Talvesõja kohta armastatakse väga palju rääkida taplustest Mannerheimi liinil. Vähem teatakse ja räägitakse sellest, kuidas soomlased (kusjuures edukalt) tõkestasid venelaste "operatiivseid võite" põhja pool Laadogat, kus oli tegelikult hõivatud pool Punaaarmee jõududest selles sõjas (ja kus kanti ka koledaid kaotusi) ja kus polnud mingeid püsikindlustusi. Ja kus Punaarmee kõigi manööversõja reeglite järgi üritas minna sellest kaitseliinist kõrvalt mööda ja lõigata riigi lõunaosa ära. Ja selles sõjas oli liitlastega veits raskusi Soomel.
Tsiteeri:
II ilmasõda on hea meenutada, aga tulevikku vaatavalt võiks ikka eesmärgiks võtta selle, et me kirjeldatud "palvetamise faasi" ei jõuakski. Või kui ikka II ilmasõda aluseks võtta, siis meil ei olnud sellest "palvetamise faasist" mingit abi.
Sellest poliitilisest faasist on vähevõitu abi, kui selle jõustamiseks puuduvad asjakohased sõjajõud. Need kaks asja töötavad koos ikka. See on Eesti poliitikute hulgas kahjuks tihtiesinev arusaam, et kui meil on liitlased ja head liitlassuhted, siis on oma kaitsevõime midagi vähetähtsat (ja kui saaks veel selle all olevat raha valimiste eel külvata...). Ksf Mikk Salu kirjutas mõni aeg EE-s tabava artikli selle kohta.