Lugesin ka selle "Retsepti" läbi. Minu arvates on selles mõningad küsitavused ... nüüd läheb pikalt
Mõnes mõttes on kahju, et Kunnase artikkel just siia suunati, sest eelarvega ei ole sellel suurt pistmist. Mulle jääb mulje, et Kunnas tahab anda oma selgitust mõistele "plaan B".
Võtan minu jaoks suuremad küsitavused ükshaaval ette.
Sissejuhatuseks ütleb autor:
NATO riigid jagunevad praegu laias laastus kolmeks. Ühed (siia kuulub ka Eesti) lähtuvad tõsiasjast, et potentsiaalne oht tuleb idast. Teised näevad ohtu lõunasuunal. Kolmas, ilmselt kõige arvukam leer arvab aga, et mingit erilist ohtu polegi, kui vahest küberrünnakud ja terroriaktid välja arvata.
Mille põhjal Kunnas seda väidab, ei tea. Ausalt. Kõige arvukam leer – kes on need 29st riigist? See just kui kinnitab NATO nõrkust, kuid minu arvates ei vasta see reaalsusele. Aga eks lugege ise need "selle leeri riigid" kokku.
Üsna alguses viitab Kunnas autoriteetsetele mõttekodadele, keskendudes seekord siiski ühele
Jamestown Foundation raport „How to Defend the Baltic States“ ilmus alles käesoleva aasta oktoobris.
Mina olen seda raportit lugenud. Tunnistan, et kohati diagonaalis. Seega võin ka mina selle suhtes eksida. Kuid igal juhul on see üsna lennukas. Muuhulgas väidab kõnealune raport, et Baltimaade tänane taristu kannatab liitlaste raskeid brigaade välja küll:
Interestingly enough, in 1944 the existing infrastructure could support an entire German army group of 700,000 troops, including a mechanized panzer army.
Lihtsalt huvitav võrdlus. Kuid edasi läheb paremaks.
Kunnas:
Ka Balti riigid ise peaksid senisest palju rohkem pingutama. Jamestown Foundationi raporti hinnangul peaksid lõunanaabrid Läti ja Leedu veel kumbki ühe brigaadi juurde looma ning kõik kolm riiki peaksid hankima ja rakendama tanke. Ka peaksid Baltimaad kiiresti ja otsustavalt suurendama sõjaaja relvajõude, kusjuures Läti peaks taastama ajateenistuse, kuna pole võimeline piisava suurusega täiselukutselist armeed looma.
Siin eksib Kunnas tõlkega või tõlgendab endale mugavalt. Esiteks peaksid nii Läti kui Eesti looma teise brigaadi. Õigupoolest lausa kerge diviisi kahe brigaadi ja toetusüksustega. Eestil aga juba on kaks brigaadi. Teiseks soovitab raport luua kaheaastase ajateenistuse Balti riikides. Mitte ajateenistuse ainult Lätis, vaid kõigis kolmes kaheaastase. Kunnas võiks sellise ettepaneku siis välja öelda.
Hüppan korraks JF raporti juurde.
Meie (3B) ajateenistust ja kaitseväe suurust näeb JF järgmiselt:
With a combined population of some 6 million, only 22,000 citizens are under arms. Most are contract soldiers who serve short tours of duty, although Lithuania has recently reintroduced nine-month limited conscription. Thirty thousand indifferently trained and equipped reservists are also on the books.
Ega täpselt saagi aru, millisest riigist ta siin räägib. Kes on need lepinguga sõdurid ja kas Leedu 9 kuuline ajateenistus on Balti riikides ainuke? Mida peab raport silmas 30 000 reservväelasega, kes on … ükskõikselt! varustatud ja väljaõpetatud?
Ajateenistuse osas pakub JF raport välja sellise lahenduse:
Universal conscription for a period of two years, with fair compensation for those who choose to become career soldiers and officers, would yield an order of magnitude improvement in size and quality and provide the basis for expanding Baltic ground forces at lower cost than expensive professional soldiers
Reservväest või Kaitseliidust ei räägi JF raport sõnagi. Kui see näitab JF informeeritust, siis on loogiline ka ettepanek kaitsevägede suurendamiseks.
Kaitsevägede suurendamist näeb JF järgmiselt:
A reasonable goal is for Estonia and Latvia to expand from a light brigade to a small heavy division commanded by a major general and composed of a headquarters, two maneuver brigades, and enablers such as a general support field artillery battalion and air defense, engineer, logistics and signal battalions—about 10,000 soldiers. Lithuania, with its larger population, can field a full division with three brigades (about 12,000 soldiers). Division headquarters should be commanded and staffed by Baltic officers, trained in the US, with NATO advisors and augmentees.
Ebaselge on soovitus liikuda kergest brigaadist väikese raske diviisini. Kui diviisi ülemana kindralmajori mainimine tundub ebaoluline, siis USA väljaõpe ja liitlastest nõunikud tundub juba vägagi patroneeriv.
