Merevägi ja rannakaitse

[Kapten Trumm]

Come on, mehed.
Üks halli aja merevägi täna juba on - kirumist rahakulu teema kuipalju.
Praeguses olukorras osta patrull-laevu, mis on kahurrelvastusega (see on odav) ja millele "võib raketid peale panna" on lihtsalt üks mereväe ja merekaitse mängimine. Taolised alused lihtsalt ei suuda idanaabri sõjalaevu ohustada, mitteohustavate laevade võimet aga pole vaja juurde tekitada, vaid see on piirivalvel olemas (vajaks ilmselt tugevdust).

Muidugi, kui võime soetusmaksumuseks antakse raha mingi mõnikümmend kuni 100 miljonit, siis selle eest mingit arvestatavat pealveetõrje võimet ei tekigi. Sõltumata millised alused me valime. Lihtsalt põhjusel, et tiibraketid maksavad palju ja kui neid piisavat arvu pole, siis edu ei paista. Vaadake, palju rakette on Arleigh Burke pardal ja miks.

CB90 meie rahapuuduses pole muidugi teab mis terav tegu. Hea pill muidu, aga väga kallis. Üks kallima meetrihinnaga taolise suurusklassi aluseid. Alus maksab 2,5 miljonit pluss relvastus. Selle eest saab jällegi neid RIB paate mitu. Et sama alus on BW poolt miljoni eest - kahtlane. Meredessant alla pataljoni aga ei maksa kuigi palju - kasutatav ainult pisialade võtmiseks (nt Vaindloo saare julgestamine).

[nimetu]

Küsin borjalikult: aga kuidas see sakslastesse puutub?

Tulles tagasi teema juurde, siis ma peaks mainima, et peale Laanemetsa töö, "Eesti merejõudude ülesanded ja laevatüübid", (teistkordset?) lugemist olen mitmete tema poolt välja pakutud ideede osas äärmiselt skeptiline. Kahele platvormile tugineva mereväe ideest saan veel aru, kuid nendele esitatud nõuded ei ole minu arvates mõistlikud ning mitmed võimalikud probleemid on liiga kergekäeliselt kõrvale heidetud. Töö ise oleks palju parem kui oleks keskendunud Eesti merekaitse ülesannetel, doktrinaalsele poolele ja n-ö üldisele pildile ning täielikult jätnud välja selle platvormide osa.

Täpsemalt selgitan oma mõtteid hiljem.

[Kapten Trumm]

See on Eestis tavaline probleem ja MeV pole siin mingi erand - doktriini ja muude esimeses järjekorras vastamist vajavate küsimuste vastamise asemel (kuidas me siis ikka võitleme ja vastast võidame) koostatakse kohe hankeplaan ja asutakse riistu valima. Ilmselt on küsimus ikka selles know-how suuruses ja võimes mõelda mõned sammud ette.

Tänases seisus puhas kopeerimine kuskilt (Soomest) ära ei toida enam. See võis toita 2002. Me ei peaks häbenema omi mõtteid ja lahendusi, sest nt siin olevad liitlased ütlevad, et meie võime kombineerida konventsionaalset ja mittekonventsionaalset sõjapidamist tekitab ka neile raskusi õige reageerimisega ja seda on öelnud nende armeede ohvitserid, kelle sõjapidamise kogemus on kordi pikem EV ajaloost.

Mina nt ihkaksin näha MeV inimeste sulest kirjatöid, kus mõeldakse midagi uut välja. Mina seda tegin - taolist "laevastikku pole kuskil. Et pole, on peale põhjuse, et ei saa kasutada veel üks põhjus - keegi pole selle peale veel tulnud. Tegelikult võiks nüüd kõik see kõrgelt haritud ja kogemustega MeV rahvas ka midagi teravamat leiutada kui naaberriikide laevastikuprogrammide minimaalkujul meile kopeerimine.

