Lahingud Pärnu kandis

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
ictta
Liige
Postitusi: 2151
Liitunud: 15 Juun, 2004 4:11
Asukoht: Pärnumaa
Kontakt:

Audru lahing 1941

Postitus Postitas ictta »

Timmkanali lahingu kohta sain head infot, tänu teile, aga oskab nüüd järsku keegi rääkida midagi Audru lahungu kohta (toimumiskoht jne). Ette tänades ictta. Net infost tühi
Õpetaja

Postitus Postitas Õpetaja »

Ava lahingu kohta uus teema ja esita konkreetne küsimus - vastasel juhul võid siit varsti lugeda ka Tallinn - Pärnu busside väljumisgraafikut

Õpetaja
PriitP
Liige
Postitusi: 121
Liitunud: 14 Dets, 2004 16:18
Kontakt:

Postitus Postitas PriitP »

Austatud hr Vaikal,

Siin on mainitud, et inglased pommitasid 1944.a. sakslastel lahkumisel Pärnut. Mis selle uskumatu sündmuse kohta teada on? Kust need lennukid startisid ja palju neid oli? Millised olid kahjustused linnas?
Kasutaja avatar
FW Anton
Liige
Postitusi: 1831
Liitunud: 01 Jaan, 2005 20:06
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas FW Anton »

Et inglased Pärnut pommitasid, on uudis! Tean, et Balti laevastiku lennuvägi pommitas 1944. a. sakslaste lahkumise ajal Pärnut ja selle strateegilisi objekte nagu sillad ja raudteejaam. Rünnaku käigus läksid raudteesillad Pärnu ning Reiu jõel ja tehti maatasa raudteejaama suuremad hooned. Midagi leiab selle rünnaku kohta ka ühest raamatust, mis on Eestis välja antud, kuid venekeelne. Pealkiri oli vist В небе Прибалтики või midagi väga sarnast sellele. Kahjuks pole seda raamatut enam minu valduses, seetõttu ei saa täpsustada.
Anton - horridoo!
Kasutaja avatar
istorik
Liige
Postitusi: 1042
Liitunud: 02 Mär, 2004 17:36
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Pärnu 1944

Postitus Postitas istorik »

