Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Kapten Trumm]

Ma mõtlen lihtsalt sellise "kogumise" kasuteguri kohta ajal, kus puudusid elektroonilised andmebaasid, arvutid olid maja suurused ja tänapäeval arvuti mureks jäävat tööd tehti käsitsi. Täna pidi olema PPA uurija laual keskmiselt 50-70 toimikut uurija kohta, millist sisukat tegevust (ehk uurimist) sellise suhtarvu juures võiks oodata, kui ajaressurssi on ühe "asja" kohta keskmiselt 0,3 päeva kuus? Seepärast ma kirjutasin, et toimikud, mitte pakasuhha.

[Kriku]

Siin võrreldakse võrreldamatut. Toimik andmekoguna võis olla kõigiti OK, lihtsalt kaugeltki mitte iga andmekoguga ei töötatud nii aktiivselt kui töötab uurija kahtlustatava / süüdistatava toimikuga.

Tehniliselt perfokaartidega suurte arhiivide haldamine lahendati USA-s juba enne II ms ära.

[Kapten Trumm]

Sellisel juhul paljas toimikute arv ei näita midagi, kui pole teada, millega need miljonid toimikud sisustatud on. Võivad olla nagu meie PPA kriminaaltoimikud viimasel ajal, et koosnevad kannatanu avaldusest, mingist PPA määrusest ja kirjast, millega teavitati kannatanut asja lõpetamisest. 1980ndate lõpus oli Eestis KGB kaadrit ca 1000 inimese ringis, elanikkond tollal oli 1 500 000 ja lisaks oli siin veel 30-50 tuhande jagu vene sõjaväelasi. Millise trikiga on võimalik (1 kaadritöötaja kohta 1500 inimest, sealjuures kõik KGB personal ei tegelenud ju elanikkonnaga (nt välismaa raadioluurega) ja kõik ei teinud operatiivtööd) totaalset jälgimist ja ohjes hoidmist, jääb mulle segaseks. Pidi olema miski muu, mida kasutati. Sellise personali/jälgitavate suhtega polegi võimalik tegeleda väheväärtusliku jamaga a'la sinimustvalged embleemid rinnas, Soome antenn katusel, sünnipäevalauas vene võimu kirumine või Ameerika Hääle kuulajate välja selgitamine. Kui keegi koputas ja kaebas, eks siis tehti mingi toimik ja peeti "isalikke vestlusi", kuid selgelt oli elanikkonna enamus siiski kuuldeulatusest väljas.

Pealtnägijas oli paar aastat tagasi üks lugu, kuis keegi ameeriklane suutis helistada 80ndate Eestisse suvalisele Tallinna lauatelefonile. Osapooled vist lausa kohtusid hiljuti Eestis. Ka siis kedagi kuskile ülekuulamisele ei viidud, võimalik, et seda kõnet ei märgatudki. Külma sõja tippajal, kaugekõne USA-st Tallinna.

[Kriku]

Toimiku mahtu ei piiranud arvatavasti mitte haldussuutlikkus, vaid ikka laekunud informatsioon. Igast meelsusavaldusest lihtsalt ei kantud ette. Ülima tõenäosusega, kui midagi kellegi kohta ette kanti, siis ka toimikusse jõudis. Selle töö jõudsid koosseisulised töötajad ära teha küll.

Sinu poolt mainitud kaugekõne küsimuses polnud vaja kedagi välja kutsuda, sest kõne fakt oli niigi teada ja tõenäoliselt kuulati seda pealt.

"Arvatavasti" ja "tõenäoliselt" sellepärast, et neid arhiive meil ju pole, erinevalt DDR-ist...

[AMvA]

Toimikuid ei peetud ainult nende kohta, kelle tegevuses mõne kriminaalkoosseisu tunnuseid märgata võis. Selline arvamus on ikka väga naiivne.

Siiski "organite" kaadri ja uuritavate suhe oli vägagi kõvasti uuritavate poole kaldus, mistõttu polnud, pakuks isegi poole elanike kohta reaalsete toimikute, mitte pokasuhha pidamine, kuigivõrd realistlik. Ja tollal polnud ka taolisi tehnilisi võimalusi suure info läbi töötamiseks nagu täna on - see kõik tähendas, et kellegi järgi nuhkimine oli tunduvalt töömahukam.

Ära muretse ka koputajaid oli piisavalt, ma sain oma väljasõidutoimikust kah TPI aegsete organite kaastöötajate (koputajate) nimed teada.

[Kriku]

Välisreisi grupist kirjutas reeglina keegi ettekandeid, tihti oli neid kirjutajaid samas grupis üle ühe.

[Illike]

Miks siin räägitakse ainult organid ja organid. See oli viimane instants. Nagu ei mäletaks keegi enam ühiskondlikku arvamust, seltsimehelikku kohtut, partei- ja komsomolikoosolekud. Seal tehti inimeste vaoshoidmiseks põhiline töö ära.
Kui keegi sai mingi jamaga hakkama, siis oli esimene kutse kas kaadriosakonda või partei (komsomoli)sekreäri juurde. Söltumata sellest olid Sa organisatsiooni liige või ei olnud. Sealt hakkas siis edsi hargnema.