[Kriku]

Akf URRi postitus "Metallisti" kohta läks koos sellest tõukunud aruteluga "Metallisti" teemasse: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 62#p587562

[nimetu]

Mina nt ihkaksin näha MeV inimeste sulest kirjatöid, kus mõeldakse midagi uut välja. Mina seda tegin - taolist "laevastikku pole kuskil. Et pole, on peale põhjuse, et ei saa kasutada veel üks põhjus - keegi pole selle peale veel tulnud. Tegelikult võiks nüüd kõik see kõrgelt haritud ja kogemustega MeV rahvas ka midagi teravamat leiutada kui naaberriikide laevastikuprogrammide minimaalkujul meile kopeerimine.

Ära nüüd liiga õhku täis ka mine. Ma olen vägagi kindel, et neid ideid on erinevatel aegadel mitmed targemad mehed veeretanud, kuid on erinevatel põhjustel neist ka hiljem loobunud.

[Kapten Trumm]

Olen üritanud meie sõjandusmeediast kõik temaatilise läbi lugeda ja peale seda teemat - ma pole mittekonventsionaalse mõtlemise võimes meresõja teemal nii kindel midagi.

[davidsoniharald]

...eriti oludes, kus mina olen oma hariduselt majandusmees, mitte insener).

Olen üritanud meie sõjandusmeediast kõik temaatilise läbi lugeda ja peale seda teemat - ma pole mittekonventsionaalse mõtlemise võimes meresõja teemal nii kindel midagi.

Enne kui sa siin edasi targutad, palun klaarime selle hariduse osa ikkagi ära. Oled sa siis vanakooli TPI insener või pehme baka majandusmees, keda sa siin nii hirmsasti tümitada armastad? KÕIK foorumi kasutajad otavad sinu selget ja otsest vastust pikisilmi. Ära ainult jälle hämama hakka palun. Oksele ajab see häma juba.

[Kriku]

...eriti oludes, kus mina olen oma hariduselt majandusmees, mitte insener).

Olen üritanud meie sõjandusmeediast kõik temaatilise läbi lugeda ja peale seda teemat - ma pole mittekonventsionaalse mõtlemise võimes meresõja teemal nii kindel midagi.

Enne kui sa siin edasi targutad, palun klaarime selle hariduse osa ikkagi ära. Oled sa siis vanakooli TPI insener või pehme baka majandusmees, keda sa siin nii hirmsasti tümitada armastad? KÕIK foorumi kasutajad otavad sinu selget ja otsest vastust pikisilmi. Ära ainult jälle hämama hakka palun. Oksele ajab see häma juba.

Juhul, kui keegi viitab argumentatsioonis oma teadmistele ning kogemustele, on küsimus sellest, milline on kõnealuse isiku haridus või kust pärinevad kogemused, asjakohane. Ainult et katsuge palun selle juures ilma kehavedeliketa hakkama saada.

Konkreetselt praegusesse teemasse puutub KT diplom aga vähe - ilmselgelt ei ole see merekoolist.

[Ott Laanemets]

See on Eestis tavaline probleem ja MeV pole siin mingi erand - doktriini ja muude esimeses järjekorras vastamist vajavate küsimuste vastamise asemel (kuidas me siis ikka võitleme ja vastast võidame) koostatakse kohe hankeplaan ja asutakse riistu valima.

Sellega võib põhimõtteliselt nõustuda, aga mulle tundub, et see arutelu siin on just sellise šopingulisti koostamine – kes tahab kummipaate või haminaid ja kes veel mida. Ehk siis alustame asjast ja alles seejärel vaatame, mis ta’ga teha saab.

Praeguses olukorras osta patrull-laevu, mis on kahurrelvastusega (see on odav) ja millele "võib raketid peale panna" on lihtsalt üks mereväe ja merekaitse mängimine. Taolised alused lihtsalt ei suuda idanaabri sõjalaevu ohustada,

Õige, aga absoluutselt irrelevantne praeguses olukorras, kus meil pole midagi. Täpselt samamoodi mängime mõne K9-ga suurtükiväge ja käsirelvadega kergejalaväge jms. Samamoodi oleks võinud üheksakümnendate alguses öelda (ja mõned ütlesidki) kerge ja käsirelvastusega ajateenijajalaväe kohta – seda ei karda ju keegi, see ei ole mingi oht, ärgem sellele täna raha kulutame. Paraku ilma sellise alguseta ei oleks maavägi täna seal, kus ta on. Mõni ütleb ka täna seda kogu meie jalaväepõhise maasõjalise kaitse kohta, et see ei ole võimaliku vastase silmis just eriti agressiivne [1].

