www.militaar.net

Jak-9 (ilma indeksit mainimata) oli vähemalt 2 polku.
154 иап/29 гиап
287 иап

Tartu külje all Lohkva külas tulid eelmisel kolmapäeval uuselamurajooni veetorustiku kaevetööde käigus välja teise maailmasõja aegse Punaarmee hävituslennuki tükid.

Pärast seda, kui demineerijad olid erilise leiu koha lõhkekehadest puhastanud asusid omakorda sõjaajaloo spetsialistid pinnast metalliotsijatega läbi uurima ja korjasid kokku lennumasina tükid. Lisaks laskemoonale ilmusid maapõuest välja mootor, palju keredetaile, samuti piloodi säilmed ja avanemata langevari.

Esialgu arvas sündmuskohal käinud sõjaajaloo uurija Aleksandr Kotkin, et tegu on LaGG-3 tüüpi Punaarmee hävitajaga, kuid pärast detailide puhastamist jõudis ta veendumuseni, et see on siiski Jak-9 tüüpi hävituslennuk. Praegu pole veel teada, kes oli leitud lennuki piloot, kuid Eesti ja Vene sõjaajaloo uurijate koostööna püütakse see juba lähiajal välja selgitada. Piloodi säilmed on kavas matta sõjaväekalmistule.

Aluspükste materjal

Lennuki väljakaevamisel osalenud Jõgeva militaarmuuseumi juhi Sergei Jerjomini selgitusel on antud lennuki puhul eriti haruldane asjaolu, et sealt leiti komplektne ja avamata langevari. Nimelt pole Teise maailmasõja aegseid langevarjusid kuigi palju säilinud, kuna nende materjal oli omal ajal väga väärtuslik. «Pärast sõda tegid naised nendest aluspükse,» täpsustas Jerjomin.

Lohkvast leitud kinnine langevari annab tunnistust sellest, et ilmselt oli lennuki piloot saanud juba õhus surma ega jõudnud oma elu päästmiseks midagi ette võtta. «Piloodi selja taga asuv soomusplaat oli mitmeks tükiks purunenud ja keredetailid kõvasti kuuma saanud, arvatavasti süttis lennuk enne allakukkumist põlema,» lisas Jerjomin.

Praeguseks on sõjaajaloo uurijad jõudnud järelduseni, et tõenäoliselt kukkus lennuk alla 1944. aasta septembris Saksa vägede ja Punaarmee vahel peetud õhulahingus. «Tol ajal tulistati Tartu kandis alla kümme Punaarmee hävitajat, millest üks tuli välja nüüd ning üks juba mõni aasta tagasi. Lennukite ülejäänud tükid on seni leidmata,» selgitas Jerjomin.

Veel märkis Jerjomin, et tegemist on sõjas üsna pikalt vastu pidanud hävitajaga, kuna see toodeti 1943. aastal ning tulistati alla 1944. aastal. «Teise maailmasõja hävituslennukite eluiga oli statistiliselt kuus tundi, sest osa neist ei saanud lennata tundigi. Täpsemalt: sõja ajal pommitati lennukeid puruksd juba lennuväljadel, veel enne kui need jõudsid esimest korda õhku tõusta.»

Mitme päeva töö

Militaarmuuseumi juht küsis eelmisel nädalal leitud lennuki tükid enda käsutusse, et ta saaks need Jõgeval oma muuseumi eksponaatide hulka panna. Et lennuk oli prantsatanud savisesse pinnasesse, oli Jerjominil tükk tegu, et vrakk puhtaks saada. «Hea, et mul on omal pesula, aga isegi survepesuga ei saanud kõike puhtaks, kaks päeva tuli meisli ja haamriga suuremaid savikamakaid lahti kolkida,» kirjeldas ta viimastel päevadel nähtud vaeva.

Ka oli muuseumi pidajal ohtralt tööd langevarju korrastamisega, sest seegi oli savikihiga kaetud ja haises eemaletõukavalt. «Suur tänu Jõgeva pesumaja naistele, kes sellega mitu päeva vaeva nägid,» sõnas Jerjomin.

Eile oli langevari veel kuivamas, hiljem peaks see koha leidma muuseumitoa lae all.

