Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

[Kriku]

Normaalne poliitik ei karda teravaid küsimusi. Ajakirjanik peabki esitama teravaid küsimusi, aga seda saab muidugi teha nii lugupidavalt kui muud moodi.

[Martin Peeter]

Teravaid küsimusi esitatakse muidugi, aga ajakirjandus peaks jätma ikkagi kuidagi erapooletu ja tasakaalustatud mulje. Sellisel juhul peaks küsima ka Reformierakonnalt, et miks ei soovita nendega koostööd teha? Näiteks Isamaa? Kas Isamaa tõesti ei saa nendega paremini omi eesmärke ellu viia? Aga praegu on võetud kontsentreeritult sihtmärgiks Ke venelased ja see ei paista erapooletu.

Ajakirjandus oma hüsteeriaga teeb ennast ise täis. Vilja Kiisler meenutas pigem oma küsimuse seadmisega konkurenti tõrvavat opositsioonipoliitikut Riigikogu infotunnis, mitte ajakirjanikku, kellel on himu midagi teada saada. Ta ei reageerinud absoluutselt vastusele, paiskas ainult järgmise ettevalmistatud teksti välja.
Loobusin PM tellimisest.

[Sam Beaver]

Taavi Rõivas ja Janek Mäggi ETV-s
https://etv.err.ee/915231/esimene-stuudio
Viisakas ja intelligentne inimene laseb teisel vähemalt lause ära lõpetada.

[TangoViktor]

See Janek Mäggi pole kunagi adekvaatse inimese muljet jätnud.

[ants431]

Normaalne poliitik ei karda teravaid küsimusi. Ajakirjanik peabki esitama teravaid küsimusi, aga seda saab muidugi teha nii lugupidavalt kui muud moodi.

Rahvas aga kardab või ei oska teravaid ehk
sisukai küsimusi esitada ja soovida.
Kui kord õpivad, oleks poliitikutel raskem loba ajada.

[maksipoiss]

Küsimus on selles, milleks meil on vaja sõltumatut ajakirjandust? V. Kiisler ei tundu kahjuks sõltumatuna.

Kiisler tundub väga sõltumatu, eriti kui võrrelda näiteks Karnau või lobjakaga. Lisaks veel ka suhteliselt analüüsivõimeline. Siin sai ju kindlaks tehtud , et tänu oskusele 180 kraadiseid pöördeid teha oma põhimõtetes on ratas väga elujõuline tegelane ja ei tohiks selle tõttu looduskaitse all olla ja teravatest küsimustest vabastus võiks ka puududa. Mis teha ei või ma seda ratast silmaotsaski sallida ja ei tunne ka õnneks kedagi kes teda salliks .

[talas]

Oh ei - palju lihtsam on kuulutada oma oponendid mitte-inimesteks, mitteoskajateks ja mittetahtjateks.

Demagoogia kõrgeim tase!

Kas sina tõsimeeli arvad, et kui sina praegu võtad kätte ja kirjutad arvamusloo sellest, kui halb on reform, siis seda ei avaldataks? Proovi järgi ja tõesta!

Oi, Priit Sibul just kirjutas midagi sellist Postimehes. Oi, Peep Pahv samuti Delfis. Oi. Aaah, ei, ikka nad meelega segavad vett, see on täpselt kalkuleeritud sõnaandmine, et edaspidi saaks täiega kuuma raudada taguda! Psyopsruuduskordamustpropaganda. Stratkom geeniuste käsitöö!


Ma pean sinust ja su mõtetest väga lugu, aga poolmuidu visatud mõtted ja kommentaarid, kui üheülbaline või suukorvistatud või äraostetud on meie meedia, ei tee üldse mitte head. Kui see karm väide on tõsi, tuleks seda põhjalikult tõestada! Ja kui see väide ei ole tõsi, siis niisugused lihtsustamised teevad ainult kahju - ühel hetkel inimesed hakkavadki sedasi arvama, kaob usaldus, hakkab võõristamine, tekivad vastureaktsioonid. Või olgu, äkki ei teki, aga miks me peame jätma selleks võimaluse?

