Venemaa Kaug-Idast on aastaid arvatud, et see langeb Hiina majandusliku mõju alla ning hiinlased ujutavad regiooni üle. Kümme aastat tagasi muutus hirm hoopis lootuseks, et Hiina võiks tulla ja rohkem investeerida. Nüüdne seis on, et Hiina ettevõtlus ja töölised lähevad vaikselt Kaug-Idast ära. Mis on selle põhjus?
Olukord on põhimõtteliselt muutunud viimase kümne aasta jooksul. Kui üldistada, siis võib öelda, et me pole enam hiinlastele huvitavad. Näiteks kuskil kümme aastat tagasi pakkusid hiinlased, et nad uuendavad täielikult Zarubino sadama, aga nad soovisid seda 49 aastaks rendile. Meie, nagu alati, vastasime: andke meile raha, me ise ehitame. Hiinlased teadsid, et nii läheb mitu korda kallimaks, ja loobusid.
Nüüd pole me neile enam huvitavad, sest neid võetakse vastu üle kogu maailma. Nad teavad, et siin otsustab kõike Moskva, mis on aga kaugel, ning seal on ametnikel alati loogika, et igaks juhuks on parem mitte midagi lubada.
Hiinlased ei kiirusta meile raha paigutama. Nad ootavad ja näevad, et me muutume järjest vähem majanduslikult võimsaks. Vaestega on ju lihtsam läbi rääkida. Me ei kao nende jaoks kuhugi. Mida nad vajavad, seda nad juba ostavad meilt. Vallutada pole neil meid vaja. Milleks hiinlastele külmad põhjaalad? Niikaua, kuni me neile katkematult vajaminevaid loodusressursse müüme, ei korralda mingeid demarše, ei sulge naftatorusid, on nende jaoks kõik hästi.
Nad vaatavad Siberit ja Kaug-Ida nagu oma toorainebaasi?
Jah, aga pigem kui varubaasi. Hiina laseb küll muidugi oma firmadel siin toimetada ja tegeleda tooraine ostmisega, aga nad ei panusta suurt nende toorainete tootmisse.
Kuidas mõjutab Hiina sel juhul loodusvarade kasutamist Kaug-Idas?
Alustame sellest, et Hiina kohalolek Kaug-Idas on tugevalt liialdatud. Peamiselt mõjutavad nad selle kaudu, et kogu keskmise suurusega metsatööstus on nende kontrolli all. Muuhulgas seetõttu, et hiinlased on selle toodangu peamised ostjad. Tuleb aru saada, et Hiina päästab meid (metsatööstust – J. P.), sest nad ostavad ka teise ja kolmanda sordi puitu. Jaapanlased (1990. ja 2000. aastatel Kaug-Ida puidu peamised ostjad – J. P.) ostsid ainult esimese sordi oma, aga ülejäänud puit jäi metsa. Nüüd jaapanlased praktiliselt ei ostagi meilt enam puitu ning ka esimese sordi puit läheb Hiinasse. Venemaa enda nõudlust siin peaaegu pole, ühtegi tselluloosikombinaati Kaug-Idas ei ole. Maailmaturul on nõutud eelkõige tamm, saar, vaher, aga need meil ei kasva. Kellele saab meie metsa üldse müüa peale hiinlaste?
Kõik need ähvardused, et kui hiinlased ei aita meil metsatulekahjusid kustutada, siis me ei hakka neile enam metsa müüma, see on… (Lööb käega.) (Karakin peab silmas Venemaa keskkonna- ja loodusressursside ministri Dmitri Kobõlkini suvist ähvardust, et kui Hiina ei aita tegeleda taigatulekahjude põhjuste vastu võitlemisega, siis keelab Venemaa puidu müügi Hiinasse – J. P.)
Kuidas siis Hiina suhtumist Venemaa Kaug-Itta kirjeldada? Selge on, et päris ükskõikselt nad sellesse ei suhtu, et rohkem kui saja miljoni elanikuga kirdeprovintside vastas on tohutult suur ja rikas maa-ala, kus elab vähem inimesi kui mõnes suures Hiina linnas.
Strateegiline huvi on Hiinal muidugi olemas. Et maailmas suurt geopoliitilist mängu mängida, selleks peab tagala olema kaitstud, seal peab olema rahulik. Aga äriliselt nad väga ei panusta. Hiina äri on muutunud väga pragmaatiliseks. Kui poliitilistel põhjustel on vaja investeerida, siis ei tee nad (Hiina ärimehed – J. P.) seda enne, kui pole riigilt garantiid saanud.
See on nagu tükk liha külmkapis. Külmkapp töötab ja midagi selle lihaga ei juhtu. Praegu on neil võimalik siit ja sealt haarata värsket liha, aga see võib ühel hetkel otsa lõppeda. «See seal ei kao meie käest kuhugi», vaat umbes niiviisi nad mõtlevad.