Jäätisest olid tunda vaid see, et ta oli külm
Koroonaviiruse Saaremaale jõudmise esimestel päevadel otsustas Epp (29) ennast kehva enesetunde tõttu kraadida: tulemuseks 37,3. Suur muretseja nagu ta on, arvas, et oli end koroonauudiste tõttu lihtsalt palavikku muretsenud. Oli ju temagi käinud mullifestivalil.
Palavik tõusis 11. märtsil. Päev hiljem polnud see taandunud. Õhtul hakkas kurgus imelik – tahaks nagu köhida, aga köha ei tule. Valus ei olnud, nohu ei olnud. Epp helistas perearsti nõuandeliinile ja sealt soovitati test teha. Kiirabi tuli siis veel üsna kiiresti kohale.
Kolmanda päeva hommikul palavikku polnud. Üsna tihti tegi Epp lahti digilugu.ee portaali, lootusega leida sealt testi negatiivne vastus. Päeva teises pooles läks enesetunne halvaks: palavik tõusis taas, pea valutas, silmad muutusid valulikuks. “Mida tund edasi, seda nürimaks enesetunne läks,” meenutab ta. Isegi digiloo portaali ei vaadanud enam eriti.
Siis helises telefon. Võõras number. Epp ütleb, et ta teadis kõne sisu juba enne, kui selle vastu võttis. Terviseameti töötaja teatas vastuse: COVID-19 positiivne.
Kohe läks lahti korralik virvarr: helistada tuli vanematele ja teistele, kellega ta oli viimasel ajal kokku puutunud. “Kui see kõik tehtud ja viimaks diivanile maandusin, olin nii vaimselt kui ka füüsiliselt läbi: täielik jõuetus, liigutada ei taha ega jõua,” kirjutas Epp oma blogis, mida ta hakkas pidama pärast testitulemuse teada saamist. Avaldamegi nüüd katkeid blogist.
PÄEVIK AITAS: Epp ütles, et kui ta hakkas pidama päevikut ja seda leheveergudel jagas, tulid seda lugema sajad inimesed. Seega oli inimestel vaja kedagi, kes räägiks kuidas asjad on.
FOTO: Erakogu
4. päev
Öösel magasin sama palju, kui üleval olin. Hommikul ärgates oli enesetunne päris täbar. Mingi hetk tuli arusaam, et söönud pole eelmise päeva lõunast, kuid endiselt ei mingit söögiisu. Pea valutas ning juurde oli lisandunud valu kopsudes – isegi tavapärasel hingamisel tegid kopsud valu. Pikali oli kõige parem olla. Proovisin filmi vaadata, aga süveneda ja subtiitreid jälgida ei suutnud. Midagi ei saanud aru, proovisin hoopis magada. Hiljem läksin oma koduõue: sõõm värsket õhku tegi olemise paremaks. Tekkis isegi söögiisu. Jäin lõunast jälle magama.
Ärgates valutas lisaks kopsudele ka keha. See võis olla selline tunne, nagu keegi oleks mu läbi peksnud. Jalad, käed, pea, kopsud... kõik valutas!
Helistas terviseamet. Kraadisin. Ikka palavik. Õue enam ei lähe, värsket õhku ahmin sisse lahtisest aknast. Elukaaslane tegi süüa: sõin ja maitses, enesetunne oli jälle veidi parem.
5. päev
Hommikul ärgates ei julgenud kohe silmi lahti teha, ei oska aimata, mis enesetunne on. Püsti tõustes oli aga positiivne üllatus – mul ei olnudki enam nii halb kui eile! Mu kopsud ei olnud enam nii valulikud ja pea ei valutanud, ka silme ees oli pilt selge. Lihased ikkagi valutasid. Palavik oli uuesti 37,3 peale tulnud. Kella poole kolmeks päeval vedasin ennast hommikusöögile.
