Alaealiste ja segaste kuritegevus (peamiselt Eestis)

[Kriku]

Mõisteti ka ringkonnakohtus õigeks: https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=86018425

[paadikapten]

Teemas mitu korda mainitud kuritegude statistika kohta küsiks ma heameelega: kui täpne see ikkagi on?

Politsei operatiivinfo tundub küll olevat metsa poole. Kogu riigilahmaka peale ööpäeva kohta vaid 1 röövimine tundub ulme, kui meedia mõnikord jutustab sariröövlitest (mitu ohvrit päevas) ja on teada, et paljud ohvrid kas ei lähe abi otsima või nad jäetakse abita.

Abita jätmist olen ise kogenud. Tol ajal oli Tartus Rahu 8 sotsiaalmajas üks üsna ülekäte läinud tatikamp. See kamp üritas toonase Aardla Säästuka ukse ees mult kaasasolevat vara "konfiskeerida". Pipragaas ja jalgratas töid mu olukorrast puhtalt välja. See aga võeti politseis argumendiks. Sinna juurde lisati ülbelt, et oleks ma ise mõnele ahvile veriselt nosplisse kütnud, oleks mulle kriminaalasi kaela tulnud.
Jõgeva aleviku noor naiskonstaabel kah leidis, et ei saa mind aidata, kui sinna kolinuna end kohalike ahviliste pilgu alt leidsin. Lihtsalt pakutava pinna omanik ei maininud mulle, et elamise tühjana seismise ajal pätid sinna pidevalt sisse murdsid ja seal läbusid korraldasid. Eks nad siis selle enda territooriumiks kuulutasid. Varandus oli mul õnneks nigel ja pätid leidsid selle väärtusetu olevat. Aga neist ühel tekkis idee mulle peale panna "elamismaks" ja nõuti, et sülearvuti tekkimisel selle kohe neile viiksin. Noh, otseseid nõudjaid oli üks ja ma isegi tahtsin ta puu taha onaneerima saata. Paraku tal oli hunnik sama ebastabiilseid sõpru, kes mõnel õhtul maja ette valjult jaurama kogunesid. Ei hakanud ma nendega urisema, bluffisin mingi väidetava rahamaksmise päeva paika ja kolisin minema hetkel, mil nad mujal oma asju ajasid.

[Kapten Trumm]

Sisejulgeolek põhineb samuti eduraporteerimisel - mida vähem inimesi pöördub, seda parem statistika.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

https://epl.delfi.ee/arvamus/mari-vivia ... d=86351383

..et selline lits lugu siis - nu mida foorumlased arvavad ka

Artikli teemast läeb küll välja aga otse sigalahe on (mu arust) see viimane lause:

Eraldi teema on muidugi õpilased, kes ei jaksa seinale ja toolile toetumata püsti seista, kuid sellest teemast on küllap minust kui pedagoogist pädevam rääkima Erik Orgu või mõni muu suunamudijast terviseasjatundja.

[Kriku]

Mis siin arvata on... Sama asi, millest ma olen nii palju kirjutanud. Õpetajal ei olnud süsteemi toetust ja nii läkski nii nagu läks. Iga õpetaja omaette ei pea tegelema niisuguste totrustega nagu telefonide ärakorjamine. Hommikul peaks õpilane panema oma telefoni kappi ja kogu lugu.

Indiviidi allumine saavutatakse nii, et asetatakse ta süsteemi, mille vastu võitlemine on mõttetu. Üksikisikute vahel võib alati olla naginaid või vaidusi ja see on normaalne, aga süsteemi vastu võitlemine peab olema lootusetu nii strateegiliselt kui taktikaliselt. Nii lihtne või keeruline see kõik ongi (nagu hulk akf-e minust paremini teab).

[Kriku]

Vene päti elukäik alaealisest vargast mõrvariks: https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=86708517

[Troll]

Vene päti elukäik alaealisest vargast mõrvariks: https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=86708517

Enne kohtuotsust tasuks öelda siiski korrektselt - arvatavaks mõrvariks. Momendil on ta siiski vaid mõrvas kahtlustatav isik.