Pärnakatele ja pärnumaalastele peaks inglaste pommitamislugu üleüldiselt teada olema, antud teemat on Pärnu Postimees (näiteks 22.10.2003.a.) viimastel aastatel üsna mitmel korral kajastanud. Küll aga on inglased ise selle sündmuse toonud välja ühes pealesõjaaegses entsüklopeedias, kui vaja saan täpse nime ja kirjastamisaasta hiljem lisada.
Lugu lühidalt selline, et pommirünnaku tagajärjel jäi keskaegsest Pärnust alles vaid rusuhunnik, täielikult hävis sadama ja vana turu piirkond (kui õnnestub, saan vast hiljem lisada fotosid nendest purustustest!). Ülejõe linnaosa (valdavalt puumajade kvartal) aga põletasid enne taandumist maha vist hollandlased Nederlandist. Pealtnägijad on üksmeelsed, et tegu ei olnud sakslaste ega eestlastega, pakutakse isegi rumeenlasi. Igaljuhul olevat olnud tumedamat verd mehed ja võõrast keelt rääkinud!
Lisan ühe pikema kirjelduse ka:
Järgnev katkend on pärit K. Eerme raamatust “Päevata päevad ja ööta ööd” (Saksamaa 1962.a.): Kuulusin major Vase tagavararügementi, mille ametlikuks nimeks oli Esimene Tagavara- ja Väljaõppe- rügement. See oli üks neist piirikaitse rügementidest, mis formeeriti 1944.a. algul mobiliseerituist. Minu rügemendi tuumik asus Viljandis. 18.septembri õhtul kutsus rügemendiülem ohvitserid oma kabinetti ja ütles neile, et peame käsukohaselt Viljandist homme lahkuma. Järgmisel päeval suundus rügement Pärnu poole paarituhande mehelises koosseisus.
Jätkanud saabuva õhtu eel sõitu Lutsu metsavahi maja juurest Pärnu poole, nägime varsti, umbes Sindis Pärnu kohal kõrgeid suitsusambaid, mis valgusid aeglaselt mööda õhtutaevast laiali. Siin- seal tee ääres põlesid mõned mahajäetud hooned. Kuskil põles mets ja tuleleegid jooksid mööda metsaalust ja puulatvu edasi, ilma et seda keegi oleks kustutada püüdnudki. Uulu rannas pidi rohkem põlemisi olema, sest seal oli taevaalune paksudes tumedates suitsupilvedes, mis seisid peaaegu liikumatult paigal justkui hoiatuseks saabuvatele rasketele aegadele, mis tulid nüüd mürisedes ja kõrisedes. Meie lähenedes Pärnule, tuli maanteel vastu rohkesti inimesi pampudega, kärudega, ratastega ja jalgsi, nagu neid oli Eestis liikunud juba suvest saadik idast läände. Nüüd läksid inimesed aga läänest itta- otse hädaohule vastu. “Pärnu põleb….Viimased sakslased lahkuvad kabuhirmus ja paaniliselt….nad on raudteejaama, kaubanduskooli ja kogu rea teisi hooneid, vabrikuid ja ladusid põlema süüdanud….Laskemoonaladudest kandub tuli järjest edasi ja varsti on kogu Pärnu tules,” ütlesid inimesed rutates ja rusutult, kusjuures nende pilkudes oli imestust, miks meie selle põleva linna poole ruttame, kui selleks ei ole mingit mõtet. Kui me neid vaikivalt kuulasime, küsiti nagu muuseas, kuhu me veel ruttame? “Pärnusse….ja sealt laevale, et Saksamaale pääseda….” “Saksamaale? Mh? Viimane laev on juba läinud. Enam ei lähe ühtegi laeva. Kallid sõbrad, olete hiljaks jäänud! Ei ole mõtet Pärnusse minna. Ega ujudes saa Saksamaale….Parem pöörake masinaots Läänemaa poole, sest võibolla saab veel kuidagiviisi maad kaudu kuni…!” anti meile head nõu. “Siiski üks laev on veel Pärnust minemas…Tulge kaasa, ärge minge itta venelastele vastu! Ega nad enam kuigi kaugel ei ole. Keskpäeval olevat nende tankid olnud juba otsaga Mõisakülas…Pöörake ümber, tulge Pärnusse tagasi!” kutsusime põgenejaid omapoolse hea nõuga. Aga nad raputasid pead ja kahtlesid, kuigi ütlesid, et kaugel reidil olevat tõepoolest paistnud üks laev, mis võibolla võtab veel siiski põgenikke Pärnust peale…Nad läksid edasi mööda teed ja meil oli oma tee ees. Riia maanteel, Raeküla kohal olid meil esimesed sõjalised tõkked ees. Need tankitõkkeks ehitatud barrikaadid osutusid aga kergeks ehituseks. Me tõstsime need lihtsalt eest ära, sest need ei olnud niigi rasked kui laudaväravad. Linna lähedal oli teisi ja kolmandaidki sakslaste pilbasbarrikaade, mille kõrvalt auto kerge vaevaga läbi pääses ja mis ei oleks ühelegi vene tankile olnud takistuseks.
Pärnu tänavad olid tühjad ja mahajäetud. Kinnilöödud uste ja akendega majad seisid süngelt. Neile surnud majadele langes loojuva päikese viimast punakat helki nagu kurblikku hüvastijättu. See pilt sarnanes mõneti Tartu sõjaaegseile ja surnud majadele. Nägin neid nelja nädala eest, paar päeva enne venelaste sissetulekut Tartusse, kus põgenikud olid samuti majadel aknad ja uksed laudadega kinni löönud ja kuhu samuti langes õhtupäike, nagu nüüd Pärnuski. Inimestel, kes tulid meile vastu ja meiega kaasa ei pöördunud, oli õigus: Pärnu raudteejaama ei olnud enam. Seal suitsesid ainult tukid. Mõned vagunid olid rööpmetelt külili langenud Endla teatrimaja taga ei olnud kaubanduskooli ega teisi hooneid. Ainult suitsevad varemed ja püstiseisvad korstnad kõnelesid sellest, mis oli seal varem olnud. Sõitsime mööda inimtühja Kalevi tänavat sadamasse. Seal olid suured küttepuude virnad ja propsihunnikud kai ääres pragisevates leekides. Küllap need olid lahkuvate sakslaste poolt põlema pandud. Põlevate virnade lähedal oli mitu mahajäetud veoautot, mida inimesed oleksid vajanud oma elu päästmiseks. Millegipärast olid aga autod kasutamata jäetud. Eemal madala valge sadamahoone lähedal paistis trobikond sõdureid. Meie autojuht sõitis Vallikraavi äärde, jättes masina varjulisemasse kohta. Meie, paarkümmend sõdurit, kes jõudsime esimesena rügemendi voorist Pärnu, siirdusime aga sadamahoone juurde. Lootsime seal kohata saksa koloneli, kes oli lubanud korraldada laevale pääsu ja kes tõepoolest saatis rügemendile Lutsu metsavahi juurde kümmekond