Presidendi roll riigikaitses ja välissuhtluses

Vaba foorum kus võib arutada mujale mittesobivatel teemadel.
Vasta
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Riigikaitse ei ole ainult kaitsekulud. Samal meelel on ka president, kui ta viitab, et laiapindse riigikaitse teised osad sõjalise riigikaitse kõrval, on kehvasti tehtud ja alarahastatud. Ja see lause ei välista, et kaitsekuludega võiksime rahul olla. Kaugeltki mitte. Vaadates riigikaitse arengukavas 2017-2026 toodud rahalisi mahte näeme, et laiapindse riigikaitse tarbeks, ilma sõjalise kaitseta, plaanitakse aastas eraldada keskmiselt 8 miljonit. Sõjaliseks riigikaitseks antava ligi 600 miljoni kõrval aastas on 8 miljonit häbiväärselt vähe.
Siin on 2 probleemi, peale igihalja rahapuuduse (millega saab põhjendada ükskõik mida)
1. meil puudub selgepiiriline vastutus laiapõhjalise riigikaitse tegevuste elluviimise eest. Näiteks PPA on saanud poliitilise indulgentsi, et SA tegevustega pole vaja oma eelarvet koormata. Keegi lihtsalt ei vastuta millegi eest - järelikult ei tehta ka pingutusi, et 8 miljoni asemel oleks 80.
2. antud teema on meil lahendatud komitee meetodil - ebaefektiivne ja mittetoimiv. Põhjus sama - puudub konkreetne vastutaja ning probleeme veeretatakse ühe kaelast teise kaela. Probleem tuleks lahendada vähemalt juhtivministeeriumi meetodil (nagu Soomes on) või veel parem ühe juhi meetodil (nagu USA FEMA või VF eriolukordade ministeerium).

Eelkõige väljendub vähene tegevus/tegevusetus täna silmapaistvalt madala/olematu SA ettevalmistuse eest, nii näiteks puuduvad sisejulgeolekusektoris (kes peaks valmisolekult olema nr 2 kaitsejõudude järel) praktiliselt reservid oma tegevuse ulatuse mitmekordseks laiendamiseks, mis SA olukorras kahtlemata juhtub (küsimata, kas me oleme valmis või mitte). Selline olukord tähendab, et SA olukorras variseb tsiviilsektor enamvähem kokku, puhkeb kaos ja KV/KL peab omi nappe üksusi hakkama kasutama kaose klaarimiseks. Nõrk tsiviilsektor aga võib pakkuda vastasele ahvatlust seda mõjutada, sest see seob efektiivselt napid sisejulgeolekujõud ja seejärel juba otsapidi kaitsejõud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas Martin Peeter »

Ma arvan, et täna võime ka meie siin arvata:
Kõik meie partnerid ja NATO liitlased on varasemast enam keskendunud meie kollektiivsele kaitsevõimele. Tugevamaks peavad saama Euroopa riikide armeed, tugevamaks arenema NATO ja Euroopa Liidu kaitsekoostöö – ja tugevamaks kasvama meie meel, et selle vältimatu kuluga leppida.

Muidugi oleks palju parem, kui Euroopa riigid saaksid hoopis leppida kokku, et kõik panustavad selle 2 protsenti SKTst näiteks rohemajandusse, mitte roheliste masinate valmisoleku tagamisse. Aga me ei saa. Me peame arvestama, et alati on riike, kes ei otsi rahuliku kooseksisteerimise teed. Jah, sõnades nad seda teevad. Aga nende meetod on lihtne – tugevam võtab kõik.

Eesti tundub maailmas palju suurem kui 1,3 miljonit inimest. Eesti sõdurid valvavad rahu Malis, toetavad kohalike julgeoleku tagamist väljaõppe- ja sõjaväepolitsei missioonidega Iraagis ja Afganistanis. See ohtlik töö, mida Eesti mehed ja naised missioonidel teevad, on hindamatu väärtusega.

Kuid kodust kaugel tehakse Eestit suuremaks mitte ainult relvaga. Tehakse ka sõnaga, kohtumiste, koridorivestluste, teiste rahvaste aitamisega humanitaarkoostöö kaudu. Eesti diplomaadid näevad vaeva selleks, et meie rahvusvaheliste suhete arendamiseks meie lugu jutustada. Seda tehakse üsna piiratud vahenditega. Tehakse suurtel rahvusvahelistel kogunemistel une- ja söögiaja arvelt, sest meid on nii vähe. ÜRO julgeolekunõukogu kampaania on Eestile toonud nähtavust, sõpru – aidanud leida samameelseid riike sealgi, kus poleks osanud otsida.

Meie tuntus maailmas on hüppeliselt kasvanud. Eestist on saanud tuntud lugu. See on riik, mis on rakendanud avalikus elus innovaatilisi lahendusi nagu ei keegi teine, loonud suurepärase ärikeskkonna, mis toodab ükssarvikuid; rajanud haridussüsteemi, mis toidab ükssarvikuid. Eesti lugu on täna paljudele eeskujuks ja lootuste allikaks. Muidugi ei oleks meie diplomaatidel seda lugu rääkida võimalik, kui kogu Eesti poleks 30 aastat seda lugu üheskoos loonud. See on meie lugu, kallid Eesti inimesed – ja ta kõlab uhkelt ning meeldejäävalt.

See lugu on ühtaegu nii meie julgeoleku kui ka jõukuse allikaks. Positiivne tuntus on oluline julgeolekut kasvatav mõõde. Kahjuks sõltub riikide ja rahvaste reaktsioon halbadele asjadele alati väga palju sellest, kuivõrd lähedal nad tunnevad ennast olevat hättasattunuile. Sõpra tuntakse hädas. Aga sõprust looma hakata tuleb siis, kui kõik on hästi. Siis on selleks aega ja jõudu.
See on siis julgeolekupoliitiline sõnum olukorras, kus meie juhtivad analüütikud juhivad tähelepanu, et maailma julgeolekuarhitektuur on kokkukukkumise äärel. Kui Kongress on sunnitud tegema konsensusliku otsuse (tunnistagem, et nende pädevust arvestades mitte kuigi efektiivse otsuse), et maksumaksja raha ei tohi kasutada USA NATO-st lahkumiseks, siis kuidas sobib oma rahvale öelda "Kõik meie partnerid ja NATO liitlased on varasemast enam keskendunud meie kollektiivsele kaitsevõimele"? Kas tõesti see mõningane väljaõppe laiendamine, millest suur osa toimub tõenäoliselt vastu DT tahtmist, annab selleks õiguse?

Ja lõpus hädine meede: tõstame Eesti tuntust! No kas Ukraina peale Maidanit ja olles ÜRO JN liige oli vähem tuntud, kui Krimm ja Ida-Ukraina okupeeriti?

Nõrk, väga nõrk. :wall:


Sorry, minu meelest on presidendi roll juhtida tähelepanu, et tuleb välja töötada meetmed, kuidas uues olukorras toime tulla.

Või kui need meetmed on välja töötatud, siis juhtida tähelepanu neile.

Vaadanud välispoliitika arutelu RK-s ma vähemalt ei märganud selliseid meetmeid vähemalt välispoliitika vallas, kaitsevaldkonda avalike allikate ja oma pisikese KL vabatahtliku "rohelise" rolli kaudu jälgiva inimesena ka nagu ei märka mingit olulist pööret panustamise suurendamisele/muutusele.

Aga ühes olen ma kindel: ON täiesti vale arvata, et me ise ei saa teha mitte midagi. Midagi saab alati teha.

See kõne oli aga täielik lati alt läbijooks või rahva alahindamine. :(

EDIT: Redigeerisin teksti ja parandasin trükivigu, tunnistan, et olen emotsionaalne.
Viimati muutis Martin Peeter, 25 Veebr, 2019 10:43, muudetud 1 kord kokku.
Dona nobis pacem!
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas Kapten Trumm »

No aga vaata, kes presindendi julgeolekunõunik on.....
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
gooligan
Liige
Postitusi: 1248
Liitunud: 23 Veebr, 2012 14:25
Kontakt:

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas gooligan »

Martin Peeter kirjutas:Sorry, minu meelest on presidendi roll juhtida tähelepanu, et tuleb välja töötada meetmed, kuidas uues olukorras toime tulla.
Milliseid meetmeid president peaks välja töötama?
Või olen mina kuidagi Põhiseadusest valesti aru saanud?

-------
Teiseks ei oskaks ma küll teha nii kaugeleulatuvaid järeldusi, et meie julgeolekuarhitektuur oleks kokkukukkumise äärel.
Pigem vastupidi - üle pika aja on ka Euroopa kaitsekulud tõusma hakanud ning julgeolekule pööratakse rohkem tähelepanu, kui viimase 30 aasta jooksul seda tehtud. On väga tõenäoline et juba mõne aasta pärast on ka Saksamaa kaitsejõud muutumas lahingukõlbulikuks.

Meie lähinaabrid Rootsi, Läti, Leedu, Poola on kõik järsult oma kaitsekulusid tõstnud, piirkonnas on tuhandeid liitlassõdureid, lennukeid jm rasketehnikat.
Brexiti valguses soovib UK tõestada oma liitlassidemete jätkumist rohkem, kui ei kunagi varem.

Trump ei ole siiani teinud ühtegi diili, mis meie julgeolekut halvendanud oleks. Venelased kardavad teda päris kindlasti rohkem, kui ettevaatliku Obamat, kes lisaks diipli konsöörndile miskit aktiivset ette võtta ei julgenud. Süürias aga näitas Trump, et tema risti ette ei löö ja ei lase venelastest ennast häirida.

---------
Ei ole julgeolek kunagi "stabiilne ja staatiline" ja nagu president mainis, siis meie pikaajalise kestmajäämise eelduseks on laiapindsed liitlassuhted nii NATO, USA, Prantsusmaa kui ka UK'ga.
Meie peame meist "loobumise" hinna tegema vastuvõetamatult kõrgeks ning sellks ei piisa vaid relvajõududest.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas Kapten Trumm »

gooligan ära demagoogitse.
Milliseid meetmeid president peaks välja töötama?
Või olen mina kuidagi Põhiseadusest valesti aru saanud?
Jutt oli sellest, et president on see vaimne küngas maastikul, kust peab kajama üleskutse "teeme".
Kuna presidendi julgeolekunõunik tuleb kehtiva tava kohaselt kamina siseringist, siis muidugi sealtpoolt midagi igapäevarutiini murdvat oodata oleks natuke paljuvõitu. Pigem ikka eduraportit, kui tublid me antud teemal oleme.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Martin Peeter
Liige
Postitusi: 4513
Liitunud: 18 Juul, 2014 20:49

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas Martin Peeter »

gooligan kirjutas:
Martin Peeter kirjutas:Sorry, minu meelest on presidendi roll juhtida tähelepanu, et tuleb välja töötada meetmed, kuidas uues olukorras toime tulla.
Milliseid meetmeid president peaks välja töötama?
Või olen mina kuidagi Põhiseadusest valesti aru saanud?
Demagoogiale tuleb anda vääriline vastus. Ehe sõnade suhu panemine. Ma ei öelnud, et president peab välja töötama meetmeid. President Kaljulaid (erinevalt Merist või Ilvesest) pole selleks võimelinegi. Ma ütlesin, et "minu meelest, on presidendi roll juhtida tähelepanu". President pidas eile vajalikuks tähelepanu juhtida: omastehooldajate olukorrale, puuetega laste abistamisele, väärkoheldud lastele, koduvägivallale, internetikurjusele, jne. jne. Millist PS õigust või kohustust ta selleks omas ja vajas? Küsime veel edasi, kas PS kohaselt on tegu sotsiaalkaitse või riigikaitse kõrgema juhiga?

Ja, et NATO-ga on kõik väga hästi, et Kongress peab NATO 70-aastase ajaloo praeguses punktis kirjeldatud hädiseid seaduseid vastu võtma? :shock:
Kas Sakkov ja Raik ajavad mingit jama?

Seda, et julgeolek on väga kindel, ikka väidavad vaid need mõtlevad inimesed, kes saavad selle eest raha. Aga siis hakkab tekkima küsimus, kas pole tegemist mitte trollimisega. Riigi kõrgemad juhid peavad aga aru saama, et kui tõesti tekib see paha olukord, kus neil tuleb reaalselt riigi kaitsmist juhtima hakata, võib nende usutavus olla oluliselt langenud.

Ma nõustun, et uues olukorras on üks võimalikke tegevussuundi tõesti see mõte:
Meie peame meist "loobumise" hinna tegema vastuvõetamatult kõrgeks ning sellks ei piisa vaid relvajõududest.
Aga sugugi mitte ainus, kahjuks ma ei näe ka erilist debatti võimalike täiendavate või kogunisti alternatiivsete välispoliitiliste meetmete üle. Brüsseli peajoonega kõigis küsimustes kaasa laulmine või peaks osalema pragmaatilistel liitude sees teistmoodi liitude moodustamises, on üks võimalikke kaalumiskohti. Mikseri pakutud reeglitepõhise maailmakorra kaitsmine ei tõsta kahjuks meist loobumise hinda kuigivõrd.
Ja siiski on relvajõudude valmisolek pikaks vastupanuks selles väga oluline tegur, et meist "loobumise" hinda vastuvõetamatult kõrgeks muuta.
Dona nobis pacem!
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Internetikurjus või naistepeksmine ei ole asjad, mis ähvardavad meie rahva iseolemist siin ja praegu.
Küll aga võivad selleks kergesti saada kaitsmata kohad, mida idanaaber oma agressiivsuses võib tahta sõjaliselt mõjutatada.
Siin on ikka päris kõva kaalukuse vahe asjadel.

Jah, loomulikult on õige, et julgeolekut tehakse (ka) laua taga ja koridorivestlustes, kuid kahjuks ei asenda need võimalust kasutada jõudu.
Poliitika ilma reaalse sõjalise jõuta ja tahteta seda kasutada võib kergesti osutuda tühjaks mulinaks.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
strateegiline sõdur
Liige
Postitusi: 454
Liitunud: 17 Nov, 2016 11:33
Kontakt:

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas strateegiline sõdur »

Jätkame riigikaitse kõrgeima juhtimisega ja edasiliikumiseks teeme väikse ajaloolise jalutuskäigu Eesti kehtinud põhiseaduste radadel, mõistmaks, et miks see, mis on meid toonud siia, ei saa meid enam edasi viia. Riigikaitse juhtimise segaduse juured põhiseaduses peituvad ajaloos ning ilma ajalukku vaatamata ei ole võimalik mõista, et miks praegune põhiseaduse sõnatus riigikaitse osas on selline nagu ta parajasti on. Tänane põhiseaduse riigikaitse osa baseerub valdavalt 1938. aastal kehtima hakanud põhiseadusele, kuid suund presidentaalsele lahendusele ilmneb juba 1934. aasta põhiseaduses. 1938. aasta põhiseaduse riigikaitse lahendusel oli oma pikk eellugu.

Põhiseadus kui riigi koostöö käsiraamat

Põhiseadus on seaduslik baas millele riiki rajada. Eesti riigi tekkeks pakkus ajalugu esmakordse võimaluse sada aastat tagasi 1918. aastal ja sealt kulus omakorda veel kaks aastat esimese põhiseaduse kinnitamiseni. Esimene põhiseaduse jõustus 1920. aastal ning möödunud saja aasta jooksul on olnud Eesti Vabariigil kokku neli põhiseadust. Esimene, nagu eelnevalt mainitud, võeti vastu aastal 1920, teine 1933, kolmas 1937. ning hetkel viimane – neljas, kinnitati rahvahääletusel 1992. aastal. Lisaks neljale terviklikult või valdavas osas ümbertehtud põhiseadusele on toimunud ka mitmeid põhiseaduste täiendamisi. Viimast, 1992. aasta põhiseadust, on täiendatud ja muudetud kokku viiel korral. Neist üks, 2011. aastal jõustunud, puudutas riigikaitse ja riigikaitse juhtimisega seotud küsimusi. Kõigi nelja põhiseaduse puhul on vähemal või rohkemal määral muudetud riigikorralduse põhimõtteid, liikudes parlamentaarsest riigist presidentaalseks ja hiljem tagasi parlamentaarseks. Tehtud muutused on tinginud ka riigikaitse juhtimise põhimõtete korrigeerimist. Vaadates põhiseadusi lähemalt näemegi, et iga järgneva põhiseadusega on muudetud seni kehtinud aluspõhimõtteid suurel määral, mis omakorda on mõjutanud riigikaitse juhtimist. Lühidalt iseloomustades võib öelda järgmist:
- 1920. aasta põhiseadus oli parlamendikeskne, valitsusjuhiks oli riigivanem, kaitsevägede juhtimine oli rahu ajal valitsuse pädevuses;
- 1934. aasta põhiseaduses laiendati riigivanema võimupiire, kaitsevägede kõrgeimaks juhiks määrati riigivanem;
- 1938. aastal kehtima hakanud põhiseaduses viidi lõpule parlamentaarse vabariigi muutmine presidentaalseks vabariigiks, riigipeaks oli president ja riigikaitse kõrgeimaks juhiks määrati president;
- 1992. aasta põhiseadus taastas parlamentaarse vabariigi, presidendile jäi riigipea roll ning riigikaitse kõrgeim juhtimine jäi presidendi ülesandeks.

Järgnevalt vaatleme lähemalt kõiki nelja Eestis kehtinud põhiseadust ning süüvime küsimusse, kuidas on riigikaitse kõrgeim juhtimine erinevates põhiseadustes olnud lahendatud.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Tänaseks peaks vist selge olema, et EW suurimad relvaostud tehti seal "õndsal Pätsu ajal" ehk presidendivõimu tingimustes.
Kas ka tänu sellele, on juba keerukam küsimus.
Tuleb arvestada
1. majanduslikult läks Eestil 30ndate teisel poolel normaalselt, st oli raha, mida jagada
2. moderniseerimiskava tõukas tagant ikka kraavi kiskuv julgeolekuolukord Euroopas, mitte Pätsu ja Laidoneri valgustatus.
3. kuidas oleks käitunud 20ndatel lehmakauplemisega tegelenud parlament, pole ju teada - sest siis akuutset sõjaohtu polnud. Umbes sama ainetu on vaielda, mida oleks parlament siis teinud, kui nende lauale oleks pandud baaside leping. Oleksid nad otsustanud nagu Soomes vingerdada ja vaikselt sõjaks valmistuda või oleks samamood kapituleerunud.

Siiski negatiivse poolena tuleb märkida, et Eesti tormas 30ndate lõpus tekkinud rahapakkidega üleöö kuumaks muutunud relvaturule, kust osta polnud midagi või kui oli, tuli seda kõvasti üle maksta.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
strateegiline sõdur
Liige
Postitusi: 454
Liitunud: 17 Nov, 2016 11:33
Kontakt:

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas strateegiline sõdur »

1920. aasta – esimene põhiseadus

Esmakordselt sai Eesti Vabariik oma põhiseaduse 15. juunil 1920. Erinevalt kõigist hilisematest põhiseadustest esimese põhiseaduse puhul rahvahääletust ei korraldatud ning seadus võeti vastu Asutava Kogu poolt. Kuid ka enne esimest põhiseadust oli vastu võetud mitmeid riigiõiguslikke akte, mida võis käsitleda põhiseaduslikku rolli täitva seadusena ning mis määrasid kindlaks Eesti omariikluse aluspõhimõtted.

Esimesele põhiseadusele eelnevalt kehtis kokku kaks akti, mida võiks pidada eelkonstitutsioonideks. Esimene neist 15. novembril 1917. aastal Eesti Maapäeva (algse nimega Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu) poolt vastuvõetud otsust kõrgemast võimust ning selle põhjal Päästekomitee poolt väljakuulutatud iseseisvusmanifesti kõigile Eestimaa rahvastele. Teine eelkonstitutsioonina käsitletav otsus pärineb 4. juunist 1919. aastast ja puudutas Eesti Vabariigi valitsemise ajutist korda. Kummaski eelkonstitutsioonis puudutati põgusalt ka riigikaitset. Iseseisvusmanifestis määrati, et Eesti sõjaväge vähendatakse hulgani, mis on vaja sisemise korra alalhoidmiseks ja kõik senini Vene vägedes teenivad sõdurid kutsutakse koju ning demobiliseeritakse. Sellega ka riigikaitsesse puutuv osa Iseseisvusmanifestis lõppes. Riigikaitse juhtimise küsimusi ei käsitletut.

Seevastu 1919. aastast pärinev valitsemise ajutine kord pühendas märksa rohkem tähelepanu ka riigikaitsele ja riigikaitse juhtimisele, tuues välja, et seadusandlik võim oli Asutaval kogul ning Vabariigi Valitsuse ülesandeks jäi korraldav ja täidesaatev võim. Vabariigi Valitsuse ülesandeks jäi muude tegevuste kõrval hoolitseda Eesti sisemise ja välise julgeoleku ning kaitse eest, määrata sõjaministri ettepanekul ametisse vabariigi rahvaväe ülemjuhataja ja vajadusel Asutava Kogu istungite vaheajal hädaseisukorras välja kuulutama sõjaseisukorra. Seeläbi oli riigikaitse juhtimine, korraldamine ja läbiviimine antud valitsuse vastutada. 1919. aastal vastuvõetud vabariigi valitsemise ajutine kord kaotas oma kehtivus peale Eesti esimese põhiseaduse vastuvõtmist 1920. aastal.

1920. aasta põhiseaduses on kaks peatükki, mis käsitlevad või mainivad riigikaitse ja riigikaitse juhtimisega seotud küsimusi, viies peatükk „Valitsusest“ ja kaheksas peatükk „Riigikaitsest“. Põhiseadus sätestas, et valitsus koosneb ministritest ning valitsuse tööd juhib Riigivanem. Ministrite arv, tööjaotus ning seeläbi ka riigikaitset sisulisemat puudutav osa jäi määrata eriseadustele. Paragrahv 60 määras valitsuse ülesandeks hoolitsemise riigi välise puutumatuse eest, nimetada ametisse ja vabastada ametist kaitseväelasi, kuulutada sõda ja teha rahu Riigikogu vastava otsuse põhjal ja kuulutada välja kaitseseisukorda riigis või riigi üksikutes osades.
Kindralleitnant Nikolai Reek viitab oma 1938. aastal tehtud analüüsis – mis muuhulgas vaatles ka 1920. aasta põhiseaduses olevaid riigikaitse probleeme – põhiseaduses valitsevatele vastuoludele. Põhiseaduses jäi valdav osa riigikaitse juhtimise ja korraldamisega seotud põhimõttelist laadi küsimustest määrata alama astme seadustele. Põhiseaduses oli kohati sõnastatud ebaselgelt või mitmeti tõlgendatavalt ja küsimus, kes ikkagi juhib riigikaitset, jäetud täpsemalt lahendamata. Samuti esines põhiseaduse paragrahvides mõningane omavaheline vastuolu. Analüüsides põhiseadust näeme, et § 60 kohaselt on Vabariigi Valitsuse üks ülesannetest hoolitseda riigi välise puutumatuse eest ehk põhiseaduse mõtte ja Asutava Kogu protokollide põhiselt pidanuks see tähendama riigikaitset. Sama paragrahvi alapunktides antakse ka täpsustus valitsuse ülesandele: nimetada ametisse kaitseväelasi, juhul kui see pole usaldatud seaduste kohaselt teiste ametiasutuste kätte; kuulutada välja sõda ja teha rahu Riigikogu otsuste põhjal ja kuulutada välja kaitseseisukorda esitades selle Riigikogule kinnitamiseks. Põhiseaduse riigikaitse peatüki § 80 selgub, et mobilisatsiooni väljakuulutamisel või sõja korral läheb kaitsevägede juhtimine Vabariigi Valitsuse poolt määratud iseäralise kaitsevägede ülemjuhataja kätte, kelle võimupiirid tuli kindlaksmäärata eriseaduses. Kui eeldame, et kaitsevägede juhtimine tähendaski kogu riigikaitset, saaksime samast paragrahvist tõlgendada, et rahu ajal on lisaks kaitsevägesid puudutavatele küsimustele ka riigikaitse kõrgeim juhtimine valitsuse ülesanne. Paraku on tegemist väga kaudse tõlgendamisega ja tõlgendus põhineb mitmetel vaikimisi seatud eeldustel, millele kinnitust arhiivimaterjalidele tuginevalt pole võimalik leida. Riigikaitse peamise juhtimishoovana on valitsusel kohustus ja õigus nimetada ametisse kaitseväelasi, seda omakorda on piiratud eelnevalt mainitud erisustega. Otsesõnu üheski põhiseaduse paragrahvis polnud öeldud, et riigikaitse juhtimine – ettevalmistamise ja korraldamise tähenduses – on valitsuse ülesanne. Paragrahv 81 määrab ainult, et valitsusele on õigus välja anda ainult kaitsevägedesse puutuvaid seadlusi ja määrusi. Kõik muud riigikaitse küsimused, mis jäid väljapoole kaitseväge on määratlemata. Põhiseaduses jäi ebaselgeks ka valitsuse ja iseäralise ülemjuhataja omavaheline legaalne suhe.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et 1920. aasta põhiseaduse riigikaitset puudutav osa oli sõnastatud ja lahendatud ebaselgelt. Riigikaitset mõisteti kitsas tähenduses, vaid kaitsevägedesse puutuvalt. Riigikaitse juhtimine taandus kaitsevägede juhtimisele ning valitsusele oli õigus rahu ajal eriseaduse alusel välja anda seadusi ja määrusi ainult kaitsevägede kohta. Sõjaajal läks kaitseväe juhtimine valitsuselt üle kaitsevägede ülemjuhataja kätte. Riigikaitse juhtimise küsimus oli rahu ja sõja ajal erinevalt lahendatud.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5559
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas toomas tyrk »

Kapten Trumm kirjutas:Siiski negatiivse poolena tuleb märkida, et Eesti tormas 30ndate lõpus tekkinud rahapakkidega üleöö kuumaks muutunud relvaturule, kust osta polnud midagi või kui oli, tuli seda kõvasti üle maksta.
Seal vahepeal oli ka üks /snip-snip/ aga - ära roni igasse teemasse ikka ja jälle selle vähese teadmisega, mis sul on.

On olemas eraldi teema
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... =7&t=38797

Ära risusta teisi. See on ühtlasi hoiatus, kuna seda risu on juba palju.
strateegiline sõdur
Liige
Postitusi: 454
Liitunud: 17 Nov, 2016 11:33
Kontakt:

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas strateegiline sõdur »

Kas tulemus Eesti iseseisvuse osas oleks olnud teistsugune kui Eestis oleks olnud president Pätsi diktatuuri asemel demokraatlik riigikord parlamentarismi näol on tõesti keeruline öelda. Kõik sedalaadi arutelud kuuluvad alternatiivajaloo ning ilukirjanduse valdkonda. Neid on küll huvitav lugeda, kuid tegemist on ikkagi puhtakujuliste spekulatsioonidega.
Mida me saame analüüsida on Nõukogude Venemaa ja Balti riikide omavaheline ajalugu ning võrdluseks võtta Soome. Vaadates sarnasusi ja erinevusi on võimalik teha mingeid järeldusi või üldistusi, et kas ja mil määral lõpptulemus võis sõltuda riigikorralduslikest aspektidest. Selline võrdlusel on ka ajalooteaduse seisukohast mõtet.

Üks mis kõiki kolme Balti riiki ühendab on autoritaarne president. Eestis Päts, Lätis Ulmanis ja Leedus Smetona. Kõik nad korraldasid oma riigis autoritaarse riigipöörde. Päts 1934. märtsis, Ulmanis 1934. mais ja Smetona 1926. detsembris. Kõik edasine on meile juba tuttav ja teada. Kõigis kolmes riigis käputäis otsustajaid käitusid sarnaselt ja kõik riigid okupeeriti.
Soomes oli tulemus teistsugune. Kas see oli demokraatliku riigikorralduse tõtt – raske öelda. Mulle meeldiks uskuda, et just see võis olla üks neist olulistest teguritest kõikide muude tegurite kõrval, mis kallutas lõpptulemuse teise suunda. Soomes iseenesest olid 1930ndatel puhumas sarnased autoritaarsuse ja kõva käe ihalejate tuuled, kuid kokkuvõttes riigipööret seal ei tulnud. Oht parlamentarismist loobuda ja minna pool-presidentaalsele riigikorralduse üle oli küll president Svinhufvudi ajal üleval, kuid lõpuks jäädi siiski demokraatia juurde.
On tõesti keeruline hinnata, et kas demokraatliku riigikorralduse puhul oleks 1939. aastal puhkenud Eesti Teine Vabadussõda. Hüpoteetilise Teise Vabadussõja lõpptulemust on veel keerulisem arvata. Puhtalt sõjalise jõu võrdlemine ei anna alati õiget pilti. Sõjalise jõu võrdluse põhjal oleks pidanud olema näiteks Eesti Vabadussõda hoopis teistsuguse tulemusega. Aga näe, ei olnud!
strateegiline sõdur
Liige
Postitusi: 454
Liitunud: 17 Nov, 2016 11:33
Kontakt:

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas strateegiline sõdur »

Jätkan ülevaatega riigikaitse juhtimise teemadel.

1934. aasta – teine põhiseadus

Eesti Vabariigi teise põhiseaduse osas toimus rahvahääletus 1933. aastal oktoobris ning heakskiidu saanud seadus hakkas kehtima 24.01.1934. Olulisema muutusena võrreldes 1920. aasta põhiseadusega saab välja tuua eelkõige suurte õigustega Riigivanema (tänapäeva mõistes president) institutsiooni sisseviimist. Riigivanema õiguste laiendamine mõjutas ka riigikaitse juhtimist. Toimunu tagajärjel muutus senine parlamentaarne riigikord iseloomulikumaks suurte õigustega presidentaalsele riigikorrale. Riigivanema ülesandeks oli teostada rahva esindajana riigi kõrgemat valitsemisvõimu, talle antud volituste piirid võimu teostamiseks ja sh Riigikogu tegevuse mõjutamiseks olid väga laialdased.

Täitevvõimu teostamiseks ja riigi valitsemiseks oli Riigivanema juures vabariigi valitsus, kes allus Riigivanemale ja kelle tööd juhtis peaminister (§ 57). Riigikaitses, eelkõige kaitsejõude puudutavas osas, täiendati varasema põhiseadusega võrreldes mitmeid punkte. Neist ehk olulisem puudutas Riigivanema määramist rahuajal kaitsevägede kõrgeimaks juhiks. Võrreldes eelmise põhiseadusega, kus vabariigi kaitsevägede juhatamine oli valitsuse vastutada ning puudus konkreetne ametipositsioonipõhine määrang, oli uus põhiseadus selles osas konkreetsem. Mobilisatsiooni väljakuulutamisel või sõja alguse korral, sarnaselt eelmise 1920. aasta põhiseadusega, pidi kaitsevägede juhatamine üle minema kaitsevägede ülemjuhataja kätte. Kaitsevägede ülemjuhataja võimupiirid tuli määrata seadusega. Kuid nõnda nagu ka eelmise põhiseaduse puhul on 1934. aasta põhiseaduse raskuspunkt riigikaitse osas pigem kaldu kaitsejõudusid puudutavate küsimuste lahendamise suunas, jättes riigikaitse laiemalt tähelepanuta. Riigivanemal oli 1934. aasta põhiseaduse alusel õigus anda seadlusi ja määrusi ainult kaitsevägede kohta. Riigikaitse ja riigikaitse juhtimise lai käsitlus ei leidnud 1934. aasta põhiseaduses terviklikku lahendust. Probleem, mis ilmnes juba eelmises põhiseaduses, jäi vajaliku lahenduseta ka uues. Põhiseaduses ei hõlmanud riigikaitse mõistet tema laias tähenduses ja pigem räägitakse riigikaitsest juhtimise asemel kitsamalt kaitsejõudude juhtimisest. Seetõttu riigikaitse olemus, sisu ja riigikaitse tervikliku juhtimine probleemistik jäi ilma vajaliku õigusliku korralduseta. Põhiseaduse paragrahvi 57 annab küll Riigivanemale õiguse teostada kõrgemat valitsemisvõimu, kuid paragrahv 60 punkt kaheksa määrab, et president on kaitsevägede, mitte riigikaitse kõrgeim juht, kitsendades tema õigusi laiapindse riigikaitse osas. Riigivanemal oli õigus anda paragrahv 60 punkt 12 alusel edasilükkamatu riikliku vajaduse korral dekreete, millel on seaduse jõud. Täiendavalt oli paragrahvis 61 seatud nõue, et Riigivanema otsused peavad olema kaasallkirjastatud peaministri või asjaomase ministri poolt.

1934. aasta põhiseaduse osas, võrrelduna 1920. aasta põhiseadusega, on näha küll edasiminekut riigikaitse kõrgeima juhtimisega seotud küsimuste lahendamise osas, kuid nagu eelmiseski põhiseaduses jääb tervikliku lahenduseta riigikaitse see osa, mis ei seondu otseselt kaitseväega.
strateegiline sõdur
Liige
Postitusi: 454
Liitunud: 17 Nov, 2016 11:33
Kontakt:

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas strateegiline sõdur »

1938. aasta – kolmas põhiseadus

Eesti Vabariigi järjekorras kolmas põhiseadus jõustus 01.01.1938. aastal. Jõustunud põhiseaduse alusel muutus riigikorraldus senisest veelgi enam presidendi keskseks. Presidendi õiguste laiendamine toimus nii Vabariigi Valitsuse kui Riigikogu õigusi piirates. Senine Riigikogu muudeti kahekojaliseks – Riigivolikoguks ja Riiginõukoguks. Jättes kõrvale probleemid uues põhiseaduses, mis puudutavad võimude tasakaalustatust ning demokraatlikule riigikorrale omaste põhimõtete järgimist, on riigikaitselisi küsimusi varasemaga võrreldes proovitud lahendada oluliselt süsteemsemalt ja laiapindsemalt. Põhiseaduse tasandil on sissetoodud termin riigikaitse, mida on käsitletud laiapindse riigikaitse tähenduses ning on loobutud senisest, vaid kaitsejõududesse puutuvast lähenemisest. Võrreldes varasemaga on põhiseaduse tasandil loodud presidendi institutsioonile võimalus teostada oma kohustust olla riigikaitse kõrgeimaks juhiks, luues selleks vajalikud õiguslikud eeldused.

1938. aasta põhiseaduse alusel oli riigikaitse kõrgeimaks juhiks Vabariigi President, kelle kohuseks oli riigikaitseks seaduse alusel rakendada kõiki võimalikke vahendeid riigi välise- kui sisemise puutumatuse eest. Erinevalt varasematest põhiseadustest oli selgelt määratud, et president on nii rahu- kui sõjaajal riigikaitse ja relvastatud jõudude kõrgeimaks juhiks. Relvastatud jõudude otsene juhtimine rahuajal oli Sõjavägede juhataja kohuseks. Täiendavalt oli presidendil võimalus seaduse alusel teatud juhtudel määrata rahuajal ametisse Sõjavägede Ülemjuhataja. Sama õigus oli presidendil ka mobilisatsiooni ning sõja korral.
Võrrelduna 1934. aasta põhiseadusega, kus presidendil oli õigus anda välja ainult kaitsejõududesse puutuvaid seadlusi ja määrusi oli uues põhiseaduses antud presidendile õigus teostada kõrgeimat juhtimist, laiendades tema õigusi anda välja seadlusi ja määrusi nii riigikaitse kui relvastatud jõudude osas. Seeläbi oli loodud vajalik õiguslik eeldus teostada kõrgemat juhtimist kogu riigikaitse spektri jaoks vajalikus osas.

1938. aasta põhiseaduses on senisest rohkem rakendatud riigikaitse laia käsitluse põhimõtteid. Kindralleitnant Nikolai Reek toob oma analüüsis 1938. aastast välja järgmist: „/…/uus põhiseadus tagab riigikaitse ettevalmistamise ja teostamise permanentsust, järjekindlust, kiiret ja otsustavat teotsemist, väljudes sellest, et rahva ja riigi maa-ala lahutamatu terviku säilitamiseks on tarvis tegevusse asetada kõik kuni viimse võimaluseni/…/“.

1938. põhiseadusest tulenevalt tekkis võimalus allutada riigikaitse kõrgeimaile juhile – koostöös sõjavägede ülemjuhatajaga – kogu sise- ja välisjulgeolekuks vajalik tegevus. Täpsem õiguslik raamistik oli lahti kirjutatud 1938. aasta kaitseseisukorra seaduses.

Hinnates 1938. aasta põhiseadust riigikaitse kõrgeima juhtimise seisukohast on erinevalt kahest eelmisest põhiseadusest riigikaitse probleemistik leidnud teistsuguse lähenemise. Senine riigikaitse mõiste kitsas tähendus on asendunud laiapindse riigikaitse käsitlusega, on määratud konkreetne riigikaitse eest vastutaja, juhtimise teostamiseks on loodud seaduslik võimalus. Riigikaitse kõrgeimale juhil ehk presidendil on õiguse anda välja riigikaitsesse ja relvastatud jõududesse puutuvaid õigusakte. Presidendile ja teatud juhtudel Sõjavägede Ülemjuhatajale on antud õigus teiste võimuharude arvelt teostada kõrgemat juhtimist. Iseküsimus, mida eelnev ülevaade ei käsitle, on et kas ja kui häid tulemusi võimu liigne koondumine ühe inimese kätte andis. See on hoopis eraldi teema.
strateegiline sõdur
Liige
Postitusi: 454
Liitunud: 17 Nov, 2016 11:33
Kontakt:

Re: Presidendi roll riigikaitses

Postitus Postitas strateegiline sõdur »

Jõuame välja tänapäeva ja vaatame kuidas mineviku taak ning napid kogemused riigikaitse korraldamise osas varjutas Põhiseaduse Assamblee tööd riigikaitse kõrgeima juhtimise küsimuse osas põhiseaduses.

