.......................................................................kaugeltuuriv kirjutas:https://leht.postimees.ee/6816444/neeme ... lt-kadunud
Kas keegi kaasfoorumlastest saaks artikli täielikult avada?
Kas võib öelda, et möödunudsuvised demonstratsioonid Moskvas olid omamoodi 2011–2013 toimunud Bolotnaja meeleavalduste järg? Vahepealsetest aastatest ulatuslikke proteste ja võimude nii valulist reaktsiooni ei mäleta.
Osalt võib neid kaht võrrelda küll – tänavusi Moskva proteste ja Bolotnaja omi. Ennekõike seepärast, et tervikuna on meeleolu riigis nüüd lähenemas sellele, mis oli tollal. Valitsuse autoriteet langeb, kasvab rahulolematus. Kuid Bolotnaja tasemele me siiski veel jõudnud ei ole, nende madalate reitingute tasemele, mis [võimudel] toona olid. Näeme aga, et langus jätkub. Seepärast peegeldasid tänavused miitingud mitte ainult Moskvas, vaid ka riigis tervikuna – Inguššias, Jekaterinburgis ja mujal – midagi laiemat kui vaid konkreetseid poliitilisi teemasid, mille tõttu protesteeriti.
Meenutame: Moskvas avaldati meelt linnavalitsuse otsuse vastu mitte registreerida septembri alguses toimunud linnavolikogu valimistele opositsioonikandidaate.
Moskva duuma valimistele ei lastud küll kõige sõltumatumaid parteisid ja kandidaate, kuid sellest hoolimata on meil Moskva duuma nüüd valimistulemuste põhjal varasemast erinev. „Süsteemsest opositsioonist“ oli seal varem vaid neli-viis saadikut, nüüd juba praktiliselt pool. Valimisaktiivsus polnud septembri alguses toimunud valimistel küll suur (22 protsenti – N. R.), kuid seepärast oli ka iga antud hääle kaal olulisem.
(Ääremärkus: „süsteemne opositsioon“ on Venemaa politoloogide termin, millega jagatakse riigis opositsioon kaheks. Süsteemne opositsioon koosneb ametlikest poliitilistest parteidest – kommunistid, liberaaldemokraadid, Jabloko jt –, kes vastanduvad võimuparteile Ühtne Venemaa ja kel on õigus valimistel osaleda. „Mittesüsteemne opositsioon“ on parteid, keda valitsus ei tunnusta ega luba seetõttu ka valimistel osaleda – N. R.)
Nagu ütlesite, toimusid meeleavaldused suve lõpul mitmel pool üle Venemaa, aga Moskva on siiski – tundub – poliitiliste protestide poolest kõige aktiivsem linn.
Oluline on ka tähele panna, kes Moskva protestidel osalesid. Need olid haritumad ja kõige sõltumatumad inimesed – nii majanduslikult kui ka intellektuaalselt. Seda märkasid ka võimud. Ent kui võimud on mõnes vallas isegi valmis rahvale järeleandmisi tegema, siis kui jutt käib võimust endast, ollakse resoluutsed – ei mingeid mööndusi.
Millised on kuumaks kiskunud poliitsuve peamised õppetunnid?
Sõltub, kelle jaoks. Mida näeme? Näeme, et valitsejate reitingud langevad, võimude autoriteet langeb ja inimesed on valmis võimule pretensioone esitama. Seda esiteks. Teiseks näeme, et Vene (kodaniku)ühiskond on nüüd tugevam kui 10–20 aasta eest. Aga ta ei ole tugevam kui võim. Seepärast on oluline just see, millised õppetunnid said võimud toimunust. Tundub, et ei mindud siiski välja täielikule jõu kasutamisele, suudeti end ohjeldada. Silovikud (jõustruktuurid – N. R.) ei saanud vaba voli. Samas ei lasta ikkagi kõigil neil, kes soovivad ja kes on kõige aktiivsemad, vabalt meelt avaldada.
Ka sel korral nägime kaadreid, kuidas inimesi arreteeriti. Moskva linnavalitsuse hoone ees nägin veel nüüdki inimesi, kes nõuavad protestidel arreteeritute kohest vabastamist.