Üldiselt oli täitsa hea olla. Vahepeal võis viiruse täitsa ära unustada. Õhtul läks lihasvalu hullemaks. Määrisin valuvaigistava salviga: ei aidanud. Viimaks leidsin lahenduse nii, et sättisin padjad põlvede alla ja magasin hommikuni nagu väike laps.
6. päev
Päevarütm hakkas taas paika loksuma. Hommikul läksin kohe hommikust sööma nagu tavaline inimene ikka. Kraadiklaas näitab taas kord 37,3, aga mul ei ole halb olla, mu pea ei valuta ja isegi lihasvalu on mind peaaegu rahule jätnud. Korra tekkis mõte isegi natuke koristada, aga... ma ei teagi, kas ma ei jõua või ma ei viitsi.
Täna mõtlesin palju sellele, et iga inimese haiguskulg on väga erinev. Ma olen pigem tänulik, et viirus sai kätte mind, mitte mu vanaema. Mina saan sellega hakkama. Kui sa hoolid oma lähedastest, siis ole palun kodus!
7. päev
Esimest korda viimase 6 päeva jooksul ei näita kraadiklaas palavikku! Endiselt on keha jõuetu, muidu on enesetunne väga hea. Helistas perearst ja terviseamet. Tundsid huvi, et kuidas mu perel on. Elukaaslane ja poeg on õnneks täiesti terved.
Poole päeva pealt enam nii head enesetunnet välja ei hõiganud. Pea käis ringi. Õhtuks oli palavik tagasi. Kummalisel kombel ei tundnud ma nüüd enam mitte ühtegi lõhna ega maitset, isegi natuke mitte. Sõin jäätist ja ainus, millest aru sain, oli see, et see on külm...
8. päev
Esimene nädal on täis. Ärgates palavik 37,2, kuid üldine enesetunne üsna okei. Lugesin Saksa meediast (siis Eestis sellest veel ei räägitud – toim), et lõhna- ja maitsetaju kadumine on samuti üks koroonaviiruse sümptomeid. Vähemalt ei pea enam muretsema, et närvisüsteem kuidagimoodi pihta saanud on.
Kui võtsin pesumasinast pesu välja või koristasin kööki, siis pärast seda viskasin pikali ja mõtlesin, et oli ikka väsitav küll.
9. päev
Hommikul kraadiklaas palavikku ei näidanud. Õues paistis päike. Läksin õue. Poisid korjasid mulle lilli ja tuleb tunnistada, et enesetunne oli hea. Kraadiklaas näitas õhtul 37,0.
10. päev
Uskumatu, kui kiirelt aeg läheb! Palavikku polnud ja uskusin, et viirus on möödumas. Õhtuks oli mul kraadiklaasil jälle 37,0. Kerge peavalu, kuid muidu kõik hästi.
11. päev
Palavikku polnud ja enesetunne oli hea! Täna helistas mulle jälle terviseameti-tädi, kes ütles, et mu rõõmus hääl teeb ka teda rõõmsamaks. See viirus pidavat olema väga salakaval – vahepeal hakkab enesetunne paremaks minema ning sümptomid kaovad, ja siis ründab ta taas.
12. päev
Mu kraadiklaas ei pidanud koroonaviirusele vastu ning lõpetas töö. Enesetunne on hea ja arvan, et palavikku ei ole. Pean end vist üks hetk ise terveks kuulutama, sest nagu aru olen saanud, siis kordustesti mulle teha ei taheta.
15. päev
Uus kraadiklaas ei näidanud palavikku. Sümptomeid pole ning tunnen jälle nii maitset kui ka lõhna. Ise oleksin ennast juba terveks tunnistanud, aga ootan terviseameti kõne ära.
18. päev
Ma olen ametlikult paranenud! Ma ei ole enam koroonahaige! Tagasi vaadates meenub see, et muret oli hirmus palju. Eestis oli haigus veel uus ja silme ees pildid Itaaliast ja Hiinast, kus inimesed elu eest võitlesid. Mis minust saab? Kas mu pere jääb ka haigeks? Mul on ju 2-aastane laps...
