Elektroonika

Laevad, lennukid, tankid... Kõik sõjatehnikast.
Vasta
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Kas see on päris tõsi?
RET tegi suuremalt jaolt tegelikult sõjalist toodangut ja tänu sellele olid nõuded detailide kvaliteedile päris kõrged, helitehnika tegemiseks läksid detailid sama kvaliteedikontrolli järgi.
Tean asja suht täpselt, sest õnnestus oma diplomitöö RET-is teha ja sai selleks mitu kuud seal kohal käidud.
Sõjalise toodangu valmistamine iseenesest ei tähendanud, et sama tehase tsiviili minev toodang kuidagi samal tasemel olema peaks.

Näiteks suur lennukitehas nimega KNAAPO ehk äraseletatuna Amuuri äärses Komsomolskis asuv lennukitehas, kus toodeti Suhhoi hävitajaid, tegeles ka kaatrite ja nende komponentide tootmisega tsiviilturule, võibolla olid lennukid ka kehvad, aga nende toodangu nüüd kvaliteetne küll polnud. Nähtud küll.

Samamoodi Kaasani lennukitehas, kus toodeti Tupolevi pommitajaid, tootis kõrvaltegevusena ka aiatraktoreid. Kui mõni üllatuslikult titaanist tehtud jubin välja arvata, siis lennukite kvaliteeti ei meenutanud seal miski. Mul maal ka üks taoline, sildi peal selge sõnaga kirjas, et "Kazanskii aviatsionnõi zavood".
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Peeter
Liige
Postitusi: 2539
Liitunud: 19 Veebr, 2006 20:12
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Postitus Postitas Peeter »

Armeenia kondekad olid RET-i laiatarbetoodangu jaoks (st Estonia komplektid). STK-le tehti ikka teisest puust asju. AMvA, no nad võisid ju hetkeks isegi läbida kvaliteedikontrolli, lihtsalt ette antud lubatud hälbeid suurendati tiba, elik siis tehti lihtsalt sõela silmad suuremaks :D, et midagi ikka läbi ka läheks, aga sulle tundus, et toimub eelvalik. Ja siis vb nt jagati kahte-kolme eraldi karpi,... ja siis tuli transamees ja lõi kõik üheks kokku.... :( laiatarbevärk ja toodang vaja teha ja kuhu sa siis selle mittesobiva mudru paned? Lattu tagasi või?
Viiskümmend: Mikroskeeme toodeti Pöögelmannis. Neil oli kohe oma märk millest oli ära tunda, et Eesti töö. Vähemalt üks mikroskeem oli neil unikaalne, st kogu NL-i peale toodeti ainult siin. KP1006YD1 vist oli. See oli Pana pealt kopeeritud VM-12 videopeade esimese astme võim. Esimese astme kõrgsagedusvõim siis. Põhimõtteliselt sõltus vene videomaki taasesituspildi kvaliteet otseselt Tallinnas toodetud kividest. Kui õnnestus neid valida karja seast omale, siis oli võimalik isegi nibin-nabin Pana-väärne pilt kätte saada, aga muidu oli just see kivi põhjuseks miks räägiti, et "salvestab enam-vähem tibitobi, aga taasesitus jääb originaal Panale alla."
Viimati muutis Peeter, 05 Mai, 2020 12:17, muudetud 1 kord kokku.
alax
Liige
Postitusi: 1503
Liitunud: 07 Dets, 2005 15:53
Asukoht: Lõuna-Eesti
Kontakt:

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Postitus Postitas alax »