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Meeldiv kohe päeva alustada sellise artikliga vahelduseks seakisa meenutavale üleüldisele liberastlikule hüsteeriale siis

AUTORIKÜLG | Peep Pahv: Reformierakond, aitab riigi lõhestamise meistriklassi demonstreerimisest

15. märts 2019, Peep Pahv


Pärast pikka liberaalide valitsemist vajabki Eesti rahulikumat, konservatiivsemat, oma riigile keskenduvat vaadet
Peavoolu erakonnad ja nende sõnumite levitajad süüdistavad EKRE-t ühiskonna lõhestamises, kuid oma sõnumitega kaevavad nad ise lõhet üha sügavamaks.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Pärast Keskerakonna otsust kutsuda koalitsioonikõnelustele Isamaa ja EKRE algas meedias ja sotsiaalmeedias ohjeldamatu paanika külvamine ja demagoogia laviin. EKRE-t ja koos sellega ka nende saja tuhande inimeseni küündivat valijaskonda püütakse näidata vaat et kõige suuremate Eesti vaenlastena.
Reformierakondlased ja sotsiaaldemokraadid on aastaid suure suuga rääkinud sallimisest ja isikuvabadusest, kuid olukorras, kus korraks juba käeulatuses olnud võim hakkab peost libisema, on äkitselt kõik muutunud. Neist endist erineva mõttemaailma ja arusaamadega inimesi kujutatakse kurjuse kehastusena ning seda mõtet püütakse tuima järjekindlusega inimestesse kinnistada. EKRE-ga koostööd, või jumal hoidku, valitsuse moodustamist, näidatakse justkui riigivastase kuriteona.

Rõivase soolo

Endine peaminister Taavi Rõivas küsis teisipäeval avalikus kirjas Jüri Rataselt, kas see tahab minna ajalukku peaministrina, kes lõpetab Eestis liberaalse demokraatia ja moodustab liidu, mis tugineb vastandumisest ja väärtuskonfliktidest elatuvale erakonnale. Ei saa eitada, et EKRE poliitikud on oma lühikese karjääri jooksul esinenud ka üsna kummaliste avaldustega, kuid nad ei eristu selle poolest teistest erakondadest. Rõivas ei tee märkamagi, et tema kodupartei Reformierakond tugineb sisepoliitilises kähmluses vastandumisele täpselt sama palju kui EKRE, keda nad peavad paariaks.
Jätame kõrvale aastaid kestnud Keskerakonna välistamise ja vaatame praegu toimuvat. Kas polnud mitte Reformierakonna juht Kaja Kallas see, kes välistas valimisjärgsetes intervjuudes resoluutselt igasuguse koostöö EKRE-ga? Erakonnaga, kes kogus valimistel kolmanda tulemuse ja kelle poolt hääletas sada tuhat inimest. Kas nii suure hulga inimeste ära lõikamine ei ole vastandumine?
Edukad on need, kes suudavad vastanduvate vaadete kiuste jõuda kokkulepeteni. Kaja Kallase juhitav Reformierakond seda ei suutnud või ei tahtnud.
Kas pole vastandumine ja lõhestumine see, kui liberaalsed erakonnad – Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid – suruvad konservatiivsemate vaadetega inimestele peale omi liberaalseid tõekspidamisi, pidamata seejuures traditsioone, eestlust ja oma sõltumatu riigi põhimõtteid ei miskiks? Võimul olles on needsamad erakonnad konservatiivseid vaateid naeruvääristanud ja põrmu tampinud.
Veel suurema hooga jätkatakse sama joont ka olukorras, kus õhus on võimalus, et EKRE pääsebki valitsusse. Kõikide vahenditega püütakse selgeks teha, et sellised inimesed Eesti juhtide hulka ei sobi. Kus sa sellega, nad ju hakkavad kohtunikel päid maha võtma, homoseksuaale vangi pistma ja üldse kogu Eesti riiki pea peale pöörama. Kas nii rumal jutt pole hirmutamine ja paanika külvamine?
Poliitika ongi paraku üks suur vastandumine. Edukad on need, kes suudavad vastanduvate vaadete kiuste leida ühiseid arusaamu ning jõuda nende abiga kokkulepeteni. Kaja Kallase juhitav Reformierakond seda ei suutnud või ei tahtnud. Tulemus on see, et valimistel enim hääli saanud erakond jääb oma mõtetega vähemusse.

