Presidendi roll riigikaitses ja välissuhtluses

[toomas tyrk]

Aga olen 100% nõus, et välispoliitikat ei tohiks sisepoliitilise kasu saamise eesmärgil ära kasutada. Aga mida teha siis, kui on selles osas eriarvamusi, mis jooksevad mööda poliitilisi jõudusid ja ilmavaateid? Näiteks see rändekompakti konflikt oli ilmavaateline.

Senini on Eesti välispoliitikat üritatud ikka kujundada pikaajalisena. Kunagi pole olnud nii, et välisminister määrab Eesti välispoliitikat. Ja ei olnud see nii ka rändekompakti ajal, kuigi teatud "ilmavaated" üritasid seda selliselt esitada.

Siin teemas tuleks aga ikka tagasi selle presidendi rolli ja visiidi juurde. Kuidas ikka VP (ja mitte VVP) visiit saab kuidagi mõjutada piirilepingu ratifitseerimist või mitte-ratifitseerimist?

Või mis muid hirmsaid lepinguid ta Moskvas saaks allkirjastada?

Või lihtsalt on nii suur valu jälle kellegile ära teha? Ja üldse ilma mingi sisepoliitilise agendata?

[Manurhin]

Ma arvan muidugi paadunult, et Kerstident saadeti Moskvasse VEB-fondi rahaasju klaarima. Nüüd on juba täiesti reaalne oht, et kaabud hakkavad reformarite vastu "pikkade nugade ööd" korraldama ja kellegagi juhtub sama mis Luua-Villuga.

Ei usu. Esiteks ei käi VEB-fondi asjade ajamine lausa presidentide tasemel. Putin ehk küll mäletab, et midagi sellist oli, aga vaevalt, et ta detaile täpsemalt peast teab, tal suuremaidki muresid. Teiseks, noid asju aetaks vaikselt, ilma avaliku palagani ja tähelepanuta. Selleks on igasuguseid avalikkusele tundmatuid halle kardinale nii meil kui neil. No ja nagu me juba arutelu käigus selgusele jõudsime, ka piirileping pole ilmselt põhjuseks, siis ehk ongi tegu vaid Kerstidendi väikese soolo ja egotripiga. Kardab äkki mingil põhjusel ennetähtaegseid presidendivalimisi ? Ah, kaugel need korralisedki niiväga enam on...

[vanahalb]

Ma mõtlen selles plaanis, et kui Putini täna midagi ähmaselt mäletab, siis pärast jutuajamist ja mingi vastuteene saamist ei mäleta enam üldse. Ja kui Putini ei mäleta siis ei mäleta seda lugu ka terve Venemaa riigiaparaat ning sinna vette need otsad kaovad.

[Dr.Sci]

Ma arvan muidugi paadunult, et Kerstident saadeti Moskvasse VEB-fondi rahaasju klaarima. Nüüd on juba täiesti reaalne oht, et kaabud hakkavad reformarite vastu "pikkade nugade ööd" korraldama ja kellegagi juhtub sama mis Luua-Villuga.

Ei usu. Esiteks ei käi VEB-fondi asjade ajamine lausa presidentide tasemel. Putin ehk küll mäletab, et midagi sellist oli, aga vaevalt, et ta detaile täpsemalt peast teab, tal suuremaidki muresid. Teiseks, noid asju aetaks vaikselt, ilma avaliku palagani ja tähelepanuta. Selleks on igasuguseid avalikkusele tundmatuid halle kardinale nii meil kui neil. No ja nagu me juba arutelu käigus selgusele jõudsime, ka piirileping pole ilmselt põhjuseks, siis ehk ongi tegu vaid Kerstidendi väikese soolo ja egotripiga. Kardab äkki mingil põhjusel ennetähtaegseid presidendivalimisi ? Ah, kaugel need korralisedki niiväga enam on...

Erakorralised valimised on suht ebatõenäolised. Selleks on vaja presidendi tagasiastumist, või kohtus süüdi mõistmist, või surma või seda et ta oleks 3 kuud tegutsemisvõimetu.
Võibolla (hoolimata sellest mis eile ajakirjandusele öeldi) on tegemist hoopis kultuuriliste suhete täiendamisega, tutvutakse vene köögiga, käiakse koos Suures Teatris "Luikede järve" vaatamas jne. Paljuks aega ei ole, visiit on ju ühepäevane.