autot vastu. Saksa koloneli ei olnud seal, kuid sõdurite juures seisis tikksirgelt eestlasest kapten K. Ta oli varem oma meestega Pärnusse jõudnud ja, nagu hiljem selgus, saksa koloneliga kontaktis olnud. “Tere jõudu härra kapten!” ütlesin tikksirgelt seisjale ja küsisin, kuidas läheb ning mis on uut. Mind mõõtis kapteni kuri pilk ja närviline ootaja ütles: ”Nagu ma näen, ei tunne teie härra leitnant, korda…Kas siis niiviisi taandutakse?” “Ma ei saa aru, mis te sellega, härra kapten, tahate öelda?” imestusin suhtumise üle, mis antud õnnetus olukorras oli kõike muud kui sõbralik. Siis märkasin, et kapteni “kaardivägi” oli relvad maha pannud, nagu seda tehakse õppustel ja mõnikord isegi manöövritel. Meeste seljakotid ja sakid olid hoolikalt rivisse seatud nagu nööri järele ja mehed seisid peaaegu rivis “Ah teie ei saa aru? Imelik küll! Tulete oma meestega justkui laadale! Kes siis niiviisi taandub ? Kus on teie meeste relvad? Jätsite need autosse? Issand jumal! Mõni võib sealt need ju võtta! Vaadake, milline kord mul siin valitseb! Igal mehel relv käepärast võtta, kui vajalik,” näitas kapten uhkustades relvade poole. Mehed muigasid rivis ta sõnade üle ning ei oleks olnud midagi iseäralikku, kui nad lausa naerma oleks hakanud, sest kapteni hääl oli koomiliselt piuksuv ja käesirutus naermapanevalt naljakas. “Muidugi kord on teil siin tipendi- topendi nagu Taara kasarmus. Selles ei ole mingit kahtlust, härra kapten. Mis puutub aga praegusel korral relvadesse, siis ei ole neid enam, kahjuks, vaja. Autos neid ei ole. Andsime need neile, kes läksid metsa mehetegudele, Eesti kuulsuse eest võitlema. Mis üle jäid, peksime metsa all puruks, kui roikad, et venelased neid ei saaks kasutada. On saabunud see kohutavalt õnnetu ja kurb silmapilk, millal eesti mees enam ei võitle, vaid kaotajana peab jätkama taandumist sinna, kuhu ta ei taha minna. Kuid see on paratamatu ja ainus võimalus neile, kes ei valinud raskemat, võib- olla aga õigemat teed. Jah, nii on lood, härra kapten,…Sellepärast ei huvitagi mind mingi rivi ega nööri järgi pakkide ja seljakottide asetamine, kõige vähem püsside hakitamine, mida oleta siin tulekolde ääres teinud asjatult. Parem öelge, kas laevast on mingisuguseid teateid?” “Ei ole, kahjuks. Näete isegi, et ootame siin laeva! Kui laev oleks siin, ei oleks meid enam siin,” vastas kapten närviliselt, kuid siiski pisut leplikumalt justkui kinnituseks, et mul on õigus. “Minu arvates ei ole siin õige koht laeva oodata. Kõigepealt tuleks leida see saksa kolonel, kes lubas…Mehed võiksid Vallikraavi kaldal puhata ja pealegi…Pealegi on seal varjendid käepärast, sest mine tea, järsku tulevad venelased veel Pärnutki nuhtlema….Jah, mehed, minge Vallikraavi äärde! Vaatame, mis sest asjast siin välja tuleb,” pöördusin meeste poole. “Mitte mingisugust pommitamist ei tule. See on ainult ettekujutus ja hirm…Vallikraavi kallas ei ole paigaks laeva ootajatele, seal võis kunagi jalutada ja päikesevanne võtta…Nüüd ei ole seda enam kellelegi vaja” oli kapten K. ironiseerivalt teisel arvamusel. Ta seisis seljaga mere poole ja ma märkasin esimesena, et muulide taga taevas süttisid põlema “jõulupuude” värvilised tuled. “Härra kapten, lennukid tulevad Pärnut pommitama! Uskuge mind! Nad on üsna varsti siin, Või kui te ei usu, eks vaadake siis ise üle õla, mis on mere kohal taevas!” Nende sõnade peale pöördus kapten justkui elektrilöögist tabatu mere poole ja nähes “jõulupuid” hüüdis peene, kileda häälega: “Mehed, mehed…võtke oma relvad ja pakid ning marss- marss varjendisse, sest lennukid tulevad!” Ta jooksis ise esimesena varjendi poole ja ei kuulnudki vist lähenevate lennukite mürinat mere poolt. See oli õhtul kella 9- 10 vahel. Pommitamine kestis paar tundi raugematu ägedusega, kuigi mitte nii ägedalt kui 9. märtsi ööl Tallinnas. Püüdsime Vallikraavi all varjendis selgusele jõuda, kas venelased heidavad Pärnule süüte- või lõhkepomme, kuid esialgu ei olnud seda võimalik kindlaks teha. Kuna septembritaevas muutus Pärnu kohal üha heledamaks ja heledamaks, siis oli varsti selge, et langeb üha enam süütepomme. Kuna kõik linnaosad põlesid, ei olnud lennukeil raskus oma koormate allaheitmisega, mispärast olime kindlad, et osa pommilaadungit langeb otse sadamale. Aga seda ei juhtunud, pomme langes üle linna laiali. Võib- olla koguni suurem osa Pärnu laialdastesse parkidesse, mispärast ka linna hoonestatud osa eriti raskesti ei kannatanud huupi- pommitamisel.
Meie varjendis oli rohkesti inimesi. Peale sõdurite mõnikümmend eraisikut: naisi lastega ja vanemaid mehi. Aga seal oli ka üks noorem mees, nagu paistis küünlavalguses. See oli lohakalt ja räpaselt riides. Ta kuulas tähelepanelikult sõdurite juttu. Ta vaikis tüki aega, kuid hakkas siis ettevaatlikult, kuidagi kobades ja kaheldes kõnelema. Kuigi kellelgi ei olnud tahtmist kellegagi, kõige vähem võõra räpakalt riides mehega rääkida, kuulati teda ja varsti selgus, et see ei ole õige mees ja õige mehe jutt mida ta ajas. Et talle keegi vastu ei vaielnud, sai mees sellest otsekui hoogu ja ütles siis selgelt mida mõtles: “See on teil mõttetus Saksamaale minna, sest nagunii ei pääse ükski laev venelaste allveelaevade vahelt läbi…Ja milleks sinna Saksamaale üldse minna? Olen kindel, et ükski kodumaale jääja ei kahetse. Venelased on vahepeal palju muutunud ja karta ei tasu kellelgi. Pealegi kuuldub Tallinnast, et uus vabariigi valitsus on asunud ametisse. Venelastega sõlmitakse rahu ja Eesti jääb jällegi iseseisvaks. Nii et on täitsa mõttetus