Demagoogiline jama

Jutt valimistulemuste austamisest või mitteaustamisest on seejuures samuti demagoogiline jama. Kuskil pole kirjas, et valitsuse peab moodustama enim hääli saanud erakond. See oleks enesestmõistetav üksnes absoluutse enamuse korral – nii nagu on juhtunud Tallinnas. See pole demokraatia mõistes parim valik, kuid seegi oleks rahva tahe. Üldiselt moodustavad valitsuse aga need erakonnad, kes suudavad kokku leppida selles, et neil on riigikogus üle poole häältest. Seejuures lepivad kokku need, kes on võimelised seda tegema.
Demagoogid on püstitanud küsimuse: kui suur protsent valijaid saaks Keskerakonna juhitava koalitsiooni korral oma tahtmise? Andes sellega mõista, et valijad sellist kooslust ei soovinud. Vastus on väga lihtne: Keskerakonna, EKRE ja Isamaa toetuste summa on 52,3% valijaid. Miks peaks keegi neist olema oma meeliserakonna valitsuses olemise vastu. Näiteks Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni korral olnuks see 52%, Reformierakonna, Isamaa ja SDE koalitsioonil 50,1%.
Poliitilise demagoogia valdkonda kuulub ka Ratase süüdistamine selles, et ta hoiab oma toolist kinni. Tegelikult teeb ju Ratas parteijuhi jaoks loomulikke valikuid. Poliitikas osalemise mõte ongi tõusta millalgi valitsejaks ja seal ka püsida. Ainult nii on võimalik viia ellu oma valijatele antud lubadusi. Seepärast püüabki Ratas panna kokku koalitsiooni, mis tagab suurima võimaluse võimule jääda.
Öeldakse, et nad on valijaid petnud. Ka see on jama. Pange tähele, valimisprogrammis pole kriimu ridagi sellest, et Keskerakond ei võiks teha koostööd EKRE või mõne teise erakonnaga. Valimiseelses võitluses on erakondade vaheline kukepoks mõistetav, see ei tähenda kellegi välistamist.

Hirmutamise taktika

Naeruväärne on rääkida sellest, et Eestis võib pääseda võimule paremäärmuslik või koguni fašistlike vaadetega erakond. Igas erakonnas võib olla idioote ja kummaliste vaadetega inimesi, kuid ühtegi tõeliselt äärmuslikku erakonda Eestis pole. Isegi sotsiaaldemokraatidele, kes lähevad tihti oma liberaalsusega liiale, ei saa äärmuslase silti külge riputada.
Kuid äärmusluse nupule vajutades jätkavad mõned erakonnad lõhestava kraavi sügavamaks kühveldamist. Jättes justkui tähelepanuta, et keegi pole väitnud, et võimule tulles juhitakse riik kindlasti Euroopa Liidust välja, ehitatakse piirile kõrge kivimüür ja lõpetatakse igasugune koostöö välismaailmaga.
Kõike saab teha mõistuse piires. Pärast ülipikka liberaalset perioodi kuluks natuke rahulikum, konservatiivsem ja Eestile kui iseseisvale riigile keskenduv vaade vägagi ära. EKRE ja ka Isamaa valitsusse kaasamine ja liberaalide ülekaalu kaotamine annab võimaluse hoida ära, et Eesti asjade otsustamine usaldatakse Euroopale.
Ma ei ole EKRE liige ning ei kavatse kunagi saada selle ega ühegi teise erakonna liikmeks. Aga arvestades suurt toetajate hulka, on see erakond teeninud ära võimaluse kuuluda valitsusse või vähemalt valitsuse moodustamise läbirääkimiste laua taha. Kui nad on võimelised jõudma partneritega kokkuleppele, pole põhjust ju midagi hullu karta. Kui ei suuda, jäävad nad opositsiooni ja taas pole kellelgi põhjust midagi karta. Ent EKRE-ga hirmutamise ja sellega Eesti ühiskonna lõhestamise võiksid nende maailmavaatelised vastased unustada.

