Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Kriku]

Liikumisvõimetuid käib pereõde kodus sidumas näiteks, kui vaja.

[Alts]

Elamispinna probleemidest. 1978 sündinud naisterahvas rääkis kunagi, et 1985 kooli minnes sai teada, et põrandaid pestakse. Seni oli elatud muldpõrandaga talumajas...

[Fucs]

3 aastat tagasi sai teemat natukene "rikastatud" pildimaterjaliga dokumentidest/talongidest jms
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 79#p488279

Sahtli põhjast ujus välja veel paar paberit...

1 kuu ja 10 päeva pärast iseseisvuse taastamist...

***

Selliseid kaugekõnede tellimuslehti vormistasid sidesõlmedes kaugejaama telefonistid (telefonidel 00 ja 07) kes olid "tellimuslauas".
Inimene helistas kaugejaama ja tellis kaugekõne. "Tellimuslaua" telefonist täitis tellimuslehe.
Tellimusleht läks tellimuslauast "kõnede lauda", kus telefonistid järjekorra alusel hakkasid ühendust looma kutsutava punktiga...

Sõidulehe juurde kuuluv maršruudileht.

[Fucs]

..ja siis üks NA Moskva garnisoni linnaloa blankett

Edit.

Iga täisealise isiku kohta peeti personaalseid isikukaarte.
Laste kohta üldjuhul eraldi kaarte ei peetud ja need kanti vanemate isikukaardile.

[Kriku]

1978 sündinud naisterahvas rääkis kunagi, et 1985 kooli minnes sai teada, et põrandaid pestakse. Seni oli elatud muldpõrandaga talumajas...

Kõik on võimalik, aga Eestis pidi see ikka suur erand olema. Artur Alliksaar elas tükk aega näiteks kuuri all.

Venemaal küll tuli ette ka näiteks seda, et sõjaväes sai kutt esimest korda linade vahele magama.

[Fucs]

Elamispinna probleemidest. 1978 sündinud naisterahvas rääkis kunagi, et 1985 kooli minnes sai teada, et põrandaid pestakse. Seni oli elatud muldpõrandaga talumajas...

Ma vist (?) olen sellest siin kusagil juba kirjutanud

... 1995 aastal töötasin inventariseerimisbüroos ja sai käidud Narvast Tallinnani Eesti Raudtee hoonestust üles mõõdistamas, et need võtta arvele ja kanda Hooneregistrisse.
Kõik ehitised putkadest raudteejaamadeni.
Kusagil seal Idavirus olid ehitatud vanadest puidust ja tõrvatud raudteeliipritest mingid barakitüüpi elamud. Sellised pikad ja kitsad, kus laiupidi mahtus sisse ainult üks ruum ja siis need ruumid olid teineteise järgi rivis. Mõnes kaks ruumi (esimene oli alati köök), mõnes kolm või enam ruumi. Osades nendes elasid siis veel ajutiselt mingid raudteelaste pered. Osad sellised olid "raudteevahi putkad".

Seal ma nägin siis muldpõrandaga elamisi, kus ühes sellises väike laps roomas köögis sellel muldpõrandal.
Osadel olid ikka ka laudpõrandad alla tehtud, aga mitte kõikidel barakkidel.
Olevat peamiselt kasutusel olnud ENSV ajal, kui mingid 24/7 mööda NSVLiitu ratastel ringi liikuvad raudteelased vajasid kohapeal mingiks ajaks katusealust.

* Lisaks nägin ma seal "peedist pesumasinale trumli" laadset leiutist nimega "jääklaas".
Kuna paljudes kohtades mingeid kardinaid akende ees ei olnud, siis osad olid võtnud kas ajalehed või selle helepruunika õhukese "rasvapaberi" (mingi pakkepaber oli vanasti) ja kleepinud selle mingi rasvaollusega aknaruudu külge.
Kas siis ainult altpoolt pool akent või oli ka üle terve aknaruudu neid pandud. Mingi valgus sealt rasvaga läbiimbunud ajalehest sisse ikka tuli ka, aga läbi ei näinud midagi.

[Puurija]

Eesti Ekspressi välja andev Hans H. Luik: „Ma mäletan väga hästi seda päeva, mil Ekspress esimest korda müügile tuli. Seda kõva sabistamist, et kas üldse trükki lastakse. Ja veel värvilisena! Kommunistide ajal oli väljaannetel ju ainult kolm värvi — must, valge ja kas roheline või punane. Ajakirjandusmaja kommunistide poolt juhitud trükikoda ütles meile ei, tsensor ei lubanud lehel ilmuda ja mu klassivend viis mind käe kõrval hoopis raamatu trükikotta, mille direktor otsustas, et trükime ära. Meil oli omal ajal piisavalt nahaalsust teistest väljaannetest 10 korda suuremat hinda küsida, 5 kopika asemel 50. Eks nõudlust ju oli. Kaks brändi oli väga nõutud — Pingviini jäätis ja Eesti Ekspress. Ma olin tollal ainus mittekommunistist peatoimetaja Eestis. Kui 1989. aastal ilmus Toomas Liiva lugu "Edgar Savisaar: Rahvarinne, see olen mina", siis vaadati viltu. Meie panime kohe plärtsti asjast ja seda peeti natuke jõhkraks ja kollaseks. Kui ma näiteks läksin oma endisse toimetusse, ajakirja Kultuur ja Elu, siis vaadati mind nagu praegu vaadatakse Mart Helmet kuskil intellektuaalide seltskonnas. Mulle heideti ette: kas sa tahad perestroikat kõigutada! Toonane Ekspressi toimetus koosnes täielikult meestest, kellel võrdlemisi tahumatu väljanägemine. Meil polnud väga paljudel isegi kodus sooja vett. Riided olid nagu nad olid, tööl käidi kampsunites ja ju me natukene haisesime ka. Selline unhealthy mix higist ja alkoholist. Olime kogu kollektiiviga Olümpia hotellis järjekorras numbritoa dušile... sellega tahan ma aga öelda seda, et nendel pussakatel oli võrreldes ülikondades ja Volgadega kohale tulnud vennikestega õigus. Väline väljendus ei pruugi tähendada midagi selle kohta, kas inimese jutt peab või mitte. Meie info oli sõltumatu.“
https://menu.err.ee/980701/hans-h-luik- ... tosine-oht
https://kroonika.delfi.ee/news/inimesed ... d=87438955

[Kapten Trumm]

Kõik on võimalik, aga Eestis pidi see ikka suur erand olema. Artur Alliksaar elas tükk aega näiteks kuuri all.
venemaal küll tuli ette ka näiteks seda, et sõjaväes sai kutt esimest korda linade vahele magama.

Eestist Arteki (näidis)pioneerilaagrisse saadetud on meenutanud, et sinna saabus veel 80ndatel lapsi puhvaikas. Kuskilt "suure ja jagamatu" avarustelt.
Eestis poleks ka kõige vaesema pere last vatijopes kooli saadetud. Niipalju ikka asju saada oli ja üldiselt tollal oli igas peres ka õmblusmasin olemas.

Aga kui vaadata Kanal2 reaaliti-sõud nimega "Kodutunne", siis tundub, et just kättevõtmise ja töötegemise nappus, mille tulemusena elatakse tänagi väga kummalistes kohtades, pole Eestis kadunud ka täna. On muidugi tõsiseid hädalisi, aga üle saate torkab silma puudustkannatajate saamatus ja laiskus kasvõi oma majas koristamise või pisiremonti tegemisega.

Mul üks endine kolleeg oli kohalikus külas Anija vallas selline ühiskondlik tegelane. Mõtlesin siis meestega, et kingivad puudustkannatavale perele jõuluks, ärasöömise eesmärgil, vasika. Las siis mässavad ise edasi, mees ju majas ja suuri poisivolaskaid ka mitu. Aga tühjagi. Ei võetud vastu. Saatke parem fileed ja sülti! Mida kurat selle vasikaga teha? Peab tapma, lihaga mässama jne. Tooge parem ahjupraad kohe kohale, soovitatavalt soojalt!

Umbes selline asi käib ka nende muldpõrandate kohta. Ei ole isiklikult kohanud.

[Walter2]

Mul üks endine kolleeg oli kohalikus külas Anija vallas selline ühiskondlik tegelane. Mõtlesin siis meestega, et kingivad puudustkannatavale perele jõuluks, ärasöömise eesmärgil, vasika. Las siis mässavad ise edasi, mees ju majas ja suuri poisivolaskaid ka mitu. Aga tühjagi. Ei võetud vastu. Saatke parem fileed ja sülti! Mida kurat selle vasikaga teha? Peab tapma, lihaga mässama jne. Tooge parem ahjupraad kohe kohale, soovitatavalt soojalt!

