Riigikaitse eelarve

[Runkel]

Enne 3. osa törts lihtsaid lahendusi. Vaatamata sellele, et DT opereerib lähituleviku olulises liitlasriigis ajutise asjuri, mitte suursaadikuga, asume me aktiivsele suhteedendusele: koostame läbirääkimismeeskonnnad kaitse- ja välisministeeriumi helgematest peadest, Washingtonis Massachusettsi avenüül koordineerib tegevusi kaitseküsimustes hiilgavaid taustateadmisi eviv suursaarsaadik. Edu ei tule kaua oodata, vastav leping, mida kinnitavad sõltumatud eduraportid, saab pootshaagid alla, pidulikule sündmusele lähetatakase Valgesse Majja kaitseminister hr Kunnas, Riigikogu Trumpi toetusgrupi juht hr Ernits ja esimees hr Helme. Kõik.

[Viiskümmend]

Trump on rahulolematu Ameerika sõjalise abi korraldusega, samamoodi on sellega rahulolematu USA kongress ja saba lõpus ka meie EKRE.

Trumpi rahulolematus on seotud riikidega, kes saavad suures mahus USA abi ja samas kritiseerivad USA käitumist või on oma välispoliitikas USA huvide osas liiga ambivalentsed (mitte NATO riigid) ning NATO riikidega, kes on rikkad aga ise riigikaitsele piisavalt ei kuluta aga seda ohtramalt kiruvad USA käitumist. Esimesse seltskonda Eesti ei kuulu, teises oleme kummaline hübriid (panustame ja kritiseerime).

Kongress on aga rahulolematu, et USA sõjaline abi on niivõrd ebavõrdse jaotusega, kus esimesed kaks kuni viis pistavad kogu saia aplalt nahka ning kõikidele ülejäänutele pakutakse ainult selle puru. Väites, et meede ei täida juba ammu oma diplomaatilist funktsiooni, milleks on globaalse julgeoleku, stabiilsuse ja demokraatia edendamine... ja õigesti arvavad ju!

Kui Trumpi huvitab kulude kokkuhoid siis Ida-Euroopa riigid on juba abisaajate nimekirja lõpus (väljaarvatud ehk Ukraina) ning meie puhul oleks aastane kokkuhoid täiesti olematu, samas kohe väga ebameeldivalt sümboolne, majanduslikult oleks loogiline ka USA Lääne-Euroopas baseeruvad kulukate baaside nihutamine odavamasse Ida-Euroopasse, mis võiks olla samuti meie argument suurema tähelepanu saavutamisel, lisaks saab ka USAREUR ju Ida-Euroopa ja Baltikumi sitast seisust kindlasti väga adekvaatselt aru ning mõistab hästi selle tugevdamise vajadust.

Seega on selle kindral Ben Hodgese palkamine kohe täitsa smart move.

[gooligan]

mina olen pigem mõttemänge mänginud teemal, kus Saksamaa võiks anda Ida-Euroopale tehnoloogilist abi (nt tanke, tulirelvi, laevu jms).

Kuna neil ühest küljest II ms haavad siiani armistuvad, siis enda sõjaväge nad relvastada ei taha.

Kuid kas ei võiks nad nt Leosid Ida-Euroopa piirkonda toota. Oleks tegu ju win-win olukorraga -
- nad saaksid anda omamaisele tööstusele piisavalt tööd, et Rheinmetall päris oskusi ei kaotaks; Ida-Euroopa raskem relvastus tõstaks automaatselt ka nende turvalisust ida-tiival; USAle saaks selgitada, et kuigi nende enda kaitsekulud on madalad, siis neil agressiivne rahaline toetus väiksematele ja väetitele. Ja oma valijatele saaksid saksa sotsid näidata oma patsifitsliku külge ning oma sõjavägi harjutaks harjavarrega sõda.
On ju nende poliitikud korduvalt väitnud,et 2% tähendaks tohtut relvastumist (tõnäoliselt lööks see põhjalikult segi kogu praeguse geopoliitilise olukorra ning ei pruugiks sugugi meeldida ka UKle ja Prantsusmaale. Venemaast rääkimata.)

[Martin Peeter]

See ei läheks kuidagi kokku nende senise poliitikaga. Meenutagem, mis riik on olnud peamine Ukraina relvastamise vastane ja kui palju DDRi pärandusest Baltikumi tuli. Olen ise kuulnud üht kõrget nende välisteenistuse ametnikku ütlemas; "Ei mingeid relvi pingekolletesse".