See lõhna- ja maitsetaju kadumine jääb eluks ajaks meelde. Seda tunnet ma ei oskagi kuidagi kirjeldada. Ja see lihasvalu... Suures pildis läks mul ikkagi hästi ja pääsesin kergelt.
***
Välismaalt suusareisilt hangitud koroona
Austria suusareisist pidi saama Miku (31) jaoks vaheldus igapäevaelule. Kelluke lõi peas helisema juba ärasõidupäeval 7. märtsil: samast Ischgli suusakuurordist Islandile naasnud grupis avastati viis koroonahaiget. See oli Miku sõnul selle kuurordi jaoks esimene märk, et jamad on algamas.
VEEL ON TORE: Mikk hankis koroona Austria suusakuurortist, kust pidi viiruse tõttu ka varem ära tulema.
FOTO: Erakogu
Kahe päeva pärast tuli teade, et sealses uhkemas after-ski-peokohas avastati ühel töötajal viirus. See oli ka Miku seltskonna peokoht. Päev hiljem suleti juba kõik siseruumides tegutsevad suuremad pubid ja restoranid. Läks veel paar päeva ja siis suleti Tirooli piirkonnas kõik suusakuurordid ja päev hiljem tuli sama sõnum kogu Austria kohta. Mikk pakkis kähku asjad ning koos kaaslastega kiirustati Salzburgi lennujaama, kus valitses juba täielik kaos. “Mul vedas, et ma lennuki peale sain, õige pilet oli ju alles nädal hilisemaks,” nendib Mikk.
Köhima hakkas ta juba Austrias. Arvas siis, et tavaline külmetus. Kaks päeva hiljem tuli väsimus. Palavikku veel ei olnud. Tema grupikaaslastest nii mõnelgi tõusis kõrge palavik. Haigena jõudis Eestisse, kus oli palunud vennal ühte korterisse toitu varuda. Mikk loobus abikaasa ja pisipojaga kohtumisest ning jäi üksi karantiini. Korraks tõusis kerge palavik, mis taandus üsna pea.
“Jõuetus, väsimus, kerge nohu ja köha, maitse- ja lõhnataju kadumine,” kirjeldab ta. Koroonatesti talle ei tehtud, kuigi olid sümptomid. Arstid ütlesid ka, et testil pole mõtet – ilmselgelt on koroona. Test oleks olnud vaid number statistikas.
Viis päeva hiljem tundis Mikk end juba hästi. Kaks nädalat pärast esimeste sümptomite ilmnemist läks arsti heakskiidul oma pere juurde tagasi.
***
Saatus hoidis vanaemale külla minemast
Teisipäeval pärast kurikuulsat nädalat, kuhu mahtusid võrkpall ja mullifestival, hakkas Lindal (34) pea valutama. Järgmisel päeval tuli palavik ja ta otsustas ennast karantiini panna. Valis telefonilt 112 ning jäi kiirabi ja testimist ootama.
See hetk jõudis kätte laupäeval, kui ta lõpuks kutsuti haigla parklas asuvasse drive-in-testlasse. Testijaks oli sõbralik kiirabimeedik Anton, kes ütles, et see test ongi ebameeldiv ja lubas Lindal karjuda, palju torust tuleb. “Ma arvan, et ma ei karjunud sünnitusel ka nii palju,” naerab Linda tagantjärele.
Test oli positiivne. Palavikule lisandusid nohu ja kerge hingamisraskus, mis nädalapäevadega üle läksid. Tegelikult läks paremaks varem, kuid visa haigus tuli siiski tagasi. Jäid energiapuudus ja kiiresti väsimine.
“Füüsilistest sümptomitest hullem oli minu jaoks hoopis süütunne: mõtlesin kõigile kolleegidele, kellega sel nädala algul ühiselt koosolekulaua taga istusin või lõunat sõin, ja sõpradele, keda kallistanud olin,” meenutab ta.