1992. aasta – neljas põhiseadus

Eesti neljanda põhiseaduse väljatöötamist alustas 20. augustil 1991. aastal moodustatud Põhiseaduse Assamblee. Kokku esitati assambleele neli erinevat põhiseaduse projekti, millest edaspidise töö aluseks valiti 11. oktoobril toimunud hääletusel Jüri Adamsi töörühma esitatu. Edaspidine töö toimuski Jüri Adamsi 1938. aasta põhiseaduse kaasajastatud ning täiendatud projekti üle. Riigikaitse peatüki ja riigikaitse juhtimise korralduse aluseks oli kolm lähtepunkti (Põhiseaduse Assamblee stenogramm nr.3: 17-18):
- eelmise iseseisvusperioodi ja eriti 1938. aasta põhiseadus;
- põhiseaduse assamblee poolt ettevalmistatud kontseptsioonid;
- üldine riigi ehitamise loogika.
Erinevalt kõigist teistest põhiseaduse peatükkidest tõdeti juba Põhiseaduse Assamblee käigus, et väheste kogemuste tõttu riigikaitse vallas on põhiseaduse koostajail ebaselge milliseks Eesti riigikaitse peaks kujunema ja ilmselt ka seetõttu oli riigikaitse peatükk mõneti sarnane 1938. aasta põhiseadusega. Vaatamata kogemuste nappusele riigikaitse peatüki koostamise osas valmis põhiseaduse projekt 1992. aasta kevadeks ning rahvahääletusele esitatud projekt kiideti 28.juunil 1992 aastal heaks ning Eesti sai oma neljanda põhiseaduse.

Rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduses oli võrreldes 1938. aasta põhiseadusega oluliselt vähendatud presidendi võimu. Senine presidentaalne riigikorraldus muutus parlamentaarseks ja kuigi riigikaitse peatükk võeti üle varasemast põhiseadusest, tehti muutusi ka riigikaitse juhtimise osas. Presidendi võimu riigikaitse korraldamise osas kärbiti. Samuti jäeti välja mitmeid punkte, mis puudutasid kaitsevägede juhataja õigusi põhiseaduse tasandil. Põhiseaduse assamblee 5. stenogrammist leiame järgmist: „/…/ peab märkima, et 1938. aasta põhiseaduses sisaldusid mitmed konjunktuursed normid. See käib näiteks selle peatüki kohta, mis käsitleb riigikaitset. On mitu paragrahvi, mis on kirjutatud spetsiaalselt Laidoneri kui kaitsevägede ülemjuhataja jaoks, selleks et tema positsiooni riigis kõrgemana näidata. Muidugi neid sellel kujul taastada ei saa /…/“ (Põhiseaduse Assamblee stenogramm nr.5: 27).

Põhiseaduse Assamblees oli võimalike valikutena kellele alluks kaitseväe juhataja ja kes oleks riigikaitse kõrgeimaks juhiks kolm võimalust: president, kaitseminister või Riigikogu. Ühe alternatiivina käis läbi ka arvamus jätta president riigi kaitseväe, mitte kogu riigikaitse kõrgeimaks juhiks (Põhiseaduse Assamblee stenogramm nr.6: 41). Lõplik põhiseadusesse jõudnud valik jäi presidendi kasuks ning riigikaitse kõrgeimaks juhiks määrati president. Lugedes tagantjärgi Põhiseaduse Assamblees toimunud arutelusid ilmneb, et vastuoludest põhiseaduse tasandil riigikaitse kõrgeimasse juhtimisse puutuvalt saadi juba siis aru. Samale probleemile viitab ka Rait Maruste ühes oma intervjuus, öeldes et „/…/ ei ole mingit kahtlust, et põhiseadus vajab muutmist ja mitte ainult riigikaitse osas/…/“ (ERR, Uku Toom, 08.11.2017).
Põhiseaduse lõplikus versioonis jäi president riigikaitse kõrgeimaks juhiks, kuid ülejäänud põhiseaduses presidendile enam sama rolli nagu 1938. aasta põhiseaduses ei jäetud. 1938. aasta põhiseadusest pärinev presidendi, kui riigijuhi roll kärbiti põhiseadusest välja, kuid riigikaitse osas jäeti talle juhiroll alles. Samas juhtimise sisuliseks läbiviimiseks õigused ja võimalused põhiseadusest tulenevalt presidendil puuduvad. Presidendi võimalusi riigikaitse juhirolli täitmiseks vähendati veelgi 2007. aastal algatatud põhiseaduse muutusega. Tehtud muudatus jõustus 2011. aastal ning toimunud muudatusega allutati kaitsevägi valitsusele ja põhiseadusest jäeti välja viide kaitseväe juhatajale ning ülemjuhatajale. Varasemalt oli kaitseväe juhataja ametisse nimetamine Riigikogu ülesanne ning ettepaneku, keda nimetada, tegi president. Erinevalt kaitseväe juhatajast nimetas teised kaitseväe juhtkonna liikmed ametisse president. Ettepaneku selleks pidi tegema kaitseväe juhataja ja valitsus. Läbiviidud põhiseaduse muudatust põhjendati seisukohaga, et parlamentaarses riigis ei saa kaitsevägi alluda kellelegi teisele kui valitsusele. Kuid riigikaitse kõrgeima juhi kohustus, nüüd juba veelgi vähema võimalusega juhtimist teostada, jäi presidendile endiselt alles. Vastuolud põhiseaduses kirjapandu ja presidendi tegelike võimaluste vahel, olla riigikaitse kõrgeimaks juhiks, on niivõrd ilmsed, et vajaksid kohest ja kiiret korrigeerimist põhiseaduse muutmise teel. Kui kord on juba valitud parlamentaarne tee, tuleb ka viimased presidentaalse võimu ilmingud riigikaitse juhtimise osas põhiseadusest kaotada.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 15 külalist