[Kriku]

Eesti päti elukäik alaealisest vargast mõrvariks: https://parnu.postimees.ee/6723534/uksi ... 1530278500

2015. aasta 29. mai ööl istus Lauri Sild koos kaaslasega taksosse, et sõita Pärnu kesklinnast Sinti. Raha kummalgi ei olnud, oli plaan külm arve teha. Takso peatus, arve oli 12 eurot. Selle asemel, et jooksu pista, haaras Sild taskust oranži käepidemega liigendnoa ja lõi sellega taksojuhile kõrri, seejärel suskas veel kümmekond korda peaasjalikult näo ja kaela piirkonda. Esimene löök tabas uneartrit. Sild põgenes sündmuskohalt, jättes ohvri verest tühjaks jooksma. Taksojuht jäi küll ellu, kuid üksnes tänu oma suurele elutahtele ja arstidele. Oma tegu põhjendas Sild sellega, et lihtsalt “katus lendas minema”, ja juhtunut ei mäletavat ta siiani. Kohtupaberite järgi oli tema joove alla ühe promilli.

Taksojuhti rappinud Silla karistusregister on pikk. Lapseeas seisis ta varguste ja sissetungimiste tõttu alaealiste komisjoni ees. Kohtumõistmise ajal 21aastasena, oli tal üheksa kehtivat väärteokaristust, kehtivaid kriminaalkaristusi oli kolm. Vaid kuu enne taksojuhi ründamist oli ta vabanenud pooleteise aasta pikkusest vanglakaristusest.

Lapsest täiskasvanuks kujunemine kulges Jõgevamaal ema, väiksema venna ja vanavanematega kasvanud poisil konarlikult. Juba väga noorelt elas Sild nii-öelda vabakäigul: koolis käis siis, kui tahtis, ööbis võõrastes kuurides, katusealustes, pruukis alkoholi ja suitsetas. Kui kõht tühjaks läks, varastas söögipoolist ja raha. “Jooksin tihti kodust ära, sest mulle meeldis üksinda ringi konnata,” põhjendas ta ise.

Ema töötas toimetulemiseks kahel kohal. Kui Sild oli umbes kuueaastane, läks ema tööle üle lahe Soome. Nii, kuis jaksasid, panustasid laste kasvatamisse vanavanemad. Ema nägi ta harva, kui nägi, siis oli tal väga hea meel. “Juba see oli kingitus mu jaoks. Kui olin noor, tahtsin ikka, et mul oleks mõlemad vanemad ja ema rohkem olemas. Aga nüüd – eks ma saan aru, miks ta nii pidi töötama.”

Oma isast ei teadnud Sild enne vanglasse sattumist midagi, sellest ei räägitud kodus. Nüüdseks teab, et isa olla samuti osa oma elust vangis veetnud. Kõige lähedasem inimene oli Silla jaoks lapsepõlves vanaisa, kes õpetas onni ehitama ja kellega sai mehejuttu räägitud.

Politseiga puutus Sild esimest korda kokku olles umbes kümneaastane (täpselt ta ei mäleta), kui ta tungis sisse ühte autosse. Kollane kabriolett oli. Noosiks sai ta kindalaekas olnud rahakotist 1500 krooni. 2000. aastate algul oli see kopsakas summa, eriti poisikese jaoks. “Läksin selle rahaga tüdrukutega linna peale, tahtsin osta täispuhutavat madratsit. Seda ma aga ei saanud. Ostsime igasugust nänni. Käisin ja uhkustasin selle rahaga. Mul tekkis jumala palju sõpru,” meenutas ta.

Enda sõnul varastas ta igavusest ja selleks, et midagi saavutada, millegagi silma paista. “Tundsin, et olen teistmoodi. Ma tahtsin, et mitte keegi ei oleks minu moodi. Paljud ei julgenud.”