Tallinnasse põgeneda,” ütles lohakalt ja räpaselt riides mees, kellel ei olnud mütsi peas ega õiget särkigi seljas. Tema kuuekaelusest paistis mingi triibuline madruse trikootükk ja jalas olid määrdunud kotad. “Kes see seal ajab jällegi sellist hullu juttu? Poisid, näidake tuld!” kostsid kellegi sõnad varjendi taganurgast. “See on lausa kommude jutt, mehed. Lind siristab samal viisil, nagu kuulsime seda juba Kilingi- Nõmmel. Poisid, näidake ometi tuld!” kostsid kellegi teise sõnad varjendi taganurgast uuesti ja taskulambi valgus suunati kõnelejale näkku. Mehe silmad lõid imelikult särama ja ta suu tõmbus irooniliselt värisevale naeratusele. Ta salkus juuksed olid langenud otsmikule ja lõug mustendas ajamata habemetüügastest. "Kes sa oled niisugune?” küsiti mehelt kindlalt. “Mis see sinu asi on? Olen kes ma olen, see ei puutu sinusse,” sõnas võõras mees süngelt ja tõusis istmelt püsti. Keegi haaras tal rinnust kinni ja nõudis dokumente. Kuna mehel neid ei olnud, ei kahelnud keegi ta meelsuses. “Kui sa venelasi nii väga ootad ja ei karda, milleks sa siis varjendisse oled pugenud, tõhk niisugune?! Käi välja, otsekohe, kuradi kommu niisugune!” oli rinnust raputaja vihane ja püüdis võõrast kahtlast meest varjendiukse ette tõugata. Teiste käed olid valmis teda aitama. Mees ajas vastu ja sisistas siis: “Milleks teie, niisugused sakste sabarakud,…siin olete? Jätke mind rahule ja laske mind lahti!” Meest ei jäetud rahule ega lastud lahti. Ta tõugati varjendist välja ja taheti sealsamas maha lasta. Mehed olid palju viina joonud ja olid ilma pikemata valmis kahtlase tüübi seina äärde panekuks. Ent pika vaidlemise järgi jäeti mees, keda kolm sõdurit olid kogu aeg kinni hoidnud, siiski rahule. “Las lippab närakas niisugune! Kas üks kommu rohkem või vähem ega see asja ei muuda. Varem või hiljem lüüakse ta nagunii kommude eneste poolt mättasse,” hüüti lahtilastud mehele järele. Pärnu pommitamine aga jätkus endist viisi ja üle Suursilla mürisesid taanduvate sakslaste viimased voorud lõunas.
Enne südaööd jäi väljas vaikseks. Ainult tuli pragises ümberringi. Teisel pool jõge põles laskemoonaladu, kust vahetpidamata midagi paukus. Üle Suursilla kihutasid nüüd veel kiiremad koormad ja voorid kui enne. Tankid, kahurid, veomasinad ja vankrid. Sadamakail oli paari mahajäetud veoauto hulgas ka üks sõiduauto, mis osutus sõidukõlvuliseks, sest oli käivitusvõtmega. Keegi kaaslastest oli auto juhtijaks ja ma astusin tema kõrvale masinasse, öeldes: “Sõidame korraks läbi Pärnu! Jumalagajätuks….Ja vaatame, kas rügemendi mehed on jäänud kusagile peatuma!” Auto hakkas turtsudes pobisema ja me otsisime ettevaatlikult teed üle poolpõlenud tukkide ja prahi, et sõita viimasele jumalagajätule läbi kalli kodulinna. Suursilla juures oli olnud mu kunagine kodu Andreksoni majas. Nüüd oli suur osa selle kolmekordsest müürist üle Laidoneri tänava varisenud. Rusuhunnikul olid mu kunagise korteri aknaraamid, milledele olin küllalt ja küllalt nõjatunud, pilk Pärnu lahe ääretusel ja loojuva päikese punas. Nüüd seisid nende rusude ja müüriprahi ees kolm saksa sõjaväepolitseinikku (ketikoerad, nagu neid nimetati), juhtides Suursillalt veerevaid voore lõunasse- “nach Vaterland!” Nad peatasid meid ja küsisid kuhu sõidame. “Lähme oma mehi otsima,” hüüdsime lahtisest aknast öösse. “Kuid olge ettevaatlikud, kommunistid on põranda alt välja tulnud! Nad rüüstavad ja tulistavad. Eks vaadake, siin lasti ei tea kust kaks eraisikut ja üks sõdur maha!” Tänaval oli kolm laipa. Kunagi oli peaaegu samal kohal rentsli ääres istunud vana eideke ja pakkunud möödujatele lilli. “Kuradid niisugused!” ütles autojuht ja andis mulle oma revolvri. “Võta ka see kätte, vahest on kahega kindlam!” Laidoneri tänaval olid majad purustatud ja Niguliste kirikust käisid leegid välja, kuna raekoda samas paistis tervena. Postkontori ees oli tänav purunenud müüri prahti täis ja paar jämedat puud risti üle tänava. Seepärast sõitsime otse üle Lastepargi muru Kalevi tänava purustatud majade vahele. See oli valus pilt, mis avanes Pärnu peatänaval. Nii ühel kui teisel pool tänavat oli purunenud maju ja katkiste klaasidega aknaid. Siin- seal oli näha sissemuljutud uksi ja tänav oli täis prahti ning müüritükke. Mõnel purunenud vaateakna avausel on näha ilmsed rüüstamise märgid. Isegi auväärne Lõvi apteek ei ole sellest pääsenud. Kõnniteel vedeleb sületäis pudelikesi ja pakikesi. Samuti selle kõrval asuvast raamatupoest on kõnniteele sattunud raamatuid. Kuid mu toonane töökoht “Pärnu Päevalehe” toimetus Kirjastusühisuse majas on pääsenud pommitamiseta. Sellest mööda sõites näib kõik endisena. Vasakule jääb Hommiku tänav ja teised vaiksed tänavad majadega, mis on sajandeid püsinud ja nüüd hävinud või purunenud. Näib, et siia ei ole süütepomme langenud. Kuskil ei põle. Juba paistabki Kalevi tänava lõpul Endla teatrimaja, kuid mitte valge hoonena nagu varem, vaid roosakas- kollasena, sest põleva linna kuma tantsiskleb sellel. Peatume Endla ees. Selle laial trepil istub sõdureid. Nad on peale pommitamist tulnud teatrimaja keldrist välja. Need on meie mehed, vähesed, kes Lutsu metsavahitalu juurest jätkasid edasitulekut läände. Läksin Endlasse, jalutasin mööda põleva linna tulekumast valgustatuid koridore. Järsku kostsid hääled pimedusest: “Endla põleb, põleb!” Mõned inimesed ruttasid trepist üles, eeskojast kostis rohkemgi hääli. Ruttasime pööningule, kus tulekolle otsis teed välja. Millegipärast oli süütepomm oma hävitustööga viivitanud. Tule kustutamine paistis