Veidi naljakas on JF kirjeldus operatsiooniplaanist. Eestis teeb ta ettepaneku sõdida järgmiselt:
In the north, Estonia will defend in sector with its two brigades and reserve formations against two attacking Russian brigades, supported by very heavy fires. The campaign plan described here also calls for the 173rd Airborne Brigade to fly in from Aviano Airbase in northern Italy and reinforce the Estonians before D-Day.
Niisiis kaks brigaadi ja reservid … ehk see mis meil täna ongi. Meie tänasel pildil puudub „raske brigaad“ ja „raske tuletoetus“, kuid … ega ta meie olemasolevatest asjadest ka ei räägi. Samas – need kaks brigaadi oleksid mehitatud kaheaastase ajateenistusega. Borja kolmas brigaad peitub mõistes
and reserve formations.
Kunnas:
Ka meil on juhtimisega probleeme. 2014. aastal, kui Ukraina sõda juba käis, kaotas kaitsevägi kaitseringkonnad, andes Eesti tingimustes üliolulise territoriaalse juhtimise ülesande üle Kaitseliidule, aga mingit ressurssi, eelkõige inimesi, selleks ei andnud. Kaitseliit on saanud selle ülesandega tõsisemalt tegelema hakata alles viimasel paaril aastal.
Kaitseringkondi pole kunagi ära kaotatud. Nende funktsioonid läksid osaliselt üle Kaitseliidule. Kaitseliitlase ja reservohvitserina võiks Kunnas ise kommenteerida, miks 2013 aastast kaitseringkondade arendamisega ei tegeletud. Mina väidan, et tegeleda oleks saanud ka ilma täiendavate inimesteta. Eriti olukorras, kus meil on piisavalt ettevalmistatud reservohvitsere. Viimastel aastatel ei ole Kaitseliit märkimisväärselt inimesi juurde saanud, kuid ülesandeid täidetakse.
JF etteheide juhtimisele kõlab järgmiselt:
Another thorny issue is command and control. As sovereign states, the Baltics exercise national control over their defense forces, but attacking Russian forces will ignore state boundaries and exploit these “seams” at every opportunity. Currently, there is no effective way to coordinate and synchronize Estonian, Latvian and Lithuanian defense plans or operations in time of war.
Põhjadiviisi staap peaks siin ju lahenduseks olema? Paraku raport seda ei maini. Siinkohal võikski lõpetada JF raportile viitamise. Kokkuvõtteks võib öelda – tegemist on nõrgalt informeeritud mõttekoja raportiga. Kunnas peaks seda mõistma sama hästi kui mina. Seepärast oleks lihtne vältida viitamist raporti vildakatele järeldustele ning hoiduda valest tõlkest.
Jätkan Kunnase artikliga.
Kunnas:
Ka on selge, et Poolas teispool Suwalki koridori paiknev Kirdekorpuse staap ei suudaks vähegi tõsisema agressiooni puhul Baltikumis paiknevaid NATO vägesid juhtida. Selleks on vaja kohapeal paiknevat eraldi armeekorpuse staapi ning diviisistaape igasse Balti riiki.
Minu jaoks jääb siiski ebaselgeks, miks ei suuda Kirdekorpuse staap Balti riikides NATO vägesid juhtida või millist kasu annavad lisaks tänastele kahele diviisi staabile ja kolmele riiklikule staabile, veel igas riigis paiknev diviisi staap. Rõhutan - staap.
Kunnas:
Usutavaks sõjaliseks heidutuseks vajalik liitlasvägede kohalolek oleks üks raske brigaad, kaugõhutõrje üksus ning vähemalt 12 hävituslennukit igas Balti riigis, lisaks peaksid Läänemerel regulaarselt seilama NATO riikide laevad.
Liitlasvägede brigaadide ja 12 hävituslennukiga igas riigi on kaks probleemi. Esiteks ei ole see midagi erinevat tänasest NATO plaanist. See ei ole alternatiiv. See eeldab, et NATO funktsioneerib isegi paremini kui täna arvatakse. Teiseks ei pea ma õigeks Eestisse või teistesse Balti riikidesse alaliselt „raske brigaadi“ toomist. Ühe sellise brigaadi alaliselt Eestisse paigutamiseks oleks vaja ehitada majutuse, ladustamise ja hoolduse taristut kaugelt rohkem kui 100 miljoni euro eest. Kümneid miljoneid kuluks teedele ja väljaõppealadele. Kusjuures need alad tuleks kohalikelt osta või sundvõõrandada. Sellise raha valamise betooni ning konflikte maaomanikega võiks lugeda ka Venemaa punktivõiduks hübriidsõjas. Samal ajal jääb meil paarisaja miljoni eest kaitseväge loomata.