Sõit allamäge ja tihedam kontakt politseiga algas siis, kui perekond kolis Põltsamaale. “Põltsamaa kambaga tulid tõsisemad vargused, sissemurdmised. Mul oli see, et läksin kaasa selle kõigega. Ja siis tulid suuremad jamad. Ema pidi maksma suuri trahve. Hulkusin linna vahel, ema otsis mind. Endalgi oli valus vaadata, kuidas ema otsib.” Kuigi ta enda sõnutsi mõistis toona ema valu, ei suutnud ta ennast muuta. Pättused olid miski, mille kaudu ta silma paistis, tekitasid võimutunde, nagu ta ise kirjeldas.

14aastasena suunati Sild kohtumäärusega Puiatu erikooli. Midagi head sellest ei sündinud, huligaansused said hoopis suurema hoo: lõhkumised, laamendamised, peksmised, mille kahjud ulatusid sadadesse tuhandetesse eurodesse. Samas ütleb ta, et Puiatu oli kool, kus talle kõige rohkem meeldis. Ta oli seal teistega võrdne, õpetajad olla olnud sõbralikumad. Põltsamaa koolis ei olla teda näiteks ekskursioonidele kaasa võetud, sest ta oli pahade poiste nimekirjas.

Põhjustena tulevad välja needsamad, millest ülal juba paljudel lehekülgedel juttu:

Mitte, et taolistele tegudele oleks vabandus, aga vangla psühholoog Ainsoo leiab, et siinkohal peaks rohkem küsima, mis viib inimese sellise võika teoni.

Ainsoo julgeb oma igapäevatöö ja kuuldud lugude põhjal väita, et olulisim osa noore käitumisprobleemide puhul ja kuritegelikule teele sattumisel on vanemliku hoole puudumisel. Ei ole olnud kedagi, kes õpetaks, kuidas tulla toime rasketes olukordades, kuidas lahendada see olukord, kui silme eest vihast mustaks kisub ja sõnad otsa saavad. “Need inimesed ei suuda kirjeldada, mida nad tunnevad. Nad ei ole kunagi õppinud märkama, mis nendega toimub,” näeb Ainsoo oma töös.

Kusjuures vanemliku hoole puudumine ei pea alati tähendama seda, et ema ja isa on lapse päris hüljanud – paljudel juhtudel on vanemad hõivatud tööga, laps peab ise kasvama, puuduvad reeglid ja piirid.

Aastaid niinimetatud Tootsi klasside õpiraskustega poiste-tüdrukute eest hoolt kandnud Asso Kommer teab lapsi, kes juba 14–15aastaselt elasid põhimõtteliselt üksi, sest üks või mõlemad vanemad olid välismaal tööl. Läheduses oli küll näiteks vanaema, aga laps elas oma korteris ja pidi enamiku ajast ikkagi üksi hakkama saama. Tekkisid probleemid koolikohustuse täitmisega.

Et laste elu võib olla ütlemata keeruline, on ta ise pealt näinud. “Mõni mees peab juba 7.–8. klassis vastutuse kogu pere toimetuleku eest enda peale võtma,” kirjeldas ta lapsi painavaid majandusraskusi.

Kinnipeetavatega nende elukäiku üksipulgi lahti harutades tulevat vangla psühholoogi jutu järgi välja sedagi, et tihti on vägivald neid endid saatnud juba maast-madalast. Lapsed on ise peksa saanud ja näinud, kuidas vanemad üksteist kolgivad. “Vägivalla potentsiaal on meis kõigis, me kõik võime võtta noa ja pussitada. Enamiku jaoks ei ole see lubatud, aga kui see on sinuga kogu aeg kaasas käinud, on see sinu jaoks normaalsus,” ütles Ainsoo.

Kümnete vangide hulgast, kelle elukäiku Ainsoo on süüvinud, ei meenu talle ühtegi raske isikuvastase teo sooritanut ehk siis teise inimese elu kallale kippunut, kelle minevikust ei tuleks välja mõni kole lugu. “Klassikaline on, et kodus on midagi viltu olnud, koolis ilmnesid käitumisprobleemid, pandi erikooli. Ja sealt juba läheb asi allamäge.”