[nimetu]

"Ei mingeid relvi pingekolletesse"

Naljakas, arvestades, et sakslased varustavad kurde.
Aga muidu vastab vist tõele jah. Väidetavalt isegi relvastamata soomukeid ei tahetud varem anda.

[strateegiline sõdur]

Kuidas küsida miljardit – III osa, kus uurime uuesti rahapada

US sõjalises abis võib eristada rahastamise mahu, peamiste sihtriikide või piirkondade põhjal järgmise perioode. Esmalt vaatame mahu järgi.

• 1951 – 1974 suurusjärk 15 miljardit keskmiselt aastas
• 1975 – 2002 suurusjärk 7-8 miljardit aastas
• 2003 – tänaseni suurusjärk 15 miljardit

Kokku eristus aegreas selgelt kolm perioodi, esimese perioodi märksõnadeks NATO Euroopa liitlased ja sõjad Koreas ning Vietnamis. Sõdade perioodile järgnenud rahunemine, kus pool või kohati enam kogu sõjalisest mahust suunati Israeli ja Egiptussesse. Järgmine sõdade periood algas sõjaga Afganistanis ning jätkus Iraagis ja kestab tänaseni. Kaks kolmandikku kogu abist läheb Afganistani, Iraagi ja Israeli tarbeks.

Järgnevalt vaatame riigi, riikide grupi või piirkonna järgi:

• 1950 – 1963 NATO Euroopa liitlased, sh Kreeka ja Türgi, mis kestsid 1997 aastani
• 1950 – 1969 Iraan
• 1955 – 1976 Indo-Hiina ja Aasia piirkond (Taivan, Jaapan, Tai, jne), spetsiifilisemalt Korea 1955 – 1986 ja Vietnami 1957 – 1975 perioodid
• 1955 – 1965, 1983 – 1993, 2002 – 2017 Pakistan
• 1966 – tänaseni, Israel
• 1979 – tänaseni, Egiptus
• 2002 – tänaseni, Afganistan ja Iraak
• 1952 alates on Lõuna-Ameerikas enamasti midagi käimas hoitud, väljaarvatud 80ndad, kui seal piirkonnas toetati väga minimaalses mahus
• 1980 algusest alates on üritatud katta väiksemate summadega enamus Aafrikast hoidmaks oma mõju piirkonnas
• 1990 algusest lisandusid endise kommunistliku bloki või NSVL lagunemise järel tekkinud riigid, rahaline maht väga suur pole olnud, ainus suurim tehing oli 2003 Poolale antud 3,8 miljardi dollariline laen F-16 ostmiseks, ülejäänud summad on pigem paarkümmend miljonit aastas keskmiselt

Kõrvalepõikena ja Eesti kontekstist vaadatuna kerge kurioosse faktina sai Venemaa näiteks aastal 2008 abi kokku 1,6 miljardit, millest sõjaline abi oli 171,5 miljonit. Viimane suurem sõjalise abi aasta Venemaale oli 2012 (110 miljonit). Peale seda toimus oluline mahu langus ning alates 2015 sõjalist abi enam ei anta. Tõsi küll, antud abi on olnud peamiselt seotud massihävitusrelvade kontrolli ja likvideerimise programmidega. Venemaa abiprogrammid kestsid põhiosas 1993 – 2012.

Analüüsides ajaloolist USA sõjalise abi statistikat suurusjärkude ja riikide kaupa, siis võiks eeldada, et NATO Ida-Euroopa senisest suuremaks finantseerimiseks tuleks rahastamine Afganistanilt ja Iraagilt meie piirkonda ümbersuunata. Alternatiiv oleks muidugi tõsta USA sõjalise abi kogumahtu, kuid nagu me eelnevas miljardijutu II osas vaatasime, siis praeguse presidendi puhul seda ilmselt ei juhtu. Seega jääb eeldada vaid senise sõjalise abi ümberjaotamist ja küsimus ei ole ju mitte ainult Eestile ühe miljardi ümberjaotamises – Baltikum ja Ida-Euroopa laiemalt on üks piirkond. Öeldes, et Eesti vajab miljardit tuleb kohe samas tõdeda, et oma miljardit vajab Läti, Leedu, Poola, jne. Kuid sellised mahud olemasoleva 15 miljardi sees eeldavad väga põhimõttelist kursimuutust. Nii et kui USA president teates hiljuti vägede väljaviimise kavast Süüriast oleks igati asjakohane otsust kiita ning julgustada sama tegema Afganistani ja Iraagi puhul. Mainides ära, et vabanenud raha kulub ära meie piirkonna turvatunde tõstmiseks.

Miljardijutt järgneb IV osaga, kus uurime ühte äravalitut ja kahte vana sõpra

akf Runkel – teravmeelne käsitlus, pisut teises sõnastuses oli endalgi mõttes

akf Viiskümmend – nõus, kõik on rahulolematud, kuid kõik on rahulolematud ise põhjustel, rahulolematuse ühisosa leidmine on samas ületamatult keeruline

akf Gooligan – ajaloolise meenutusena oleme me Saksamaalt varustust siiski kuigipalju saanud. 90ndatel isiklik varustus, veokid (200 IFAt ja Roburit), mõned miinijahtijad, kaks lennukit, mõned helikopterid ja ühte-teist veel, kuid kogu seda abi iseloomustas igasuguste relvade vältimine. Kogu Ida-Saksamaa relvastus müüdi kõigile teistele välja arvatud Baltimaadele. Oluline muutus Saksamaa suhtumisse tuli 2000 alul, kui hakati ka relvastust müüma (155mm haubitsad, Milanid, laskemoon).
Kui Saksamaa paneks 2% kaitsesse – mis siis juhtuks? Kas Saksamaa ohustakse kogu ülejäänut Euroopaat? Tegelikult mitte väga, kuid see on üks pikem jutt.

[Martin Peeter]

Paneks siia juurde veel mõned arvud.

USA 2018 a föderaaleelarve defitsiit - 4% SKTst, kaitseeelarve - 3,5% SKTst. 2019 eelarve ümber käib kemplus siiani. Föderaalvõlg 105% SKTst.
Eesti 2019 - riigieelarve nominaalses ülejäägis 130 miljoniga, kaitseeelarve 2,17 % SKTst. Valitsussektori võlakoormus langeb 7,4 % ni SKTst.

Selliste arvude juures miljardit küsima minna ei ole lausa viisakaski. Hea liitlasena tuleks suurendada ise defitsiiti ja osta selle eest USAlt relvi. Nii oleks lihtsalt õiglane.

[strateegiline sõdur]

Kuidas küsida miljardit – IV osa, kus uurime äravalituid.

Eelnevast analüüsist järeldus, et tulenevalt Trumpi poliitilistest eesmärkidest pole tõenäosus USA abiprogrammide mahu, sh sõjaline abi, tõusuks just väga suur. Pigem eelistaks Trump rahvusvahelist abi vähendada. Samuti oleme tõdenud, et Baltimaad, kuid laiemalt kogu Ida-Euroopa, on USA poolt vaadates üks ühine piirkond sarnase ohuhinnanguga ja kui sõjaline abi suureneks siis pigem kogu piirkonnale korraga. Kui nüüd meie eesmärgiks oleks küsida sõjalist abi ühe miljardi ulatuses ainult Eestile, tuleks hinnata, et mis tingimustel on reaalne Eesti eraldi käsitlemine ja toetamine võrreldes ülejäänud Ida-Euroopa või Baltikumiga. Küsimuse lihtsustatud versioon kõlaks – kuidas saada äravalituks. Järgnevalt vaatamegi USA poolt äravalitud riike.

Kõige enam tuntud on USA pikaajalise, järjepideva ja suuremahulise sõjalise abi osas kahtlemata Israel. Kuid peaaegu samaväärseid riike on üks veel – Egiptus. Alustuseks uurimegi põgusalt Egiptust, seejärel jätkame Israeliga ning mõtiskleme, et kas ilmneb mõningaid seoseid Eesti kontekstis, saamaks meretaguse jumala poolt äravalitud riigiks.

Egiptus
USA sõjaline abi Egiptusele sai alguse 1979 aastal. Kokku on Egiptus saanud sõjalist abi 47 miljardit ja abi pikaajaline trend on olnud pigem aeglases, kuid siiski kindlalt kahanevas suunas. 1980ndate alguse 2,5 miljardilt aastas on abi maht tänaseks langenud 1,1-1,3 miljardi peale. Kui vaadata põhjusi, miks üldse Egiptust toetama hakati tuuakse välja eelkõige rahulepingu sõlmimist Israeliga, mis üldse avas tee sõjalise abi andmiseks. Teisena tuuakse välja Egiptuse olulist rolli piirkonna võtmetegijana hoidmaks strateegilist tasakaalu (suurim sõjaline jõud Aafrikas ja oluline suurjõud Lähis-Idas). Samuti on oluline riigi asukoht võimaliku operatsioonibaasina USA enda vägede jaoks. Hetkel küll ühtegi alalist USA baasi Egiptuses peale ühe meditsiini uurimisasutuse (NAMRU-3) pole ja enamasti on Egiptus USA vägede riiki lubamisele andnud eitava vastuse. Egiptusel nähakse rolli ka hoidmaks lahti laevateid naftatarneteks (Suessi kanal) ja USA laevastike liigutamiseks Vahemere ja India ookeani vahel. Mainimist väärib samuti Egiptuse roll kindlustamaks rahu Israeliga.

Israel
US abil Israelile on pikad traditsioonid. Majandusliku iseloomuga abi saab alguse aastast 1952, kui teele läks esimene majandusabi pakett suurusega 658 miljonit dollarit. Kuni aastani 1974 kõikus majandusabi keskmiselt paarisaja miljoni ümber, vahel rohkem, vahel pisut vähem. Märgatav tõus ning majandusabi kõrgperiood jäi vahemikku 1975 – 1997 (keskmiselt 2 miljardit aastas). Alates 1998 aastast hakati majandusabi iga-aastaselt järjest vähendama ning viimastel aastatel on maht olnud paarkümmend miljonit aastas.
Kui nüüd vaadata sõjalise abi osa, siis näeme, et ametlik abi saab alguse aastast 1966, kui esimese abipaketi suuruseks oli 536 miljonit. Alaliseks muutus USA sõjaline abi Israelile alates 1971 aastast. Sealtpeale on keskmiselt igal aastal antud 2,5 – 3,2 miljardit. Erandiks olid 1974 (10 miljardit) ja 1979 (11 miljardit). Kokku on Israel saanud 2017 aasta lõpuni ligemale 95 miljardit dollarit sõjalist abi. Selguse mõttes rõhutan üle, et me vaatame siinkohal ainult sõjalist abi, mitte läbi USA enda üksuste kohaloleku saadud abi või eelpositsioneeritud ladude mõju. Samuti jätame hetkel kõrvale läbi teiste riikide antav varjatud abi (US->Lääne-Saksamaa->Israel 1960 alul). Need kolm viimast kategooriat pole praeguse arutelu sisu.

Kuid tuleme põhjuste juurde, et miks USA annab Israelile suuremahulist sõjalist abi. Valdavalt pakutakse alati esmalt välja, et abi tuleb tänu Israeli väga heale suhtekorraldustööle. Kaldun arvama, et suhtekorralduslikku külg ületähtsustatakse liigselt ja Israel ei saa abi mitte niivõrd oma vajaduste tagamiseks vaid USA riiklike huvide edendamiseks. Tulemus võib sama olla, kuid lähtepunkt on erinev.
Just selles kontekstis tuleks hinnata Eesti võimalust olla äravalitu. Oluline pole mitte see, kuidas Eesti oma julgeolekuprobleemi lahendab, vaid kuidas USA läbi Eesti saab mõne oma probleemidest lahendatud ja seda just eriti Trumpi ajastul. Israeli kujunemine USA äravalituks kulges alguperioodil vaevaliselt. President Eisenhower oma esimesel ametiajal pigem nägi Israeli riigi loomises probleemi, tõsi teisel ametiajal tema suhtumine muutus kardinaalselt, kuna ta hakkas nägema Israelil rolli oma välispoliitika elluviimises ja sealt edasi hakkas järgnema juba loogilist rada pidi kõik muu. Israel toetamine võimaldas tagada tasakaalu Lähis-Idas, seista vastu N-Liidu ambitsioonidele ning luua enesele vajalik liitlane piirkonnas. Siinkohal olekski paslik aja kokkuhoiu mõttes USA – Israeli suhete täpsem lahkamine lõpetada ja küsida uuesti küsimus, et missugune roll on Eestil USA välispoliitiliste huvide täitmisel? Äravalituks pole võimalik saada pelgalt niisama, raha mida jagatakse on vähe ja konkureerivate kandidaatide nimekiri pikk, kuid mis oleks Eesti unikaalne väärtus USA jaoks? Mõtlen ja ei tule ühtegi hea ideed pähe, et miks just Eesti peaks olema see üks ja ainus äravalitu edendamaks siinses piirkonnas USA huvisid. Mis on meie eelis Läti, Leedu või teiste Ida-Euroopa riikide ees. Seni kuni pole head vastust sellele küsimusele on väike tõenäosus saada Ida-Euroopa äravalituks ja tuleb leppida olemast üks paljudest.

Viimases vaatuses uurime kahte vana sõpra – Gruusiat ja Ukrainat – ning tõmbame lõpuks mütsi pähe ja sõlmime palad kinni.

[Viiskümmend]

EKRE küsiks 1 miljardit nelja aasta peale ehk see oleks just vastupidiselt lühiajaline süst, ka selliseid on USA teinud (näit. Türgi) või siis terve Lääne-Euroopa peale sõda.

[Kriku]

Võrdluseks, Gruusia on suurim USA sõjalise abi saaja endises NSVL-is ja on saanud ka mingi 60 M aastas alates 2010. aastast. 2002-2009 pole kindel, 2007 oli umbes samas suurusjärgus. Ei viitsi praegu otsida ka.

Selles valguses Eestil minna miljardilist süsti küsima...

[Viiskümmend]

Afganistan ja Iraak ei ole ju mingid head abistatavad olnud, miks mitte vahelduseks Ida-Euroopa, kindel edulugu?

[Dr.Sci]

Võrdluseks, Gruusia on suurim USA sõjalise abi saaja endises NSVL-is ja on saanud ka mingi 60 M aastas alates 2010. aastast. 2002-2009 pole kindel, 2007 oli umbes samas suurusjärgus. Ei viitsi praegu otsida ka.

Selles valguses Eestil minna miljardilist süsti küsima...

Sõltub, mida selle miljardi taha kirjutada. Kui selle miljardi eest soetame USA tööstuselt eskadrilli korralikke hävitajaid, loome keskmaa õhutõrjevõimekuse, hangime moodsat soomustehnikat, osaleme USA operatsioonidel toetusgruppidena, tasume siinolevate NATO baaside majanduskulud jne, siis hakkavad nii mõnelgil otsustajal kõrvad liikuma, ja ega sellest miljardist pruugugi selliselt kauaks jätkuda. Eriti, kui mul õigesti meeles oli (kuskil lipsas selline väide) et mitte miljard korraga või miljard aastas vaid miljard miski perioodi vältel osamaksetena...

[nimetu]

Afganistan ja Iraak ei ole ju mingid head abistatavad olnud, miks mitte vahelduseks Ida-Euroopa, kindel edulugu?

USA tahab seda piirkonda vähemalt mingil määral stabiilsena hoida (seda mitmetel geopoliitilistel põhjustel) ja selleks on vaja igal võimalikul viisil aidata ja hoida üleval mingisugust enam-vähem toimivat keskvõimu. Mõlemad riigid on pidevalt noateral ja selle tasakaalustamine nõuabki rohkelt ressursse ja abi teistelt riikidelt.

Kuidas sellist olukorda seostada Eestiga, mina ei tea. Strateegiline sõdur on üsna hästi ära seletanud selle erinevuse.

[Viiskümmend]

Afganistani ja Iraagi puhul näeme me ka Washingtoni meeleheidet, et need miljardid nii abirahade, kui varustusena lähevad väga suures mahus "kusagile vasakule" kusjuures oma enda kaitse eelarve viiakse järjekindlalt Moskvasse (ostes kasvavas mahus relvastust Putini käest). Pole väga jätkusuutlik ja ka tulemus on juba ette teada?! Ida-Euroopa toetamine pakuks USA-le väga teistsuguse ning meeldiva kogemuse ja oleks isegi nagu mingisuguse dialoogi moodi asi?

[Kriku]

Ma teeks nüüd ettepaneku selle miljardi arutelu niisuguse optimistliku noodiga katkestada või siis eraldi teemaks harutada. Postituste lisandumisel võtan viimase ette.