Esialgu hakkasid silovikud meeleavaldajate vastu tõesti kasutama rasket rusikat, kuid ülevalt poolt sunniti neid kiiresti vaoshoitusele. Miks? Arvan, et osalt seetõttu, et toore jõu kasutamisel oleks olnud laiem negatiivne mõju. Inimesed kogu riigis olid ju sel korral valdavalt protesteerijate poolel. Oli muidugi neid, kes ütlesid, et nii tulebki rahutuste korraldajatega toimida. Aga tervikuna olid inimesed siiski politsei jõu kasutamise vastu ja meeleavaldajate poolt. Võibolla ei toetatud küll nende konkreetseid loosungeid, rahulolematust kandidaatide kõrvaldamisega Moskva valimistelt, aga meeleavaldustes nähti – ja toetati – rahulolematust sellega, et võim on korrumpeerinud, et elatakse halvasti. Ja seda kriitikat toetati.
Kas võimudel on põhjust nüüd muretseda, et opositsioon on hakanud tugevnema?
Tervikuna olukord riigis ja Moskvas võimude jaoks katastroofiline ei paista. Aga selge see, et säärast võimumonopoli, nagu oli riigi juhtkonnal 2015.–2016. aastal, kui valijad vaikides kõike toetasid, enam ei ole. Edasi sõltub kõik järgmistest arengutest.
Ütlesite, et Bolotnaja ajal tuldi tänavatele eelkõige rahulolematusest poliitilise ja majandusliku olukorraga. Ja siis tuli vaikus. Kuni selle aastani. Selgitage, miks. Mis vahepeal juhtus?
Juhtus Krimm. Krimmi taasliitmine Venemaaga, milles enamik rahvast nägi ennekõike oma suurriigi positsiooni tagasisaamist. Teisisõnu: Krimmi taasliitmine ei olnud iseenesest nii tähtis asi, aga see sai sümboliks sellest, et Venemaa on taas võimas. Nii nägi seda rahva enamus. Võimude reiting lendas enneolematusse kõrgusse. Ühtse Venemaa reiting kahekordistus. Putini reiting tõusis 60-lt 90 protsendile. Nüüd on see jälle langenud endisele tasemele. Nii et „Krimmi efekt“ on nüüdseks täielikult kadunud. Kuid see kestis peaaegu neli aastat.
Võtame korraks luubi alla teie Levada keskuse viimased küsitlused. Mida need näitavad? Kas nüüdse rahulolematuse peamine põhjus on poliitika või majandus? Või segunevad need teemad üheks?
Arvan, et kõige aluseks on tahes-tahtmata majandus. Reitingud langevad, kuna inimesed tunnevad, et sissetulekud ei suurene, mõnel hoopis vähenevad. Nii meie küsitlustes ka rahulolematuse põhjuseid formuleeritakse: langev elatustase, madalad palgad, madalad pensionid, kõrged hinnad, kõrged kommunaalkulud. Elatustaseme langus ei ole toimunud küll järsult ja drastiliselt, aga see on kestnud juba viis-kuus aastat. Rahvale on arusaamatu, milline on perspektiiv. Nii et rahulolematuse taga näen esmalt ikkagi majanduslikke põhjuseid. Poliitilised teemad on nähtavad ennekõike suurlinnades, kus esitatakse võimudele juba poliitilisi pretensioone – Putinile, [Moskva linnapeale Sergei] Sobjaninile, protesteeritakse võimude soovimatuse pärast midagi muuta, lubada võimu juurde opositsioonikandidaate. Ja kui siis rahumeelsed meeleavaldused laiali aetakse, protesteeritakse omakorda selle vastu. Nii saabki rahulolematus alati poliitilise värvingu.