[oliver]

Tallinna 55. Keskkoolis ei lastud lõunat sööma kui ei olnud oktoobrilapse märki rinnas, pidid lippama bussipeatuse kioskisse ja uue ostma. Aasta oli siis 88.

[Kriku]

Kui keegi sai mingi jamaga hakkama, siis oli esimene kutse kas kaadriosakonda või partei (komsomoli)sekreäri juurde. Söltumata sellest olid Sa organisatsiooni liige või ei olnud. Sealt hakkas siis edsi hargnema.

Tõsi, ülikoolis samamoodi dekanaati või rektori juurde.

[vanahalb]

Toimikud olid minumeelest ikka iga inimese kohta - töökoha kaadrite osakonnas. Viinajoomine võib-olla märgiti ära ja rikuti vajadusel tööraamatut. KGB kompetentsi niisugune pisiasi ei kuulunud sest nagunii kõik jõivad.
Sotsialistliku omandi riisumine oli natuke karmim teema kuid ka see ei olnud KGB rida. Sellise asjaga tegeles SORVVO ja sinna mahutusid "inimese ekspluateerimine inimese poolt", spekulatsioon, riigi vara rotti panemine, altkäemaks jms.
KGB toimikusse jõudmiseks pidi hakkama oma tegevusega juba masse mõjutama või tuli omada mingit tundlikku informatsiooni. Teadlased olid seal võib-olla in corpore, sest eksisteeris oht, et neil tekib kiusatus oma töötulemusi roiskuvasse läände müüa. Võib-olla veel mingid sellised grupid. Sealt altpoolt ehk töökollektiividest saadeti samuti toimikuid kompetentsematele seltsimeestele hinnangu andmiseks kui ilmnes, et katlakütja Madis peab tööruumides kihutuskoosolekuid. Eks siis oskajamad hindasid, et kas tegu on amtöörluse või kontrrevolutsiooniga. Oma tarbeks "Ameerika Hääle" kuulamine või kirikuskäimine läks ikka selgelt amatöörluse alla ja x-failide kausta ( mis kedagi ei huvitanud). Seda enam, et kirikuskäimine polnud keelatud ja noorpõlves ajas vanaema meil kogu pere sinna. Pärast kui vanaema ära suri jäi ka kirikuskäimine soiku. Ükskord keskkoolis , kuskil 1984-86 mäletan, et karjusime jõulupühade ajal vahetunnis üle terve koridori, et "Mehed, kõik kirikusse! Päälik peab kõnet!" Korrapidajaõpetaja ainult manitses, et ärge olge variserid! Endal komsomolimärgid rinnas! Ei viitsinud miilitski end sellepärast jalule ajada, rääkimata KGB-st.

[A4]

Ei maksa unustada seda pikaajalist ja ilmselt kogu ühiskonda hõlmavat efekti ühiskonna allutamisel, mida režiim saavutas 1940.-1950. aastate massiliste repressioonidega. St 1960.-1980. aastatel võis justkui tõesti olla nii, et „rõhuti“ vaid neid, kes pea liiga kõrgele tõstsid, tülikaid küsimusi esitasid või ise muhku norisid. Aga kipun arvama, et väga suurt hulka inimesi hoidis tegelikult kontrolli all mälestus ja isiklik kogemus hirmust, millega Stalini ajal terve ühiskond pikaks ajaks tasalülitati.

1940.-1950. aastatel ei löödud kamm turja vaid üksikutele dissidentidele vm teisitimõtlejatele, vaid ikka üsna põhjalikult roogiti ühiskond puhtaks kõigist, kes võimule ohtu kujutasid või oleksid võinud seda teha. Näited: praktiliselt kogu Eesti-aegse ohvitser- ja ametnikkonna heal juhul vallandamine, halvemal juhul laagrisse või asumisele saatmine. Kaks suuremat ja mitu väiksemat küüditamisoperatsiooni – esimene Eesti-aegse eliidi, teine peamiselt maaelanikkonna vastu. Lisaks kogu kollektiviseerimine ise. Paaril sõja-järgsel aastal mitmekümnetuhande inimese laagrisse saatmine pelgalt Saksa sõjaväes või Omakaitses teenimise eest. Praktiliselt kogu õpetajaskonna väljavahetamine kodanlike natsionalistide vastu võitlemise sildi all. Jne.

