Siin on jälle materjali mitmesse teemasse, aga ei hakka tükeldama.
Kui Jüri Joost (51), tunked seljas, Lilleorus trepikäsipuud paigaldab, ei arvaks, et seesama mees ongi kangelane. Käib presidentide vastuvõttudel, sest oli augustis 1989 valmis teletorni kaitstes oma elu andma. Mees, kellega tasub rääkida mehisusest, relvadest ja närvidest.
“Miks arvatakse, et enesekorrastamise tehnikatega tegelemine vähendab mehisust?” ei mõista mees, kes erivägedes teeninud ja seiklusliku elulooga, kust ei puudu spiooniväljaõpe, maffiaga rinda pistmine ja surmapõlgav vastuhakk Eesti vabaduse ohustajatele. Relvad meeldivad Jürile tänini, kuigi ta praegune tagasihoidlik ametinimetus “firmajuhi abiline” kõlab rõhutatult mittemidagiütlevalt. Erinevalt paljudest, kes relvaga ekstreemolukordades on eluaegse närvikahjustuse saanud, on Jüri leidnud meetodi mehisuse ja tasakaalu ühendamiseks. Nii veedab ta tööst vabad tunnid joogalikke praktikaid ja vabatahtlikku tööd tehes – selleks, et teisedki saaksid omandada samu teadmisi, mis aitasid temal sisemist rahu ja tasakaalu leida.
Unistus helesinisest baretist
Ilma isata kasvanud Jüri elus toimus murrang, kui ta nägi nõukogude kultusfilmis “Sööst eritsooni” helesinise baretiga õhudessantväelasi. “Olin pehmema iseloomuga ja vajasin “macho-puudulikkuse” kompenseerimiseks väljapoole paistvat tugevust,” on Jüri enda vastu aus. “Olin kummaline eesti noormees, kes tahtis ise sõjaväkke minna, kindla sooviga sattuda dessantvägedesse.” Unistusest ajendatuna asus noor mees omal algatusel ka aeroklubis langevarjuhüppeid õppima. Sel ajal anti kolme langevarjuhüppe eest kolmas spordijärk.
“Läksin vabatahtlikult komissariaati eelvestlustele, sain uuesti suunamise langevarjuhüpetele ja tegin juba ametliku ettevalmistuse käigus veel kolm hüpet,” räägib Jüri rahuliku naeratusega. “See oli pigem romantika tagaajamine, mulle meeldis dessantväe vorm. Eks soovisin meeldida tüdrukutele, muidu ei olnud ma väga kohtamas käija.”
Paraku tuli sõjaväe esimene aasta olla hoopis Riias Balti sõjaväeringkonna staabi valves, mis oli küll tähtis strateegiline koht, kuid mitte Jüri unistus. “Põdesin, et ma ei saanud dessantväelaseks, nii kohutavalt, et neljandal-viiendal kuul pidin äärepealt enesetapu tegema,” tunnistab mees. “Projitseerid endale negatiivse maailmavaate, et nüüd pole baretti, sa ei meeldi tüdrukutele – uskumatu skeemi võib endale luua.”
Kindralstaabi postil relvastatud valves olles kohtus Jüri sümpaatse ohvitseriga, tänu kellele sai ta suunamise Viljandi dessantväeossa. Algas uus väljaõpe, mis meenutas spioonifilmi. “Sain väljaõppe väga eriliste relvadega, lasta oli võimalik kohe väga palju, ka granaati visata. Tean tunnet, kui oled rõnga ära tõmmanud ega julge kohe plahvatavat lõhkekeha käest lahti lasta. Uskumatu, aga nii see on. Õppisime, kui palju lõhkeainet on vaja raudtee purukslaskmiseks ja kui palju sildade hävitamiseks. Meid koolitati absoluutselt kõigeks.” Joost jõudis eriväeosa brigaadisüsteemis vanemseersandi auastmeni, mis oli suur tunnustus.
Otsustamiseks sekund
Märklauda lasta ja inimest sihtida on väga erinevad kogemused, teab Jüri, millest räägib, sest ta on sellises olukorras olnud. “Andes automaadivalangu sõiduautole, lähevad kuulid masinast läbi nagu sulavõist. Tookord, ühel operatsioonil, käis kõik väga kiiresti. Vajutasin aga kaitseriivi üksiklaskude peale. Tulistasin auto poole neli lasku, püüdes tabada rattaid.”
Tänu Jüri valitud sihtimist võimaldavatele üksiklaskudele jäi inimene ellu. “Järele mõeldes poleks ma jõudnud valikut teha, sest otsustamiseks oli sekund. Miski, mille tõttu ma adrenaliini-olukorras ei tulistanud küljeukse pihta huupi valangut, säästis inimelu.” Nüüd teab Jüri, et see “miski” on teadlikkusega kaasas käiv intuitsioon. Teab sedagi, et teadlikkuse kasutuse eelduseks on, et sa ei allu oma adrenaliinilaksust üles köetud emotsioonidele. Nagu juhtus sel suvel Lihulas, kui autoga kihutanud mees tappis tulirelvaga kolm süütut inimest.