[vanahalb]

Võib-olla korraldatakse ülemaailmse "Teeme ära" programmi raames üks leninlik laupäevak nagu Ukraina presidendiga oli vist eelmine aasta. Pärast on esikaantel fotod Putinist palki tassima ja Kerstist lumelabidaga lehti riisumas

[Martin Peeter]

Aga olen 100% nõus, et välispoliitikat ei tohiks sisepoliitilise kasu saamise eesmärgil ära kasutada. Aga mida teha siis, kui on selles osas eriarvamusi, mis jooksevad mööda poliitilisi jõudusid ja ilmavaateid? Näiteks see rändekompakti konflikt oli ilmavaateline.

Senini on Eesti välispoliitikat üritatud ikka kujundada pikaajalisena. Kunagi pole olnud nii, et välisminister määrab Eesti välispoliitikat. Ja ei olnud see nii ka rändekompakti ajal, kuigi teatud "ilmavaated" üritasid seda selliselt esitada.

Siin teemas tuleks aga ikka tagasi selle presidendi rolli ja visiidi juurde. Kuidas ikka VP (ja mitte VVP) visiit saab kuidagi mõjutada piirilepingu ratifitseerimist või mitte-ratifitseerimist?

Või mis muid hirmsaid lepinguid ta Moskvas saaks allkirjastada?

Või lihtsalt on nii suur valu jälle kellegile ära teha? Ja üldse ilma mingi sisepoliitilise agendata?

See "välispoliitika pikaajalisus" on minu jaoks selline käibevormel, millega välispoliitikat teostav valitsus, välisminister ja Välismin ka oma teostatava välispoliitika ainuõigsust vahel püüavad tõestada. Rahvas on ju mitte loll, vaid väga loll ja sellele ei peagi midagi sisuliselt seletama.
Jah- ühelt poolt kaotab iga riik, eriti väikeriik, mis oma välispoliitilisi seisukohti tihti ja üleöö muudab, kergelt oma tõsiseltvõetavuse, liitlased ning halvemal juhul ka iseseisvuse.

Samas olukorrad muutuvad ja mis eile paistis kuld võib täna pori olla. Ehe näide oli naaberriigi president Jeltsin, kes ühel hetkel oli meie iseseisvuse suurim sõber, teisel vaenlane. Muudavad vastavalt olukorrale oma seisukohti ju ka meie liitlased ja seda arvestamata jätta on samamoodi ohtlik.

Eks sellel piirilepingul on pikaajaline ajalugu, mis paljuski tuleneb sellest, et meie territoorium on ebaseaduslikult ära võetud, aga kahjuks meil puuduvad mehhanismid, et enesele kuuluvat tagasi saada. Kas me peame tõesti olema järjepidevalt ja pikaajaliselt seisukohal, et me peame seetõttu lihtsalt sellest loobuma, isegi, kui olukord meid selleks otse ei sunni?

Piirilepingu ratifitseerimise protsessi alustamiseks ja sellega meile sisuliselt sundseisu tekitamiseks piisab vaid VVP vastavasisulisest avaldusest pressikonverentsil.

Mingeid olulisi lepinguid VP ja VVP kindlasti ei sõlmi.

[Martin Peeter]

Peskov: Putin tahab hajutada Eesti hirme

https://leht.postimees.ee/6563073/pesko ... 1481498196


Kordan oma kunagist postitust:

Rootsi õukonnakroonik Petrus Petrejus kirjeldab oma 1615. a. ilmunud
raamatus „Regni Muschovitici Sciographia“ venelaste iseloomu järgmiselt:
„Selline on kord kõikide moskoviitide tava ja käitumine, et kui nad näitavad
end sõbralike ja heasoovlikena kas sõnades või tegudes, siis järgneb sellele
peagi suur õnnetus või pahandus; kui nad aga ähvardavad, on äkilised ja
vannuvad, siis on nad vähem ohtlikud ja neid ei tarvitse eriti karta“.

[toomas tyrk]

See "välispoliitika pikaajalisus" on minu jaoks selline käibevormel, millega välispoliitikat teostav valitsus, välisminister ja Välismin ka oma teostatava välispoliitika ainuõigsust vahel püüavad tõestada. Rahvas on ju mitte loll, vaid väga loll ja sellele ei peagi midagi sisuliselt seletama.
Jah- ühelt poolt kaotab iga riik, eriti väikeriik, mis oma välispoliitilisi seisukohti tihti ja üleöö muudab, kergelt oma tõsiseltvõetavuse, liitlased ning halvemal juhul ka iseseisvuse.

