Kummaline, samas mereväe tegelased räägivad väeliikide ülestest huvidest ja interoperatiivsusest.Radari väljundvõimsus sõltub eelkõige
1. tegevusraadiusest
2. avastatava objekti suurusest (täpsemalt tagasi peegeldunud energiast).
Ei ole mõtet kasutada mereseireradarit, mille võimsus on suurem kui radari silmapiirini "nägemiseks" vaja. Teisest küljest peaks merseseireradarit kasutama maksimaalsel kaugusel. Võimsust maha keerates muutuvad nähtamatuks kõigepealt väikesed ja stealth alused. Väljundvõimsust saab ka "kohapeal" reguleerida.
Kui me kasutaksime rannikumere seireks näiteks Giraffe või EADS keskmaaradarit (kaugus kuni 120 km), siis suudaks me ju seirata (lisaks laevadele) ka oma piirialasid low-level lennuaparaatide vastu nagu tiibraketid, madalalt tulevad kopterid jne jne, mis täna jäävad suuresti allapoole kolme kaugmaa radari vaatevälja. Seejuures on see oluline ka radarite ohutuse mõttes - me suudaks ka avastada käimasolevat õhurünnakut ja sisselendavaid radaritõrje rakette.
Kui sellega ka mõne minuti säästaks, siis jõuab veel oma asja kokku panna ja vähemalt paarsada meetrit eemale sõita, et mitte tabamuse alale jääda.
Minuarust antud radarid peaks selgelt olema 3D, kasutatavad nii mere kui õhuseireks ja tõenäoliselt keskmaaradari tüüpi ja saadav info peaks olema joint-tüüpi, kasutatav kõikides väeliikides.
Ei mingit demagoogiat - punktid 1 ja 3 on hukukindluse kohalt samatähtsad, sest kõige lihtsam on hävitada umbe lastud radarit ja võime avastada lendavaid (sh väiksemõõtmelisi objekte) võimaldab ennetada radarivastast rünnakut. Kõik radarivastased rünnakud ei lähtu ohutust kaugusest.Vastus on demagoogiline, sest hukukindlust mõjutavad ainult punktid 2 ja 4. Lisaküsimus: kuivõrd erineb hukukindlus merd sõitva või lendava radari puhul? (Vihjeks: radari kiirgus on avastatav umbes kaks korda kaugemalt kui ta ise näitab või mittekiirgav obekt avastatav oleks.) Kindlasti on kaldaradaritel väiksem ja eelkõige ennustatav katmikala.