Kommer, nagu Ainsoogi, on kindel et sündinud kurjategijaid pole olemas. “Nad on ikka nii-öelda meie enda kasvatatud kuidagipidi,” tähendas Kommer.

Alati ei osata tabada momenti, millal oleks õige aeg sekkuda, ega teata, kuidas seda tegema peaks. “See pole mingi joonlauaga mõõdetav koht, et nüüd. Kui seda teataks, oleks ühiskond täiesti ideaalne,” leidis Kommer.

[AMvA]

Erinevalt Kommerist arvan ma siiski, et sellised Silla sugused kurjategijad on geneetilised värdjad ja tuleks elimineerida.

[mäger]

Erinevalt Kommerist arvan ma siiski, et sellised Silla sugused kurjategijad on geneetilised värdjad ja tuleks elimineerida.

Häda selles, et sellist konkreetset geeni pole leitud, mis 100% taolist käitumist põhjustavad. Ei saa vaadata ühelegi vastsündinule peale ja ütelda, et temast tuleb mõrtsukas. Kõige olulisem käitumishäire riskitegur on ikkagi lapsepõlve trauma. Jah, geneetiline taust loeb, aga mitte 100%, isegi mitte 50 või 25%.

Kas 10. a peale vaadates võiks ütelda, et temast 80% tõenäosusega tuleb kurjategija selles halvemas mõttes? Jah, harva, aga ilmselt võib. Aga siis jääb siiski üle need 20 sajast, kelle puhul ennustus ei pädenud.

[Puurija]

2018. aasta 31. juulil oli sportauto BMW M3 Tartus Ropka tööstusrajoonis Fulldrive Service töökoja hoovis, mootor osaliselt lahti ühendatud ning võtmed ees, et autoremondilukksepp saaks selle hommikul esimese asjana ette võtta. 15-18-aastastest koosnev noortekamp tahtis sportautot töökoja hoovist ärandada. Autol võtmed ees, keerati süüdet ja sõideti üheskoos läbi väravate. Auto sai kahjustada, aga sõitis veel pisut edasi. Kuna töökojas oli mootor osaliselt lahti ühendatud, hakkas õli lekkima ning peagi jooksis mootor kokku. Seepeale lõhkus noortekamp klaasid, löödi mõlki katus ja uks keerati tagurpidi. Asja hakkas uurima politsei. Praeguseks on kriminaalasja materjalid prokuratuuris ning ootavad kohtusse jõudmist.
Venemaal elaval auto omanikul Olga Stebihhoval kulus auto korda tegemiseks ligi 16 000 eurot. Kahjunõue alaealiste vanematele on koos kõigi lisakuludega ligi 20 000 eurot.
Stebihhova: „Peaaegu aasta hiljem pole asi lahenenud. Lapsevanemad ei ole nõudega päri ega taha teha ka kokkuleppeid. Nad ütlevad, et selline vana romu on väärt kopikaid, nad ei mõista, mis autoga on tegu. Ma ei saa aru, kuidas vanematel pole oma laste pärast häbi ja nad otsivad üksnes vabandusi. Ütlevad, et auto on vana ja varuosad odavad. Annab neile veel võimaluse kokkuleppele jõuda. Otsisin autole varuosasid mitu kuud nii Eestist, Novosibirskist, Moskvast, Peterburist kui ka Riiast. Kaks kuud kulus remonditöödeks. Õigeid varuosi oli väga raske leida. Selleks et auto korda teha, võtsin ma ja mu ema Venemaal pangast laenu. See auto oli muuseumieksponaat, ideaalses seisukorras.“
Praegu valmistab Stebihhova koos advokaadiga ette pabereid, et omakorda pöörduda kohtusse ja kohtu abiga raha välja nõuda. Autoremondiks ostetud varuosade, tehtud tööde ja auto värvimise kohta on olemas dokumendid.
Stebihhova advokaat Kalju Kutsar: „BMW esindus pakkus autoremondi hinnaks pisut üle 30 000 euro, aga omanik oli kindel, et saab ka soodsamalt. Kuna olemas on kõik dokumendid ja arved, ei näe ta põhjust, miks kohus ei peaks nende nõuet rahuldama. Ma saan aru küll, miks poisid autot varastada tahtsid, see on keskmisest atraktiivsem masin. Aga milleks lõhkuda? Seda ma ei mõista.“
Töökoja Fulldrive Service tehniline juht Heiki Tälli: „Sõiduk oli ideaalses korras ning vahetamist ootasid mõned tihendid mootori juures.“
https://tartu.postimees.ee/6724538/spor ... seta-ringi

Kolmandik välisturistidest saabus Soomest, 12 protsenti Venemaalt ning 8 protsenti Lätist. Aastases võrdluses kasvas Venemaalt, Lätist, Saksamaalt ja Rootsist tulnud turistide arv vastavalt 41, 29, 6 ja 4 protsenti.
https://majandus24.postimees.ee/6724703 ... sse-tagasi

[huvitun]

MRP 80.aastapäev hakkab lähenema, eelsoojendus juba käib.

Ilmselt selle pärast siis on foorumites pesitsevad trollid hakanud korralikumalt ja suuremate tekstimahtudega Venemaad ja tema ajalugu kiitma... Tekstid on läbimõeldumad - tõsi küll ilma linkide ja faktideta - korrektsmad ja sisukamad.

[Kapten Trumm]

Venemaal elaval auto omanikul Olga Stebihhoval kulus auto korda tegemiseks ligi 16 000 eurot. Kahjunõue alaealiste vanematele on koos kõigi lisakuludega ligi 20 000 eurot.
Stebihhova: „Peaaegu aasta hiljem pole asi lahenenud. Lapsevanemad ei ole nõudega päri ega taha teha ka kokkuleppeid. Nad ütlevad, et selline vana romu on väärt kopikaid, nad ei mõista, mis autoga on tegu. Ma ei saa aru, kuidas vanematel pole oma laste pärast häbi ja nad otsivad üksnes vabandusi. Ütlevad, et auto on vana ja varuosad odavad. Annab neile veel võimaluse kokkuleppele jõuda. Otsisin autole varuosasid mitu kuud nii Eestist, Novosibirskist, Moskvast, Peterburist kui ka Riiast. Kaks kuud kulus remonditöödeks. Õigeid varuosi oli väga raske leida. Selleks et auto korda teha, võtsin ma ja mu ema Venemaal pangast laenu. See auto oli muuseumieksponaat, ideaalses seisukorras.“
Praegu valmistab Stebihhova koos advokaadiga ette pabereid, et omakorda pöörduda kohtusse ja kohtu abiga raha välja nõuda. Autoremondiks ostetud varuosade, tehtud tööde ja auto värvimise kohta on olemas dokumendid.

BMW M3 ei ole mingi "vana romu" ja selle "jupid" pole sugugi odavad. Sellise ila ajamiseks peavad need lapsevanemad olema oma laste väärilised - viinaninadest/tõusikutest tarkpead. Korraliku E36 M3 eest tuleb praegu erilise küsimuseta viiekohaline summa lauale panna. Realistlikult on selline korralik masin väärt rohkem kui nende vanemate igapäeva liisinguautod. Romud on mõni tuhat ja korralikud kisuvad juba 50 tuhande euro kanti.

Tulebki kahju välja nõuda, julmalt ja külmalt. Küll kohtutäitur mõistuse õigesse kohta ehmatab.

https://mobile.carweb.eu/et/list?search ... lHFw190708

[AMvA]

Venemaal elaval auto omanikul Olga Stebihhoval kulus auto korda tegemiseks ligi 16 000 eurot. Kahjunõue alaealiste vanematele on koos kõigi lisakuludega ligi 20 000 eurot.
Stebihhova: „Peaaegu aasta hiljem pole asi lahenenud. Lapsevanemad ei ole nõudega päri ega taha teha ka kokkuleppeid. Nad ütlevad, et selline vana romu on väärt kopikaid, nad ei mõista, mis autoga on tegu. Ma ei saa aru, kuidas vanematel pole oma laste pärast häbi ja nad otsivad üksnes vabandusi. Ütlevad, et auto on vana ja varuosad odavad. Annab neile veel võimaluse kokkuleppele jõuda. Otsisin autole varuosasid mitu kuud nii Eestist, Novosibirskist, Moskvast, Peterburist kui ka Riiast. Kaks kuud kulus remonditöödeks. Õigeid varuosi oli väga raske leida. Selleks et auto korda teha, võtsin ma ja mu ema Venemaal pangast laenu. See auto oli muuseumieksponaat, ideaalses seisukorras.“
Praegu valmistab Stebihhova koos advokaadiga ette pabereid, et omakorda pöörduda kohtusse ja kohtu abiga raha välja nõuda. Autoremondiks ostetud varuosade, tehtud tööde ja auto värvimise kohta on olemas dokumendid.

BMW M3 ei ole mingi "vana romu" ja selle "jupid" pole sugugi odavad. Sellise ila ajamiseks peavad need lapsevanemad olema oma laste väärilised - viinaninadest/tõusikutest tarkpead. Korraliku E36 M3 eest tuleb praegu erilise küsimuseta viiekohaline summa lauale panna. Realistlikult on selline korralik masin väärt rohkem kui nende vanemate igapäeva liisinguautod. Romud on mõni tuhat ja korralikud kisuvad juba 50 tuhande euro kanti.

Tulebki kahju välja nõuda, julmalt ja külmalt. Küll kohtutäitur mõistuse õigesse kohta ehmatab.

https://mobile.carweb.eu/et/list?search ... lHFw190708

Samas jälle veider nagu slaavlast puhul kipub tüüpiline olema (tuletame meelde ühte vene provvat, kes kuskilt karumustikast tuli Eestisse oma Toyota länkaril õli vahetama ja mis sellest välja tuli).
Misk peab mitte väga vanale BMW-le juppe kuskilt Novosibirskist, Riiast jne otsima? Jaluta esimesse BMW esindusse sisse ja esita oma tellimus üle leti, hiljemalt paari nädala pärast on jupid käes.

[Kapten Trumm]

Sa lahmid täpselt samamoodi nagu nende pättidest laste vanemad, kes tahavad kahju hüvitamisest kõrvale hiilida.
Ei ole nii, et saad 2 nädalaga ja esinduse letist. Tavamudelile ehk saab, aga väikeseerias toodetud M3-le mitte. Keskmine nuustik tänavalt arvabki, et "see on ju odav romu", kuna see näeb umbes samasugune välja nagu rullnokad tänavalt. Poolte juppidega võidakse sulle öelda, et on backorder ja kui saadakse üle maailma piisav kogus tellimusi, siis paneme alles tööpingid käima. Eriti kui on tegemist väga heas korras masinaga, kuhu pole sobilik mingid 318i-le mõeldud B-osa sodi külge keerata.

Hoian küll pöialt, et see kamp liistule tõmmatakse ja osalised/nende vanemad maksma pannakse. Selline väärtuslik auto lihtsalt puruks pulli pärast peksta - seda peaksid osalised ikka elulõpuni mäletama.

Venemaalt käiaksegi Eestis teeninduses. Juba 90ndatest alates. Lihtsalt venelase jaoks oleme me usaldusväärsemad töötegijad kui kohalikud. Mul töötas üks tuttav 90ndate lõpus Ascaris - ütles, et mõni päev oli selliseid kliente kolmandik. Mõni sõitis ekstra, mõnel oli Tallinnas asju ajada. Sõideti Novgorodist, Peterburist, Pihkvast. Raha oli, näikse siis, et nad kohalikku töötegemist venes väga ei usaldanud.