Näide oma perekonnast: emapoolsed vanaisa ja vanaema olid mõlemad olnud nii laagris kui ka asumisel. Vanaisa Saksa sõjaväes teenimise eest, vanaema põhjusel, et esimene abikaasa oli Eesti ajal olnud jurist ja ühiskondlikult aktiivne inimene, st rahvavaenlane. St sisuliselt ei olnud tegemist mingite aktiivsete dissidentidega, vaid inimestega, kelle elud purustati paljuski põhjusel, et olid kuulunud „valesse aastakäiku“ või abikaasa „kuritegude“ eest. Laagrites ja asumisel üleelatu oli piisav, et need kaks inimest kodus oma tütrele ei rääkinud 20 aasta jooksul kordagi sellest, mida Nõukogude võim ja elu tegelikult tähendab, et kunagi oli olnud iseseisev Eesti Vabariik täiesti normaalse elukorraldusega, või et Nõukogude elukorralduses üldse on paljud asjad valesti või vähemalt teisiti, kui väitis ametlik propaganda. Lihtsalt ei julgetud nendest asjadest rääkida, hirm oli nii suur. Tütar kasvas ülesse paljuski teadmises, et kõik, mis koolis või ajalehtedes räägitakse, vastabki tõele. Ja see kõik toimus juba 1950. ja 1960. aastatel, mil öist koputust uksele polnud enam väga põhjust peljata. Loomulikult avanesid täiskasvanuks saanud inimese silmad ise iseseisvasse ellu astudes üsna kiiresti. Kuid seda suurem oli trots ja pettumus mitte vanemates, vaid võimus, mis vanemaid sundis tütart n-ö vati sees kasvatama, mitte ausalt asjadest rääkima.

Kipun arvama, et just selline Stalini ajal väga suures ulatuses tekitatud hirm oli see, mis suure ühiskonda veel hiljem väga pikka aega „maad ligi“ surus ilma, et seejuures oleks olnud vaja „organite“ aktiivset sekkumist või isegi survestamist töökollektiivi, õpetajate, komsomoli, kaadriosakonna või partei poolt. Hirma kadus lõplikult alles siis, kui kadus tsensuur ajakirjanduses ning kui saadi aru, et KGB enam inimesi arreteerida ei saa. Ja selle peale kukkus kogu see ehitis vaid paari aasta jooksul kokku.

Selles mõttes on see minu arust väga küüniline väita, et nt 1980. aastatel said vastu muhku need vähesed, kes ise pea liiga püsti ajasid. Jah, mõnes mõttes nii oli, kuid sellele oli eelnenud kümnete tuhandete inimeste hävitamine ja represseerimine justnimelt selleks, et neid „ise muhku norijaid“ oleks vaid paarkümmend, mitte kümneid tuhandeid.

[Kapten Trumm]

Miks siin räägitakse ainult organid ja organid. See oli viimane instants. Nagu ei mäletaks keegi enam ühiskondlikku arvamust, seltsimehelikku kohtut, partei- ja komsomolikoosolekud. Seal tehti inimeste vaoshoidmiseks põhiline töö ära.
Kui keegi sai mingi jamaga hakkama, siis oli esimene kutse kas kaadriosakonda või partei (komsomoli)sekreäri juurde. Söltumata sellest olid Sa organisatsiooni liige või ei olnud. Sealt hakkas siis edsi hargnema.

Seda ma ju rääkisingi, et ühiskonna ohjamisel polnud "organid" sugugi mitte esmavaliku tööriist, isegi mitte kolmas valik. Ühiskonda, kus oli 1 "organite" töötaja 1500 inimese kohta, ei olegi võimalik ohjata taolise otsese kontrolli ja repressioonidega. Selleks peab seda organite arvukust vähemalt 10 korda suurendama. Kuuleka inimese kasvatus algas juba lasteaiast. Esmavaliku tööriist võiks olla minuarust kasvatustöö ja seejärel "ühiskondlik surve", mida siis avaldati töö või komsomoli/kompartei liinis.

Jah, mõnes mõttes nii oli, kuid sellele oli eelnenud kümnete tuhandete inimeste hävitamine ja represseerimine justnimelt selleks, et neid „ise muhku norijaid“ oleks vaid paarkümmend, mitte kümneid tuhandeid.

Ära hinda tolle aja inimeste teadlikkust küüditamise sisust ka ülearu suureks. Kolmas põlvkond, kes Eestis nõuka ajal sündis, teadis sellest ikka vähevõitu ja pigem tollase "tõe" võtmes (stiilis julgeolekuorganite bandiitide vastane võitlus). Metsavendadest teati küll - tänu vastavatele propaganda filmidele, kuis neid ise esitleti.

[Kriku]

Kolmas põlvkond, kes Eestis nõuka ajal sündis, teadis sellest ikka vähevõitu ja pigem tollase "tõe" võtmes (stiilis julgeolekuorganite bandiitide vastane võitlus).

Jälle üldistad isiklikku kogemust?

[Kapten Trumm]

Mis ma selle peale nüüd ütlengi....
Võin vaid refereerida seda, mida ise nägin ja kuulsin. Minuvanuste hulgas see teema jutuks ei olnud. Rambo, videomakk ja USA sõjatehnika paremus aga küll. Kindlasti oli neid kannatanuid, kelle suhtlusringis oli. Kui mingi hirm mind juhtis, siis oli see hirm sattuda direktori kabinetti, vanemad kutsutakse kooli, sattuda miilitsasse.

[Kriku]

Tõepoolest, 10-13-aastased tavaliselt ei veetnud omavahel aega küüditamiste arutamisega. Nad ei tee seda ka tänapäeval.