|
Ma selles küsimuses olen küll vist 100% nõus Kapten Trummiga, et ilma normaalse seire- ja reageerimisvõimalusteta (loe: elektroonika ja ligipääsuteed) pole üldse mõtet hakata selle piiri peale midagi rajama. Sest kui piirivalvurid ilma elektroonikata ei suuda reaalajas fikseerida piiri ületamist ning vajaliku kiirusega õigesse piirkonda kohale kihutada, siis muutub see puhtaks raiutud metsasiht ja sinna keskele püstitatud traataed (see maksab endiselt kümneid miljoneid) lihtsalt mahavisatud rahaks.
Õigemini, sellisel juhul on alternatiiv panna lihtsalt piiri peale alaliselt tunduvalt rohkem inimesi seda valvama. St kui elektroonikat ei ole, siis peabki olema nii palju inimesi, et kogu piirilõik nt iga 30 minuti järelt läbi jalutada ning tuvastada siis jälgi liivaribal, tallatud muru, murtud oksi jms. Ja kui pole piisavalt juurdepääsuteid reageerimisüksusele, siis peabki ühtlaselt kogu piiril ja igas pisikeses piirikordonis pidevalt olema piisavalt inimesi, kes siis selles konkreetses piirkonnas piiririkkujaid taga hakkavad ajama (aga kiiresti kuskile mujale neid paisata ei saa, sest selleks pole ju teid). Kui Eesti oleks pidevalt kasvava ja noore elanikkonnaga, odava tööjõuga ja suure tööpuudusega riik, siis võiks see isegi teostatav ja rahaliselt mõistlik olla. Aga paraku oleme täna vananeva elanikkonna, kahaneva ja suhteliselt kalli tööjõuga ning olematu tööpuudusega riik, kus lihtsalt ei ole enam kuskilt piirile võtta neid täiskutselisi piirivalvureid sadade kaupa. Olemuslikult muutub tehnoloogia pidevalt odavamaks ja kättesaadavamaks, inimene aga aina kallimaks. Küüdi toodud 1560 lisapiirivalvurit on ilmselt utreeritud ja ülepaisutatud näide, aga mis seal vahet on – pole täna kuskilt paugust võtta juurde ka „vaid“ näiteks 560 või 250 piirivalvurit.
Ühesõnaga: piisava teedevõrguga elektrooniline ja seeõttu kallis (või kallina tunduv) „nutipiir“ pole mitte politseinike ja ametnike kapriis, sõgedus või kahjurlus, vaid paratamatus. Kõik muud „alternatiivid“ tegelikult ei anna efekti, on teostamatud, või kokkuvõttes vähemalt sama kallid.
Selle kõigega ei taha ma kaugeltki öelda, et kogu senine asjaajamine, planeerimine, projektijuhtimine jne oleks PPA ja Siseministeeriumi poolt olnud veatu, õige ja probleemivaba. Algusest peale oleks pigem tulnud arvestada suuremate summade ja ettenägematute asjaoludega, algusest peale oleks pidanud hakkama rääkima mitte ainult piiri rajamise-, vaid ka elutsüklikuludest (mis nüüd laiemale avalikkusele äkitselt suure ja halva üllatusena tuleb) jne. Mingis mõttes on see „käpardlus“ ja pidevalt tõusvad hinnad siiski n-ö objektiivsetel asjaoludel sündinud: 20 eelnevat aastat polnud sinna piiri peale suurt midagi planeeritud, ehitatud ega rajatud, mistõttu puuduski tegelik kogemus selle kohta, milline on pinnas, kui lai peaks olema riigile kuuluv maa-ala, kui kaua ehitamine tegelikult aega võtab jne. Samuti – kui eelnevad 20 aastat polnud sinna piirile praktiliselt midagi investeeritud (sest raha polnud ja prioriteedid olid mujal), siis seda suuremaks kumuleerub paratamatult summa, mis nüüd väga lühikese ajavahemiku jooksul tuleb sinna pumbata, et asi mõistliku aja jooksul valmis saada. Aga veelkord – põhimõtteliselt teistsugust, toimivamalt ja odavamat alternatiivi mina täna ei näe. Kui keegi näeb, siis loeks huviga.
Pigem tuleks siit edasi teha põhimõtteline valik mitte „kallima“ ja „odavama“ piiri vahel, vaid selle vahel, suruda hambad kokku ning kas ehitada see piir korralikult, elektroonika ja juurdepääsuteedega siiski välja; või siis mitte hakata raha mingite poolikute lahenduse peale põletama ning jätta see piir enamvähem selliseks, nagu ta täna on. Ning teadlikult leppida nende riskide ja probleemidega, mis sellisel juhul ülesse jäävad.
Samuti tuleks põhimõtteliselt teha vahet piiri rahuaegse VALVAMISE, ning sellesama piiri kriisi- või sõjaaegse KAITSMISE vahel. Üks on olemuslikult rahuaegne korrakaitseline tegevus, mille jaoks ei olegi vaja kuskil PPA sees hakata ette valmistama põhjalike sõjaliste oskuste, teadmiste ja relvastuse-varustusega inimesi (inimesi niikuinii vähe), kellel nende samade sõjaliste asjadega on rahu ajal piiril väga vähe peale hakata. Teine asi on kriisi- ja sõjaaegne tegevus, mil üle piiri võib tulla nii sadu rohelisi mehikesi või juba tuhandetes regulaarväelasi koos rasketehnikaga. Selliseks juhuks on juba vaja mobiliseeritud Kaitseväge piirile, kes siis vastavalt vajadusele tekitab kogu piiri ulatuses tihedama „inimsõela“, või hakkab ette valmistama tõkkeid, miinivälju, varitsusi, tulepositsioone jne jne.
|
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
) on su pikklohisevas textis see:
