NGolf kirjutas:Asjalik ettekanne ja üks oluline õppetund sealt lõpust oli, et kui resurssi pole, et pikki lõike kaitses katta, tuleb ise initsiatiiv haarata ja rünnata, nagu see 95. VDV üksus tegi. Vajadusel minnes jäälõhkujana vastasest läbi, teades, et vasakul-paremal pole kedagi omadest, vaid nagu jäälõhkuja läbi minnes sulgeb jääsupp tagasitee. Minna tuleb siis edasi ja panna vastane reageerima, mitte reageerima tema tegudele.
Selline tegevus aitab ainult nõrgapoolse vastase puhul. Kus sinu tegevuse tulemusena kaob koordinatsioon, side, tekib segadus, paanika - ja mis peamine- vastasel puudub adekvaatne/operatiivne luurepilt. Kui neid probleeme pole, on taolised julgustükid määratud lõppema nii nagu nt lõppes Punaarmee Boldini ratsa-mehhaniseeritud grupi vastupealetung sõja esimestel päevadel. Eesti oludes sellist trikki kuskil Kirde MKP kaitseliitlastest vägede vastu teeksin (olen teinud ka), aga Scoutspataljoni vastu ei teeks (ka tehtud). Tegevuse käigus haistad ühel hetkel, mida vastane teeb ja kui organiseeritud vastupanu kiiresti kaob, siis on variandid 1. sa oledki edukas 2. sa jooksed ettevalmistatud lõksu
Ühesõnaga, ettevaatust mehed - ei ole universaalne soovitus. Uuriks hoolega, kes vastas on.
BTR katusel sõita on samuti paha, sest CG kild/M-21 on sinu sõber.
BTR katusel maksab jalastumise kiirus ja olukorrateadlikkus, mis ületab päris kindlalt tendiveokit.
Jalaväe soomukit, mis Kustit ei pea kartma, vist polegi olemas, ka juutide tankipõhisest laseb kusti läbi.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.