Eesti poliitelu eile, täna ja homme.

[Jaanus2]

Mis siis praegu teisiti on, kui KE valimised võitis ja Savisaar peaministriks ei saanud? Oli solvunud ja arvas, et president oleks pidanud ka talle ettepaneku tegema, aga mingit tormi ajakirjanduses ei järgnenud. Mis siis nüüd lahti on? Lihtsalt sellepärast, et üks komponent on EKRE? Kas teile ei tundu, et EKRE-le mõeldakse juurde vastavalt oma rikutuse astmele kõik halb ja siis võideldakse selle kujutluspildiga? Jah, EKRE mehed on öelnud kõiksugu asju ja vahel on olnud keegi seepeale solvunud, aga värvika sõnakasutusega isikuid on ka teistes parteides ja meil on sõnavabadus. Kui tundub, et mingi jutt on lihtsalt loll, siis loll olla on ka veel täiesti lubatud. Kui nüüd EKRE siiski koalitsiooni võetakse ja selgub, et ei hakkagi midagi hirmsat toimuma, mis siis? Sotsid jt. pasunad teevad kollektiivse enesetapu?

Abielu on abielu, üksainus mõiste olnud sajandeid - ikka see, et abielluvad mees ja naine. Just see on mõistete hägustamine kui väidetakse, et selles osas saab olla mitut liiki abielu. Erinevates kultuurides on oldud abielus ka mitme naise või mehega korraga, aga samasoolisi paari pandud ei ole. Abielu eesmärgiks on olnud ka laste saamine.

[Kriku]

Uudiseid küll, aga kui mingit uudisväärtust pole, miks seda siis avaldada?

Tegemist oli ja on ühiskonnas teravalt debateeritava teemaga ning inimõiguste (või siis diskrimineerimise, mis on sisuliselt üks ja sama) argumenti kasutatakse sageli. Kui arvatakse, et "uudisväärtus" on ainult ühe poole arvamust toetaval, siis see ongi kallutatus.

[talas]

Ja Avatar saab kaasfoorumlaselt seepeale diagnoosi:

Diagnoosi muidugi, sest sina:

1) võtad minu lause, kus ma ütlen, et inimesed saavad meedias avaldada, mida nad tõesti arvavad ja keerutad selle "oponentide mitte-inimesteks kuulutamiseks". Misasja? Kelle oponent ma nüüd olen? Mis mitte-inimesed? Sa võiksid vaielda vastu ja öelda näiteks, et ei saa oma tõelist arvamust avaldada, sest ega näiteks Objektiiv avaldaks Nabukovi Lolitat järjejutuna või Postimees Mein Kampfi. Siis ma muidugi apelleeriks reductio ad absurdumile.. aga vähemasti läheks su lause minu lause mõttega kokku.

2) Minu lause, et ajalehtedes, saavad mõtteid avaldada vähegi oskajad - a la, inimesed, kellel on põhiharidus/kirjaoskus, aga ilmselt tegelikult ka need, kellel ei ole ja kes ei oska, saavad meedias oma mõtetega kajastatud (vt. võsareporteri või politseikroonika kullafondi). - keerutad sa oponentide mitte-oskajateks tembeldamiseks. Mis oponentide? Ma pooldan tulihingeliselt kohustuslikku ajateenistust, aga ei arva, et sellel teemal peaks EE-s pooldavalt kirjutama keegi (kahjuks) seniilne vanahärra hooldekodust.

3) Analoogne on ka mitte-tahtjate värk.


Meedia sõltumatuse ja meediavabaduse kohta:

Kontrollitud/kaldu/suunatud/juhitud meedia ja täieliku meediasõltumatuse vahele jääb ikka jupp halli ala. Ma ei väidagi, et eestis oleks meedia täielikult sõltumatu, aga teises äärmuses me ka ei ole. Ja loomulikult sõtlub meediasõltuvuse määr teemast, milles kirjutatakse - poliitika, sport või parim maaharimisviis.

Minu väide selles kontekstis siiski on, et kogu meediat hõlmavat keskselt juhitud meediastrateegiat Eestis ei eksisteeri.