Aasta tagasi, kui Moskvas olin, nägin kõikjal linnas laudu, kus koguti allkirju võimude plaanitud pensionireformi vastu, pensioniea tõstmise vastu. See protestilaine sai otsa sellega, et võimud surusid rahva vastuseisust hoolimata oma kava läbi…
… kuid seda allkirjade kogumist võib vaadelda kui seni laiaulatuslikemat protesti, mis Venemaal on toimunud. Aktsioonid olid küll lokaalsed, väiksed, kuid toimusid kogu riigis. Selliseid pilte nagu nüüd, kui Moskvas tulid tänavatele rahvamassid, toona ei olnud. Allkirjade kogumine näitas aga, et rahvast on võimalik mobiliseerida. Ja kuigi edasi läks kõik nii, nagu võimud plaanisid, ja rahvas pidi oma rahulolematuse alla neelama, avaldas allkirjade kogumine siiski oma mõju – ka see pani võimude reitingu langema. Möödunud aasta lõpus olidki reitingud tegelikult kõige madalamal tasemel ja on isegi taas tõusnud. Ent sellele tasemele, kus olid Krimmi järel, enne pensionproteste, nad jõudnud ei ole. Pensionireform avaldas seega ikkagi mõju võimude autoriteedile.
Kirjutasite äsja analüüsi ajalehele Vedomosti, kus märkisite, et peamine avaliku arvamuse mõjutamise hoob on Venemaal alati olnud televisioon. Kuid nüüd on noorte jaoks tähtsam internet. Põlvkondade vahel on tekkinud lõhe.
See infokanalite „lõhe“ on tõesti märgatav. Noortel on internet ja nad praktiliselt ei vaata enam telerit. Eakamate seas on arusaamine internetist ja selle kasutamisest alles levimas ning seda väga ei usaldata. Ja isegi need vanemad inimesed, kes meie küsitlustes kurdavad, et telerist näidatakse asju vaid ühekülgselt, nii nagu võim soovib, kardavad internetist teist poolt otsida, sest arvavad, et seal toimub suur ajupesu, neid petetakse, neile söödetakse seal infot ette. Lühidalt: nad ei oska seal orienteeruda. Noored oskavad ja neil enam telerit vaja ei ole.
Nüüd kuuleme ju sellestki, et võimud püüavad Venemaal ka internetti kontrollida, et luuakse „Vene internet“.
Jah, nad tahavad [kontrollida], aga seni ei ole see eriti õnnestunud. Osalt muidugi kontrollitaksegi – kõik need trollid seal. Juttu on olnud sellestki, kuidas algoritmide abil mõjutatakse rahva uudistevalikut, saitidel peamisteks tõusvaid teemasid. Ennekõike Yandexi uudiste reas, mis on Venemaa internetis ja sotsiaalmeedias kõige mõjukam ja enim jälgitud. Yandex on internetis venelaste jaoks nagu teleris Pervõi Kanal ning selle üle on võimudel mingi kontroll, aga mitte siiski täielik. Seega, netti on raske täielikult kontrollida. Ja sinna ilmub pidevalt uusi lehekülgi, uusi blogijaid, figuure – Navalnõi nende seas. Noored kinnitavad meile, et kui huvitab, on Venemaal alati võimalik leida asjadele teisi vaatenurki, ametlikule infole lisaks mitteametlikku. Infosulgu ei ole.
Nii et infoväljal on selgelt näha põlvkondade vahetumist. Tänasele 20–25-aastasele venelasele on ju ka Nõukogude Liit täiesti tundmatu riik, miski, millest vanemad vaid räägivad, oma kogemust neil ei ole. Aga öelge: kui nostalgiliselt vanemad noortele NSVList räägivad? Kui palju on teie küsitluses näha igatsust nõukogude aja järele?
Keeruline küsimus. Nõukogude Liitu mäletatakse Venemaal suuresti kui head aega, kuldset sajandit.
Selline arvamus on seni?