Häbitu sekkumine Eesti siseasjadesse

Eesti valitsuskoalitsiooni läbirääkimiste kõige totrama episoodi eest hoolitses Euroopa Parlamendi ALDE fraktsiooni juht Guy Verhofstadt, kes saatis kolmapäeval Jüri Ratasele kirja, milles palus sel mitte moodustada koalitsiooni EKRE-ga. Kirjas nimetab ta Eesti populaarsuselt kolmandat erakonda paremäärmuslikuks ning ta arvab, et see meenutab Euroopa fašistlike režiime.
Tegu on häbitu ja jõhkra sekkumisega Eesti siseasjadesse. Kui Eesti on ikka suveräänne riik, peaksid sellise käitumise mõistma hukka kõik meie erakonnad ja president Kersti Kaljulaid. Paraku pole protesti kuulda. Täna lubame dikteerida valitsuse koosseisu, homme… Eelmisel sajandil allusime Moskvast tulnud korraldustele, nüüd püütakse meist teha Brüsseli hüpiknukke.

Liberaalide hääl kõlab kõige valjemalt

Eesti avalikus ruumis on kõige valjemalt kuulda liberaalide häält. Selle peamiseks põhjuseks on enamikus meediakanalites töötavate inimeste meelsus. N-ö vana kooli konservatiivseid ajakirjanikke jääb aina vähemaks, esiplaanile tõusevad nooremad, linnastunud, liberaalsemate vaadetega samastuvad inimesed.
Seepärast on ka lihtne korraldada Eesti meediakanalites konservatiivide vastast inforünnakut. Võtame näiteks noore juristi Birgitta Otsa kaudu Jüri Ratasele saadetud murelike kirjade kogumi. Tegu on ühe maailmavaate propaganda suurvormiga. Täpselt nii nagu Nõukogude Liidu ajal, kui pioneerid ja komnoored kirjutasid lookesi sellest, kui pahad on Ameerika imperialistid.
Kirjasaatjate hulgas olid ühiskonnaaktivistid, feministid, üliõpilased, juristid, õpetajad. Nad ju peaksid mõistma, et oma meelsust näidati poolteist nädalat varem valimistel. Kirjade kirjutamine on pelgalt tähelepanu tõmbamiseks.
Kerge vaevaga saaks kokku ka EKRE ja Isamaa valitsusse kutsumist pooldavate inimeste kirjad, kuid iga päev tõsist tööd tegevatel inimestel pole aega ega tahtmist selliseid mänge mängida.

[nimetu]

Ausalt öeldes ei ole ma selle võimaliku koalitsiooni eriline fänn, kuid see hüsteeria on tõesti üle võlli. Lotman rääkis minu arust õigesti, et kuigi isiklik eelistus on teine, siis võib-olla kulubki kerge auru välja laskmine ära.

[Lemet]

Pahv ja poliitkommentaator...Kiir mõisavalitseja, Kiir minister, Kiir kuningas...

[Kriku]

Kas sina tõsimeeli arvad, et kui sina praegu võtad kätte ja kirjutad arvamusloo sellest, kui halb on reform, siis seda ei avaldataks? Proovi järgi ja tõesta!

Varro Vooglaid 2014. aastal tõestas: https://www.ohtuleht.ee/587181/pressino ... mehe-poolt Hiljem öeldi talle otse, et teda enam ei avaldata.

Sellest, kui Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas, et abielu määratlemine mehe ja naise liiduna ei diskrimineeri kedagi, ei kirjutanud ka ükski Eesti leht peale "Objektiivi": objektiiv.ee/euroopa-inimoiguste-kohus-abielu-maaratlemine-uksnes-mehe-ja-naise-liiduna-pole-diskrimineerimine/

Ma kontrollisin selle tookord prantsuskeelsest originaalist üle ja saatsin kirja nii PM kui "Delfi" vihjeaadressil, ei midagi.