Ja siit jõuame ülal-viidatud probleemini: milline on Eesti strateegia, kas kaitse või heidutus? Refereerin vabalt kin-mjr Meelis Kiili varasemaid väljaütlemisi, et meil strateegiat, mis ühendaks eesmärgid, võimalused ja vahendid, tegelikult nagu pole. Ja sealt edasi jõuame küsimuseni, milline on sõjaväe roll selle strateegia elluviimisel? Ja seejärel alles, et mis on merejõudude ülesanded?

Oma varemviidatud magistritöös eeldasin Norra (ja muude väikeriikide) eeskujul, et väikeriik üksinda ei suuda kunagi suurriigiga sõda pidada, mistõttu on ainsaks mõistlikuks strateegiaks heidutus. Seda on Eesti NATO liikmeks püüeldes ka teinud. Seetõttu on vähemalt merejõudude puhul prioriteediks tegevused rahu- ja kriisiajal, et sõjaaega mitte kunagi jõuda või halvimal juhul võimaldada see sõda maaväel koos liitlastega minimaalsete kaotustega üle elada. Sõjalised võimed, mida on vaja rakendada ’heidutamiseks’ ja ’kaitseks’ ei ole paraku identsed, kuigi heidutus eeldab ka valmisolekut võidelda. USA võib kogu oma sõjaväega suvalisel hetkel kuhugi konflikti parašüteerida ja lahingu võita, väikeriigil pole sellist ressurssi ja lisaks peavad kõik väga selgelt aru saama, et mis iganes tagajärgedega lahingutegevus Eesti pinnal on meile fataalsete tagajärgedega.

Kui see eeldus, st heidutus, on söödav jõuame merejõudude ülesanneteni. Mina kasutasin Norra kommodoori Børreseni rannikuvõimu teooriat, mille kohaselt väikeriigi merejõudude ülesanded on:
(1) turvata (protect) ja hallata riigi merealasid rannajoonest majandusvööndi välispiirini, sh merekommunikatsioone;
(2) tagada riigi suveräänsus sisemeres ja territoriaalvetes;
(3) koos maa- ja õhuväe ning liitlastega kaitsta riiki merel toimuva ja merelt lähtuva rünnaku eest.
Lisaks NATO liikmena osalemine rahvusvahelises sõjalises koostöös.

Soomlased on sama teema sõnastanud umbes samaviisi:

Merivoimien sisältä katsoen Suomen merivoimien roolit (tehtävä tai toiminnallisuus) yhteisoperaatiossa ovat maavoimien sivustan suojaaminen, merivoimien tuottama tilannekuva omalta vastuualueeltaan ja sen välittäminen, meriliikenteen suojaaminen, merivoimien osallistuminen valtakunnalliseen ilmapuolustukseen, maihinnousun torjunta sekä merimiinoittaminen. Roolien muodostumiseen ovat vaikuttaneet merivoimien tehtävät, suunnitellut tehtävät operatiivisissa suunnitelmissa ja harjoituksissa muodostuneet roolit. [2]

Siit edasi tuleb neisse ülesandeisse süübida ja alles seejärel võime midagi asjades ja sopingulistist kost. Seetõttu on igasugused statement’id, et see pole piisavalt ’kõva pauk’ naabri pihta irarelevantsed. Ja eriti peale 20 aastat mitte-midagi-tegemist.

mitteohustavate laevade võimet aga pole vaja juurde tekitada, vaid see on piirivalvel olemas (vajaks ilmselt tugevdust).

See on kas pahatahtlik demagoogia või asjatundmatu rumalus. Esiteks pole meil juba ammu piirivalvet, vaid PPA. Ja see vahe pole pelgalt semantiline. PPA on selgelt sisejulgeolekule keskendunud tsiviilasutus. Eestil ei ole täna peale 3 miinijahtija ja ühe tuukritoetusmiiniveeskaja ühtegi muud sõjalaeva riigi sõjalise kaitse ülesannete täitmiseks. Kui riik siiski otsustab, et teda sõjalised ohud merelt ei ähvarda, võib tõesti piirduda vaid veepolitseiga.

1. Veebel, V. (2018) NATO options and dilemmas for deterring Russia in the Baltic States. – Defence Studies, 18:2, p 273 https://www.tandfonline.com/doi/abs/10. ... ode=fdef20
2. Vänskä, V. (2011) Merivoimien rooli yhteisoperaatioissa. – Rannikon Puolustaja. Nr 4, lk 37 http://www.rannikonpuolustaja.fi/wp-con ... 2011_4.pdf

[nimetu]

mistõttu on ainsaks mõistlikuks strateegiaks heidutus.

Pisikese repliigina siiski...
Eesti julgeolekupoliitika on sõnastatud nii: "Eesti sõjaline kaitse põhineb esmasel iseseisval kaitsel ja NATO kollektiivkaitsel."
http://www.kaitseministeerium.ee/et/ees ... kupoliitka
See lause sõnastab väga lihtsalt ja selgelt meie julgeoleku põhimõtte. Heidutus on vaid üks osa sellest, mis loomulikult kaasneb ka NATO-sse ja Euroopa Liitu kuulumisega, kuid see ei eksisteeri sõltumatult kusagil vaakumis. Selle aluseks on reaalne kaitsevõime.
Kuna meie sõjaline kaitse põhineb nii esmasel iseseisval kaitsel kui ka NATO kollektiivkaitsel, mille üheks osaks meie ise olemegi, siis ainuke "mõistlik strateegia" on anda endast maksimum ja loota, et selle pingutuse vilju pole kunagi vaja tarbida.

[Kapten Trumm]

Sellega võib põhimõtteliselt nõustuda, aga mulle tundub, et see arutelu siin on just sellise šopingulisti koostamine – kes tahab kummipaate või haminaid ja kes veel mida. Ehk siis alustame asjast ja alles seejärel vaatame, mis ta’ga teha saab.

RIBide parveni jõudsin ma välja ikka 3 mõttekäigu tulemusena 1. üksikute tiibrakettide laskmine vastase pihta, teades tema kaitset ja arvukust, ei pruugi tuua edu, järelikult on rakette vaja lendu lasta palju 2. suure(mate) sõjalaevade vastane võitlus on asi, milles venelased on palju paremad kui paljude pisimärkide vastu 3. Suuremate merelahinguvõimeliste sõjalaevade ostmist ei vea meil eelarve välja. Sellest mõtisklusest ongi reaalne outcome, et vaja on palju, suhteliselt odavaid aluseid. Lisaks näib mulle, et meil on vajalik ka teatud merepaiskevõime ja rohkem kui kompanii korraga (viimase topib ära ka tänastele laevadele).

50 tiibraketi võimalused eduks on palju suuremad kui 10 tiibraketi võimalused. Et päriselt nii ei ole, et mulle meeldib RIB ja siis otsin rakendust. Lisaks on parvetaktika üks põnev taktikaline innovatsioon, mida kommunikatsioonivahendite kättesaadavaks muutmine on reaalseks muutnud. Miks mitte seda töövariandina kasutada?

Õige, aga absoluutselt irrelevantne praeguses olukorras, kus meil pole midagi. Täpselt samamoodi mängime mõne K9-ga suurtükiväge ja käsirelvadega kergejalaväge jms.

Ei ole relevantne võrdlus. Vahe just selles ongi, et maismaal täna me suudame juba vastase soomuskolonne metsavahe teedel pulveriseerida, aga randa suunduvat vene mereväe rakkeüksust mitte. Seega on ikka seis selline, et maaväes ikka enamvähem asjad on, mereväes mitte. Loomulikult on ka maismaal vaja asju rohkem ja paremini, aga taolist seisu nagu merekaitsega täna on, maaväes siiski pole.

Samamoodi oleks võinud üheksakümnendate alguses öelda (ja mõned ütlesidki) kerge ja käsirelvastusega ajateenijajalaväe kohta – seda ei karda ju keegi, see ei ole mingi oht, ärgem sellele täna raha kulutame.

1990ndatel alustati kergejalaväega põhjusel, et see oli ainus, mida kael kandis. Mitte tankidega. Mul on tunne, et MeV tahab just alustada tankidest. RIB või CB90 oleks siin nagu kergejalavägi ja Flyfisken nagu tank. Tulemuseks võib kergesti olla paraadüksus nagu oleks juhtunud 2000. alguses Poola T-55 tankidega - ilus vaadata, aga suuremat lisaväärtust ei anna.

Paraku ilma sellise alguseta ei oleks maavägi täna seal, kus ta on. Mõni ütleb ka täna seda kogu meie jalaväepõhise maasõjalise kaitse kohta, et see ei ole võimaliku vastase silmis just eriti agressiivne [1].

Maavägi on täna seal justnimelt seepärast, et alustati õiges järjekorras. Vt eelmine lõik. Oleks siia rongitäite kaupa veetud "odavaid" tanke Ida-Euroopa platsidelt, siis kahtlemata ei oleks. Või kui 2000ndate keskel oleks Paside asemel Pandurid soetatud. Või veel mõnda lõksu astutud. Nt palgaarmee.

Ja siit jõuame ülal-viidatud probleemini: milline on Eesti strateegia, kas kaitse või heidutus? Refereerin vabalt kin-mjr Meelis Kiili varasemaid väljaütlemisi, et meil strateegiat, mis ühendaks eesmärgid, võimalused ja vahendid, tegelikult nagu pole. Ja sealt edasi jõuame küsimuseni, milline on sõjaväe roll selle strateegia elluviimisel? Ja seejärel alles, et mis on merejõudude ülesanded?

Talupojaloogika ütleb, et merel peaks esmalt saama vastase rannast eemale hoitud. Või ma eksin?Lisaks ütleb ajalooline kogemus, et siin ilma meredessandita ei sõdita - tasub teada nii tõrje kui isetegemise mõttes. Ongi kaks pidepunkti olemas.

Oma varemviidatud magistritöös eeldasin Norra (ja muude väikeriikide) eeskujul, et väikeriik üksinda ei suuda kunagi suurriigiga sõda pidada, mistõttu on ainsaks mõistlikuks strateegiaks heidutus. Seda on Eesti NATO liikmeks püüeldes ka teinud. Seetõttu on vähemalt merejõudude puhul prioriteediks tegevused rahu- ja kriisiajal, et sõjaaega mitte kunagi jõuda või halvimal juhul võimaldada see sõda maaväel koos liitlastega minimaalsete kaotustega üle elada.

Antud laevastik on Eestis tegelikult olemas, PPA piirivalvelaevastik, laevad, sadam, inimesed, elektrooniline olukorrateadlikkus. Kui küsimus on selles, et nad on liiga tsiviilsed või vähe relvastatud, siis põrgu päralt, miks me siin midagi ette ei võta? Sergeisid või Spikesid laevale kruvida on tunduvalt odavam kui uut laevastikku luua.

Sõjalised võimed, mida on vaja rakendada ’heidutamiseks’ ja ’kaitseks’ ei ole paraku identsed, kuigi heidutus eeldab ka valmisolekut võidelda. USA võib kogu oma sõjaväega suvalisel hetkel kuhugi konflikti parašüteerida ja lahingu võita, väikeriigil pole sellist ressurssi ja lisaks peavad kõik väga selgelt aru saama, et mis iganes tagajärgedega lahingutegevus Eesti pinnal on meile fataalsete tagajärgedega.

Kui see eeldus, st heidutus, on söödav jõuame merejõudude ülesanneteni. Mina kasutasin Norra kommodoori Børreseni rannikuvõimu teooriat, mille kohaselt väikeriigi merejõudude ülesanded on:
(1) turvata (protect) ja hallata riigi merealasid rannajoonest majandusvööndi välispiirini, sh merekommunikatsioone;
(2) tagada riigi suveräänsus sisemeres ja territoriaalvetes;
(3) koos maa- ja õhuväe ning liitlastega kaitsta riiki merel toimuva ja merelt lähtuva rünnaku eest.
Lisaks NATO liikmena osalemine rahvusvahelises sõjalises koostöös.

Norra puhul tuleb muidugi arvestada, et VF Põhjalaevastik on natuke teine tubakas kui sekundaarset rolli täitev Balti laevastik. Oli see külma sõja ajal ja on ka täna.

