Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

[Martin Peeter]

Postimehes toimuvatest muudatustest.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=85221541

Ma pean Kooritsast, kui patrioodist lugu, aga antud juhul temaga ei nõustu.

1) Postimehe kunagine kallutatus Reformierakonna poole ei olnud kuidagi parem. Eriti vastik oli, kuidas Kadastik oma kunagist pinginaaber Ansipit upitas.
2) Ka HHL sekkub minu teada toimetuste töösse siiani. Varasemalt kindlasti sekkus, oli koguni vastutav väljaandja.
3) Ei pea olema kogu ajakirjandus liberaalne. Vaja on ka mõistlikult konservatiivset ajakirjandust. Muidu juhtub see, mis on juhtunud USAs, et sotsiaalmeedia ja mingid väga kahtlased Braitbardi taolised(või meilt Objektiiv) nähtused täidavad selle niši. Teatud osale rahvast ei lähe see liberaalse ajakirjanduse looming karvavõrdki korda.

Aga fakt on see, et pööre paremale toimub ja see on omaniku õigus, kui ta defineerib, et soovib konservatiivse ilmavaatega lehte, täpselt sama moodi,nagu EPL , Delgi ja EE on liberaalsed. See on ka äriliselt õige olla omas nišis, sest eestlased on küllaltki konservatiivsed inimesed.

[Viiskümmend]

Kui see liberaalne ajakirjandus proovib meile pakkuda peamiselt emotsiooni ja ajakirjaniku läbielamusi ning tänutäheks kingib pühendunud lugejale jätkuvalt mingi kaheldava väärtusega tarkusi, siis konservatiivne ajakirjandus kõlab ju küll ikka jube paljulubavalt. Ma ainult seda just loeksin!

[Kriku]

Eelmine katse oli 2015. aasta sügisel Hardo Pajulaga, kes ei olnud aga ilmselgelt isikuomaduste poolest sobiv.

[Kriku]

Kui keegi saab, palun Kooritsa artiklit jagada.

[bodom]

võtke heaks:""Postimees pole sõltumatu," ütles Postimehe kunagine peatoimetaja ja vastutav väljaandja Mart Kadastik.

Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel kirjutas jaanuaris, et varem varjatult tegutsenud Linnamäe tegutseb järjest avalikumalt. "Jälgin murega, mida Linnamäe teeb Postimehega. Murega nii Postimehe ja tema töötajate pärast, aga laiemalt sõltumatu ajakirjanduse taanduva rolli tõttu Eestis. Kui üks oluline meediakanal kolmest hakkab ühe mehe tööriistaks, jätab see mõju kogu ajakirjandusturule ja seeläbi ka riigi demokraatia arengule," kirjutas Mandel.

Postimehe sõltumatus on ohus, sest lehe omanik Linnamäe sekkub jõuliselt lehe juhtimisse, muretsevad Delfiga rääkinud inimesed, kellest mitmed ei soovi oma nime all rääkida. Nad kardavad, et Linnamäe soovib Postimehest teha sõltumatu väljaande asemel konservatiivse maailmavaate edendajat.

2013. aastal soovis Postimehe omanik, Norra meediafirma Schibsted oma Eesti äridest loobuda. Schibstedi Eesti ärisid tollal juhtinud Mart Kadastik tõi Postimehe suurinvestoriks Linnamäe, sest edukal apteegiärimehel Linnamäel oli raha Postimehe arendamiseks. See oli otsus, mida Kadastik hiljem kahetses.
Seotud lood:


Kadastik rääkis, et kui toimus müük, oli Schibstedi jaoks probleem see, et Linnamäe oli erakonna IRL, praeguse Isamaa liige. Linnamäe ütles tollal Schibstedile, et jagab Isamaa maailmavaadet ja on selle passiivne liige, sest astus kunagi ERSP-sse ja on erakondade ühinemiste tõttu kantud IRL-i liikmete nimekirja.