Kunnas:
Olulisematest võimelünkadest mahuks miiniveeskamise ja rannakaitse võimekuse loomine kaldal baseeruvate ehk tavalistele veoautodele pandud rannakaitse-raketikompleksidega meie kaitsekulutuste raamistikku. Siin oleks tegu mõnekümne miljoni euroga.
Üsna kindlasti eksib Kunnas siin relvasüsteemi hinnaga. Ka „tavalistele veoautodele“ paigutatud rannakaitse raketikompleksid maksavad mitukümmend, mitte mõnikümmend miljonit eurot. Ilma side ja tulejuhtimissüsteemideta ei ole nendest rakettidest aga kasu, seega lisandub veel nendegi hind. Ja veel, loodetavasti peab Kunnas mõistega „kaldal“, siiski silmas "maismaal". „Kaldal“ tekitab pildi, kus raketid tõepoolest vaatavad otse merele ja kõmmutavad seal seilavaid arvutimängulaadseid sihtmärke. Samas … eks rakette on ka lihtsamaid.
Kunnas:
Mõlemal juhul, nii keskmaa-õhutõrje kui ka tankide puhul peaks põhivarustuse hange mahtuma ära 150 miljoni euro raamistikku ehk jääma alla selle.
Jälle ei saa nõus olla relvasüsteemide pakutud hinnaga. Leedu on hankimas keskmaa ÕT süsteemi, mille hinnaks on üle 100 miljoni. Kaitset pakub sellises mahus süsteem aga umbes ühe Eesti maakonna suurusele alale. Kas seda peab Kunnas silmas? Kas see lahendaks meie tänased probleemid? Minu hinnangul oleks ühe keskmaa ÕT pataljoni hankimiseks vaja umbes 300 miljonit eurot. Ja ikka poleks Eesti tagasihoidlikultki kaetud.
Kunnas:
Veelgi karmim on aga lugu hübriidsõja ja vaenulike eriteenistuste organiseeritud siseriikliku relvakonfliktiga. Nende tõrjumise põhivastutus ei lasu mitte kaitseministeeriumil, vaid siseministeeriumil. Siseriikliku relvakonflikti korral võib kaitseväe kasutamine osutuda suisa kahjulikuks, samas rakendaksid ebaseaduslikud relvaformeeringud meie vastu kõhklematult sõjaväerelvastust ja -taktikat.
Võime ju vaielda, kas KV kasutamine eriteenistuste vastu on õige või vale. Kuid karta, et KV kasutamise puhul hakkab vastane kasutama sõjaväerelvastust ja –taktikat, tundub lihtsalt naiivne.
Terminoloogia kallal noriks veel. Hübriidsõjas kasutatakse lisaks sõjalistele vahenditele ka majandust, kuritegevust, poliitikat, diplomaatiat, informatsiooni, küberruumi ehk tegelikult kõiki elu valdkondi. Seega oleks hübriidohtudest rääkides korrektne mitte keskenduda eriteenistustele ja siseriiklikule relvakonfliktile.
Kunnas:
Siseministeeriumi valitsemisalas kaotati ajapikku kõik, mis oli vähegi sõjaväestatud – Sisekaitse Operatiivrügement, päästekompaniid ja piirivalve ning struktuur tervikuna lihviti nõnda õhukeseks, et suudab täna täita ainult igapäevaseid ülesandeid. Loodav sisekaitsereserv täidaks need lüngad, aga sellekski on vaja raha. Ka siin tuleks toimida ratsionaalselt ja säästlikult ning teha see ära alla 100 miljoni euroga See tähendab, et plaani B teostamine tähendaks kokku umbes 400 miljoni euro suuruse laenu võtmist.
Tulen nüüd tagasi plaan B ja Kunnase selgituste juurde.
Plaan B pidavat „originaal versioonis“ olema alternatiiv NATO plaanile, mida teevad 3 Balti riiki koos. Kunnas räägib siin artiklis aga a) riiklikust kaitsevõime suurendamisest ja b) JF raporti osadest. Raport ise tugineb aga NATO olemasolule… Seega ei räägi Kunnas mitte „Plaan Bst“, vaid „Plaan A+st“.
Kunnas:
Kas praegune valitsus suudab kõike seda teha ehk valida plaani A ehk puhtpoliitilise heidutuse kõrvale plaani B ehk sõjalise heidutuse, seda ma ei tea.
Kui Kunnas seda ei tea, siis järelikult pole lootustki, et tema mõttekaaslased valitsusse kuuluvast erakonnast kavatseksid kaitse eelarvet tõsta. Milleks siis heietada vahendite suurendamisest?
Kokkuvõtteks
Soovitan nii Jamestown Foundationile, kui Leo Kunnasele: enne kui hakkate mingit uut plaani pakkuma, tehke kehtivad plaanid ja võimalused selgeks.
