URR kirjutas: Ükski laev ei ole kallis või odav iseenesest, hinna moodustavad platvorm, sensorid ja efektorid. Selles osas jõudsime vist kokkuleppele, et platvorm (kere, masinad jm) ei ole projekti kõige kallim osa. Seega sõltub lõpphind eelkõige sellest, mis platvormile peale panna. Kallim on seega projekt, millel on „asju“ rohkem (50 paati!) või on „asjad“ kallimad. Selleni jõuan ka kohe.
Tõepoolest, merevõimeline relvastamata "kere" moodustab soetusest väikse osa (ei ületa 25%).
Samas maksumust ei mõjuta mitte ainult seadmete hulk (põhimõttel rohkematel alustel rohkem), vaid ka paljude seadmete/efektorite integreerimine ühele alusele ja piiratud ruumi. Et paigutada 12 tonnisele paadile 3 tonni seadmeid ja relvi, on märksa lihtsam kui paigutada 100 tonnisele 10 tonni (viimane eeldab juba laeva konstrueerimist nullist arvestades seadmeid).
Lahingujuhtimissüsteem ei ole sama mis raadiosaatja. Kui Sa üritad ainult käsiraadiojaama ja navigatsiooniradari abil 20-50 paati koordineeritult tegutsema panna ja nende tuld juhtida, siis palju õnne!
Nüüd sa ajad selget jama. Seda pole ma öelnud. Ütlesin vaid, et side ja lahingujuhtimise (mis on sisult juhtmeta andmevahetus) süsteemid ulatusega 50+ km (selliseid just on ju raketikaatrite divisjonil tarvis) on tunduvalt kallimad kui samad asjad ulatusega 5 km. Kui "parv" liigub formatsioonis, siis pole ju vajalik andmevahetus iga aluse ja Tallinnas asuva MeV staabi vahel, vaid ainult juhtaluse ja raketialuste vahel. Saamaks aru, kui palju maksab tegevusulatus igasugu traadita info liigutamise alal, siis tasub võrrelda 50 km ja 5 km raadiojaamade hindasid. Annab päris hea ettekujutuse. Raadiosidega vist probleemi pole - kõik me teame nt, palju maksavad Harrise raadiod. Andmelinkidega on aga sedasi, et mõne km mõjukaugusega raadiolinkidega side tehnoloogia maksab suurusjärgus kümned tuhanded subjekti kohta, see on küllalt kättesaadav ja levinud ka tsiviilvaldkonnas.
Tunnistan, et unustasin kahurid. Ei oska kinnitada ega ümber lükata, kas 50 kuulipilduja ja sama suure hulga erinevate peibutiste maksumus nende hinna üle lööb.
Kahur kui toru ei maksa suurt midagi. Maksab see, et kahur suudab lengerdaval alusel pidada märki sihikul ja tulistada automatiseeritult liikuvaid sihtmärke.
Et siis paadistiku kaitseks piisab neljast Mistralist, ehkki nad katavad suurema ala kui 3 laeva?
Ma ei tea, mis Sinu jutus see "Mistral" tähendab. Ma eespool kirjutasin vist, et 16 raketti õhutõrjealuse kohta. Lihtsalt "kummipaat" on piisavalt väheväärtuslik sihtmärk, et sellele hakatakse tiibrakette kulutama, pigem on tõenäoline näiteks lahingukopterite saatmine ja tekkiv kontakt visuaalnähtavuse kauguselt.
Miks peaks paatide rakettide lennukaugus väiksem olema? 10-miilise lennukaugusega rakettide projektist me ju vist juba loobusime, sest sellel kaugusel jääks nad vastase tule alla.
Aga seepärast, et suurema kauguse järgi puudub hädavajadus. Samas lihtsamate ja odavamate rakettide kasutamine võimaldab neid lendu saata rohkem ja suurema tõenäosusega läbida vastase kaitsesüsteeme. Kuna aga korralik raketivaru on laevatüübist sõltumata peamine kuluallikas, siis mõõdukam hinnasilt tõstab terviku kokku saamise tõenäosust.
See on ju umbluu. Varustuse hind ei sõltu platvormist, millele see pannakse, vaid varustuse enda kogusest ja tükihinnast.
Ei ole nii. Sõjatöööstus on põhimõtteliselt suurte püsikulude osakaaluga majandusharu, kus loeb väga palju see, mitu ajaühikut sulle tehtav toode aega veedab tootja katuse all. Toode keerukamaks muutmine võtab aega ja kasvatab maksumust eksponentsiaalselt. Kui täna Saksa valitsus ostaks iga aasta 500 Leopard tanki nagu külma sõja ajal, siis selle tanki hind ei oleks suurt üle 4 miljoni tükist. Täna aga (tootmisliin seisab) ostma minnes maksab see Leopard 11 miljonit. Miks? Täpselt sama tank ja samad seadmed? Aga seepärast, et tanki ehituseks kuluvate materjalide ja seadmete maksumus (ehk muutuvkulu) on tegelikult suht väike % müügihinnast/omahinnast. Ülejäänud on püsikulud ja mida rohkem tellid (ja mida vähem aega iga toode liinil seisab), seda odavamaks see muutub. See tuleb ka sellest, et sõjamasinate tootmine ei ole päris konveieritöö (nagu tehakse autosid), vaid pigem väikeseeriatöö või lausa üksiktöö. Samal põhjusel ei saa ka seadmete arv ainuüksi määrata maksumust.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.