|
Erialakoolitusi on keeruline teha. Harjutustel on konkreetsed pass/fail piirid ja nõudmised, nagu ka üleüldised arusaamad vastavate relvasüsteemide kvaliteedist. Jutt on siin TP-dest, mille normaalne universaalne eeldus üle kogu maailma on 1,5 moa või parem lasketihedus praktilise laskekauguse piires.
Kui tehnika ei võimalda neid pass/fail tingimusi stabiilselt täita, on olukord keeruline. Väljaõpet saab ka van(em)a relvapargiga teha, kuid tegevus on mõtestatud siis, kui keskendubki väljaõppele. Selgitan praktilise näitega, mida mõtlen. Et kui laseme mingit harjutust natukenegi keerulisemates tuuleoludes (st et tabamus või möödalask sõltub tuuleandmete enam-vähem õigest arvestamisest, kuna kaugust on ka juba piisavalt), siis peabki saama tulemust vastavalt hinnata (arvestas liiga vähe, liiga palju, keeras trumlit valele poole, jne) ja õpe keskendub tuule hindamise oskuse parendamisele + laskeoskus, kui on näha et lasu sooritamise hetkel mingi vimka sisse viskab ja seetõttu külje peale kisub. Kui samal ajal tehnika ise vaevleb probleemide küüsis ja juba ainuüksi hajuvusest tingituna tekivad möödalasud (tegelik suutlikkus on 3 moa, näiteks, mis 500 m peal vastab 45 cm-le ehk kogu sihtmärgi laiusele), siis kuidas ma loen tulemust? Mida ma korrigeerin? Kuidas saada aru, kas tegu on tegevuse või tehnika küsimusega? Sest kui mina tahan antud harjutuses keskenduda ettenähtud tegevuse parendamisele, siis peabki see ka selgesti eristuma - tulemuse mõtestatud lugemiseks peab olema sihtmärgilt ikka mingi lasugrupp välja loetav. Kui tabamused on suht koos, saab selle järgi juba miskit öelda. Kui tabamused on üle lehe laiali, siis mida ma järeldan?
Ühesõnaga, mingi hetk on moraalsel väärtusel kõrval ka palju reaalsem kvalitatiivne mõõde, sest hakkab raiskama nii õppurite kui instruktorite aega. NM võis ju vana kooli SN relv olla, aga kurat relv laskis alla MOA. Ehk seal oli aru saada, et mis on relvast tingitud ja mis on laskurist tingitud komponent lasugrupis, ning õpe oli efektiivsem ja tulemuslikum. Vähem maadlemist tundmatute ja teadmata suurustega.
Lisatud: Ja ärge unustage ikkagi moraali mõju. Nii, meil on erialakursus, kus õppur püüab õppida ja hakkama saada, aga sageli näeb, et on raskusi ettenähtud laskeharjutuste tulemuste saavutamisega. Peab ehk isegi korra relvurile seletuskirja kirjutama, et saaks relva ruttu remonditud, sest mingi asi ei toimi õigesti ja kursus läheb muudkui edasi. Hinnatavate harjutuste juures kogeb, et relvasüsteemi enda tehniline hajuvus ongi kaugemate märkide juures sisuliselt märgi suurusega võrdne ja ta peab laskma max keskendumisega, et üldse pihta saada juba ideaaloludes, rääkimata keskkonnatingimuste täpsest hindamisest. Ning harjutus näeb ette et kaugeim märk peab olema tabatud esimese lasuga (hea on kui on ka teine padrun sinna kasutada), muidu on fail. Jumal hoidku kui tuul puhub vastu 10-2 vahel. Aga õppuril pole pikaajalist kogemust, et suuta lasta suht kapriisset relvasüsteemi selle max võimekuse juures. Ning päris sageli ei saagi ka aru, et miks on tulemus selline, nagu on, et kumb nüüd rohkem sinna panustas, kas tehnika või inimene? Sellisel moel kaotab potentsiaalse erialaspetsialisti, sest hakkab asju tegema poole persega - nagunii vahet pole ju, õppustel paukmoonaga plärtsutamiseks ei peagi väga pingutama.
|
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
. Veel mäletan kui meile tutvustati taktikalise vastase punase tehnikat ja kuidas peale loengut poisid ahastasid, et mida me üldse siin üritame, kui meile pannakse piltlikus mõttes pihku vint ja viis padrunit ja soojad sõnad, vastas seisab aga kari ratnikke. 