LISATUD: Veel Vooglaiu ja SAPTK kohta:
https://vooglaid.wordpress.com/category ... us/page/2/
objektiiv.ee/err-i-eetikanounik-err-i-uudisteportaal-rikkus-head-ajakirjandustava/

LISATUD: Tarmu Tammerk ajakirjanduse kallutatusest juba 2008. aastal: https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=18990193

Eetikanõuniku kommentaaride kataloog: https://info.err.ee/l/eetikanounik/nounikukommentaarid

[feuerwerk]

Jäi silma ka üks kiri Ratasele, Turaylt, sobib hästi sildistamise valdkonda.
Leidsin Ekre kohta uue mõiste - flat-out-fascists.
Tõlgiks siis: korterist-väljas-fashistid.

http://estonianworld.com/opinion/abdul- ... -fascists/

[Kriku]

Odav neeger võiks ülepea kuuluda nende isikute hulka, keda viisakas seltskonnas ei tsiteerita.

[Kriku]

https://www.postimees.ee/6544596/martin ... liit-uldse

Kui vähegi aega on, siis soovitan seda intervjuud vaadata, saate kogu aja naeru lagistada, kuidas juunior korralikult läbi võetakse. Maailma klassi tasemel intervjuu. Oleks meil mõni nii hea poliitika ajakirjanik.

FAKTIKONTROLL: neli valeväidet, mida Martin Helme Deutsche Welle intervjuus esitas.

LISATUD: viies vale? https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=85602793

[Martin Peeter]

Ütlen nüüd ka oma arvamuse, miks sellise koalitsiooni poole asjad liiguvad.

Peamine põhjus selleks on, et Reformierakonna põhilubadus - 500.- tulumaksuvaba eurot kõigile pluss pensionid maksuvabaks - kombineerituna seisukohaga, et eelarve peab olema tasakaalus, on nii kallis, et sellele ei ole võimalik saavutada Riigikogu uue koosseisu enamuse toetust. Sellest hoolimata püüti seda võimalikelt partneritelt läbi ussisellesamuse välja pressida, aga ei õnnestunud.

Sellisel juhul oleks olnud ausam peale konsultatsioone 3 erakonnaga seda oma valijatele avalikult tunnistada ja vaadata, kas on võimalik valitsusse minna oma teisi programmilisi lubadusi täitma. Nii on see Eesti poliitikas alati olnud, et koalitsioonis ei saa kõik kõike.

Aga praegu nüüd mingit hüsteeriat üles kütta, Brüsselisse kaebama minna? (Siin ei ole teist arvamise varianti - vaadates, kes sõna võttis) Ma hoian juba selle pärast sellele koalitsiooni sündimisele pöialt, et sellele praegusele kiunuvale ajakirjandusele, mida erinevad PR-kontorid tõmbavad, nagu ise tahavad, ei tohi anda sellist võimu, et nemad ütlevadki, milline koalitsioon peab Eestis olema.

Samuti loodan ma jätkuvalt kaitsekulude tõusu.

See, et kaitsekulude tõusust on loobutud, on täiesti väär sõnumite tõlgendus siin foorumis. Kokku on lepitud see, et igal juhul ei lange alla 2% ( ja seda oli vajalik varajases staadiumis deklareerida, kuna üldise hüsteeria olukorras oli vaja kinnitada Eesti kaitsepoliitika jätkuvust) ja püütakse juurde panna. Rahaliste lubaduste juurde - ehk siis seda ca jagamisele kuuluvat 250 milli aastas jagama - asutakse kõige lõpus, kui on ka teada teised kohad, kuhu pooled on nõus raha juurde panema. See on ka igati loogiline läbirääkimiste järjekord. Kui läbirääkimised üldse sellesse staadiumisse jõuavad. Võimalik, et katkevad juba hoopis varasemas staadiumis.

Aga erinevalt Ratast inervjueerinud Vilja Kiislerist küsib Tim Sebastian õigeid küsimusi, mis tulenevad Helme eelmisest vastusest ja varasemast jutust. Siin on vahe sees. Muidugi Helme keerutab, mis tal muud üle jääb.