olema kerge ja mehed hakkasidki otsima selleks abinõusid. “Jätke! Jätke see, mehed! Las põleb! Las põleb Endla maani maha!” kostis kellegi hääl pimedusest tükk maad tulekoldest eemal. Ütleja tuli lähemale ja me küsisime vanemalt mehelt, et mis tal on selle vastu, et tuld vaja kustutada ja mis tal on üldse sellega tegemist, et teatrimaja tahame päästa. “Vaadake, kallid sõbrad,” lausus võõras veenvalt, “kui Endla maha põleb, siis on sellest suurest kahjust ometi suur kasu: venelastel ei ole suuremat miitinguruumi Pärnus! Milleks seda neile jätta? Las põleb! Kord, kui venelased siit jällegi välja aetakse, põletavad nad lahkudes nagunii Endla maja maha. Eks ole?” Mehe jutt oli õigel kohal ja me tulime pööningult alla ning leegid võisid ikka ja enam enesele teed leida. Varsti haarasid nad katuse ja siis pööningupõranda, seinad ja…Kuigi Endla põles, ei raatsinud me veel lahkuda. Kõndisime ruumist ruumi, kuni jõudsime teatrimaja kööki, kus mõned sõdurid olid leidnud süldikausse. Võtsime meiegi süldikausikesed, köögilaua sahtleist kahvleid ning istusime põleva teatrimaja trepile. Katus üleval ragises ja praksus, kuigi see oli plekist katus. Aga leegid olid sellest juba välja löönud ja nende kuma langes hoone ette väljakule kolletama löönud murule. Meil käis viinapudel vaikselt käest kätte. Viimne suupala maitses hästi, kuigi olime peielised. Ainult viin oli mõru ja vastik, nagu see sünge septembrine hävitustöö, milles viibisime. Siis tõusime trepilt, et veel pisut seigelda risti- rästi läbi põleva linna. Teel mereranda möödusime ikka ja ikka põlevaist hooneist, mis olid surnud, mahajäetud majad. Jõudnud tagasi Vallikraavi äärde, selgus et vahepeal ei olnud midagi muutunud. Üle Suursilla kõmisesid voorid endiselt lõunasse: ikka kahurid ja tankid, tankid ja kahurid ning rasked veomasinad. Siis jäi seegi vaiksemaks ja keegi teadis rääkida, et voore pole enam tulemas. Viimased olevat üle silla veerenud. Suursild lastavat õhku. See ei olnud vale kuuldus, sest varsti jooksid mõned saksa pioneerid lõõtsutades ja ärevalt meie juurde teatega ,et kümne minuti pärast süttib silla all lõhkeaine ja meil oleks ettevaatuse pärast parem varjendisse minna. Möödus tund, möödus mitu tundi, aga Suursild ühendas endiselt Pärnu jõe põhja- ja lõunakallast. Teiselt poolt jõge paistsid saabunud hommikuvalguses Ülejõe linnaosa varemed. Süütepommid olid seal öö jooksul teinud palju kurja tööd. Ainult Siimo silla juures oli terveid maju, kuid Siimo silda ennast ei olnud. Selle võimsad kaared olid juba keskööl lastud õhku. Me ei teadnud, kui kaugel on venelased. Eile olid nad meist ainult kuus kilomeetrit taga. Nüüd võisid nad oma tankidega juba Pärnu külje all olla. Kui me laevale ei pääse, oleme varsti neil käes ja nende relvade ees. Taevas hoidku meid selle eest, sest meil ei ole enam oma relvagi, et neile viimaseid laske lasta ja viimset padrunit hoida enesele. Kuid kuhu on jäänud see sakslaste lubatud viimane laev, mis pidi juba eile õhtul Pärnust lahkuma. Läbi hommikuse udu ja hõreneva suitsu ei paista merelt midagi. Kas reidil ongi enam meie viimne võimalus, meie eluhoidja ja päästja? Aeg venis närviliselt kuuenda hommikutunnini, kui uue päeva soojad päikesekiired ulatusid udust ja suitsupilvedest läbi. Muulide vahelt kostis lähenevat laevapodinat ning varsti oli kai ääres pisike puksiir, mis hakkas põgenejaid reidil seisvale laevale viima. Sadamakai muutus järsku elavaks ja puksiir kihutas kiiresti lahkuva inimkoormaga eemale, et uuest tagasi tulla ja jälle lahkuda. Tuli rutata, sest aega ei olnud kuigi palju. Idast tuli ikka lähemale ja lähemale see, mis on hullem kui surm. Seda mõistsid sadamakail mõned needki, kes tulid sinna imestavate pilkudega, teadmata, et mõni laev veel läheb. Nähes, et puksiiri edasi tagasi sõitudel on mõte sees ja kiirus taga, haaras mõnigi sellest võimalusest kinni, hüpates puksiirile. Minu kõrvale istus mees, kellel ei olnud kuube seljas, mütsi peas ega ühtegi pakikest kaasas. Ta lahkus sõna otseses mõttes kodumaalt- ainult käed taskus. Tal ei olnudki õieti saapaid jalas, sest nende asemel kandis ta toatuhvleid, nii nagu ta oli pääsenud oma põlevast kodust, nii nagu ta sadamasse tuli lihtsalt vaatama, kas tõesti mõni laev veel lahkub.
Kell oli täpselt pool seitse hommikul, kui ma puksiiripäral muulide vahele jõudnuna heitsin viimase pilgu. Suursillale, mis samal silmapilgul kange prahvatuse ja raginaga purunes ja kokku langes. Suur suitsusammas kokkulangenud raudbetoonist kaarte kohalt tõusis püstloodis üles ja hakkas siis pikkamööda laiali valguma. (Suursilla keskosa kaared olevat nagu õhku tõusnud ja siis tagasi ning otsapidi vette vajunud. Siiski jäid terveks silla kandesambad, ning kaks kaart kummalgi pool samuti. Väiksemaid tükke oli kaugele lennanud. Hiljem räägiti, et betoonikilde oli isegi poole kilomeetri kauguselt leitud. See olevat toimunud ennelõunal, nii kella 10- 11 ajal. Ja samal päeval, pärast lõunat olid esimesed vene tankid Tammistes. Õhkulastud Suursilla asemele ehitasid vene sapöörid pontoonsilla, mis asus praeguse Viisnurga vabriku juures, Liiva tänava otsa kohal.- L. Linnu mälestused KEs 1992. a.) Meie laeva ankrud hiivati kell kümme hommikul. Pool tundi hiljem olid venelased Pärnus. Sellest kuulsin kolmandal päeval Danzigis. Venelased nägid kindlasti Pärnu varemete vahelt meie lahkuvat laeva Uulu meres. Ükski lennuk ei tulnud meile järele.
Kasutaja avatar
klaaps
Liige
Postitusi: 40
Liitunud: 14 Apr, 2005 10:25
Asukoht: Pärnumaa
Kontakt:

Lahingud Pärnumaal

Postitus Postitas klaaps »

Viimase lahingu eesti pinnal pidasid taanlased Lemme jõe ääres kus nad hävitasid 2 tanki ennem seda õhiti Kablis sild sealt Lemme jõe äärest on leitud ka natuke varustust st roostes ppš juppe tankid üritasid läbi tulla mere poolsest küljest kuhu nad siis ka jäid.
Hertsog_Magnus
Uudistaja
Postitusi: 13
Liitunud: 12 Mai, 2005 13:10
Kontakt:

Re: Audru lahing 1941

Postitus Postitas Hertsog_Magnus »

ictta kirjutas:Timmkanali lahingu kohta sain head infot, tänu teile, aga oskab nüüd järsku keegi rääkida midagi Audru lahungu kohta (toimumiskoht jne). Ette tänades ictta. Net infost tühi
1941a. 19. juuli öösel saabus Lihulast Audrusse Tallinna hävituspataljon. Hävitajatega astus lahingusse 70-meheline metsavendade rühm kolonel Viktor Koerni juhtimisel. Metsavendade rühma kuulus ka Mihkel Sooveer. Kokkupõrge toimus Audru jõe joonel. 19. juuli õhtuks oli punaste pataljon purustatud. Lahingus said surma kolonel Koern, Jaan Hanson ja Arvo Säde.
ictta
Liige
Postitusi: 2151
Liitunud: 15 Juun, 2004 4:11
Asukoht: Pärnumaa
Kontakt:

Postitus Postitas ictta »

tänu vastuse eest
ictta
Liige
Postitusi: 2151
Liitunud: 15 Juun, 2004 4:11
Asukoht: Pärnumaa
Kontakt:

Postitus Postitas ictta »

Vaikal
Liige


Liitunud: 17 Okt 2004
Postitusi: 68
Asukoht: Pärnu

Postitatud: 26 Dets 2004 3:09 pm Teema: Lahing Tahkurannas
Lahingust Tahkuranna kiriku juures
Tahkuranna kiriku juures toimus 8. juulil 1941 lahing Pärnu hävituspataljoni ja ühe Saksa eelüksuse vahel. Peale Rannametsa luidetel 5. kuni 8. juulini toimunud lahinguid hävituspataljoni, Punaarmee regulaarüksuse ning Häädemeeste, Orjõe ja Soometsa omakaitse meeste vahel, põletasid Keila ja Sindi hävituspataljonlased koos ühe venelaste tanketiga Rannametas külas maha 18 talu hooned, Rannametsa koolimaja, mitu Võiste küla elumaja ning Võiste kiriku. Samal ajal jõudis Võistesse Ikla poolt tulnud väike sakslaste eelsalk mootorratastel, kes lasid seal põlema venelaste tanketi. Hooneid põletanud hävituspataljonlased aga põgenesid Tahkuranna kiriku suunas, kus sakslased neile mootorratastel järele jõudsid. Seal toimunud lahingus sai enamus hävituspataljoni mehi (kokku 57 meest) surma. 6 või 7 meest võeti vangi ja vaid paaril õnnestus põgeneda. Sakslaste poolel kaotusi polnud.


Sai vesteldud paari memmega, kes elavad Võistes ja nemad väidavad surm-kindlalt, et Võiste kiriku süütasid 1941 aastal Sakslased. Kes nüüd selle asjaga mööda paneb?
Kasutaja avatar
istorik
Liige
Postitusi: 1042
Liitunud: 02 Mär, 2004 17:36
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Pärnu ja Pärnumaa 1944

Postitus Postitas istorik »

Mõned faktid veel sügisest taganemisest 1944:
20.09.õhtul oli SSi III soomuskorpuse staap Raeküla teeristis Pärnu lõunapiiril, „Nordlandi” staap Toris ja „Nederlandi” staap Sindis.
Bunse võitlusgrupp (49.rügemendi I pataljon ja veel mõned „Nederlandi” brigaadi üksused) hoidis veel kolm päeva Pärnu juures väikest sillapead, et julgestada saksa üksuste laevadele paigutamist ja ära viimist. Pärnu jõgi linnast lõuna pool oli uueks vastupanuliiniks. Tõenäoliselt ka suurem osa sakslaste poolt hävitatud Pärnu hoonetest, k.a. Ülejõe linnaosa ja Suursild, jääb "Nederlandi" meeste kätetööks. (Käsukorras muidugi!)
Pärnumaa kaudu taganes Eestist välja ka 300.eriotstarbelise diviisi staap (lahingüksused jäid ju Narva rindelt taganedes "kotti"!):
300.eriotstarbelise diviisi staap liikus Kõpu ja Kilingi- Nõmme kaudu Eesti- Läti piirile sellel ööl, kui pommitati Pärnut. Aovalgeks oldi jõutud läbisegi põgenike vooridega kitsa Reiu silla juurde (arvatavasti Tõitoja sild?), kus tehti peatus ning jõkke ja silla alla visati mittevajalik varustus.
Viimaste lahkujate seas pandi Pärnu sadamast laeva(de)le 23.09.major Vase rügement, mille ametlikuks nimeks oli Esimene Tagavara- ja Väljaõpperügement. Sihtpunktiks oli Danzig.
23.09.ületasid Eesti- Läti piiri ka Eesti Diviisi suurtükiväegrupid, kes olid taganenud marsruudil: Koeru- Koigi- Võhma- Suure-Jaani- Suure- Kõpu- Kanaküla- Kilingi-Nõmme- Eesti-Läti piir. Enne piirile jõudmist anti suurtükid veel üle ühele saksa üksusele (87.diviis?)
24.09. pidas võitlusgrupp Petersen (49.rügemendi „De Ruyter” II pataljon) Pärnust lõunapool Lemmejõe kaldal viimase lahingu Eesti pinnal 25 Punaarmee tanki vastu, hävitades neist üle kümne.
Grenader88
Liige
Postitusi: 107
Liitunud: 11 Dets, 2005 21:01
Kontakt:

Postitus Postitas Grenader88 »

Mull üks küsimus? Nimelt päris kohe teema alguses mainiti, et sõjategevust toimus ka Tõstamaal. Seega oleks lahingutest Tõstamaa lähedal huvitatud. Minuteada metsavennad seal küll jah päris aktiivselt tegutsesid, aga midagi suurt ka oli?
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Lahingud Pärnu kandis

Postitus Postitas andrus »

Sakslaste vaatenurk Audru lahingule.