Eesti välispoliitika põhialus on ikka meie asend. Seda ei muuda kohe mittekuidagi. Naabrid on ikka samad. Neist lõuna- ja põhjanaabrid põhimõtteliselt ka samade huvidega. Ning idanaaber kehtestab selle meie ühise huvi.

Rahvas võib ju tark olla, aga meie geograafilist asendit nad ei muuda. Kui mitte arvestada neid laulusõnu, et "lükkame lahti.." jne.

Küll on meil aga nüüd tulemas uus ja tark valitsus, kus üks osapool omab endiselt koostöölepingut selle idanaabri võimuparteiga. Mis väidetavalt pole enam aktiivne. Teine partner näeb aga piiri taga "tsivilisatsiooni".

Ja siis toimub samal ajal eesti-sisene rohujuuretasandi kommunikatsioon, kuidas senine Eesti pika-ajaline välispoliitika on ikka fiktsioon, ja tuleb uus ja parem.

Elame, näeme...

[Viiskümmend]

Kui kaua läheb, et Putini poolt vastu visiit tehakse, ma usun, et ka see tuleb üsna ruttu?

[Martin Peeter]

Eesti välispoliitika põhialus on ikka meie asend. Seda ei muuda kohe mittekuidagi. Naabrid on ikka samad. Neist lõuna- ja põhjanaabrid põhimõtteliselt ka samade huvidega. Ning idanaaber kehtestab selle meie ühise huvi.

Rahvas võib ju tark olla, aga meie geograafilist asendit nad ei muuda. Kui mitte arvestada neid laulusõnu, et "lükkame lahti.." jne.

Küll on meil aga nüüd tulemas uus ja tark valitsus, kus üks osapool omab endiselt koostöölepingut selle idanaabri võimuparteiga. Mis väidetavalt pole enam aktiivne. Teine partner näeb aga piiri taga "tsivilisatsiooni".

Ja siis toimub samal ajal eesti-sisene rohujuuretasandi kommunikatsioon, kuidas senine Eesti pika-ajaline välispoliitika on ikka fiktsioon, ja tuleb uus ja parem.

Elame, näeme...

Lisame, et välisministriks on tõusmas mitte just kõige tasakaalukamalt silma paistnud Reinsalu.
Aga ma arvan, et kui just austet admin ei keela, siis võiksime me siin lahtise tekstiga selle välispoliitika üle mõtteid vahetada rohkemgi, sest julgeolekupoliitika raskuspunkt on õnneks veel välispoliitika valdkonnas, mitte sõjanduses.
Ega siis ka kõik spetsialistid pole mitte selles ühte meelt. Kui meenutame Sven Sakkovi öeldut Postimehe arvamusliidrite lõunal, siis iseloomustas ta viimase 15 aasta välispoliitilist liini suht karmilt: "Eesti otsib spunki". Jah - on minu jaoks autoriteetne analüütik, kõik akf ei pruugi taga nõustuda.
Ühtlasi kinnitan, et ma pole osaline mitte mingis kokkulepitud kommunikatsioonis ega tee ühelegi poliitjõule teadlikult kihutustööd. Ei ole poliitjõudu, millega mu seisukohad 100% kattuksid.

[Viiskümmend]

Tänases Delfis kirjutab veteranvaatleja Toomas Alatalu, et tema hinnangul algas Eesti-Vene välisministeeriumite kuramaaž juba novembrist 2018, kui vastastiku fooni sõbralikumaks keerati ning, et Vene diplomaatilise klassifikatsiooni järgi ei ole tegemist riigivisiidi, vaid presidentide eraviisilise kohtumisega. Alatalu väitel on selle sisuks nn. networking ehk üksteise tundmaõppimine ja "krooniks" võiks olla Kaljulaidi poolt tehtava vastu küllakutse aktsepteerimine Vene riigipea poolt.

