Kõik järgnev on IMHO.
Sügavalt isiklikud arvamused.
Tsitaadid pärinevad viidatud artiklist.
Uus, kogu õppekava valmimist ootav kehalise kasvatuse ainekava püüab lastes äratada liikumisarmastust ning lõimib õppesse teisi aineid.
Liikumist peaks lõimima teistesse ainetesse ja see on tähtsam, kui lõimida kehalisse kasvatusse teisi aineid.
Tunnid väljas. Matkad jms.
Tänavu valminud ülevaade kehalise kasvatuse uuendamise vajadustest loetleb mitu põhjust, miks kehalise kasvatuse ainekava vajab uuendamist. Neist esimesena on välja toodud, et õppeaine ei täida üht oma peamistest sihtidest - ei motiveeri lapsi vabal ajal liikuma, ehkki just see on kehalise kasvatuse eesmärk.
Ideaalis on jah peamiseks sihiks see, et lapsed saaksid harjumuse ja motivatsiooni ka koolivälisel ajal ennast liigutada.
Tänaseks on peamiseks sihiks juba tõusnud see, et lapsed ennast liigutaks sundkorras kasvõi 6 - 8 tundi nädalas.
Järgmisel kohal on harjumuste ja motivatsiooni arendamine.
Seejuures on koolilaste seas läbi viidud küsitlustulemuste põhjal motivatsioon seda madalam, mida vanemas vanuserühmas nad on: nii oli veel kaks kolmandikku küsitluses osalenud 4. klassi lastest nõus, et nad tahavad väljaspool kooli liikuda just tänu kehalise kasvatuse tundidele, ent 8. klassiks oli selle väitega nõustujaid alles vaid 42 protsenti ja 11. klassis 41 protsenti.
Millises vanuses ja millistel põhjustel see protsent niiviisi langeb?
4-janda ja 8-nda klassi vahel on neli pikka aastat.
Error on juba ka varem kuskil, sest 4-ndas klassis ainult 2/3 on vähe.
Samas on küsimus, millele lapsed on vastanud, püstatatud nii, et see ei pruugi näidata, palju lapsi tegelikult kooliväliselt on kehaliselt aktiivsed.
Eeldus, et ainult "just tänu kehalise kasvatuse tundidele" kõik ennast väljaspool kooli liigutada tahaks, on veidi vildakas.
Selliselt püstatatud ja esitatud küsimusele vastavad eitavalt ka need, kes võib-olla liigutavad (või liigutaks) ennast kooliväliselt muudel põhjustel (kodune kasvatus ja liikumistraditsioonid, eeskuju andvad vanemad, võimalused tegeleda sellise liikumistegevusega mis huvitab jpm).
Kui me nüüd hakkame antud vastustest järeldama, et vähese kooliväise liikumise põhjuseks on ainult vääralt/mittemotiveerivalt jne läbiviidud kehaline kasvatus, ning ei pööra tähelepanu muudele subjektidele, kes-mis kõik omavad vähemalt samasuurt osa selles, kas ja kui palju laps liigutab ennast kooliväiselt või ei, siis jäämegi oma "kehalise kasvatuse õppekava" lõputult reformima, kuna ainuüksi sellega me sihti nii ehk naa ei saavuta (mida veel peaks tegema, selle üle võiks kobiseda pikalt).
...ja umbes samasse kohta jõuab kohe ka artikkel...
Poolte Eesti laste jaoks võib kool olla ainus koht, kus neil kokkupuude teadliku liikumisega tekib, sest spordiregistri järgi käib vaid 48 protsenti 5-19-aastastest trennis. Üksikud treeningud aga pole piisavad vähesest aktiivsusest tulenevate probleemide lahendamiseks. Seetõttu peaks kool toetama ka trennis käivate laste aktiivsust ja oskusi.
Registrid on vägevad asjad aga kahjuks ei ole ühtegi registrit kust vaadata, kui palju lapsed lihtsalt niisama väljas mängivad ja füüsiliselt aktiivsed on ilma trennideta.
Pilk aknast välja, või jalutuskäik läbi linna või aleviku, annab üldjuhul ilma registritetagi väga kurva pildi.
Kui lapsevanemad nutiplutid pikemaks ajaks kokku korjaks ja võsukesed õue saadaks, siis võiks see pilt natukene rõõmsam olla.
Reformiks siis juba ka lapsevanemaid veidi
Ja kui juba reformimiseks läheb, siis reformiks kohe ka omavalitsusi, kes peaksid seisma head selle eest, et lastel oleks seal õues kusagil olla ja neile meeldiks seal kusagil olla...