Läinud pühapäeval käisid Jerjomin ja Hirschon taas lennuki leiukohas. Hirschonile hakkas seal silma üks veidi templisinist värvi savitükk. Täpsemal uurimisel selgus, et savitükk oli määrdunud lenduri komsomolipileti (NSV Liidu noorteorganisatsiooni pilet) templivärvist. «Tõstsime siis selle savihunniku kiht kihi haaval ettevaatlikult ümber,» selgitas Hirschon.

Hukkunud lenduri komsomolipileti tükid, mille põhjal õnnestus lenduri isik kindlaks teha.

Nende töö viis sihile, sest hunnikust tuli välja hulgaliselt lagunenud pileti tükke, millelt neid kokku pannes õnnestus välja lugeda lenduri eesnimi ja isanimi, kuid perekonnanimest olid loetavad vaid neli esimest tähte. Piletil seisis nimi Konstantin Mihhailovitš Andr. Hiljem Vene sõjaajalooarhiivides otsides viis Jerjomin otsad kokku ning tegi kindlaks, et hukkunud lendur oli 21-aastane Konstantin Andrejev, kes tulistati õhulahingus Tartu lähistel alla 17. septembril 1944. aastal.

Arhiivimaterjalidest ilmus välja ka lahingu seletuskiri, kus lahingust õhuväebaasi naasnud leitnant Korobkin andis aru, mis tol saatuslikul päeval Tartu lähistel juhtus (vt lisalugu).

Lisaks komsomolipiletitükkidele õnnestus Jerjominil ja Hirschonil pühapäeval leida hulk lendurile kuulunud esemeid. Leidudest tähelepanuväärseimad olid revolver ja vöö. Kusjuures vöö siseküljel olid ka lenduri initsiaalid A. K. Veel ilmusid leiukohast välja pilotka, nahkkinnas ja rahakoti jäänused, kus olid sees mõned kopikad ja kaks sajarublast obligatsiooni.

Pühapäevase otsingu käigus ilmusid välja lenduri säilmed, need on praegu Eesti sõjamuuseumi arheoloogi Arnold Undi juures riiulis. «Kui õnnestub omaksed leida, siis saadame säilmed Venemaale, kui ei, maetakse need Eestis vene sõjakalmistule,» sõnas Unt.

Jerjomin sõnas, et tegeleb hukkunud lenduri sugulaste otsimisega, kuid see on üsna keeruline, et mitte öelda võimatu ülesanne. «Tegu oli üsna noore mehega, seega ei pruugi tal lapsi olla,» lisas ta. Sõjaväeteenistusse läks ta 1941. aastal ehk 18-aastase noormehena.

17. september 1944. Aru annab lahingus osalenud leitnant Korobkin.
Neli lennukit (Jak-9) asusid teele kell 13.25 Adistelt, et katta hävituslennuki Il-2 teekonda.
Kell 13.50, kõrgusel 3000 meetrit, kohtusid lennukid Tartust kirdes kuue Saksa hävituslennukiga FW 190.
Kaks Saksa lennukit ründasid IL-2 ja neid katnud hävitajaid. Lendurid Gazer ja Nešin lõid rünnaku tagasi.
Teine paar hävituslennukeid FW 190 lendasid vastu päikest 400 meetrit kõrgemal. Need ründasid Il-i julgestanud hävitajaid, mida juhtisid Korobkin ja Andrejev.
Märganud ründajaid, pööras leitnant Korobkin järsult ringi ning andis tuld Saksa hävitajatele, mille peale lennuk lahkus ja taandus oma territooriumile.
Sellest paarist teisel Saksa lennukil FW 190 õnnestus võtta nooremleitnant Andrejevi lennuki sappa ja 200 meetri kauguselt anda pikk valang. Rünnaku tagajärjel hakkas Andrejevi lennuk järsult alla kukkuma.
Kolmas paar Saksa lennukeid, mis lendasid 600 kuni 1000 meetrit teistest kõrgemal, lahingusse ei astunud.
Lahingu kaotus tulenes sellest, et Andrejevil puudus piisav ettevalmistus ja tähelepanelikkus. Ka oli põhjuseks nooremleitnant Andrejevi vähene õhulahingukogemus.

Allikas: Venemaa sõjaajalooarhiiv