On. Ja huvitav – inimesed mäletavad, et tollal oli defitsiit, suletud riik, repressioonid enne Teist maailmasõda. Aga see kõik lükkub nüüd tagaplaanile. Oluliseks peetakse head, mida sellest ajast mäletatakse. Paljude jaoks on nõukogude aeg muutunud müütiliseks. No meil oli raske lapsepõlv vaid KK-l
Et meie nooruses…
Isegi mitte niivõrd noorus ei ole määrav, vaid arvamus – ütleksin, et veendumus –, et siis oli kõik rahva jaoks. Nüüd on kellegi (eliidi? – N. R.) jaoks, aga mitte tavaliste inimeste jaoks nagu siis. On tekkinud kujutlus ideaalsest minevikust, millesarnast tahaks ka tänapäeval. Eliit oli ka NSVL ajal aga seda ei teadvustata
Tahaks, aga vaid mõtetes, reaalseid samme selle tagasi saamiseks ju ei astuta?
Mingit restaureerimist muidugi ei toimu. Ja kui küsime otse, kas tahaksite sinna (NSVLi – N. R.) tagasi, siis tegelikult seda ei taheta. Seega vaadatakse distantsilt ja nii paistab kõik tollane ilusana. Ent kui vaatame Vene ühiskonda nüüd, siis sarnanevad kõik protsessid siin tegelikult nendega, mis on toimunud Euroopas. Venemaal toimuvad need nüüd, hiljem kui Euroopas, aga kõik protsessid on euroopalikud: kasvab abiellumise ja laste sünnitamise iga, suureneb lahutuste arv.
Kas teie arvates Vene inimesed tunnevad ja teadvustavad, et Euroopa mudel toimib ka nende puhul? Räägitakse ju praegu Venemaal ka roiskuvast Euroopast ning moraalikantsist Venemaast, mis resoluutselt sealseid norme omaks ei võta.
Pigem ei tunnetata, et Vene ühiskond on Euroopaga samal teel. Aga vaadake, kui Venemaal räägitakse Euroopast, siis räägitakse ennekõike sellest, et seal on kõik hästi, seal on tagatud kõik see, mida siin ei ole. Nii et nagu omaaegses, nüüdseks, nagu öeldud, „müütilises“ Nõukogude Liidus sosistati kunagi lääne kohta – et seal on kõik ennekõike inimeste jaoks ja meil ei ole –, nii räägitakse nüüd Euroopast. Et seal on turvatunne, peamiselt majanduslik, heal tasemel meditsiin, inimesed ei ela vaesuses, kaitstud on inimõigused. Euroopast rääkides ei kõnelda Venemaal demokraatiast, institutsioonidest, kultuurist. Muidugi on asju, mis Euroopas ei meeldi – samasooliste abielud jne –, aga sellest räägitakse enamasti läbi naeru.
Aga on ju veel selline nägemus, et Venemaa ongi eriline, tal on maailmas oma, teistest erinev tee.
See arvamus, et tegelikult oleme erilised, on alati olnud ja on nüüdki. Erilised milles? Sellest ei saa küll sageli aru. Arvatakse, et meie [venelased] oleme erilised, kuna oleme lahked, külalislahked (vene k „hlebosolnõje“, sõna-sõnalt „soolaleivaga tervitavad“ – N. R.), siirad. Aga see erilisusest rääkimine tuleb minu arvates paljuski sellest, et riik on mahajäänud.
Kui palju inimesi arvab, et Venemaa on Euroopa riik?
Kolmandik venemaalastest on veendunud, et Venemaa on Euroopa riik. Need, kes nii ei arva, on sel seisukohal sageli seetõttu, et nende arvates on Euroopas kõik oluliselt parem ja Venemaa lihtsalt ei küündi selle tasemeni. Olen korraldanud sel teemal fookusgruppe. Näiteks Vologdas. Küsisin: „Kas Venemaa on Euroopa riik?“ Vastati: „No Vologda nüüd küll ei ole, Moskva ehk on, aga kuidas saame meie olla Euroopa, kui nii halvasti elame?“ Euroopast rääkides tunnistavad inimesed, et jah, oleme maha jäänud ja ei ole selge, kas jõuame kunagi järele või mitte. Ja siis tuleb see seisukoht, et kui me ei saa endast rääkida kui võrdsest Euroopaga, siis ehk on parem sel teemal üldse mitte rääkida.
Üks küsimus, mida Venemaal praegu arutatakse – olen seda Moskvas sageli kuulnud –, on president Putini tulevik. Mis saab aastal 2024, kui tema ametiaeg lõpeb? On see Venemaal kuum teema?