Kas see on päris tõsi?
RET tegi suuremalt jaolt tegelikult sõjalist toodangut ja tänu sellele olid nõuded detailide kvaliteedile päris kõrged, helitehnika tegemiseks läksid detailid sama kvaliteedikontrolli järgi.
Tean asja suht täpselt, sest õnnestus oma diplomitöö RET-is teha ja sai selleks mitu kuud seal kohal käidud.
Mul oli siis RET-inimestega ka suhtlemist. Sõjalisse toodangusse pandi nn "prijomkaga" detaile. Rombiga detailid ja need tulid ikka vastavatest tehastest. Armeenia kondede sattumine sõjalisse toodangusse oli välistatud. Aga Estoniate tegijad püüdsid ikka armeenlaste kondede hulgast midagi välja valida või siis hankida kuskil paremaid. Moskvast öeldi, et armeenia kondekad vastavad GOST-ile ja mida te virisete
Osalenud Eesti piirivalve ülesehitamisel. Raadioside. NLiidu sõjaväes 40. tankidiviisi 75.motolaskurpolgus Gussevis 1970-1972. Lasketiiru elektrik. 50a. metsas ja soodes jooksnud.
alax
Liige
Postitusi: 1503
Liitunud: 07 Dets, 2005 15:53
Asukoht: Lõuna-Eesti
Kontakt:

Re: Kas N Liidus oli ka midagi head?

Postitus Postitas alax »

Detailide liigid NSVL-s. Kõigepealt tavalised, vastasid GOST-ile. Siis üldmilitaarse otsarbega, "Prijomka" 5aste. 7 aste oli lennuväele, 9 aste raketiväele, siis oli OC kosmosele. Kõik viimased pidid vastama kindlatele tehnilistele tingimustele (TU).
Ise pole täielikku sellekohast paberit näinud. Aga ehk nüüd netis on juba.
Osalenud Eesti piirivalve ülesehitamisel. Raadioside. NLiidu sõjaväes 40. tankidiviisi 75.motolaskurpolgus Gussevis 1970-1972. Lasketiiru elektrik. 50a. metsas ja soodes jooksnud.
Xender
Liige
Postitusi: 1699
Liitunud: 16 Mär, 2005 23:15
Kontakt:

Re: Nõukogude raadiotehnika ja elektroonika

Postitus Postitas Xender »

Mul õnnestus 80nendate lõpus Moskvas elades ja õppides tegeleda igasuguse elektroonika remondiga. Liikus igasugust kraami, ka sõjaväe jaoks mõeldud ning üldiselt võib öelda, et kvaliteet oli kõigil hüplik. Ühesõnaga oli mõistlikum üle kontrollida. Mul on sellest ajast veel alles S1-99 ostsilloskoop - aus valgevene toodang (tänapäevastega võrreldes muidugi äärmiselt algeline).

Ütleme võrdluseks, et hetkel Aliexpressist mõnede eurode eest tellitud paarisaja kondekast koosnev komplekt on selles osas kõvasti kvaliteetsem kui enamik kraamist millega siis kokku puutus ja mis olulisem - ühtlase kvaliteediga.

Üldiselt mulle tunduski, et peamine probleem oli masstoodangu puhul kvaliteedi tagamine. Ükskõik millise elektroonikaga kokku puutusin (ka sõjalisega, seda siis küll õpingute käigus).

Teisaks probleemiks ja vast põhiliseks oli, et paljud asjad olid lääne kloonid. Kuid neid ei olnud ratsitud nõukogude tööstuse suutlikusega vastavusse.
nooruk
Liige
Postitusi: 318
Liitunud: 16 Jaan, 2018 10:14
Kontakt:

Re: Nõukogude raadiotehnika ja elektroonika

Postitus Postitas nooruk »

Xender kirjutas:Mul õnnestus 80nendate lõpus Moskvas elades ja õppides tegeleda igasuguse elektroonika remondiga. Liikus igasugust kraami, ka sõjaväe jaoks mõeldud ning üldiselt võib öelda, et kvaliteet oli kõigil hüplik. Ühesõnaga oli mõistlikum üle kontrollida. Mul on sellest ajast veel alles S1-99 ostsilloskoop - aus valgevene toodang (tänapäevastega võrreldes muidugi äärmiselt algeline).

Ütleme võrdluseks, et hetkel Aliexpressist mõnede eurode eest tellitud paarisaja kondekast koosnev komplekt on selles osas kõvasti kvaliteetsem kui enamik kraamist millega siis kokku puutus ja mis olulisem - ühtlase kvaliteediga.

Üldiselt mulle tunduski, et peamine probleem oli masstoodangu puhul kvaliteedi tagamine. Ükskõik millise elektroonikaga kokku puutusin (ka sõjalisega, seda siis küll õpingute käigus).