See on nagu aastaid tagasi Jõulutunneli saates, kus koguti raha kalli med. seadme ostmiseks. Leidus üks firma kes oleks selle seadme neile kohe ära ostnud ja kohale toonud (selmet hakata mässama mingite annetuste ja raha kokkukogumisega, mis võib õnnestuda aga vahest ka mitte). Miskipärast aga selle firma pakkumisest keelduti ja sooviti raha saada...

[Manurhin]

Mul üks endine kolleeg oli kohalikus külas Anija vallas selline ühiskondlik tegelane. Mõtlesin siis meestega, et kingivad puudustkannatavale perele jõuluks, ärasöömise eesmärgil, vasika. Las siis mässavad ise edasi, mees ju majas ja suuri poisivolaskaid ka mitu. Aga tühjagi. Ei võetud vastu. Saatke parem fileed ja sülti! Mida kurat selle vasikaga teha? Peab tapma, lihaga mässama jne. Tooge parem ahjupraad kohe kohale, soovitatavalt soojalt!

See on nagu aastaid tagasi Jõulutunneli saates, kus koguti raha kalli med. seadme ostmiseks. Leidus üks firma kes oleks selle seadme neile kohe ära ostnud ja kohale toonud (selmet hakata mässama mingite annetuste ja raha kokkukogumisega, mis võib õnnestuda aga vahest ka mitte). Miskipärast aga selle firma pakkumisest keelduti ja sooviti raha saada...

Täpselt nagu üks minu kodu lähedase poe juures kunagi alatihti raha kerjanud ebamäärases eas naisolevus. Kogu aeg ikka, et andke leivaraha, andke leivaraha. Üks hea inimene siis võtnud kotist leivapätsi ja andnud talle. Äärepealt oleks ta sellesama leivaga vastu pead saanud! Tige kerjus röökinud: ma tahtsin ju leivaRAHA, mitte leiba!

Mis nüüd Artekki puutub, siis olen mitmelt poolt kuulnud, et nii mõnigi sinna saabuja nägi elus esimest korda veevärki. Mõni vahtinud pesuruumis veekraani ikka lausa tundide kaupa - mõelda vaid, milline ebamaine ime! Keera ainult nuppu ja seina seest vesi tuleb. Ei peagi savipotiga kusagilt kümne kilomeetri kauguselt kohale tassima. Üks minu '44. aastal läände läinud sugulane aga rääkis, kuidas ta esimesel ENSV aastal oma silmaga nägi, kuidas idaavarustest siia saabunud seltsimehed WC-potis oma nägu pesid. Nurisesid ainult, et vesi väga ruttu otsa saab.

Elamumajandusest kah. Minu ema kuulus seitsme-kaheksakümnendatel mingisse ametiühingu (või äkki linnavalitsuse?) elamispindadega tegelevasse komisjoni. Tol ajal vähemalt Tartus olid ühiskorterid juba üsna haruldane nähtus. Neid küll veel oli, aga mitte enam massiliselt. Oli rohkem selline sõjajärgne teema. Kui nüüd meelde tuletada, siis nii Tallinnas kui Tartus oli sõja lõpuks hävinud või kasutuskõlbmatuks muutunud laias laastus umbes pool eluasemefondist. Narvas oli see protsent vist lausa 90 kanti ja ega teised linnadki puutumata jäänud. Seega oli sõjajärgselt elamispindadest lihtsalt füüsiline puudus. Sellest ka siis igasugused ühiskorterid, pesuköökides elamised jm. paranähtused. Keldrikorterites aga elati juba tsaari- ja EW ajal. Nõukaajal aga samas mingil hetkel see lõpetati (keelati) ära. Millalgi seitsmekümnendatel minuteada. Vähemalt Tartus, kuidas mujal, ei tea. Üks minu sõber sai millalgi üheksakümnendatel tagasi suure EW ajal ehitatud puust kortermaja, mis omal ajal tema vanaisale või -onule kuulus. Käisime korra seda maja koos vaatamas. Keldrikorrus oli nagu ajakapsel - hea hulk väikeseid pliitahjuga kööktubasid ja kõik nii, nagu nad omal ajal jäid, polnud vist isegi panipaikadena vahepeal kasutatud. Tolmu ja ämblikuvõrke täis, mõnes veel mõni kunagistest asukatest jäänud mööblitükkki sees. Eestiaegsed elektrilülitid veel seintel, seinad ise mitte tapeeditud, vaid krohvitud ja mustrirulliga mustrid peale värvitud. Nõukaajal koliti sealt inimesed välja ja anti paremad elamispinnad, kuna leiti, et keldris pole teps mitte tervislik elada. Tänasel päeval aga on nood pugerikud taas asustatud.