Kuna Linnamäe kinnitas, et on passiivne erakonna liige, oli Schibsted nõus temale oma Eesti ärid maha müüma. Eelmisel aastal toetasid Margus Linnamäe ja tema vend Aivar Isamaad mõlemad 50 000 euroga. Linnamäe kinnitas seejärel, et see annetus Postimehe sõltumatust ei mõjuta. Kadastik ütles aga, et erakonnale raha annetamine pole enam passiivseks toetajaks olemine. Oleks Schibsted teadnud, et Linnamäe on Isamaa aktiivne liige, poleks nad olnud nõus lehte temale müüma.

"Ta pani kaalukausile, kas see 50 000 tuhat Isamaale oli niivõrd oluline, et riskida väga olulise väljaande usaldusväärsusega," kritiseeris Kadastik. Ta leidis, et Postimehele polnud kasulik, et selle omanik avalikult erakonda toetas. Postimehe kaitsmise argumendid aga polnud Linnamäe jaoks piisavad, vaid soov erakonda toetada oli tugevam, nentis Kadastik.


Esialgu ostis Linnamäe vaid poole firmast, teine pool jäi ettevõtte tippjuhtkonnale eesotsas Kadastikuga. 2015. aastal ostis Linnamäe teised partnerid välja ja sai kogu Eesti Meedia omanikuks. Lisaks Postimehele kuulus sinna Kanal 2, hulk maakonnalehti ja teisi väljaandeid.

Kuu aega peale Linnamäe Postimehe ainuomanikuks saamist tuli uudis sellest, et Postimehe uueks peatoimetajaks saab Hardo Pajula. Parempoolse majandusanalüütikuna tuntuks saanud Pajulast oli selleks ajaks saanud konservatiivsete vaadetega kommentaator.

23. septembril 2015 oligi Pajula esimene tööpäev peatoimetajana. Hommikul toimub toimetuse osakonnajuhatajate koosolek, kus võetakse läbi ilmunud leht ja arutatakse järgmise päeva lehe teemasid. Pajula tuli kohale, ütles kõige kohta halvasti ja teatas, et Postimehes peaks pooled inimesed lahti laskma. Keda täpselt, ta ei teadnud, sest ta polnud Postimeest ammu lugenud. Isegi tolle päeva leht oli tal lugemata. Taoline jutt tekitas toimetuses sõjaseisukorra ja Pajula pidi samal päeval ametist lahkuma.

Pajula juhtum oli ebatavaline vaid tema ametiaja lühikese kestuse tõttu. Postimees on väga vaenulik koht väljastpoolt maja tulnud ülemuste suhtes, kes tulevad oma tõdedega inimestele nende tööd õpetama. Ajakirjanikud peavad oma töös niikuinii väga tihti kokku puutuma survestamise katsetega allikate, PR-töötajate ja lugejate poolt. Juhtkond on ajakirjanikele tihti veel üks segav tegur, mis takistab ajakirjanikel oma äranägemise järgi ajakirjanduse tegemist.

Postimehe toimetuses töötavad ajakirjanikud teavad, et Postimees on Eesti mõjukaim päevaleht, seal töötavad paljud oma ala parimad ajakirjanikud ning kui neile ei meeldi mõni ülemus, siis ei pea nad teda taluma. Pajula polnud sugugi esimene ülemus, kelle ajakirjanikud on Postimehest välja söönud ja ei pruugi olla ka viimane. Juhtkonnaga tülitsemise traditsioon on selles lehes pikk ja ringkaitsesse tõmbunud toimetus on juhtkonna jaoks tihti liiga kõva pähkel.

Pajula juhtimisel loodi aga 2016. aastal konservatiivset maailmavaadet edendav Edmund Burke’i selts. Seltsi tegevust aitas rahastada Linnamäe.


2016. aastal sai Postimehe peatoimetajaks Lauri Hussar. 2018. aasta mais toimus aga huvitav areng, kui Postimehesse toodi endine Pärnu Postimehe peatoimetaja Merili Nikkolo, kes asus tööle ASi Eesti Meedia uudismeedia juhina ning Postimehe vastutava väljaandjana. Hussar jäi peatoimetajaks, aga kärbitud volitustega. Irvhambad nimetasid seda olukorda peatoimetajale peatoimetaja palkamiseks.

Toimetuses tekkis kummaline olukord, kus kõrgemaid ülemusi oli justkui kaks. Inimesed olid tihti natuke segaduses, kes peab kelle poole oma küsimustega pöörduma. Mõni käis endiselt Hussari jutul, aga kes tajus paremini tuule suunda, hakkas käima Nikkolo juures.

Nikkolot iseloomustatakse Linnamäe usaldusisikuna. Kirjeldatakse, et kui tekib mingi uus teema, siis ei anna Nikkolo kohe oma seisukohta, vaid ootab mõnda aega, et ta jõuaks Linnamäega nõu pidada.

"Meie Eesti"

Suure tüli tekitas Postimehesse "Meie Eesti" külgede tekitamine. Praeguseks ilmub "Meie Eesti" igal äripäeval. Igal nädalal saavad omale kaks lehekülge demograafia, keskkond, julgeolek, riigikorraldus ning haridus-teadusvaldkond.

"Meie Eesti" loomise mõte tekitas Postimehe juhtkonnas tugevat vastuseisu. Ühel seda arutanud koosolekul oli kohal ka Linnamäe. Peaaegu kõik osakonnajuhid olid selle vastu ja ütlesid seda Linnamäele, keda toetas vaid Nikkolo. Ometi otsustas Linnamäe Postimehe töötajate vastuseisust hoolimata ikkagi "Meie Eesti" küljed luua. Väidetavalt aitas ta ise rubriiki ka toimetajaid otsida.

Kui need küljed ilmuma hakkasid, kirjutas peatoimetaja Hussar nende külgede vajadust selgitava loo, milles teatas, et "Meie Eesti" eesmärgiks on tõsta Eestile olulised valdkonnad tähelepanu keskmesse. ""Meie Eesti" erilehekülgedega alustamine langeb valimiseelsesse perioodi ja meil on hea meel, kui poliitikud leiavad siit ideid, mida ellu viia," kirjutas Hussar.

Kui Linnamäe 2013. aastal Postimehes osaluse omandas, andis ta pikema intervjuu, kus temalt küsiti ka selle kohta, mis teda ajakirjanduses häirib. "Vahel kipuvad ka uudised ja arvamused segi minema. Uudised olgu ikka faktid ja arvamused olgu arvamusküljel," arvas Linnamäe tollal.

"Meie Eesti" külgedega tekkis aga just nende defineerimise probleem. Mis need küljed siis on? Uudiseküljed või arvamusküljed? Nimelt kaebas sotsiaalministeerium ühe "Meie Eestis" ilmunud artikli peale pressinõukogule ja kurtis selle üle, et artikkel sisaldab valeväiteid ja sotsiaalministeeriumi kommentaari pole küsitud. Ilmselt seetõttu ilmus "Meie Eesti" külgede päisesse märge, et tegemist on arvamusküljega.

Kadastik ütles, et "Meie Eesti" küljed on igavad. Tegijad pole tugeva ajakirjandusliku taustaga, vaid on pigem varem olnud seotud Isamaaga. "Meie Eesti" loomine toimetuse vastuseisu kiuste näitab Kadastiku sõnul, et Postimees pole sõltumatu. Omanikul on õigus käituda, nagu ta õigeks peab, aga ajakirjandus kaotab sellest.

"Need on Margus Linnamäe esimesed valimised, kus ta saab meediat kontrollida, ka temal on närv sees, nagu ka poliitikutel. Oleks võinud natuke rahulikumalt võtta. Konservatiivset maailmavaadet saab ka teistmoodi propageerida," ütles Kadastik.

Delfi kommentaaripalve peale palus Linnamäe küsimused temale saata kirjalikult. Linnamäe eest vastas "Meie Eestit" puudutavatele küsimustele Nikkolo. "Tõsi ta on, et see formaat on Eesti ajakirjanduses uudne, aga kui me vaatame suuri välismaa ajalehti, siis on see üsna tavapärane. Olen arusaamal, et see oli õige otsus," vastas ta küsimusele selle kohta, miks otsustati "Meie Eesti" luua juhtkonna vastuseisu eirates.

""Meie Eesti" projekt on tehtud sellise suunitlusega, et seal tegutsevatel autoritel on vabadus kirjutada pikemaid analüüse ja teha selliseid intervjuusid, mis käsitlevad Eesti probleeme pikemas vaates kui ainult homsete uudiste kategoorias. Margus Linnamäe ei tegele kaasautorite tööle võtmisega, aga loomulikult on ta lehe üldise suundumusega kursis ja ausalt öeldes ma ei kujutagi ette, kuidas see oleks teisiti võimalik," vastas Nikkolo küsimusele selle kohta, kas Linnamäe võtab isiklikult inimesi tööle.

Kadastik arvas, et omaniku sekkumise piiriks lehes on peatoimetaja isiku valimine, sealt allapoole ei tohiks omanik enam personaliotsustes kaasa rääkida. Üle peatoimetaja pea ei tohiks omanik otsuseid teha. "Nii see sõltumatus lähebki," ütles Kadastik olukorra kohta, kui omanik ikka läheb üle peatoimetaja pea toimetuses otsuseid tegema.

Vahetus arvamustoimetuses

Aastavahetusel toimus Postimehes veel üks muutus. Toimetuse veteran Neeme Korv asendati arvamustoimetuse juhi kohal Peeter Helmega. Enne Postimehesse tööleasumist rääkis Helme Linnamäega. "Lihtsalt lobisesime ajakirjandusest ja kirjandusest," rääkis varem kirjanduskriitikuna töötanud Helme.

Ettepaneku tööle tulla tegi talle Nikkolo mitu kuud hiljem. Helme ütles, et esialgu polnud temal erilist huvi Postimehesse tööle tulla, küll aga oli asutusel huvi tema töölevõtmiseks.

Nikkolo kommenteeris, et Neeme Korv oli ja on väga lugupeetud ajakirjanik. "Vahetus toimus ennekõike seetõttu, et Neeme juhtis Postimehe arvamustoimetust juba üle 10 aasta ja otsustasime koos Neemega, et kellelegi teisele selle võimaluse andmine oleks otstarbekas," teatas Nikkolo.

Korvi lahkumine ametist valmistas rõõmu vähemalt ühes asutuses väljaspool Postimeest. Postimehe uudistetoimetus avaldas vahetult enne aasta lõppu artikli ultrakonservatiivse veebiportaali Objektiiv kohta. Sel teemal ilmus samal päeval ka Postimehe juhtkiri, mis hoiatas, et Objektiivi lugejad võivad pahaaimamatult Venemaa propaganda õnge minna.

Objektiiv vastas Postimehe kriitikale raevuka rünnakuga. Lisaks Postimehe ametist lahkunud peatoimetaja Hussari kritiseerimisele sajatas Objektiivi tegevtoimetaja Varro Vooglaid ühes oma artiklis tagantjärele ka Korvi, nimetades teda "viletsaks arvamustoimetajaks". Kui aga uudis Korvi asendamisest Helmega oli tulnud, andis Helme Objektiivile intervjuu, milles arutles küsijaga tänapäeva konservatiivsuse üle.

Valijakompass Ühiskonnauuringute Instituudiga?

Kui Objektiivi väljaandjaks on ultrakonservatiivne SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, siis jaanuaris tekkis uus tüli seoses Ühiskonnauuringute Instituudiga. Seda jõukate ettevõtjate annetustest elavat mõttekoda peetakse varjamatult konservatiivseks.

Enne riigikogu valimisi hakkas Postimees koostama oma valimismootorit, abiks oli selle juures politoloog Martin Mölder. Mootori tegemiseks saadeti küsimused riigikogu kandidaatidele, et viia valijad kokku sarnaseid väärtusi omavate kandidaatidega. Paljusid poliitikuid ehmatas aga see, et mootori tegemise juures oli Ühiskonnauuringute Instituut märgitud Postimehe koostööpartneriks.

Postimees selgitas hiljem, et tegemist oli eksimusega ning Ühiskonnauuringute Instituut pole nende koostööpartner, vaid selleks on Martin Mölder. Tuleb küll ära märkida, et seesama Mölder on ka Ühiskonnauuringute Instituudiga koostööpartner.

Mitmed erakonnad kritiseerisid Postimehe valimismootorit, süüdistades seda kallutatuses konservatiivsete erakondade kasuks.

Enne tähtsamaid valimisi teevad kõik suuremad väljaanded endale valimismootoreid ja süüdistused kallutatuses mingis suunas on tavalised. On aga veel üks lisapõhjus, miks mõned poliitikud kartsid Postimehe valimismootorit – nimelt tundsid nad hirmu, et Postimees jagab saadud andmeid nii kandidaatide kui valimismootorit kasutavate lugejate kohta Ühiskonnauuringute Instituudiga, viimane aga jagab neid endale sõbralike erakondadega, kes saavad info toel teha suunatud valimisreklaami.

Sellised hirmud lükkas Nikkolo tagasi. Kasutajate andmed muudetakse tema sõnul anonüümseks ja avalikustatakse pärast valimisi Postimehe veebis, kust kõik neid näevad. Inimesi ja nende vastuseid pole võimalik kokku viia. Postimees hävitab originaalandmed.

Peale Postimehe valimismootori üle tekkinud vaidlust nentis Postimehe uuriva ajakirjanduse juht Holger Roonemaa, et uudistetoimetus oli juba detsembris otsustanud Ühiskonnauuringute Instituudi materjalide avaldamise lõpetada.

"Postimehe valimisradari tööõnnetuse taustal on nukker see, et tegelikult kehtestasime uurivas ja uudistetoimetuses detsembris reegli, et ÜUI uuringutest teateid me ei avalda. Seejuures vist ainsa suurema väljaandena. Oh well...," kirjutas ta sotsiaalmeedias.

Kas Linnamäe on oligarh?

"Postimees on alati olnud Eesti ühiskonna ajakirjanduslik peegelpilt. Suurima päevalehena Eestis saavad meie lehekülgedel sõna erinevate maailmavaadete esindajad. Mis puudutab rahvuslikke väärtusi, siis need on Postimehe jaoks olnud läbi aegade olulised. Kokkuvõttes on kõik meie ajakirjanikud vabad oma tegemistes, aga nagu igal väljaandel, on ka meil oma vaimsus," vastas Nikkolo küsimusele selle kohta, kas Linnamäel on mingi maailmavaateline suund, mida ta Postimehe abil edendada soovib.

Kadastik oli aga palju kriitilisem. Ta nentis, et inimesele endale võivad ta teod tunduda aatelise ja missiooniküllasena, aga teiste vaatenurgast ei pruugi see nii olla.

Ta kiitis Linnamäed selle eest, et Linnamäe on pannud Postimehesse palju raha ja selle toel on leht paksem kui ta muidu oleks. On palju pikki ja häid lugusid, mida tehakse hoolimata sellest, et nende lugejanumbrid pole alati väga kõrged. Postimehest on saanud Linnamäe toel Põhjala üks suurima mahuga ajalehti, sest äriloogikast tulenevalt on Põhjalas isegi kõige suuremate lehtede mahtu vähendatud, aga Linnamäe toel on Postimees suutnud ujuda vastuvoolu. Kadastik nentis, et Põhjalas on paljud paberlehed natuke kiiresti alla andnud.

Küll oli Kadastik mures Postimehe sõltumatuse pärast. Sõltumatus ei kao kohe, vaid järk-järgult, väikeste sammude kaupa, hoiatas Kadastik.

Kas siis Linnamäe on oligarh, nagu väidavad mõned?

Mandel kirjutas, et ühelt poolt näib Linnamäe käitumise taga olevat selge missioon aidata Eesti elu parandada. "Näib, et Linnamäe tunneb end uue Jaan Tõnissonina, kes siis ajalehega Eestile õige tee kätte näitab. Ta usub sellesse," arvas Mandel.

"Teisalt on seal taga omajagu kindlasti ka ettevõtja vaistu, sest suur osa mehe rahavoost sõltub poliitikutest, kellega ta on ajalooliselt osanud hästi läbi saada. Aidanud neid ja vastutasuks aitavad nemad teda. Mõlemal juhul on ta nõus need viis või enam miljonit eurot kahjumit, mida Eesti Meedia ajakirjandusäriga aastas teeb, ära kannatama. See on asja hind," kirjutas Mandel.

Kadastik ütles, et ühel oligarhil peaks olema poliitiline huvi ja mõju, äriline huvi ja mõju ja mõju meedias. Linnamäel on tema arvates olemas kõigi kolme tunnused. Peale annetust Isamaale on poliitiline huvi ilmselge. Kadastik ütles, et tema lootus oli, et Linnamäe poliitilised huvid oleksid jäänud 80. aastate lõppu, sest õigus vaadetele on igaühel.

Ajakirjanduse tööks on poliitilise ja majandusliku võimu tasakaalustamine. Postimehe pärast muretsevate inimeste hirmuks on, et niimoodi jätkates ei ole Postimees mõne aja pärast enam poliitilise ja majandusliku võimu tasakaalustaja, vaid muutub võimu teenistuses olevaks vahendiks.

Artikli autor töötas Postimehes aastatel 2006-2010. Paljud artiklis mainitud isikud on talle isiklikult tuttavad."

[Kriku]

Aitäh!

Suur osa sellest jutust on Linnamäega kohtuvaidlusi pidava Jaak Kalju oma. Allikakriitika...?

[PaganHorde]

Natuke muud infot ka
https://www.teatmik.ee/et/personlegal/1 ... sti-Meedia

Kui seal peaks toimuma nn pööre rahvuslikkusele siis miks endiselt saavad päevast päeva ja kuust kuusse vene meelsed trollid oma lõugu lõksutada Eesti Vabariigi suunas ja eestlaste vastu. Kui viimati sel teemal sai Postimehe peatoimetajaga räägitud siis tunnistati et jah on probleem kremli trollidega aga sõnavabadus olevat neil ka. Sõnavabaduse egiidi all saab siis pidevalt vaenu õhutada ja laimu levitada. Loodetavasti toimub sel teemal ka mingi pööre.

[Runkel]

Postimehes toimuvatest muudatustest./.../Aga fakt on see, et pööre paremale toimub ja see on omaniku õigus, kui ta defineerib, et soovib konservatiivse ilmavaatega lehte, täpselt sama moodi,nagu EPL , Delgi ja EE on liberaalsed. See on ka äriliselt õige olla omas nišis, sest eestlased on küllaltki konservatiivsed inimesed.

Ma ei ole kindel, kas sa ikka soovid sellist seitungit, kus su erakond, paremal juhul maailmavaade vastu vaatab. Need lehekesed ja portaalid on ju olemas, kust tuleb vaid õiget asja. Tasakaalustatud lähenemine on etem. Aga olgu kuidas on, taolist suurte tegijate positsiooni võtmist võis aimata ja tunnetada. Kogu turu kohta oleks tasakaal ikkagi olemas - konservatiivne Tartu leht ja liberaalne Tallinna leht. Toimetuste roll muutub üha tähtsamaks, need saavad hoida end muutumast propa platvormideks. Mu meelest on ERRil siin väga hea šanss kõige rohkem võita.
***
Aga kuna akf Kriku juba viitas, siis noorem foorumlane võiks lugeda läbi raamatu "Paradokside puntras". Jälk lugemine, aga kunagi oli selline lehetegemine norm. Kes rahastas?

[mart2]

Mis asi on sõltumatu ajakirjandus?
Sõltumatu omanikust? lugejast? ajakirjanikust?

Kui omanik tahab midagi oma rahaga teha, siis on tal õigus ka nõuda selle eest vastavat "teenust". Kuigi saab igat lugu kirjutada neutraalselt, loob kallutatuse uudiste ja lugude valiku kogum. Lõpuks taandub ikka sellele, et kelle toodangut loetakse ja sellest tekkiv klikilugemise-reklaamimüügi seos. Kui ajakirjanik tahab olla sõltumatu toimetusest ja omanikust, siis peab asutama oma personaalse ajalehe/uudisportaali, kus kirjutab, toimetab ja müüb ise!