Teisaks probleemiks ja vast põhiliseks oli, et paljud asjad olid lääne kloonid. Kuid neid ei olnud ratsitud nõukogude tööstuse suutlikusega vastavusse.
Oleks nagu õige jahhh :D
Aga ometi on nooremaid ringkondi,kus fännatakse veneaegseid vene vinüülplaadimängijaid, makke, võimendeid ja muud akustilist tehnikat, eelkõige aga tolleaegseid kõlle, mis ilmselt defitsiidiks jäävad ka veel sündimata põlvkondadele :)
Illike
Liige
Postitusi: 814
Liitunud: 15 Jaan, 2013 9:51
Kontakt:

Re: Nõukogude raadiotehnika ja elektroonika

Postitus Postitas Illike »

Samas S-90 heli üle küll ei saa nuriseda. Üks paremaid mida olen kuulnud.
Võibolla fännan neid ka natuke ja olen kallutatud.
morsevend
Liige
Postitusi: 67
Liitunud: 20 Okt, 2020 11:55
Kontakt:

Postitus Postitas morsevend »

Peeter kirjutas:Kuigi see telekateema pole just oluline, tooksin siia veel mõned faktid ja detailid. Kõigepealt isakesele: see, et "kõik olid seest ühesugused!", oli "peaaegu tõde ja samas ka pooltõde". Ei viitsi kirillitsat otsida ja panen siia venetähistused ladina tähtedega ja mälu järgi. Esimene põlvkond olid ULPTS-61, st 61-ne "unifitsirovannõi lampovõi poluprovodnikovõi tsvetnoi", haruldased ka 59cm. Tegemist siis selle 700-"kummutiga". Mulle trehvas 1990 kätte ka üks 71 a toodang, eksperimentaalpartii käsitsi tehtud, kohe näha et mingi suisa tehase eriseeria. Igast asjast oli näha, et tegemist pole masstootmise pilliga. Ja selle kõige juures tahtis ta ainult pisut puhastamist ja töötas edasi, 20 aastat vana, ka koop oli täitsa 4++, mis oli väga üllatav, sest 80ndate teises pooles oli massiline jeeligarantiiliste pillide kineskoopide koolemine. NB! Selle teleka tootmise ajal polnud NSVL-s veel aastaid värvitelevisioonigi! Mingi hetk sellele ULP-le lisandus ka I-integralnõi, tehti samm edasi, seal olid värviplokis juba keraamilised 224seeria mikroskeemid. Kummuti moodulid olid vahetatavad omavahel, kuigi oli mõningaid nüansse. Peale Moskva80-olümpiat ilmusid riburada 61-UPIMTST- see oli 202-208seeria. Pirital olid hotellis purjeregati ajal ka "61-UPIMTST Rubiinid.Sain ühe pärast endale osta. Need olid esimesed vene värvikad millele omistati klass- 2. Tolleaegse standardi järgi olid suurused 67- 1., 59-61 2., 51- 3., ja siis need väiksemad vastavalt 3. ja 4.klass. "Kummuti"-põlvkond ei saanud ettenähtud 2.klassi kuna kokkujooksu hälbed ei vastanud tehnilistele nõuetele. Liigitati klassita 7ndaks. Selle 202seeria sisuga tehti ka pilukoobiga 51-ne, näiteks siis Rekord 51-ts311. See oli päris hea mudel. Minul oli India kineskoobiga.Analoogne siis selle Jantarj-iga. Siia panen märkeks, et 1) tegemist on "uudistoote" reklaamiga "Radios" ja pooled sellised asjad reaalselt sellistena vähemalt enne paari aastat müüki ei jõudnudki, kui ka siis. 2) seal on märgitud orienteeruv hind, see on midagi muud kui hinnakomitee (vmt) määratud müügihind. Uudistoote orienteeruv müügihind paari aasta pärast? See Rekord oli küll jah 380-381-st odavam, 645 asemel mingi 610, aga kindlasti mitte alla 600-t ja seda mitte isegi ilma detsita. Seda 51st üritas "Horisont" teha ka oma sisu peal, siis oli mudeliks väiksel pilukoop 355 ja suurel