Umbes pooled inimesed sooviksid, et Putin jääks presidendiks. Seda on tegelikult kaks korda enam, kui oli 2011.–2012. aastal. 2012 valiti ta ametisse tagasi, ehkki arvamusküsitlused näitasid toona, et paljud ei tahtnud tagasivalimist. Kuid ikkagi hääletati tema poolt, sest tema puhul oli hääletussedelitele kantud otsekui mingi alternatiivse variandi võimatus. Et on Putin ja pole mitte kedagi teist. Nii et küsitlustes oli tollal selge paradoks. Küsimusele, kas tahate Putinit uuesti presidendiks, vastasid paljud eitavalt. Aga küsimusele „kelle poolt kavatsete hääletada“ vastati, et muidugi Putini poolt, kuna kedagi teist ju ei ole. Nüüd arvab enamik – usub, ütleksin –, et Putin jääb ametisse. Teised arvavad, et kui ta ka peaks ametist lahkuma, siis nimetab ta ise oma järeltulija, ja kõige tõenäolisem on, et see on jälle Dmitri Medvedev. Miks? Meie küsitlustele vastanute loogika põhjal seepärast, et ta on juba olnud president ja Putin usaldab teda. Seda, et ta ei ole praegu eriti populaarne poliitik, ei peeta oluliseks. Inimesed ütlevad, et tähtis ei ole see, mida meie temast arvame, vaid see, mida Putin temast arvab. Seega tundub, et järgmise presidendi isik ei olegi nii tähtis kui see, et tema valib välja Putin isiklikult, mis näitab teatavat järjepidevust ja stabiilsust. Keegi ei soovi kindlasti mingeid radikaalseid muudatusi. On muidugi neid, kes usuvad, et me tegelikult ei tea veel, kes lavale tuuakse. Ka selline nägemus on loogiline, sest kes oleks osanud arvata, et Jeltsin määrab ametisse Putini ja Putin Medvedevi. Sellest kogemusest lähtudes inimesed arvavadki, et ehk ta (järgmine president – N. R.) juba töötab kuskil – kuberneri või ministri asetäitjana, tal on juhtimiskogemus, ta on ilmselt tulnud eriteenistustest või sõjaväest, ent teda ei ole veel rahvale tutvustatud. Aga kui tutvustatakse, siis vastutustundliku inimesena, ja siis tema poolt ka hääletatakse.
Kes on praegu Venemaa peamine vaenlane maailmaareenil? Kui olin 2014–2015 Moskvas korrespondent, siis nähti peamise vaenlasena selgelt USAd. Kas ka nüüd, kui president Trump on püüdnud president Putiniga sõbrustada?
Trump, jah-jah. Ma ei kasutaks siin sõna Venemaa „vaenlane“, aga „vastane“ maailmas – see on pehmem. Ennekõike nähakse vastasena USAd, muidugi NATOt, nagu alati. Aga vahet tehakse USA-l kui riigil ja tavalistel ameeriklastel – neisse suhtutakse palju paremini.
Aga Hiina?
Hiina on praegu meie sõber. Kuigi mingi hirm on ilmselt jäänud, aga arvestades praegust konjunktuuri, seda, et Venemaa arvati välja paljudest rahvusvahelistest organisatsioonidest, ennekõike G7st, ja et keegi ei tulnud suure võidu tähistamisele (2015. aastal – N. R.), siis need, kes jälgisid tollaseid üritusi telerist, nägid, et Hiina oli kohal. See, et hiinlased saabusid sellele nii rahva kui ka võimu jaoks tähendusrikkale üritusele, tähendas, et nende aktsiad tõusid venelaste silmis oluliselt. Nii et praegu on Hiinaga väga head suhted.
.................................................................................
Eeltoodud artikkel on ostetud Postimehe tasulisest väljaandest ja avaldatud siin aruteluks ja kommenteerimiseks aga mitte edasi jagamiseks. Artiklit on analüüsitud ja redigeeritud ning lisatud kommentaare.