Ainuke "poliitiliselt sõltumatu" on ajakiri Maaja, sest selle lugejaskonda huvitab rohkem käeline tegevus kui maailmavaade...

[Martin Peeter]

Eks kvaliteetajakirjandus võib olla väga vabalt oma mõningasest suunitlusest või toimetuses valitsevatest ilmavaatelistest seisukohtadest hoolimata küllaltki tasakaalustatud. Koht, kus on teatav kallutatus lausa vajalik, on juhtkirjad.
Vastasel korral - miks ei nähta seda liberaalset kallakut probleemina? Kah ju kallutatus, mis sealt HHL kontrollitava äriühingu omatavast ajakirjandusest vastu paistab.

[Kriku]

Jah, et kui räägitakse sellest, et praegu kaldub paremale, kas siis arvatakse, et enne kuhugi ei kaldunud või?

[Martin Peeter]

Mina praegusel hetkel küll ei suuda tuvastada, et PM-st Isamaa vastu paistab. Ega Isamaa ei võrdu konservatiivse maailmavaatega. Seda, et varem Reformierakond vaatas, leidsid ühispöördumises kõigi teiste parlamendierakondade peasekretärid kunagi.

https://www.postimees.ee/1465321/partei ... tteheiteid

[Dr.Sci]

Kaitsekulutused 2,6% peale jms:
https://www.ohtuleht.ee/939820/ekre-kut ... -odavamaks
Lugedes seda artiklit tahetakse keerata mitu asja ajas tagasi, rahastuse allikatest ei räägita.
Aga huvi pärast võiks ju välja arvutada, mitu aastat saaks rahaturgudelt laenu võtta et näiteks pensionäridele see 800€ tagada... Paar valimisperioodi peaks ikka ära kestma.

[Lemet]

Lugedes kõiki neid lubadusi, tekib küll mulje, et parteide liidrid on in corpore matemaatikatundidest pausi pannud. Ja arvavad millegipärast, et seda on teinud terve Eesti elanikkond. Millega muidu seletada kõiki neid lubaduso pensionite kahekordistamiseks, lastetoetuste hüppelist kasvu ja kõike muud mudru. Raha tuleb seina seest ja teisel pool seina istub trükkalite brigaad. Vittu küll, no keda sellisest ajuhälvikute pundist küll valida. Omaette odratolgus on muidugi kesik Sults, kes lubab igale lapsele emakeelset haridust. Küsimusele, kust võetakse ukraina, poola, hindu ja urdukeelsetele lastele õpetajad, metoodikad, õpikud jms, ei osanud see kõlupea midagi vastata, vaid kukkus küsimusi kustutama...no ei seedi ma seda hulkrakset elukat. Minu probleem mõistagi.

[Kriku]

PM valimiskompassi kohta on niisugune lugu ilmutatud: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/sotsio ... d=85239721

Tasuta on nähtav nii palju:

Mõne küsimuse puhul tekib aga lausa küsimus, kas küsitakse ikka väärtushinnangu või hoopis inimese isikliku kogemuse kohta. Näiteks küsimus „Kas sooline diskrimineerimine on Eestis probleem?" ei mõõda mitte niivõrd inimese hoiakut, vaid tema kogemust selles osas, kas ta on täheldanud, et teda ennast või kedagi teist Eestis sooliselt diskrimineeritakse.

Vabandust, aga see jutt on ju jama. Kuskohast võtab lugupeetud sotsioloog, et respondendid ei ole võimelised mõistma küsimust nii, nagu see püstitatud on - et kas tegemist on terves riigis märkimisväärse probleemiga või ei? Mis puutub siia isiklik kogemus? Mina näiteks olen täiesti valmis möönma, et mõni asi, mida enda jaoks probleemiks pean, pole seda terve riigi mõõtkavas üldsegi mitte