19.07.1941 11:05 Uhr. Von I.R.505: Hasenschiessen bei Audru beendet. Kommunisten in Zivil mit roter Armbinde und Stahlhelm. Bericht von Oberst Lohmeyer: Beim Ablösen der Mar.St.Abt. stiess ich mit dem Rdf.Zug des Rgts. gegen Audru vor, als in Audru etwa 10 Lkw. und 2 rote Omnibusse eintrafen, die sofort unter Feuer genommen wurden. Gegner entwickelte sich in einem Kornfeld, 4 Fahrzeuge wurden zerschossen, der Rest drehte ab. Gegen die im Kornfeld verteilten Schützen wurde ein Kesseltreiben angesetzt, wobei etwa 50-60 Tote liegen blieben. 1 Jude wurde gefangengenommen. Es handelt sich um Leute eines Sabotage-Btls. aus Reval, gut bewaffnet, vor allem aus Kom. Jugendorganisationen.

vangi võeti Simon Hoff, 27 aastat vana, Tallinnast, 4. hävituspataljoni võitleja.
Arvatavasti sama isik? http://eja.pri.ee/Gallery1/thumbnails.p ... =50&page=4

Veel sama päeva sündmusi Audru kandis:
04,50 Uhr An XXVI.A.K.: Mar.St.Abt und Mar.Abt.Bigler infolge von Verlusten, dauernden Einsatzes, Übermüdung, mangelnder Ausbildung nicht mehr einsatzfähig.

07,45 Uhr Major Krause meldet: Abt. planmässig zurückgenommen, Gegner im Walde westl. Audru Ark (?) MG. Ein Stoßtrupp der Mar.St.Abt. gegen Brücke Audru wurde abgewiesen.

08.00 Uhr 1./Fla 31 meldet, daß ein Fahrzeug 4 km westl. Audru angeschossen wurde. 2 Lkw. gesehen, bei Rückfahrt an Brücke Audru beschossen, durchgekommen.

21,00 Uhr [Meldung] von I.R.505: Gegner versuchte bei Audru Brückensperrung mit geballter Ladung, Träger der Ladung abgeschossen, ging dabei in die Luft. Brücke unbeschädigt. Tiefflieger versuchten, Brücke zu zerstören. 16 Bomben nächste lag 200 m an der Brücke.
15,00, 16,30, 17,00 Doppeldecker, Landflugzeuge von See her.
Bei Rägu und Nurme 19,30 haben 9 Flugzeuge 3 mal angegriffen. 10 Bomben, M.G. und Bordkanonen. Brücken nicht zerstört.
1 Flugzeug abgeschossen. (1./Fla 31 (Audru)).

Täiendus 1.07.2014.a.: lisatud hommikused sündmused.
Viimati muutis andrus, 01 Juul, 2014 9:41, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Mõmps
Liige
Postitusi: 467
Liitunud: 11 Mär, 2009 13:39
Asukoht: Pärnu
Kontakt:

Re: Lahingud Pärnu kandis

Postitus Postitas Mõmps »

Tere!

Lisan siia kolm artiklit Pärnu Postimehest, kus Aino Lepp ja Olaf Esna arutlevad sama päeva (19.07.1941) sündmuste üle. Põhirõhk on kolonel Koern´i langemisel ja arutlusel, kas kolonel juhtis, või ei juhtinud lahingut...

http://www.parnupostimees.ee/101837/aud ... onel-koern

http://www.parnupostimees.ee/107452/kas ... skangelane

http://www.parnupostimees.ee/107450/vee ... use-mottes
Kõigi maade proletaarlased,palun ärge enam kunagi ühinege.
Treimani muuseumimaja :wink:
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Lahingud Pärnu kandis

Postitus Postitas andrus »

Vangilangenute ütlused:

[dateeritud 19.7.] Simon Hoff: Gestern fuhren 2 Züge der 2.Kp des 4.Btl. von Reval nach Lihula, wo sie übernachteten, und heute früh in Richtung Pernau weiterfuhren. Dabei waren der Btl.Kdr. mit dem Btl.Kommissar und der Kompanie-Führer mit dem Politruk. Bei Audru stießen sie auf deutsche Truppen. Sofort entwickelten sie sich in ein Kornfeld und nahmen Kampf auf. Alle bis auf Hoff sind gefallen.

[dateeritud 20.7.] Rotarmist Nikolei Hurda, vom 7.Vernichtungs Btl. aus Reval, sagt aus: [...] Vorgestern kehrten sie nach Reval zurück und wurden sofort zum Pernau-Unternehmen verwandt. Das ganze Btl. etwa 300 Mann stark kam bis Lihula. Von hier aus wurden 2 L.K.W. mit etwa 65 Mann in Richtung Pernau vorgeschickt. Bei Audru stießen sie auf deutsche Truppen, die die Abteilung vernichteten. Hurda allein geriet in Gefangenschaft.
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Lahingud Pärnu kandis

Postitus Postitas andrus »

Audru.jpg
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist