Pisut OT, võib minu poolest tõsta Soome Talve- ja Jätkusõja teemasse, aga ajaloolise remargi korras tuleks nentida, et kolme kuu peale venis see asi Talvesõjas eelkõige Punaarmee esialgse käpardluse ja mütsiga löömise tõttu. Sõja esimesel kuul detsembris said venelased nii Karjala maakitsusel kui ka Laadogast põhja poole jäävatel aladel soomlastelt esimese hooga korralikult vastu nina, misjärel saabus jaanuaris pea kõikidele rindelõikudele, eriti Karjala kannasel, suhteline vaikus. Punaarmee pidi kuu aega tegelema sellega, mis oleks pidanud ära olema tehtud enne sõja algust, ehk piisava väegrupeeringu koondamise ja korraliku lahinguplaani koostamisega.Kapten Trumm kirjutas:Ei ole midagi lihtsustatud. Soome armee koosseis Talvesõja alguses oli ca 350 000 meest, nende vastas oli alguses ca 450 000, sõja lõppfaasis pea 900 000 meest (koos ekvivalentsete üksuste ja tehnikaga). Õhus oli allajäämine rohkem kui 10 korda, suurtükirelvastuses mitu korda, tankides kümneid kordi. Ühesõnaga, endast 2-3 korda suurema vene väe vastu on end võimalik siiski edukalt kaitsta.
Veebruaris pani Punaarmee oma hakklihamasina korralikult tööle ja seejärel muutus soomlaste kaotus või sõjast väljaastumine (vaid oma jõududega sõdides) kiiresti vältimatuks. Need 2-3 kuud ägedat lahingupidamist oli ka maksimum, mida Soome oleks ka parimates tingimustes suutnud välja kannatada. Märtsi alguseks oli veel mõningaid Soome poliitikuid, kelle jaoks Karjalast loobumine ei olnud variant ja kes soovisid sõja jätkamist ükskõik millise hinnaga. Kuid sõjaväelased eesotsas Mannerheimiga pidid tunnistama, Soome elavjõud ja reservid on otsakorral, pea kõik Karjala maakitsusel olevad väed viimase piirini kurnatud ning rinde kokkuvarisemine mitte enam päevade ja nädalate, vaid kohati tundide küsimus.
Tõeliselt edukas sai Soome-sugune väikeriik olla Jätkusõjas, kui Punaarmee peajõud olid hõivatud Saksa-Nõukogude rindel; kus poole Soome idapiiri ulatuses hoidis sisuliselt rinnet Wehrmacht ja kus pea pidevalt oli tagatud Saksa relva-, laskemoona- ja toiduabi.