“Mees peab valitsema relva, mitte relv meest. Tänavatulistamistes on ikka nii, et keegi kaotab alkoholijoobes kontrolli ja soovib end kiiresti kehtestada,” räägib politsei eriüksuses maffiakonflikte lahendama pidanud Jüri. “Aga see peaks olema viimane asi, kui relv kabuurist välja tuleb.” Lihula tulistaja käitumist peab eriväljaõppe saanud relvaspets aga erilise alaväärsuse tunnuseks. “Maas lamavale mootorratturile, kel polnud käes relva, kontroll-lasu tegemine näitab inimese absurdsust. Mingi meeletu, relvade omamise taha peidetud hirm pani ta täiesti jaburalt käituma. Kui inimesel on alaväärsustunne, siis ta hakkabki emotsioonide ajel valimatult lahmima. Selle mehe kodune relvaarsenal oleks minu jaoks olnud ohu märk, tavainimene vajab heal juhul jahipüssi või enesekaitseks käsirelva, kui ta töötab mingis jõustruktuuris. Ma vaataks selles asjas küll riigiasutuste poole: miks lubada sellist hulka relvi eraisikule?”
Politsei eriüksuses töötades on Jüril olnud ohtlikke hetki, kui konflikti teine pool muutub agressiivseks kiiremini, kui võiks arvata. “Kui endal pole midagi, mis teise vihapurske tasakaalustab, ehk pole suutlikkust emotsiooni vabastada või kas või kontrollida, siis teise poole agressiivsus kandub väga kiirelt üle. Oleks nagu kohe vaja haarata relv. Olles häireseisundis, eeldatakse, et relv lahendab olukorra enda kasuks kiiremini. Ebaloogiline, aga paraku nii on.” Samas pole Jüri relvaga vehkiva vastase pihta kunagi tulistanud. “Arvatakse, et relva väljavõtmine aitab, aga tegelikult hoopis mitmekordistab pinget. Kui nüüd ühel poolel on enesekontroll liiga nõrk, ongi suurem õnnetus käes.”
Surmaga silmitsi
Töötades pärast sõjaväge miilitsa eriüksuses, oli Jüri ülesandeks hoida korda vanalinnas. “Olime tööl ja järsku kutsuti välja Toompea lossi valvama, sest Interrinne ründas,” meenutab Joost. Minu esimene “tähetund” on näha kõigis sellest päevast rääkivates dokkaadrites, kus veoauto lükatakse sisse ja üks ilma peakatteta militsionäär astub masina eest kõrvale. Nad vehkisid lipuvardaga ja lõid mu mütsi minema,” muigab Jüri, meenutades riigi saatuse üle otsustanud sündmuse teravaimat vastseisu.
Siis hakkas Riia OMON teleajakirjanik Aleksandr Nevzorovi juhtimisel põletama Baltimaade vasttekkinud piiripunkte. Et panna vastu reaalne jõud, asutati politseireservi eriüksus, mis sai K-komando eelkäijaks. “Luhamaa piiripunktis täitsime oma esimest lahingumissiooni. Pärast seda andis siseminister meile loa relva kanda ka väljaspool tööd,” peab mees seda tunnustuseks. “Algas minu lähisuhe relvaga, olin üks neist, kes käis kogu aeg relvaga – teenistuses olles ei teadnud ju, kuhu pidi järsku tormama. Maffiastruktuuride lahtiharutamisega tegelesime, salaviinamüüjaid püüdsime. Relv andis ka uhkustunde.”
1991 leidsid aset putši sündmused. “Kuna mobiiltelefone polnud, tuli istuda kodus telefoni lähedal ja kuulata raadiot. Veetsin öö, Kalašnikov põrandal, püstol kõrval, hommikul sõitsin bussiga baasi, automaat spordikotis,” jutustab mees tema elu muutnud päevast. “Toompeal selgus, et tankid lähenevad, kutsuti kaks vabatahtlikku. Sõber Peeter tõusis, ütles, et läheb, ja vaatas üle õla minu poole. Teda teades olin nõus.”
Olles ise dessantväelase väljaõppega, sai Joost aru, et läheb objektile, mis on ründajate nimekirjas esimene. “Teletorni inimesed tegid meile enne kojuminekut veel tasuta Kiievi kotlette, viimane söök enne olukorra eskaleerumist. Varahommikul, kui esimene tüüp jõudis nägemisulatusse, teavitas Peeter, kes me oleme, pani ukse kinni ja ütles, et edasi siit ei saa. Helistasin siseministri korrapidajale, siseminister Laanjärv soovitas vältida verist konflikti, pigem relvad ära peita. Kuna olime näinud kaablišahte, kus kuulikindla vestiga suur mees sai liikuda põlvili, töötasime välja plaani B. Peitsime automaadid luugi alla, aga püstolid jätsime vööle. “Kui oled adrenaliini punnis täis, siis söögiisu ei ole. Nüüd saan aru, miks sõjakolletest tulijad ära pööravad. Isegi lühiajaline psühholoogiline surve käivitab sinus hulga instinkte. Sa ei tea, mis surm on, aga tekib väga kummaline psühholoogiline seisund,” suudab Jüri praegu juba rahulikult endaga toimunut analüüsida.