Teine küsimus on, et kui kõigeks kommodoori öelduks raha ei jätku (minu silmis meil ei jätku), siis kuidas teha? Taktikaline loogika ütleb, et sa tõmbad oma tegevused rannikule ligemale, sest rannikul tegutsemiseks vajalik on lihtsalt odavam ja tegelikult on ka rohkem võimalusi neid toetada. Millega nt me suudaks toetada Gotlandi all olevat Eesti FAC-i?

See on kas pahatahtlik demagoogia või asjatundmatu rumalus. Esiteks pole meil juba ammu piirivalvet, vaid PPA. Ja see vahe pole pelgalt semantiline. PPA on selgelt sisejulgeolekule keskendunud tsiviilasutus. Eestil ei ole täna peale 3 miinijahtija ja ühe tuukritoetusmiiniveeskaja ühtegi muud sõjalaeva riigi sõjalise kaitse ülesannete täitmiseks. Kui riik siiski otsustab, et teda sõjalised ohud merelt ei ähvarda, võib tõesti piirduda vaid veepolitseiga.

Kui sa ütled, et minu rumalus on taipamatus, et PPA ei tule kunagi enda rahuaegsest mugavustsoonist välja, siis olen sinuga nõus. Muus osas aga - mida teeb PPA ja mida mitte, on Eesti otsustuse küsimus.
Militariseerime ta siis ära. Ikkagi odavam kui kahte poolkõva patrull-laevastikku pidada. MeV ülesanne peab ikka olema võitlus merel ja rannikualal vastasega.

[URR]

RIBide parveni jõudsin ma välja ikka 3 mõttekäigu tulemusena 1. üksikute tiibrakettide laskmine vastase pihta, teades tema kaitset ja arvukust, ei pruugi tuua edu, järelikult on rakette vaja lendu lasta palju 2. suure(mate) sõjalaevade vastane võitlus on asi, milles venelased on palju paremad kui paljude pisimärkide vastu 3. Suuremate merelahinguvõimeliste sõjalaevade ostmist ei vea meil eelarve välja. Sellest mõtisklusest ongi reaalne outcome, et vaja on palju, suhteliselt odavaid aluseid. Lisaks näib mulle, et meil on vajalik ka teatud merepaiskevõime ja rohkem kui kompanii korraga (viimase topib ära ka tänastele laevadele).

Esimene mõttekäik on väär, teine kaheldav ja kolmas õige. Järelikult ei saa järeldus õige olla. Mis puutub merepaiskevõimesse, siis olen Sult korduvalt küsinud, milline võiks olla sellise dessndi teostamiseks sobiv taktikaline olukord ja eeldused.

50 tiibraketi võimalused eduks on palju suuremad kui 10 tiibraketi võimalused. Et päriselt nii ei ole, et mulle meeldib RIB ja siis otsin rakendust. Lisaks on parvetaktika üks põnev taktikaline innovatsioon, mida kommunikatsioonivahendite kättesaadavaks muutmine on reaalseks muutnud. Miks mitte seda töövariandina kasutada?

Arutleks siis enne paadi disiainimist printsiipide ja taktika üle.

Mul on tunne, et MeV tahab just alustada tankidest. RIB või CB90 oleks siin nagu kergejalavägi ja Flyfisken nagu tank. Tulemuseks võib kergesti olla paraadüksus nagu oleks juhtunud 2000. alguses Poola T-55 tankidega - ilus vaadata, aga suuremat lisaväärtust ei anna.

Ei ole. Kergejalaväe vaste on kahuritega relvastatud patrulllaevad. Su disainitud raketiRIB (kui see peaks olema tehniliselt teostatav) oleks juba vähemalt Spike.

Talupojaloogika ütleb, et merel peaks esmalt saama vastase rannast eemale hoitud. Või ma eksin?

Eksid. Esmalt on vaja aru saada, mis merel üldse toimub (olukorrateadlikkus) ja ennast omaenda merealal kasvõi rahu- ja kriisiajal kehtestada.

