Selliseid sihtmärke lasid sakslased alla enamasti ootamatu rünnakuga ülevalt, tavaliselt päikese poolt, kus vaatlemine on raskendatud. Kui see ei õnnestunud, võis juhtuda, et jäetigi rahule. Või tehti seda koordineeritult mitmest suunast korraga. Kuna rindel olid need lennukid enamasti pärit korpuste üksikutest (luure)eskadrillidest, siis võis oodata, et lennukis istub mõni natuke tähtsam mees kui lennukoolist pääsenud nooremleitnant. Selleks, et asuda U-2 või I-153-ga võidu manööverdama, selleks pidi ikka eriti rumal piloot olema.
Kui aeglasekiiruseline, horisontaalis hästi pöörav masin oleks piisav õhuõlemvõimu kehtestamiseks, siis oleks venelased lasknudki nt I-153-ga sõja lõpuni ringi. Selline lennuk on sunnitud passiivsesse, kaitseolukorda ega suuda õigesti tegutsevat kiiremat lennukit rünnata. Samamoodi oli tal raskusi oma taktika peale surumisega - kiiremad sakslased lasid jalga kui ei tahtnud võidelda või takistasid venelasel jalga laskmist, kui tahtsid.
Kuidas see Pokrõskin nüüd seletaski - kiirus, kõrgus, manööver, tuli.
Selleks, et tollaste mootorivõimsustega seda realiseerida, oli vaja juba 200 kg/m2 klassis tiiva erikoormusega lennukeid.
Selleks sõja alguses loodud tüüpidel (nt Spitfire) tiiba ei suurendatud, kui lennuki mass rõõmsalt kasvas ja uued, sõja ajal loodud lennukid projekteeriti juba algusest peale taolise tiivakoormusega. Sest kiiruse tagas lisaks mootorivõimsusele ka võimalikult väike tiib (ehk suur erikoormus).
https://webzone.ee/troll007/solonineraldi/Ptk02.pdf
Venelastel oli ka analoogne sihtmärk olemas, enamasti Fw-189 "raam" ja Fiesler Storch. Need olidki kaks ainukest sõjalennukit, mille otsest kopeerimist sakslastelt vajalikuks peeti. Pokrõskin kirjutab oma raamatus mitmel puhul nende "raamidega" seotud ohtudest, kuna seal kabiin koosnes valdavalt klaasist, oli väljavaade hea ning vene hävitaja ilmumisel üritasid sakslased järskude pööretega rünnaku alt väljuda. Tavaliselt kattis "raami" ülevalt hävitajate lüli ja see üks rünnak võiski viimaseks jääda. Aga aitas jällegi see ootamatu, pikeeriv rünnak kõrguselt, edu korral pikeerid maapinnani välja ja siis kaod maapinna taustal, kui tigedad sakslased kohale ilmuvad.
Horisontaalmanöövriomaduste ja kiiruse (st vertikaalmanöövriomaduste) ühildamine on suht võimatu, kuna väike pöörderaadius ja pöörde tegemise aeg eeldab väikest tiiva erikoormust (st suurt tiiva takistust) ja kiirus eeldab väikest tiiva takistust (ehk suurt erikoormust). Reaktiivajastul kasvas hävitaja tiiva erikoormus isegi üle 1000 kg/m2 (st Starfighter) ja on praegu stabiliseerunud seal 500 kg/m2 kandis, kuna selgus, et kiirest otselennust ka ei piisa. Ja noh, saadi ka aru sellest, et taolised suured erikoormused pole tasa lülitatavad ka tiiva mehhaniseerimisega, maandumiskiirused üle 300 kmh pole aga igaühele jõukohased.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.