Pressinõukogu on ilma reaalse võimuta organ ja peabki olema. Neil ei ole võimalik eravalduses olevale ajalehele ette kirjutada, millest too peaks kirjutama. Küll aga võivad nad juhtida tähelepanu neutraalsusest kõrvale kaldumisele.

Pressinõukogu ettekirjutusi siiski üldiselt täidetakse ja kirjutatakse oma väljaannetesse õiendeid ja parandusi. Järgmine samm on juba kohus ja ka nende nõudmisel tehakse lehtedesse parandusi. Mis su väide lõppkokkuvõttes on? Nad ju juhivad tähelepanu neutraalsusest kõrvale kaldumistele, lehed viivad sissse parandusi ja täiendavad enda kvaliteeti.

Ja neid eksimusi on igas suunas juhuslikult.

Millel see arvamus põhineb?

Senikaua, kuni keegi pole nendele otsustele teinud kontentanalüüsi ja väitnud, et need erinevad statisiliselt olulisel määral keskmisest jaotusest, ei ole mul põhjust teistmoodi arvata. Ma käisin kiirelt pilguga muidugi üle ka, aga see ei kinnita midagi. Samamoodi võin ju vastu küsida, millel põhineb sinu arvamus, et eksimused on tahtlikult mingis suunas kaldu? Mulle tundub normaaljaotus tõenäolisem olukorras, kus miski ei viita, et see ei peaks nii olema.

Mina seda sealt välja ei lugenud:

Isegi mõlemad viidatud artiklid olid reformierakonna tegevuse vastased. Ma omast arust tegin lauseosa isegi boldiks. Ma ei oska rohkem midagi lisada.

Erinevalt minust on nende töö uudiseid vahendada.

Jah ja oma töö eest nad saavad palka. Ja mida rohkem uudis saab klikke, seda rohkem raha saab ettevõtte. Miks siis nii vastuoluline uudis välja andmata jätta, kui selle pealt teeniks palju raha? Miskipärast tõesti toob uudis poegivast karust rohkem raha sisse ja tõenäoliselt seetõttu jäävad vahel kellegi jaoks olulised uudised kajastamata.

Teadmata fakte, saame ainult mõelda, kumb on tõenäolisem. Kas:

a) omavahel konkureerivad ajalehed otsustasid mõlemat hõlmavate kõrgemalt tulnud juhtnööride kohaselt, et see on uudis, mida ei tohi levitada, sest see ei lähe kokku ideoloogiaga.
b) kumbi ajaleht ei näinud selles hetkel uudist, mis tooks rohkem raha sisse kui sellele kulunud aeg (google trendsist on hästi näha, et kooseluseaduse otsimine hoogustus alles 2014 aasta oktoobris ja juulis oli see kolmkümmend korda madalam)

E: vabandust, mässasin nendede tsiteerimistega valesti.

[ribikardin]

Siin ka ajakirjaniku ja Tartu ülikooli õppejõu Pulleritsu arvamus ajakirjanduses hetkel toimuvast:
http://suusk.blogspot.com/2019/03/pulle ... ga-on.html

Pullerits:

Kõigepealt, enne spordi kallale asumist, peame rääkima ajakirjandusest. Kriitiliselt. Sest väga palju, tooniandvalt palju on ilmunud välja intervjueerijaid, kes on ideoloogilised, valdavalt vasakpoolsena paistvad sõdalased; kes lähtuvad intervjuud läbi viies oma eelarvamustest ja hoiakutest, jättes mulje selgest kallutatusest, erapoolikusest; kes ei oska intervjueeritavat kuulata, vaid segavad pidevalt ja ebaviisakalt vahele; kes tegelevad ennekõike enda näitamisega, justkui oleks nemad intervjuu peategelased, mitte intervjueeritavad. Arvan, et nii palju te elu ikka jälgite, et mõista, kellest ma räägin

Samal ajal oleme näinud, kuidas poliitikud, kes on ju sageli olnud suured mulliajajad, on esinenud üllatavalt väärikalt ja viisakalt ja sisukalt. Siinkohal tooksin välja Helir-Valdor Seederi teisipäevases «Esimeses stuudios». Ka Jüri Ratase (vasakpoolsel fotol paremal), kes on muutunud viimastel päevadel, ajakirjanduse surve all, palju selgemaks ja konkreetsemaks. Ja toon välja isegi Mihhail Kõlvarti kolmapäevases «Esimeses stuudios», kes ütles väga tabavalt, kui Johannes Tralla teda järjekordselt ei kuulanud, vaid oma joru ajades vahele segas, et kui te tahate mind kuulata, siis peate andma mulle veidi aega ka vastata. Pärast seda võttis Tralla vähemalt tagasi.

Kõrvalt jälgides on olnud eriti reljeefselt näha, kuidas ajakirjandus on tegelenud hüsteeria ja vaenu õhutamisega – selle üle arutlesime täna hommikul ka Tartu Ülikooli ajakirjandus- ja kommunikatsioonitudengitega –, mitte ühiskonnas pingete maandamisega, mis võiks olla endast lugupidava ajakirjanduse eesmärk; ja mille peale ei jäänud Indrek Neiveltil hiljuti muud üle, kui soovitada veebiuudiste jälgimisest loobuda.

Huvitav, kust on tulnud see agressiivne vaenulikkus ja kurjus? Miks ajakirjanduse mõned esindajad arvavad, et see on õige ja väärikas? Kas nad tõesti ei ole tulnud selle peale, et kui vastaspool säilitab rahu – nagu on enamik poliitikuid õppinud vaenuliku surve all säilitama –, siis paistab nende lõrisev-urisev hagijalikkus (fotol vasakul hagijas) eriti hästi silma – ja hagijalikkus ei ole küll see, mis inimestele, ajakirjanduse tarbijatele, võiks meeldida

[Kriku]

Mis su väide lõppkokkuvõttes on? Nad ju juhivad tähelepanu neutraalsusest kõrvale kaldumistele

See ongi - et kallutatus pole siinsete akf-ide luulu, vaid seda on fikseerinud ka selleks kutsutud ja seatud isikud.

Ja neid eksimusi on igas suunas juhuslikult.

Millel see arvamus põhineb?

Senikaua, kuni keegi pole nendele otsustele teinud kontentanalüüsi ja väitnud, et need erinevad statisiliselt olulisel määral keskmisest jaotusest, ei ole mul põhjust teistmoodi arvata.

Nõus. Toosama Tammerk pani kooseluseaduse küsimuses aga siiski mustrit tähele: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 09#p433709

Me oleme vähemalt korra siin foorumis juba selle kõige üle vaielnud, küll vist enne sinu aega.

Erinevalt minust on nende töö uudiseid vahendada.

Jah ja oma töö eest nad saavad palka. Ja mida rohkem uudis saab klikke, seda rohkem raha saab ettevõtte. Miks siis nii vastuoluline uudis välja andmata jätta, kui selle pealt teeniks palju raha? Miskipärast tõesti toob uudis poegivast karust rohkem raha sisse ja tõenäoliselt seetõttu jäävad vahel kellegi jaoks olulised uudised kajastamata.

2010. aastal, kui teema veel nii kuum ei olnud, igatahes ilmus selline uudis: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... d=31851495
https://www.postimees.ee/280135/inimoig ... sid-lubama

2016. aastal aga kirjutas sellest vaid "Õhtuleht": https://www.ohtuleht.ee/739594/kohus-ho ... iku-oigusi

Teemat kui sellist käsitleti 2016. aastal "Postimehes" ja "Delfis" hulgal juhtudel, millest ma ei hakka siia praegu nimekirja koostama. Toon vaid ühe näite: kui see targutus vääris avaldamist https://arvamus.postimees.ee/3455991/an ... tud-lahing , siis peaks seda väärima ka asjakohased uudised ja eriti nii autoriteetsest kohast tulev lahend nagu seda on EIK.

[talas]

See ongi - et kallutatus pole siinsete akf-ide luulu, vaid seda on fikseerinud ka selleks kutsutud ja seatud isikud.

Nüüd ma vist saan aru. Kui siin räägitakse kallutatusest, siis peetakse silmas, et erinevatel ajaperioodidel piir uudisloo ja arvamuse vahel hägustunud ning käsi-peseb-kätt süsteemis on erinevad poliitilised agendad saanud vahel rohkem tähelepanu kui teised. Ma ei näe põhjust sellele vastu vaielda.

Mina väidan, et sellist süsteemset, ajalehtedeülest tegevust ei eksisteeri. Mu meelest on nende teemadega täpselt nii nagu inimestega üldse, kust poolt tuul puhub. Ollakse silmakirjalikud - teiste apsude suhtes kriitilisemad kui enda vigade puhul. Ja senikaua, kuni osapooled on tasakaalus, vahel kõiguvad kord ühele, kord teisele poole, on veel enam-vähem okei. St avatud turu kontekstis ma ei näe, kuidas saaks paremini. Avalik-õiguslikud meediaväljaanded välja arvatud, nemad peavad (ja ka on) kõrgendatud tähelepanu all.

Siiski, akf-ide luuluga on tegu, kui arvatakse, et need suundumused on alati ühepoolsed, nendevastased ja keskselt juhitud.

Toosama Tammerk pani kooseluseaduse küsimuses aga siiski mustrit tähele: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 09#p433709

Jah, ja tõenäoliselt paneks mustrit tähele ka mõrvarite, pedofiilide, hiid-kontsernide, maksumaksajaraha raiskamise jms teemade puhul. Need on emotsionaalselt laetud teemad, mida on keeruline erapooletult käsitleda. Mis muidugi ei tähenda, et selle poole ei peaks püüdlema ja eksimusi ei peaks esile tõstma.

Me oleme vähemalt korra siin foorumis juba selle kõige üle vaielnud, küll vist enne sinu aega.

Ma olen selle foorumi lugeja varsti kaksteist aastat, ma lihtsalt püüan mitte jutustada teemades, millest ma midagi väga ei tea. Kas ma praegu seda reeglit rikun, on iseasi.

nimekiri erinevatest näidetest

Kas ma võin pakkuda hüpoteesi, et uudise avaldamine nondel hetkedel sõltus siis äkki tööl toimetajast, mitte ettevõtte juhtnööridest? Ma saan aru, su näited loovad prao mu mõttekäigule, et ehk on uudise avaldamine seotud selle aktuaalsusega ühiskonnas ning sellest tulenevalt rahalise väärtusega, ent samas ei toeta need näited ka kallutatud meedia olemasolu. (kusjuures, see 2016. aasta artikkel on õhtulehes saanud ainult 9 kommentaari..., ei tea, palju saaks see täna?).?

[Svejk]

Valijate halvustamise pärast pöörduti Avaliku Sõna Nõukogu poole
https://eestiuudised.ee/konservatiivset ... 8m3e5HghUE

Mulle vähemalt tundub, et see sama erakond on endast nii väljas, et ei saa enam aru lihtsast tõsiasjast, et valimislubadus on krediit ette. Nüüd on kätte jõudnud viljade aeg, mille maitseelamus sõltub panustatud tulemustest. Kõigi mustamise asemel võiks maha istuda ja mõelda pisut. Miks nii?

Seda enam, kui selle sama erakonna endine peaminister Taavi Rõivas leiab, et EKRE kõnetab neid inimesi, kes on millegipärast õnnetud. Mulle ütleb see seda, et ju siis nende õnnetute inimeste arv on järjest suurenenud, vastupidiselt tema erakonna valimislubadustele. Pealegi, kui Taavi Rõivase jaoks on see valijaskond „mitteparketikõlbulik“, siis kelle poole neil enam pöörduda oleks, kui keegi, kes vähemalt lubab ka nende eest hoolt kanda. Samas teame, et veel suurem osa on jalgadega hääletanud ja hoopis minema läinud, see on ka sõnum.

Kui eeltoodu ei ole ühiskonna lõhestamine kõlbulikeks ja mittekõlbulikeks, siis jääb mul siin täiesti arusaamatuks ajakirjanduse roll, kes millegipärast on selgelt kaldunud „kõlbulike“ poole peale. Rääkimata ALDE fraktsiooni juhi Guy Verhofstadt’i nõudest Jüri Ratasele, et demokraatlikult valitud erakonnaga kootööd mitte teha. See on näide ühest meedia negatiivsest mõjust, sest vaevalt tal mingit muud alust oma hinnangu andmiseks oli, kui meie oma meedia kujundatud arvamus.

Seoses euroopa juhtiva tegelase kummalise nõudega, meenub paratamatult vestlus ühe afgaaniga, rääkides nende maal toimuvatest demokraatlikest valimistest, kus inimesed panevad oma elud ohtu „valede“ valikute tegemisel. Seepärast ei saa jätta küsimata, et kas me kuulume nüüd liitu, kus on samasugused „demokraatia“ põhimõtted?

Paistab, et meedia mõõdukus on läinud juba üle igasuguste piiride ja olukord on muutunud piinlikuks sellise lahmiva suhtumise pärast, kus täiesti vastutustundetult püütakse meie ühiskonnast kujunda ebameeldivat ja moonutatud pilti maailma avalikkuse ees (näen seda väljapool Eestit elades). Seepärast palun Teie, kui oma ala professionaali avaliku seisukohta ja vastust 3-le küsimusele.

1. Kas sellel valijaskonnal, kes ei valinud Reformierakonda, on õigus eeldada meedialt mittehalvustavat suhtumist, kuna see on sõnum ka nendele?

2. Kas meedia poolt solvavate akronüümide kleepimine demokraatlikult valitud erakondade koalitsioonikoostööühendusele on sildistamine ja vihakõne?

3. Kui eetiline on meedia, kes pahatahtlikult halvustab demokraatlikult valitud erakonda oma valikute tegemises?

Julgen loota, et Teie eetiliste põhimõtete käsitlus ja meeldetuletus antud protsessis annab tõuke ka kaalukama osa esile tulekuks meie ühiskonnas, mis võiks meedia kaudu kajastust leida.

Austuse ja lugupidamisega

Enn Veesalu

...sest vaevalt tal mingit muud alust oma hinnangu andmiseks oli, kui meie oma meedia kujundatud arvamus.

Siinkohal ma arvan küll, et keegi lihtsalt koputas...

[Svejk]

...sest vaevalt tal mingit muud alust oma hinnangu andmiseks oli, kui meie oma meedia kujundatud arvamus.

Siinkohal ma arvan küll, et keegi lihtsalt koputas...

...ja oligi nii... Järjekordne "murekiri" :

Guy Verhofstadti pressiesindaja: kirja Ratasele palusid Keskerakonna liikmed
https://www.delfi.ee/news/rk2019/uudise ... 1#cxrecs_s

Euroopa liberaalsete parteide alliansi ALDE Euroopa Parlamendi fraktsiooni esimehe kõneisik kinnitas Delfile: Vehofstadt kirjutas Jüri Ratasele Keskerakonna mures liikmete soovil.

[Kriku]

Mina väidan, et sellist süsteemset, ajalehtedeülest tegevust ei eksisteeri.

Nojah, kui näiteks asuda seisukohale, et "Postimees" ja "Delfi", "Eesti Päevaleht" ning "Eesti Ekspress" toetavad kooskõlastatult liberaalset agendat, siis tekib kohe kaks küsimust:
1) kas see tähendab, et "Eesti Meedia" ja "Ekspress Grupp" on omavahel milleski kokku leppinud;
2) kui jah, siis millega seletada "Õhtulehe" erinevust?

Ja senikaua, kuni osapooled on tasakaalus, vahel kõiguvad kord ühele, kord teisele poole, on veel enam-vähem okei.

Ülal tsiteeritakse kaht Tammerki arvamust, mille järgi EPL ja PM kalduvad liberaalsete (koalitsiooni)erakondade poole. Esimene neist käis pikema perioodi kohta (2002-2008) ja teine kooseluseaduse kohta. Ma ei tea, et need väljaanded oleks millalgi kaldunud Keskerakonna või konservatiivide poole.

LISATUD: Kolmas hea näide on muidugi EPL "varivalitsuse" projekt, millega arusaamatul moel asuti toetama üht parlamenti pürgida üritavat, jällegi liberaalset erakonda. Õnneks lõppes see nii, et E200 ei saanud Riigikokku sissegi, kuid varivalitsuse link ripub siiamaani ülal.

Siiski, akf-ide luuluga on tegu, kui arvatakse, et need suundumused on alati ühepoolsed, nendevastased ja keskselt juhitud.

Ma ei tea, et ükski akf oleks seda väitnud.

Toosama Tammerk pani kooseluseaduse küsimuses aga siiski mustrit tähele: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 09#p433709

Jah, ja tõenäoliselt paneks mustrit tähele ka mõrvarite, pedofiilide, hiid-kontsernide, maksumaksajaraha raiskamise jms teemade puhul.

Nii et sinu jaoks on kooseluseaduse toetamine niisama loomulik seisukoht kui mõrvarite või pedofiilide vastustamine?

Need on emotsionaalselt laetud teemad, mida on keeruline erapooletult käsitleda.

Nõrk vabandus, ajakirjandus elabki emotsionaalsete teemade käsitlemisest. Kõik need eetikakoodeksid ja objektiivse kajastuse reeglid ongi just emotsionaalselt laetud teemade jaoks.

Me oleme vähemalt korra siin foorumis juba selle kõige üle vaielnud, küll vist enne sinu aega.

Ma olen selle foorumi lugeja varsti kaksteist aastat

Vabandust, et vaadanud liitumise kuupäeva, ainult postituste arvu...

Kas ma võin pakkuda hüpoteesi, et uudise avaldamine nondel hetkedel sõltus siis äkki tööl toimetajast, mitte ettevõtte juhtnööridest?

Loomulikult, aga ma ei näe põhjust arvata, et see peaks nullhüpotees olema. Millegipärast kipub kogu aeg ühtpidi juhtuma

[Viiskümmend]

Vaatad avaliku sektorit leiad poliittöötajaid, vaatad meediat leiad poliittöötajaid, vaatad haridust ja ülikoole leiad poliittöötajaid, vaatad sporti ja tervishoidu leiad poliittöötajaid jne ja jne.... meie ühiskonna eriti kõrge poliitiseeritus ongi vist mingi siirderiigi oluline tunnus.

[Avatar]

Diagnoosi muidugi, sest sina:

No vaatame mu erudeeritud demagoogiline oponent...

1) võtad minu lause, kus ma ütlen, et inimesed saavad meedias avaldada, mida nad tõesti arvavad ja keerutad selle "oponentide mitte-inimesteks kuulutamiseks". Misasja? Kelle oponent ma nüüd olen? Mis mitte-inimesed? Sa võiksid vaielda vastu ja öelda näiteks, et ei saa oma tõelist arvamust avaldada, sest ega näiteks Objektiiv avaldaks Nabukovi Lolitat järjejutuna või Postimees Mein Kampfi. Siis ma muidugi apelleeriks reductio ad absurdumile.. aga vähemasti läheks su lause minu lause mõttega kokku......

Sinu 2 lauset olid ainsad, mida tol hetkel võtta oli. Kahjuks. Ma justkui võtsin mõlemad - pole vaja kasutada konstruktsiooni justkui ma oleksin mingist pikemast mõtteavaldusest midagi meelevaldselt välja rebinud. Ja see lühike sõnavõtt algas ja sisaldas sarkastilises vormis kahtlust/süüdistust - nimelt, et inimesed kes siin foorumis (aga ka ilmselt mujal) kahtlevad rohkem või vähem Eesti meedia sõltumatuses on lihtsama vastupanu teed minejad. Ja nad lihtsalt ei taha/soovi endale tunnistada, et tegelikult on praegu meedias toimuv, koalitsioonikõnelusi mõjutada üritav kampaania hoopis tavaliste oskajate inimeste rohujuuretasandi initsiatiiv. Ilma mingi niiditõmbamise ja koordineerimiseta. Ja kui see kampaania domineerib, siis selle ainus põhjus on lihtsalt see, et enamus mõtlebki nii. Ja kui ka mitte enamus, siis vähemalt inimeste parem pool (need kes oskavad ja viitsivad). Ehk siis selle kampaania kriitikud ei hinda olukorda adekvaatselt ja peaksid pigem tegelema sisekaemusliku analüüsiga. Paneme sinu laused veelkord siia:

Jah, tõesti, lihtsam on tõesti luua konstruktsioone ärkavatest ärikatest ja äraostetud meediast, peavoolumeediast, PR-kampaaniatest jms asjadest kui tunnistada, et äkki tõesti inimested arvavad nii nagu ajalehtedes kirjutavad? Ja sõna saavad kõik vähegi oskajad ja tahtjad.

Sa võid ju nüüd öelda, et tegelikult tahtsid sa lihtsalt kutsuda üles olukorda rahulikult hindama, aga sa ei väljendunud seda neutraalselt või eelarvamuse- ja stigmavabalt.
Ja kui mina sulle selle "poolmuidu" visatud mõtte peale samavõrd poolmuidu ja sarkastiliselt vihjan, et sinu enda väljaütlemine on vähemalt sarnaselt "üheülbaline" ja lihtsustav, ning annan mõista, et sa võiksid enne teistele peegli soovitamist ka ise enesekaemusega tegeleda:

Oh ei - palju lihtsam on kuulutada oma oponendid mitte-inimesteks, mitteoskajateks ja mittetahtjateks.

Siis lajatad sa mulle demagoogiasüüdistusega.
Ja nüüd siis tuleb sult pikk jutt koos MeinKampfi ja Lolitaga stiilis: 1)… 2).. 3)… mitte et sisu pärast vaja oleks, aga et targem ja süsteemsem välja näeks .

Aga asjast:

Kontrollitud/kaldu/suunatud/juhitud meedia ja täieliku meediasõltumatuse vahele jääb ikka jupp halli ala. Ma ei väidagi, et eestis oleks meedia täielikult sõltumatu, aga teises äärmuses me ka ei ole. Ja loomulikult sõltub meediasõltuvuse määr teemast, milles kirjutatakse - poliitika, sport või parim maaharimisviis.

Sellega ma olen nõus. Oleks kohe nii öelnud.

Minu väide selles kontekstis siiski on, et kogu meediat hõlmavat keskselt juhitud meediastrateegiat Eestis ei eksisteeri.

Sellega on nii, et minu meelest meil domineerib nö. sõltuv meedia. Aga kuna see meedia sõltub eri huvigruppidest, siis suures plaanis nad üldiselt tasakaalustavad üksteist. Aga kui näiteks on selge, et Uued Uudised on EKRE ja Tallinna TV on Kesk, siis enamikele inimestest ei ole sugugi nii selge, keda kipub esindama näiteks Postimees, või Päevaleht, või Delfi. Aga veenda inimesi nende portaalide sõltumatuses - on kurjast. Ja lisaks, isegi, kui osad meediakanalid oma eelistusi (eri poliitsuundade vahel) vahetavad, või kui neil on eri poliitilisi suundi eelistavad kaastöölised, siis see ei ole veel sõltumatu meedia. Sõltumatus meedias ei avaldata midagi sääraselt - näiteks (täiesti meelevaldselt) Siim helistab Viljale ja ütleb, et: Tere-tere, long time, no see, kuis läheb, lapsed terved? Kuule meil siin selline huvitav teema erakonnaga/isikuga x, äkki saate seda oma ajalehes valgustada, ja jube hea oleks, kui sellele ja sellele asjale tähelepanu juhid. jne.
Või jällegi - igasugused avalikud kirjad/pöördumised/meeleavaldused on demokraatliku riigikorralduse osa. Aga kui selliseid aktsioone koordineeritakse kellegi poliitilise jõu poolt, siis see läheb juba avalikkusega manipuleerimise valda. Kas koordineeritakse - ei tea, aga kui mingil hetkel muidu rahulik olukord muutub , siis peab olema põhjus. Põhjus võib olla lihtsalt inimeste kõrgendatud huvi, aga ei pruugi. Tuleb võrrelda teist sarnaste olukordadega, sama sihtgrupiga jne. Mina ei usu, et praegusest kampaaniast vähemalt osa ei oleks teadlikult käima tõmmatud. Kui juurde lisanduvad veel sääraste aktsioonide ümber-nurga rahastamised no vot siis on juba tõsisem jama. Ehk siis väidad, et keskselt juhitavat meediastrateegiat ei ole - olen nõus. Aga ei ole selle pärast, et meil ei ole veel riiklikult tasandil ainuparteilist võimu. Ja viimase parlamendi ajal lõhuti pikaajalised jõujooned võimupoliitikas, ning see ajas paljud seni ühte joont vedanud mõjutajad nö tülli. Elik valguse ja pimeduse jõudude asemel tekkis hoopis hallim pudru. Mis tegelikult arvamus/meediavabaduse jaoks oli hea. Aga mul ei ole mingit kahtlust, et kui Ref peaks saama ainuvõimu (51 kohta) parlamendis, siis tulevad riburadamööda käiku sarnased elemendid nagu Tallinnas ja Keskiga. Et selles mõttes ei ole väga vahet, kas saab EKRE parlamendis enamuse, või keegi teine, ühte moodi kehva on see demokraatlikule riigikorrale ikkagi. Aga küllap unistavad sellest kõik. Et mis suurtes unistustes ja üle võlli pikaperspektiivilistes eesmärkides halba? Issi, kas minust võiks kosmonaut/astronaut saada? Loomulikult pojake/tütreke - sa lendad veel tähtedeni... Kust see mul meelde tuli - vist oli üks suht tore ja loomulikult hästi kallutatud koomiks NL tekkeloost "Kuidas see oli". Mulle jubedalt meeldis seda värvida . Pole riiki, ja Kuu pealgi jäi käimata. Inimloomust ei muuda.

[Kriku]

Üks on endale uued sõbrad leidnud: Reformierakonna välissekretär: Kremlil võib olla õigus – Eestist ähvardab saada väike natsiriik.

Fašistlik Eesti?

See, mis toimub praegu Eesti valitsusliidu vormimisel, ei ole enam ammu mäng. Visalt, kuid kindlalt tõuseb ka välis-meedias üles küsimus, kas tõesti on Eesti koguaeg meid kõiki tüssanud oma eeskujuliku mainega euroopameelsusest? Kas Eesti tõeline nägu ongi selline, nagu Kreml seda koguaeg on paljastada püüdnud: fašistlik?</p><p>Martin Helme intervjuud teiste Euroopa riikide meedia väljaannetele (eriti enim kõneainet pakkunud Deutsche Wellele) ei jäta eriti ka kõhklemisruumi.

Mul on häbi. Häbi Eesti pärast ja oma välismaiste kolleegide ees. Aastaid olen neid veennud selles, et Eesti ole väike natsiriik, nagu Kreml seda püüab serveerida. Praeguseks pole mul ühtegi argumenti enam jäänud, sest me vist nüüd ikkagi oleme, või vähemalt valismaailma silmis muutumas, väikeseks natsiriigiks. Kohutav!

[Dr.Sci]

No ikka suudeti fotod välja otsida: https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=23268503 ... aastast 2009 - seal suurem galerii ka ja osaliste nimed.

[Martin Peeter]

Brüsselis käis oma erakonna peale kaebamas hoopis Yana Toom.

https://m.delfi.ee/rk2019/article.php?id=85612761

Ei usu, et ainult kesikud. Kuid valimistel kehvasti esinenud YT tunnistab jutuajamist.

https://m.delfi.ee/eesti/article.php?id ... 7#cxrecs_s


Aga selge on see, et sisend tuli Eestist.

[AndresTy]

See meedia kallutatuse või kuskilt mingite salapäraste jõudude poolt juhitavuse teema on ikka väga ära leierdatud. Ja see, miks meedia kipub ikka üht või teist poolt rohkem materdama, ei tule mitte sellest, et see oleks kuskilt mõjutatud või koordineeritud vaid pigem nende materdatute eneste tegevusest.

Võtame näiteks Savisaar ja temaaegne - see tähendab tema isiklik - taskuerakond. No andke andeks - ennekõike oli Edgar ikka ise see kes oma tegemistega omale ajakirjanduse tule peale tõmbas. Kui ikka üks pool pidevalt mingite jamadega tegeleb ja ajakirjandusele sellega materjali annab, siis on ogar arvata, et ajakirjandus peaks samal ajal samapalju vastaspoolega tegelema, kui samas sealt selliseid pommuudiseid ei tulegi. Kui vastaspool ka mingeid selliseid piruette teeb, küll ta siis omad vitsad jälle kätte saab - kasvõi see Sivergate juhtum.

Samamoodi on ka alates 2015 aastast ka EKRE pildil olnud. Alguses oma immigratsiooniteemalise paanikaõhutamisega ja siis järjest kõige muu samasse väravasse teemadega. Siis veel ka nende "värvikad" poliitikud kes pidevalt mingite eetika piiril balansseerivate veidrate sõnavõttudega esile tükivad jms. Selles valguses pole mõtet siin mingit vandenõud otsida, kui nad ajakirjanike hammaste vahele rohkem jäävad kui teised.