Kehalise kasvatuse tunnis õpetatavad spordialad on ka ajale jalgu jäänud, leiab analüüs. Aastakümneid on tundides õpetatud neidsamu kaheksat-üheksat spordiala....
Kapten Trumm kirjutas:Olukorras, kus inimesed lähevad mugavaks, laisemaks ja paksemaks, tuleb koolis teha ära kodust tegemata tööd ehk ajada liikuma need, kes kes kodus ei liigu (ja keda samasugused vorstid vanemad takka ei sunni)..... Väär on arvata, et seed "omaaegsed" kehalise programmid, mis on seni 30 aastat parema puudumisel edasi tiksunud, on tehtud õpilaste kiusamiseks või moti maha võtmiseks. Nende teaduslik taust pole sugugi väiksem kui tänastel.
+1
Üle poole kehalise kasvatuse õpetajatest peab probleemiks ka suurt arsti või lapsevanema poolt vabastatud õpilaste hulka. Nende hinnangul antakse vabastusi liiga kergekäeliselt. Näiteks ühes koolis oli 40 protsenti 9. klassi õpilastest korraga vabastatud.... Tunnist vabastamist aga enam ette ei nähta, sest "õppimisest ja targaks saamisest ei ole võimalik vabastada", nagu seisab uue ainekava ülevaates.
+1
Osa vabastusi on antud kindlasti liiga kergekäeliselt (ja mis mõttes üldse saab meditsiinilse hariduseta lapsevanem last kehalisest kasvatusest vabastada?), aga osa neist on ka kindlasti juba tagajärjed eelneva puuduliku kasvatustöö ja liikumise tõttu (ongi nii haiged ja nõrgad, et arst peab andma vabastuse).
Selle kõige elluviimiseks kasvab kehalise kasvatuse tundide maht. Arvestuslik nädalatundide jagunemine kooliastmeti näeb ette kaheksa nädalatundi esimeses (1.-3. klass) ja teises (4.-6. klass) kooliastmes ning kuus nädalatundi kolmandas (7.-9. klass) kooliastmes.
+1
Kui aga lugeda ülal tsiteeritud uuringu tulemusi, kus "8. klassiks oli selle väitega nõustujaid alles vaid 42 protsenti ja 11. klassis 41 protsenti", siis ei tohiks vanemates klassides kehalise kasvatuse tundide arvu mitte vähendada, vaid peaks tundide arvu hoopis suurendama. Või siis tegema kohustuslikuks "Riigikaitseõpetuse", kus nähakse ette vähemalt korra 1h nädalas tegevused ja liigutamised õues või spordisaalis + iga kuu koolis üks spordipäev.
Uus ainekava ei räägi ka rivistamise vajalikkusest tunni algul - komme, mida kehalise kasvatuse õpetajad on pikkuse alusel teinud nii kaua, kui inimpõlved mäletavad.
...ja sealt edasi loeme
https://www.err.ee/1027763/miks-rivista ... kuse-jargi
Nii nagu 20, 50 ja 80 aastat tagasi, algab paljudes koolides kehalise kasvatuse tund endiselt õpilaste rivistamisega pikkuse alusel. Miks just sellise parameetri alusel ja miks ikka veel, tahtis ERR teada.
Kehalise kasvatuse tunni alguse rivistusel võib olla tähelepanu koondav ja distsiplineeriv mõju, nii nagu klassiruumis peavad õpilased tunni alates püsti tõusma, ent mis on pikkuse alusel rivistamise põhjendus, jääb arusaamatuks.
"Sellel peitub põhjus ilmselt traditsioonides - aastakümneid on selline rivistamine toimunud. Aga hariduses on päris palju selliseid asju, mida võetakse iseenesestmõistetavusega. Enne ei hakata selle üle mõtlema ka, kui keegi küsib, et oot-oot, miks?" tõdeb Liblik.
Kui inimesed ei saa aru ja ei tea, miks rivis seistakse pikkuse järgi aga mitte jalanumbri järgi, miks nt rivis seistakse üldjuhul sirgelt, miks rivid ise peaks olema sirged ja/või mis asi üldse on rivi ja rivis seismine (või miks majad on sirgetes rivides ja taldrekud pidulauas sirgetes rivides jne), siis ega polegi midagi muud kosta kui möhh?
Üldiselt pseudoprobleem, millele auru kulutamine on väheproduktiivne.