Esimesel sümptomitega päeval oli Linda vanaemal sünnipäev. Nüüd tänab ta kõiki jõude, et ta töökohustuste tõttu ei saanud sinna minna. “Tol päeval tundsin ennast nii süüdi, ta ju ootas,” vaatab Linda tagasi.
Päris puhtalt ei pääsenud ka ta pere: elukaaslasel avaldus kerge nohu, kümme päeva hiljem tuli ka lastel palavik, mis õnneks möödus päevaga. Neid ei ole testitud, sest mida see test ikka andnuks – oli ju pere niigi karantiinis.
Linda ise tahaks kordustesti teha, et näha, kas haigus on seljatatud. “Siis saaksin vabatahtlikuna kaasa lüüa ja aidata neid, kes täna hädasti abi vajavad.”
***
Iga liigutus ajab hingeldama
Võrkpallimäng oli põnev. Koroona sai Martini (23) kätte neli päeva pärast mängu.
Esmaspäeva õhtul olid külmavärinad ja kraadiklaas näitas 38,6. Kellaaeg oli juba hiline ja ta otsustas magama minna. Terve öö higistas ja hommikul olid kõik kohad haiged, nagu gripiga ikka. Tegi endale Coldrexi ja proovis veidi süüa. Järgmine öö möödus samamoodi ja kolmapäeval ärgates oli täitsa hea olla. Neljapäeval nagu polnudki midagi, kui välja arvata see, et toas ringi liikumine võttis hingeldama. Midagi oleks nagu rinnale surunud ja õhk käis kopsudest väga raskelt läbi. Pikali oli parem.
Ära kadusid maitsed ja lõhnad, kuid selle ajas ta kinnise nina süüks. Olgugi et nohu ei olnud. Köha ka ei olnud, aga kurku kogunes röga.
Nüüd, kui Martin on juba terveks tunnistatud, on hingamine ikka keeruline. Spordimehena teab ta, et tema kopsumaht on normist 140%, kuid näiteks toakoristamine võtab ikkagi hingeldama. Samas on ta proovinud hinge lihtsalt kinni hoida ja minut seda teha pole üldse probleem.
Palavik oli veel lapsemäng
Alan (35) ei osanud koroonat oodatagi. Polnud ta käinud ei võrkpallimängul ega mullifestivalil. Oli vaid mängul käinud inimestega kokku puutunud.
Alguses oli peavalu. Siis tuli kuiv köha, mis Alani sõnul läks päris hulluks: kurgus kraapis. “Aga see oli kõik lapsemäng seni, kuni õhupuudus tuli,” meenutab ta. “Selline tunne, et hingad, aga õhku peale ei tule,” proovib ta ligikaudu ööpäev kestnud piinasid kirjeldada. Sellega kaasnes paanika, sest oli teada, mida võib koroonaviirus teha.
Ainus, mis aitas, olid pikad jalutuskäigud värskes õhus. Mida rohkem värsket õhku, seda parem. Raske oli, sest iga väiksemgi liigutus ajas higistama. Eriti hea oli mere ääres ja merel.
Testima Alan ei pääsenud, kuigi helistas oma sõnul kolm või neli korda erinevatele numbritele. See oli ajal, mil testimise põhimõtted muutusid pea iga päev. Lõpuks selgus, et ta pole riskirühm ja testi ei tehta.
Rohkem kui endale mõtles Alan oma kuuekuuse lapse peale – kogu aeg sai jälgitud, et ega pisikesel midagi viga pole. Iga väikesest suust tulnud köhatus võttis vanematel kulmu kipra. Õnneks ei ole ülejäänud perel häda midagi.
Alan on olnud nüüd juba üle kahe nädala karantiinis, poodi ei kipu ja ammugi mitte tööle. Ei tea temagi täpselt, et kas viiruse läbipõdenutel on immuunsus või saab taud sind uuesti kätte.
Ülekannetega koos 178018,19 eurot!
Prantsusmaa rahvaarv on ainult 10% suurem. Nii ränka päeva pole minu teada Itaalias olnudki?