Antud laevastik on Eestis tegelikult olemas, PPA piirivalvelaevastik, laevad, sadam, inimesed, elektrooniline olukorrateadlikkus. Kui küsimus on selles, et nad on liiga tsiviilsed või vähe relvastatud, siis põrgu päralt, miks me siin midagi ette ei võta? Sergeisid või Spikesid laevale kruvida on tunduvalt odavam kui uut laevastikku luua.

Vale.
1. Ei ole olukorrateadlikkust, sest PPA ei tea, mida see tähendab. Olukorrateadlikkuse asemel on usk, et see, mida ekraan näitab, ongi tõde. Lisaks ei huvita PPAd see, mis jääb piiri taha.
2. Varsti pole ka inimesi, sest "PPA merekomponendil" puudub süsteem järelkasvu loomiseks. Personalipuudus on kogu PPA suurim peavalu. Lisaks sõidvad nad ressursipuudusel (?) nii vähe, et meeskondade väljaõppetase on kaheldav.
3. Nagu igaüks riigipiiriseadusest lugeda võib, PPA sõjalaevu ei peata. Seega oleks kriisi ajal iga PPA laeva kõrvale mereväe laeva vaja, mis midagi teeks.
4. Seega pole kasu ka Sergeidest ja Spike`idest. Spike`ide kasutus vist sai juba ka selgeks?
5. PPA ei tee koostööd ei NATO ega SUCBASiga ega saa sealt ei infot ega abi sel lihtsal põhjusel, et need ei tee koostööd politseiga, vaid sõjaväega.
6. Ühe korraliku laevastiku loomine on odvam kui kahe korraliku laevastiku loomine. Üks korralik laevastik on tõhusam kui kaks poolkõva.

Teine küsimus on, et kui kõigeks kommodoori öelduks raha ei jätku (minu silmis meil ei jätku), siis kuidas teha? Taktikaline loogika ütleb, et sa tõmbad oma tegevused rannikule ligemale, sest rannikul tegutsemiseks vajalik on lihtsalt odavam ja tegelikult on ka rohkem võimalusi neid toetada.

Sa pole ilmselt lugenud, mida "kommodoor" on kirjutanud. Tema teooria aluseks on, et esmatähtis on olukorrateadlikkus ja kohalolek ning adekvaatne reaktsioon enne sõja algust on olulisem kui sõjajõud (sest väikeriigil üksi seda niikuinii ei piisa). Need võimed ei ole nii kallid.

[URR]

Akf URRi postitus "Metallisti" kohta läks koos sellest tõukunud aruteluga "Metallisti" teemasse: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 62#p587562

Kahju natuke. Mu väide oli, et meie laeva peabki näha olema. Kogu postitust koos järgnenud ajaloolaste ja oleksoloogide kommentaaridega saab siis "Metallisti" teemast vaadata.
Teine väide oli, et Kertši väina intsident oli ka Ukraina huvides, sest neid laevu ja meeskonnaliikmeid kahimata kägistaks Venemaa Marjupoli edasi, aga see leiaks rahvusvaheliselt hoopis vähem kõlapinda.

[Kapten Trumm]

Meie tugevus on (ja saab olla) kasutada konventsionaalse sõjapidamise riistasid mittekonventsionaalselt.
Sellelt pinnalt on võimalik ka vatte võita. Sarvi kokku pannes ei ole võimalik (maksab mass ja hulk). See "kasvõi rahuaja patrulllaevad kahuritega" tundub mulle kui palavikuline sonimine. Liigutaks natuke ajusi ja ehk mõtleb välja, kuidas ka SA-l vatte võita?

Ma ei tea, kas lp mereväelased on kursis uue Soome maaväedoktriini sisuga, paistab, et see parvetaktika tugevama vastu pole enam pelk teooria kuskil wikipedias. Iraan näikse ka olevat sellest lugenud. Seal ka sama probleem, vastane on palju kaalukam.

[Kriku]

Akf URR väidab IMHO, et vajalik võib olla ka vastupidine: välistada ebakonventsionaalset rünnakut konventsionaalse kohalolekuga. Sama probleem kui roheliste mehikestega: nende edu saab olla võimalik kohas, kus puudub konventsionaalne kohalolek.

Ehk siis ümber sõnastatuna: konventsionaalne kohalolek tõstab heidutusläve seetõttu, et vastane peab kasutama konventsionaalseid jõudusid.