Ülesannete osas olen ma Kapten Trummiga enam-vähem nõus. Viite territoriaalvetele jätaks välja, sest eriti sõja ajal pole see niikuinii palju enamat kui joon kaardil, aga ma lisaks mereteede kaitse. Ma usun, et selle vajalikkust keegi ei vaidlusta, vastuargument seisneb pigem võimete võimatuses. Aga mereteede kaitse on lai mõiste, sisaldades muuhulgas sadamate julgeolekut (Kaitseliit ja maavägi?) ja miinitõrjet
. Vähemalt visiooni ja ambitsioonina võiks mõelda sellele, et kui iga Balti riik suudaks välja panna 3 raketikaatrit ja Poola natuke rohkem, kui Saksamaa saaks osa oma laevu Läänemerele jätta ning kui Soome ja Rootsi oma paati saada, võiks venelastele Läänemerel täitsa vastu astuda. Seda, et liitlased väljastpoolt Läänemerd oma laevadega siia kohale tulevad ja kõik ära teevad, ei saa loota, sest esiteks pole sobivaid laevu ning neid, mida on, vajatakse Põhjamerel ja Atlandil. (
https://icds.ee/wp-content/uploads/2019 ... l_2019.pdf) Mulle iseenesest meeldis see mõttekäik (ei mäleta kelle oma), et kui maavägi suudab kaks nädalat vastu pidada, pole juurdeveole vaja mõelda. Aga nüüd me vist tahaks kauem kesta ja kuidagi peavad ju ka liitlased kohale saama.
Hõbekuuli ei ole merekaitses olemas, vähemalt mitte väikeriigi jaoks. Mõistliku suurusega platvormid on paatidest paremad sellepärast, et neil on suurem merekindlus ja autonoomsus ning nendega saab täita mitmekesisemaid ülesandeid. Sa, Kapten Trumm, demagoogitsed, kui võrdled relvastamata paati relvastatud raketikaatri või korvetiga. Platvormide hinnavahe võib olla kümne- aga mitte sajakordne. Relvad ja sensorid maksavad sama palju, ükskõik millisele platvormile neid panna. Mõni asi lihtsalt väikesele platvormile ei mahu. Bandvagenite teema all heitsid Sa millegipärast ette operatiivvajaduste eiramist kokkuhoiu eesmärgil. Poolakate raketipatarei Kevadtormil, millele Sa isegi viitasid, näitab selgelt, et rakette saab naabritelt „laenata“, aga selleks et neid kasutada, on vaja luua merepilti ja merel kohal olla. Ka halva ilmaga. Veel olulisem on kohalolek kriisiajal kus veel ei lasta. Mõte, et las sellega tegeleb PPA ja meie käitame ainult sõjapaatidele ning hoiame nii kaitsekulutusi kokku, on loogiline ainult 2% SKP vaatevinklist. Riigi kontekstis on rehepaplik rajada kaks eraldi laevastikku, üks rahu ja teine sõja tarbeks.
Üks faktitäpsustus ka. Patrulllaevad jäid kai äärde (siis kui nad ükskord jäid) eelkõige sellepärast, et mereväes oli kaadrikriis ja neid ei suudetud mehitada. Raha nappis muidugi ka, aga merevägi saab manööverdada ainult selle „poti“ sees, mis talle Kaitseväe sees eraldatakse. Ega teistel väeliikidel vist ka üle ei olnud. Hiljem lõi tookordne Kaitseväe juhataja rusikaga leiva pooleks ja otsustas, et mereväes ei tohi olla rohkem kui 4 laeva. Tuli teha valikuid. Vähetuntud faktina: EML Ristnat, mis oli ametlikult meremuuseumi eksponaat, kasutati poolsalaja aastaid kadettide väljaõppelaevana. Kuni kere ohtlikult läbi roostetas.
Mõisted on olulised. Neis tuleb kokku leppida. Kui Sulle
Littoral Warfare ei meeldi, ära kasuta. Sul ilmselt ei õnnestu NATOt veenda seda ümber defineerima, isegi kui see „meie jaoks suureks ja kaugeks venib“. Aga mõistetest peab üht moodi aru saama, muidu pole võimalik suhelda.
De facto on parvlemine siiski suitsiidirünnak. Palju neid Iraani paate rünnakult tagasi tuleks, pooled või kolmandik? Minu meelest loetakse üksust, mis on kaotanud 1/3 koosseisust võitlusvõimetuks.
You are not entitled to your opinion. You are entitled to your informed opinion. No one is entitled to be ignorant. (Harlan Ellison)