Kui elementaarset korda suudetakse õpetada jalanumbri või vööümbermõõdu järgi rivistades, siis andku minna.
Kui elementaarset korda suudetakse õpetada ilma korda loomata (s.h. tunni alguses õpetaja ees "infominutite" ja osalejate ülelugemise ajal ilma rivis seismata, kus igaüks võib töllerdada kus tahab ja seista või istuda või lamada kuidas tahab) siis ma tahaks teada, kuidas?
Pille Liblik ütleb siiski, et numbrilist hindamist uus ainekava ära ei kaota.
Uue ainekava kohaselt on õppimist toetav hindamine õppeprotsessi osa ja koosneb kujundavast ja kokkuvõtvast hindamisest, mis annab õpilasele, tema vanematele ja järgmisele haridustasemele informatsiooni selle kohta, kuidas on arenenud õpilase liikumisoskused. Kokkuvõtval hindamisel lähtutakse riikliku õppekava üldosas hindamise kohta sätestatust ja selle alusel koostatud kooli hindamisjuhendist. Erinevatele osapooltele on perioodi alguses selge, millise õpitulemuse poole, milliste õpiülesannetega liigutakse.
+1
Praegu veel õnneks terve mõistus võidutses, aga see võit on väga habras, sest
Tema sõnul on kujundav hindamine olnud võimalusena Eestis kasutusel juba üle kümne aasta ning üha enam koole on sellele ka üle läinud.
"Et seda kiirendada, siis seda saab reguleerida õigusaktidega – riikliku õppekavaga. Ega siin muid hoobasid olegi," ütleb Liblik.
Liblik leiab, et ühiskond pole veel valmis numbrilisest hindamisest päriselt loobuma.
"Numbrilise hindamise pooldamine on väga kõrge lapsevanemate hulgas. Nad on kasvanud ajal, mil "viis" tähendas väga tubli ja "kolm" - kehvakene, ja nii ta ootabki lapselt hindeid.
Ühesõnaga viga ja põhjus, miks ei saa kiirendatult minna üle "mittetraumeerivale kujundavale hindamisele", on stagneerunud "elukestvas õppes mitteosalevates või seal läbi kukkunud" lapsevanemates, kes vaevlevad hommikust õhtuni iganenud dogmades, sest
Aga mida laps selles aines tegelikult oskab, mida on ta omandanud, seda nad ei tea
Kuidas see "kujundav hindamine" selle teadmise lapsevanemani paremini ja kindlamini peaks tooma, kui lapsevanemal on savi ja teda ennast ei huvita?
**
Edit:
Sobib nii siia (vähese liikumise teema), kui toiduteemasse (sisseöödava saasta ja selle koguse teema).
Eilne AK kajastas
Eestis levib ülekaalulisuse epideemia
https://www.err.ee/1028172/eestis-levib ... -epideemia
Värske uuringu kohaselt on viiendik täiskasvanutest rasvunud ja selle tulemusega oleme Euroopas kolmandal kohal Malta ja Läti järel. Ülekaalust on saanud suurem terviserisk kui alkoholist.
"Viimasel ajal on see muutus olnud lausa nii kiire, et sellest kevadest lõpetasime suuruse nr 32 tootmise ja pigem lisame juurde Montonile numbreid 46 ja 48. Nendes suurustes on olnud läbimüügi kiirus viimasel kahel aastal kiire. See näitab, et turul on nõudlus suurem, kui meie oleme suutnud pakkuda," rääkis Kaie Kaas-Ojavere, kes Baltikas töötab Montoni kollektsioonijuhina.
Kui läänemaailmas hakkas vöökoht paisuma 1980. aastatel, siis Eesti rahva kaal hakkas järjepidevalt kasvama 2000-2002.
Praegu on liigse kehakaaluga kimpus 40 protsenti meestest ja iga viies naine. Rasvunud meeste arv on 1996. aastast kahekordistunud.
Perearst Diana Ingeraineni sõnul on ülekaalulisus võtnud Eestis epideemia mõõdu, neli aastat tagasi ületasid ülekaalust põhjustatud tervisehädad esimest korda alkoholist põhjustatuid....
Suurim probleem on lastega
Kui täiskasvanud koguvad kaalu pisitasa, siis kõige kriitilisem on praegu olukord lastega. Paarikümne aastaga on ülekaaluliste laste arv kolmekordistunud. Järsk kaalutõus algab juba lasteaias, mitte enam teismeeas nagu varem, kiiresti koguvad kaalu ka 10- kuni 13-aastased.
jne
) 
