsuses oleks mingiks perioodiks kaitsevõime parem.
Muidugi oleks parim lahendus lihtsalt tõsta kaitsekulusid 3%ni SKTs, püsivalt.
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas Martin Peeter »

Eesti 200-st

https://novaator.err.ee/863772/eesti-20 ... suks-laenu

Aga riigikaitse rahastamisest laenuvahenditega:

Kas mitte mingite võimete loomisega ei kaasne ka ühekordset suurt väljaminekut ning seejärel alles tunduvalt tagasihoidlikumat püsikulu? Näiteks minu teada on Soome sedasi hankinud lennukeid (mis on kallis hange, kindlasti). Ma saan aru, et see ongi see kiirendamise mõistliku piiri küsimus.

Intressi kulupoolele kirjutamise osas olen ma nõus, aga praegune olukord seda nüüd väga suure kuluna ei näita. Kui keegi kindel investor, nagu Eesti riik seda on, oleks meie reservidest nõus laenu võtma ja maksaks selle eest pisukestki intressi, peaks me Töötukassa ja Haigekassa õnnejunnis olema. Iseenesest ei oleks üldse paha neid mingi väikese intressiga rõõmustada: raha jääb perekonda nö. Praeguse negatiivse intressi ajastul makstakse ju reservidele praktiliselt peale. Igal juhul on ja jääb praegu pikaajalist laenu võttes intress väga madalaks. Sellised Euriboriga seotud laenud on viletsatele klientidele ja eratarbijatele - Eesti riik ei ole vilets klient. Ma ei tea, et ükski võlakiri näiteks oleks muutuva intressiga: riigi jaoks määrab reaalse intressi nende müügihind müügihetkel ja nii oleks võimalik praegu saada väga odavat raha. Seepärast ma päris võlakirju ei välistaks. Erinevalt Eesti Panga äärmuslikest majanduskonservatiividest (Ardo Hansson ei saa iial Euroopa Keskpanga presidendiks!) ma euroalal väga suurt intressi ei prognoosi ka tulevikus, sest see tõmbaks suure võlakoormusega riigid kõhuli.

Haldusvõime (mis kõlab pahasti) või õigemini süsteemi finantseerituse mõistlik tase on kindlasti ka üks oluline küsimus, aga eks ole me siin murdnud päris pikalt ka piike teemal, miks 12 liikurit ja mitte 24 ja et 18 Spike laskeseadeldist on vähe, moona olemasolevatele jämedamatele torudele on vähe (eriti targemat ja peenemat) jm. Ma olen aru saanud, et küsimus on rahas.

Praegu on selline - ma ei tea, kas paha või hea - aeg, et olukorras, kus Venemaad peab ohuks vaid 4% rahvast, seda 2,5% SKT-st stabiilseks rahastamiseks ei paista. 2014.-15. ehk oleks saanud, aga ma olen praegu väga skeptiline. Ehkki planeerimise ja tasakaaluka arengu seisukohalt oleks see stabiilne 2,5% SKTst kahtlemata parim. Kui on võimalik kuidagi raha muul moel saada, siis peaks olema valmis muid rahastamismudeleid rakendama. Kui ikka see 2,5 % läbi ei lähe, aga antaks lisaraha (olgu või laenulisaraha - lõpuks pole see Kamina probleem) mingi hanke või parem kui programmi põhiselt (millega nagu paistis Reform nõustuvat), siis tuleks ikka vastu võtta.
Dona nobis pacem!
strateegiline sõdur
Liige
Postitusi: 454
Liitunud: 17 Nov, 2016 11:33
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas strateegiline sõdur »

Chupacabra kirjutas:Ühekordse rahasüstiga saaks osta pika realiseerimistähtajaga kulumaterjale.
Nõustun toodud väitega ainult eeldusel, et meil on plaanis riiki pidada pika realiseerimisajaga kulumaterjalide aegumistähtaja jagu. Sel juhul on asjal jumet. Umbes siis 30 aastat. Sobiks ka siis kui 30 aasta pärast saaksime jälle kasutada laenuraha. Selles vaates olen täiesti päri.
Ilma igasuguse kahtluseta saab niiviisi ka kaitsevõimet parandada, kuid pikemas perspektiivis ilma järjekordse laenuta põrkume ikkagi jälle jätkusuutlikuse küsimustele. Mis ei tähenda, et ei võiks laenuraha abil riigikaitset turgutada. Kitsamas ja lühemas vaates ikkagi parem, kui mitte üldse teha. Olen nõus. Kuid küsimus jääb, et miks just riigikaitse peaks olema esimene valdkond kuhu laenuraha suunata? Mis poolest oleks halvem valik laiapindse riigikaitse muud valdkonnad, sisejulgeolek, sotsiaalne kaitse, teadu- ja arendustegevus, tervishoid või haridus, taristuprojektid, IT alusinfra uuendamine, energeetika, jne. Mis on see argumentatsioon ühe või teise valiku kasuks? Ja miks just riigikaitse neist kõigist võimalikest kõige esimene valik on? Tunnistan, et mul vastus sellele küsimusele hetkel puudub.

Iga tegevuse jaoks valitud lahendused ja sobiv rahastusmudel sõltubki sageli sellest, et mis perspektiiviga me asju teeme, on see üheks aastaks, 30 aastaks või aegade lõpuni? Selles valguses oleks ehk mõistlikum laenuraha suunata sinna valdkonda, kus sellest pikemaajalist kasu sünnib ja saadud kasu arvelt riigikaitset edaspidi täiendavalt ja püsivamas vormis turgutada. Tunduks mõistlikum?
Chupacabra kirjutas: Kui osta ennaktempos mingi võimekus, siis sellest tekkivate püsikulude katteks saab vähendada investeeringuid. See ei meeldi NATO paberimäärijatele (investeeringud 20% jne) aga reaalsuses oleks mingiks perioodiks kaitsevõime parem.
20% põhivarustuse nõude mõte on välistamaks arenguks mõeldud raha kasutamine millekski muuks. All ka võrdluseks NATO definitsiooni järgsed põhivarustuse hanked, mida Eesti on teinud. Enamasti on meil probleem seatud nõude täitmisega. See on eraldi pikem teema, miks me ei suuda valdavalt 20% nõuet täita. Kuid ega Eesti siin mingi erand pole. Teiste riikidega võrdluses olema viimase kaheksa aasta keskmisena kümnendal kohal, meist tagapool on veel 18 riiki. Võib vist enesele õlale patsutada ning iseennast kiita? Samas on kurb, et ülejäänud 18 NATO sõpra on selles kategoorias veel kehvemad kui meie.
2011 10.11 %
2012 13.69 %
2013 14.48 %
2014 22.15 %
2015 12.82 %
2016 17.86 %
2017 19.22 %
2018 18.15 %
Martin Peeter kirjutas: Kas mitte mingite võimete loomisega ei kaasne ka ühekordset suurt väljaminekut ning seejärel alles tunduvalt tagasihoidlikumat püsikulu? Näiteks minu teada on Soome sedasi hankinud lennukeid (mis on kallis hange, kindlasti). Ma saan aru, et see ongi see kiirendamise mõistliku piiri küsimus.
Soome on näiteks lennukite ostu tõesti rahastanud eraldi täiendava rahaga. Kuid ega neilgi mingit muud valikut polnud. Eks siingi foorumis tuuakse sageli Soomet, kui riigikaitse musternäidet, pidevalt eeskujuks. Kuid kui vaadata nende kaitsekulude käitumist tundub, et nad on murettekitaval kursil. Suuremaid soetusi polegi neil enam võimalik baasrahastuse seest teha.
2010 1,46%
2011 1,37%
2012 1,40%
2013 1,40%
2014 1,30%
2015 1,29%
2016 1,31%
2017 1,26%
2018 1,23%

Üks riik, kui samuti justkui riigikaitse musternäide, mida sagedasti esile tuuakse, on Šveits. Ka Šveitsi riigikaitsekulud on viimasel kümnendil olnud alla 1% SKPst. Kohati isegi oli mälu järgi vist 0,6% SKPst. Sel suvel panid nad uute hävitajate ostmise rahvahääletusele. Rahvas ütles ei. Huvitav, mis tulemus meil tuleks näiteks kui paneksime hääletusele keskmaa õhutõrje soetamise laenuraha abil? PS. Meil on põhiseaduse tasandil keelatud rahaliste kohustuste ja riigikaitselistes küsimustes rahvahääletuste korraldamine. Seega sellist valikut praktikas olla muidugi ei saa.

Kuna võimearendus on väga pikaajaline ja ühe platvormi elueaks ideest kuni elukaare lõpuni on vähemalt 30-40 aastat on pidevalt muutuva rahastuse korral risk suurem teha asjatuid kulutusi tegevustele mida pole võimalik lõpetada. Ka see etapp on meie riigikaitses juba läbikäidud tee, kus üritati ettevõtta rohkem kui üldse kunagi võimalik lõpetada oli. Osa ressurssidest seoti ära tegevustega, mis mingit kasu lõpuks ei andnud. Võttes sellega ära ressursi teistelt tegevustelt, mida oleks olnud võimalik eduka tulemuseni viia. Maakeeli öeldes oli palju arutut rähklemist.

Üldiselt neil põhjustel ma eelistaks siiski püsilahendusi kindla rahastuse näol ja mulle tundub, et Eesti riigikaitse valikute suund rahastamise osas on pikemas vaates mõistlikum. Laenurahaga saab küll hetkeks paremasse seisu, kuid pikemalt oled ikka tagasi oma tegelikult tasemel.
Martin Peeter kirjutas: Praegu on selline - ma ei tea, kas paha või hea - aeg, et olukorras, kus Venemaad peab ohuks vaid 4% rahvast, seda 2,5% SKT-st stabiilseks rahastamiseks ei paista. 2014.-15. ehk oleks saanud, aga ma olen praegu väga skeptiline. Ehkki planeerimise ja tasakaaluka arengu seisukohalt oleks see stabiilne 2,5% SKTst kahtlemata parim. Kui on võimalik kuidagi raha muul moel saada, siis peaks olema valmis muid rahastamismudeleid rakendama. Kui ikka see 2,5 % läbi ei lähe, aga antaks lisaraha (olgu või laenulisaraha - lõpuks pole see Kamina probleem) mingi hanke või parem kui programmi põhiselt (millega nagu paistis Reform nõustuvat), siis tuleks ikka vastu võtta.
Eesti elanikest peab Venemaad kindlasti ohtlikuks 37 ja mõningal määral ohtlikuks 33 protsenti küsitletutest. Selle aasta märtsikuised andmed. Seetõttu jääksin Sinu viidatud 4% osas pisut kahtlevaks.
Lõpetuseks veel paar numbrit teemal, et kui suur on hetkel rahva toetus riigikaitse püsiva rahastuse tõstmiseks. Panen numbrid ka pisut pikemasse ajalisse perspektiivi. Esimene number näitab, et kui palju on kas poolt või pigem poolt ja teine näitab kui palju on vastu või pigem vastu, et tõsta või langetada riigikaitse kulusid.
2006 44% 11%
2008 40% 8%
2015 33% 18%
2018 19% 19%

Seis väga roosiline ei paista ja nende numbrite valguses võtaks laenuraha kohe rõõmsalt vastu. Püsikulude tõus on kahtlane.

Täiendavalt:
Neid kahte olulist lauset akf-lt proovin lähikuude jooksul pisut pikemalt lahata.
„Kui osta ennaktempos mingi võimekus, siis sellest tekkivate püsikulude katteks saab vähendada investeeringuid“
„Kas mitte mingite võimete loomisega ei kaasne ka ühekordset suurt väljaminekut ning seejärel alles tunduvalt tagasihoidlikumat püsikulu?“
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas Martin Peeter »

Vabandan, ohuks pidamine ja hirm ei ole päris sama asi.

Aga ma pean silmas seda hirmude uuringut:

https://www.propastop.org/2018/12/06/me ... mber-2018/


4,3% kardab Venemaad, samas äärmuslaste ja populistide võimule tulekut 19%. Julged oleme.
Dona nobis pacem!
aj1972
Liige
Postitusi: 917
Liitunud: 23 Mär, 2014 21:53
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas aj1972 »

Ärge nüüd seda küsitlust arvestage nii,et ainult 4% kardab Venemaad. Kõik sõltub küsitluse korraldamisest kui palju on vastusevariante kuidas on küsimused esitatud jne.
Tehes küsitluse kõige kas hirmsam on EKRE või Venemaa saaksime võib-olla mõlemale 50% kartmise :D , eriti kui muud vastust olla ei tohi.
Vene hirm on meil juba veres ja küsitledes rahvuse põhiselt võivad vastused täiesti vastandlikud olla.

Minu meelest peab julgeolek sellepärast prioriteet olema,et ilma Eesti riigita mida tagab ainult piisav heidutus muutuksid kõik muud investeeringud mõtetuks.

Tänan strateegilist sõdurit asjakohaste ja arvudega näidlikustatud kommentaaride eest.
kuido20
Liige
Postitusi: 3325
Liitunud: 06 Jaan, 2004 10:56
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas kuido20 »

Eesti 2019 kaitsekuludest , (585 miljonit) läheb 231 miljonit varustuse ostuks (39,5 %)
https://www.facebook.com/kaitseministee ... 2481397242
https://www.facebook.com/kaitseministee ... 8554729968
Eelarve2019.jpg
Kaitsekulu2019.jpg
aj1972
Liige
Postitusi: 917
Liitunud: 23 Mär, 2014 21:53
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas aj1972 »

Viimase majanduskasvuprognoosiga sai siis 2.3% kaitseelarvest 2,16% eelarve, absoluutsummas jäi kõik samaks.
Kahju,et kõik muu on olulisem...
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas Martin Peeter »

Ma siiski tulen tagasi rahva informeerimise ning ohupildiga seotud küsimuste juurde. Demokraatlikus riigis on siin otsene seos eelarvega.

Kui strateegiline kommunikatsioon aina laulab, kuidas suurim oht on paanikat külvav Lääne ajakirjandus (ütles president, akf Mikks vahendas pressikal kuuldut Ekspressis), ning kodanikkonnale on tekitatud täiesti ebaloogiline ohupilt, siis nii lähebki. Selleks, et midagi vajalikku saavutada, nagu seda on kaitsekulude 2,5 % SKT-st taseme saavutamine, on minu meelest viimane aeg võtta ette strateegilise kommunikatsiooni ümbermõtestamine.
Uuringu järgi peavad enam kui pooled vastanuist suurimateks ohtudeks lähemate aastate jooksul organiseeritud rünnakut Eesti riiklike infosüsteemide vastu ehk nn küberrünnakut (67%), valeuudiste levikut (65%) ning mõne välisriigi sekkumist Eesti poliitika või majanduse mõjutamiseks oma huvides (58%).
http://www.kmin.ee/et/uudised/uuring-ee ... k-kaitstud

No kurat, kas küberrünnakud, valeuudiste levikud või poliitika mõjutamine saab kujutada eksistentsiaalset ohtu Eesti Vabariigile, kui neile ei järgne sõjalisi meetmeid või sõjalist ähvardust? Kas Donbassis käib mingi kübersõda? Või on Krimmis küberokupatsioon?

Ma ei ole soometumise pooldaja, aga ei oleks paha meenutada Juha Kusti Paasikivi tõdetut: "Geograafiat me ei muuda".

EDIT: soovitan soojalt lugeda kõigil pikemat uuringut:

http://www.kaitseministeerium.ee/sites/ ... r_2018.pdf

Samas on kõigi institutsioonide usaldusväärsus tõusnud, nii et ma selle pealt ei prognoosiks mingit äämuslaste ülisuurt edu ja domineerimist, mis on Eesti rahva suurim hirm Postimehe tellitud Emori uuringu andmetel. Populistid on nagunii võimul kogu aeg.
Dona nobis pacem!
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas Martin Peeter »

Kaitsekulude väga hüpoteetiline tõus olevat siis nüüd ka pugemine USA ees. Isegi 2% on liiast.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/autori ... d=84918445

Nii läheb, kui pisendada rahva ees asjaolu, et naaberriik on kahjuks ohtlik. Suur strateegilise kommunikatsiooni võit! :mrgreen:
Dona nobis pacem!
maksipoiss
Liige
Postitusi: 1742
Liitunud: 24 Okt, 2014 20:33
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Re: Riigikaitse eelarve

Postitus Postitas maksipoiss »

Koos selle uuringuga mis teatas, et eestlased enam Venemaas ohtu ei näe võiks arvata, et miskit kampaaniat kaitsekulutuste vähenendamiseks üritatakse käima tõmmata.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 9 külalist