“Hea, et ei tulnud uljast mõtet avada koridoris tuli,” ütleb Jüri, olles teadlik, kuidas pingeolukordades aitab adrenaliinitulva kiuste kõige rohkem teadlik ergas kohalolek. “Kella 13 paiku oli taas tunne, et nüüd algab uksele otsustav rünnak, mis oli irooniline, sest nägime telemonitorilt, kuidas Moskvas kukkus putš läbi. Helistas nende polkovnik, et tehke uks lahti, me võtame selle ära nagunii. Peeter ütles legendaarse vastulause, et me oleme mõlemad teeninud dessantvägedes, meil on sama väljaõpe ja te saate samaga vastu: me päästame valla freoongaasi ja keegi teist ei jää ellu. Polkovnik jäi väga vaikseks. Seisime katusel, kuni oma komissari hääl ütles, et kõik on läbi, minge koju. Võtsime põranda alt kuulikindla vesti ja automaadi, sõitsime liftiga alla. Uksel tuli vastu üks Vene dessantväelane, automaat risti rinnal. Vaatas meid ja andis parema käe – see oli nii huvitav hetk – profid tunnustasid üksteist.” Jüri on ainuke kõigis kolmes Eesti vabanemisele eelnenud otseses konfliktolukorras osalenud mees, eks sellepärast kutsuvadki presidendid teda tänini vastuvõttudele.
Võimu asemel vaim
“Politseiniku töötõendit ära andes oli selgelt adutav hetk – võimu mul endisel viisil enam ei ole. Võimu aspekt on selgelt tuntav, nagu ka selle puudumine,” teab Jüri relva sügavamat mõju paremini kui enamik meist.
“Mulle meeldis käia, relv kaasas, see oli minu jaoks oluline. Relvakandja imago andis mingi toe, paljugi, mis võiks juhtuda,” meenutab ta üleminekut tavaelu režiimile, mis osutub paljudele relvakonfliktis eluaegse “adrenaliinikahjustuse” saanud meestele saatuslikuks. “Mul oli raskusi suhete ja töökohtadega – nii kui hakkas ilusasti minema, tuli pauk. Jõudsin töötada kolmes firmas, mis likvideeriti. Ärrituvus hakkas segama ka lähisuhete teket. Hakkasin otsima, mis mu elus viga on. Kuni ühel päeval sõber, kes käis Ingvar Villido juures, ütles, et nüüd aitab, lähed jutule,” kõneleb mees olulisimast murranguhetkest oma elus. “Ingvar esitas küsimusi, millele vastates hakkasin nägema asju, mis olid mu tegelik probleem või takistus. Sain aru, et keegi kolmas ei saa mind nagu padjapüüri tühjaks raputada. Harjutused, mis hiljem kasvasid TMK-süsteemiks, said minu igapäeva osaks. Märkasin, kuidas reflektoorne vihastamine ja “plõksust” tekkiv ärritus kadusid, olukorrad hakkasid leevenema sujuvalt ja kui polnud iseenesest kerkivat viha või solvumist, tekkisid kohe kolossaalsed võimalused mis tahes situatsiooni hoopis paremate tulemustega lahendada. Hakates Ingvari õpetatut praktiseerima, tekkis maailmast avaram pilt ja hakkasin rahunema. Mida rohkem ja selgemalt näed, seda lihtsam on vastu võtta otsuseid.”
Jüri tunnistab, et poleks varem aru saanud, kuidas keegi oma vabast ajast võib käia tasuta ehitamas. “Abistades nüüd ise Lilleorus, olen aru saanud, et teen midagi, mis on hea paljudele inimestele. Varem pole mul sellist kogemust olnud. Alguses kasutasin lihtsalt võimalust mõneks päevaks Lilleorgu tulla, et oma tavamõtetest eemal olla. Tulin õhtuti kuulama Ingvari loenguid ja tehnikate selgitusi. Ma tundsin tehnikaid tehes kohe konkreetseid muutusi ja sain jõudu. Kuni ühel hetkel märkasin – tahan elu muuta üha sügavamalt. Nii jääb töökoht alles, saad lahendada mis tahes olukorra positiivselt, kuigi oleksid võinud lasta end ülemusel välja vihastada, kõik välja prahvatada ja töökohast ilma jääda. Märkad selliseid impulsse, nagu “ah, ma ei taha” või “ma ei viitsi”, kasutad oma tehnikat ning saad tehtud ka ebamugavad tööd, mis ei tunduks sulle muidu sobivad.”
Ka lähisuhetes on mees märganud, et kui teine on turris, piisab, kui oskad vabastada endas kerkiva ärrituse. “Kui lähened teisele rahulikuna, leebub ka tema. Iga rünnak on ju vaid enda sisse peidetud hirmude väljendus. Hirme, nagu kõiki muid sisepinget tootvaid emotsioone, saab vabastada. Nõnda need tehnikad muudavadki maailma – konfliktsest olukorrast lahkuvad mõlemad naerusuiselt.”