Vaatasin presidendi pressikat.
Osad ajakirjanikud olid siiski oma ametiau tasemel (n A. Kannel, Postimehest jne).
Keegi venekeelne korrespondent küsis, kas piirilepingu ratifitseerimiseks on praegusel Riigikogul valmisolek. Paistis, et see küsimus riigipeale kuidagi ei meeldinud ja ta vastas, et selle kohta tal puudub informatsioon.
https://www.postimees.ee/6562337/otsepi ... onverentsiAga seda, et Välismin on kõvasti asja kallal olnud, usun ma küll. Samas jälle, kus oli see meie strat kom kõik see aeg, kui juba sisuliselt tegi Kaljulaid Putinile ettepaneku kohtumiseks juba Pariisis novembris? Kas siis ei oleks põhjust vähe tugevamalt deklareerida, et me oleme valmis suhtlema tipptasemel. Ning miks on vaja saatkonna avamist ajastada lahkuva valitsuse lõpupäevadele? Kuukene avamisüritust edasi lükata on alati võimalik.
Kokkuvõttes - presidenti parafraseerides - ei tekkinud mulle veendumust, kuidas sellise sammuga menüü rollist laua äärest istujate sekka saab. Jänes, kes ennast hundi ja karu vahele laua äärde sätib, on naeruväärne. Hoopis turvalisem on olla hundi selja taga.
Üks võimalik variant on, et püüame oma läänepoolsetele liitlastele tõestada, et meie omalt poolt soovime kõik teha, et suhteid parandada ja kui nad peavadki meie pärast Venemaaga vastasseisu asuma, siis oleme meie enne seda teinud kõik enesest oleneva, et seda ei juhtuks.
Võimalik tõesti, et on saabunud lihtsalt alandlikuma välispoliitika aeg. Kui see nii on ja president tõesti sealt tühjade kätega tagasi tuleb, siis olen ma nõus siin avalikult oma kahtlustamise eest vabandama. Kui ta aga tuleb tagasi teatega, et ratifitseerime nüüd piirilepingu, loobume Tartu rahust ja kingime ilma otsese poliitilise vajaduseta ära 5% meie territooriumist midagi vastu saamata (Vene garantiid ei ole ju tõsiseltvõetavad), siis on nad koos Paedaga minu silmis ikka täielikud lontrused.