[oliver]

Kahju et neid Kodutunde kortereid nii umbes 5 aasta pärast ei näidata, saaks näha millised sitakäiade elamised neist jälle saanud on. Enamus ma arvan...

[Kriku]

Palun lahkesti teema juurde tagasi.

[vanahalb]

Minu ema kuulus seitsme-kaheksakümnendatel mingisse ametiühingu (või äkki linnavalitsuse?) elamispindadega tegelevasse komisjoni. Tol ajal vähemalt Tartus olid ühiskorterid juba üsna haruldane nähtus. Neid küll veel oli, aga mitte enam massiliselt.

Meie kolhoosikeskuses olid mõned ühiskorterid veel 1989 ja vist ka 1990 aastal. Sisteem oli niisugune, et tavapärase kortermaja mõni kolmetoaline korter oli ühiskasutuses ja seal elasid kas koolist suunamisega saadetud noored või need kes mõne suurema pere juurest iseseisvasse ellu olid läinud. Tavaliselt kolmekesi: igal matsil oma tuba ning köök, vannituba ja esik olid ühised. Kui keegi neist abielluma ( abielluma, mitte koos elama) juhtus, organiseeris, ehitas või sünnitas kolhoos neile omaette elamise. Lapse sünd kiirendas seda omaette elamise tekitamist päris märgatavalt.

[Z03]

Mul üks endine kolleeg oli kohalikus külas Anija vallas selline ühiskondlik tegelane. Mõtlesin siis meestega, et kingivad puudustkannatavale perele jõuluks, ärasöömise eesmärgil, vasika. Las siis mässavad ise edasi, mees ju majas ja suuri poisivolaskaid ka mitu. Aga tühjagi. Ei võetud vastu. Saatke parem fileed ja sülti! Mida kurat selle vasikaga teha? Peab tapma, lihaga mässama jne. Tooge parem ahjupraad kohe kohale, soovitatavalt soojalt!

Kas oled ise pidanud tapma vasikat jõulupraeks ja "lihaga mässama"? Millegipärast mul on tunne, et mitte. Ega see tapaloomade ja nende lihaga mässamine pole niisama lihtne. Kui oled jahimees, siis ilmselt on kokkupuudet teemaga olnud.

Kodutunde saate mõte on selles, et ilmselgelt on lapsevanemad teinud elus ridamisi halbu valikuid (kõlab küll väheke kahemõtteliselt, aga ma paremini ei oska), mille tõttu kannatavad ka lapsed. Lastele püütakse luua siis annetajate toel natukenegi kodutunnet, ehk nad saavad mingi mõtte või tõuke edaspidiseks eluks, et teha otsuseid natuke targemini kui nende vanemad. Vanemad pole selles saates olulised, lapsed on.

[Manurhin]

Mul üks endine kolleeg oli kohalikus külas Anija vallas selline ühiskondlik tegelane. Mõtlesin siis meestega, et kingivad puudustkannatavale perele jõuluks, ärasöömise eesmärgil, vasika. Las siis mässavad ise edasi, mees ju majas ja suuri poisivolaskaid ka mitu. Aga tühjagi. Ei võetud vastu. Saatke parem fileed ja sülti! Mida kurat selle vasikaga teha? Peab tapma, lihaga mässama jne. Tooge parem ahjupraad kohe kohale, soovitatavalt soojalt!

Kas oled ise pidanud tapma vasikat jõulupraeks ja "lihaga mässama"? Millegipärast mul on tunne, et mitte. Ega see tapaloomade ja nende lihaga mässamine pole niisama lihtne. Kui oled jahimees, siis ilmselt on kokkupuudet teemaga olnud.

Kodutunde saate mõte on selles, et ilmselgelt on lapsevanemad teinud elus ridamisi halbu valikuid (kõlab küll väheke kahemõtteliselt, aga ma paremini ei oska), mille tõttu kannatavad ka lapsed. Lastele püütakse luua siis annetajate toel natukenegi kodutunnet, ehk nad saavad mingi mõtte või tõuke edaspidiseks eluks, et teha otsuseid natuke targemini kui nende vanemad. Vanemad pole selles saates olulised, lapsed on.

Mis sellest vasikast rääkida, isegi ühe tühipalja kana rappimine võtab kodustes tingimustes omajagu aega. Ja ei tule vasikal nahk sugugi niisama lihtsalt maha - omajagu tööd sellega. Tehtud-nähtud. Vanematel lehmadel olevat nahka lausa traktoriga sovhoosi tapamajas maha tiritud.