[Martin Peeter]

Stoicescu hakkab Eesti 200-st vist üle saama. Tema hinnang:

Keegi ei tea täpselt, mida kaks presidenti omavahel arutama hakkavad, kuid paljud kipuvad vaistlikult ette arvama, et neil ei õnnestu mitte midagi märkimisväärset ära lahendada. See on tõsi, sest Eesti ei saa mitte kuidagi täita Venemaa peamisi soove. Näiteks Euroopa Liidu poolt Venemaale kehtestatud karistusmeetmete lõpetamine, mida Kreml peab täiesti alusetuks ning justkui Vene-lääne vastasseisu põhjuseks, mitte tagajärjeks. Või Eesti loobumine oma plaanidest tugevdada liitlaste kohalolekut oma territooriumil, kuivõrd president Putin kindlasti rõhutab Venemaa «ohutust» ja kurjade kavatsuste puudumist naabrite suhtes. Seda kinnitas tema pressisekretär Peskov. Ka piirilepingu jõustamise kolmas vaatus jääb ära, sest Venemaa riigipea võib omalt poolt lubada ratifitseerimisprotseduure riigiduumas, kuid Eestis on see küsimus – tõenäolise kolmikliidu lahkhelide tõttu – vaiba alla peidetud.

https://arvamus.postimees.ee/6563805/ka ... 1481498196

Aga KK juttu võrdsete kohtumisest ei usu ka tema:

Kõige suurem risk on kohtumise ebaõnnestumine võõrustaja ebasõbraliku või isegi ebaviisaka suhtumise tõttu, kuigi selline võimalus on minimaalne. Võrdne-võrdsega-kohtumine on a priori välistatud, see ei oleks võimalik ka samasuguste kontaktide puhul Eesti ja USA või Eesti ja Hiina vahel. President Putin peab pingutama, et näidata siirast lugupidamist tillukese naaberriigi vastu.

Üldiselt on Stoicescu heatahtlik:

Lõpuks, tasub meenutada USA diplomaatia grand old man’i (ingl k «suurkuju») George F. Kennani (1904–2005) ammu välja öeldud sõnu: «Lõpuks, Kremli kadedad ja sallimatud silmad eristavad üksnes vasalle ja vaenlasi. Venemaa naabrid, kui ei soovi üht, peavad leppima teise rolliga.» Kennani loogikas ei maksa kahelda tänapäevalgi, aastakümneid hiljem, kuigi erandid on olemas, näiteks Soome ja Hiina. Soome on sõjaliselt «mitteühinenud» riik (neutraalsusest ei saanud tema pärast astumist Euroopa Liitu 2005. aastal enam rääkida). Moskva ja Helsingi tihe ja sõbralik läbikäimine, sealhulgas riigipeade tasemel, põhineb ühisel poliitilisel tõdemusel, et Soome liitumine NATOga ei ole hea mõte. Vähemalt mitte praegustes oludes, kuigi Venemaa poliitikud ja kindralstaabi juhid ei ole varjanud, et regionaalse konflikti korral käsitleb Venemaa Soomet vastaspoolena. Hiina on mõistagi hoopis teise kaalukategooria naaber, kellega Kreml on sunnitud mängima strateegilise partnerluse mängu, teades suurepäraselt, kust paistab tegelik oht.

Eesti ei soovi olla Moskva vasall ja peab leppima Venemaa «vastase» rolliga. Kahe riigi vahel kulgeb paratamatult poliitiline rindejoon, kuni Kremli vastasseis läänega jätkub. Vaatamata sellele on omavaheline suhtlemine kasulik, sest see näitab Eesti head tahet, millele Venemaa võib (teoreetiliselt) samaga vastata. Eesti ei saa loota Venemaa strateegilise kursi (kiirele) muutumisele, kuid Kreml ei välista seda Eesti puhul. Me ei näe siin silmapiiril ühtegi Orbánit või Salvinit, kuid võib-olla on Venemaa juba kedagi märganud. Igatahes, tegemist saab olema president Kaljulaidi seni kõige nõudlikuma visiidiga, kus iga sõna ja käeliigutus on kaalukas. Soovin talle edu!

[Lemet]

https://m.epl.delfi.ee/arvamus/article.php?id=85838469

[Tundmatu sõdur nr. 4]

ARTEEMI kui kremli stepimentaliteedi tõsise tundja kommentaar ongi senikõlanuist parim mu arust

STOICESCU oma "heatahtlikus" mullitamises ütles aga sisuliselt ju vaid ühte asja:

Kremli kadedad ja sallimatud silmad eristavad üksnes vasalle ja vaenlasi. Venemaa naabrid, kui ei soovi üht, peavad leppima teise rolliga..

..no millega oli ka kõik öeldud ju

[Lemet]

Onu Tjoma on nupumees...