vana triaad 267. Neil olid oma enda tehnoloogiaga aga eelmise põlvkonna kividega toodetud Horisondi keraamilised moodulid. Kuna tegemist oli nn lipulaevaga, siis horisondil mingit hinnaerinevust uue põlkonnaga polnud samuti 645-670 ja suurel ca740. Need olid kõik tegelikult vahearetused uue 61se ja 51se pilukoobi jaoks, mille tootmine reaalselt käivitus ca 83 ja siis väiksel ca84-85. Lõpuks võeti siiski enamike tootjate jaoks kasutusele 2/380-2/381-2/382 raamid - nende tähisteks olid siis vastavalt suurustele 2USTST ja 3USTST. Neil olid jälle paljud asjad omavahel vahetatavad aga tuli jälgida nüansse rida ja toide olid sõltuvuses suurusest ja kanaliselektor oli kas 8ne (80/82) või 6ne (81) jne. Ja siis, kui selgus, et pilukoopide tootmise mahtudes oli vajakajäämisi, samas triaade toodeti vanades tehastes kuhjaga peale, siis aretati kiiresti 2USTST alla ka vana koobiga 275-276 saššid, neil olid oma realaotus ja kokkujooks. Ka 202/8 olid paljud moodulid vahetatavad, aga need ülemineku-aretusmudelid olid osad suht erilised- osad moodulid sobisid teiselt põlvkonnalt, osad kolmandalt, osad ei kuskilt. Või siis pista pool telkut ringi.
See Jantar 726 on ka juba teise põlvkonna kummut, mikroskeemidega, aga miks ta nii odav on? vat ei oska öelda, pigem liigitaksin erandiks, mis kinnitab reeglit. PS. Ja kui läheks vaidluseks, kas tegemist on fakepildiga või mitte, siis ilma seda juttu ja süvenemist paneksin hetkegi kõhklemata arvamuse, et fake kuna 700 maksis alati üle 700. See 555 on nii müstiline, ei oska öelda kuidas sai vastavalt GOST-ile tehtud universaalne värvikas nii oluliselt teistest odavam olla (ja see on konkreetselt detsita mudel ja hind). Tšaika oli vist kah Moskva tehase toode ja läks ka koos Rubiiniga eksporti ja kui Tšaika hakkas tegema 275/280seeria pilli, siis raudselt mingit allahindlust polnud, oli mingi 740 ringi mul isal, ise panin Pal-i. Miks ta 700sena odavam oli? ei tea. Ja seda Sveti pole üldse liikvel kohanud, kurat seda teab mis asi see siis veel olla võis ja palju teda üldse teha võidigi. Nüüd otsisin ka lisa Jantari kohta- sama tehas hakkas kirjade järgi tootma 83ndal mudeleid 726 ja 736, 84ndal 51-st mudelit ts355 ja märgitud on ka et 79ndast 51-st ts310-t, aga ma tõesti ei oska arvata kust ja palju nad neile neid 51seid pilukoope said, tootmist ju alles sätiti ja seda ka aastate pärast tuli. Või kasutati juba siis sašši/mudeliarendusseeriatel Tšehhi kineskoope? Ja märgitud on ka, et juba 77ndast ka mingit ts301? Vat seda minu silmad pole näinud, juba puht huvi pärast tahaks teada mis põlvkonna kividel sisu tollele sisse oli aretatud, 77ndal aastal??
Minu mälestused :D
morsevend
Liige
Postitusi: 67
Liitunud: 20 Okt, 2020 11:55
Kontakt:

Re: Nõukogude raadiotehnika ja elektroonika

Postitus Postitas morsevend »

Minu mäletamist mööda oli kokkujooksu reguleerimine üks paras jamamine küll. Ka valge tasakaalu paikaajamine.

ja siis needki veel nn Armeenia-lüüdid
Valgevene omad olid palju paremad.

Kineskoope tõime Leningradist Narva väravate juurest poest. Oli kaasas spetsiaalselt ehitatud riist värvide võrdlemiseks ja kineskoobis võimalike lühiste avastamiseks. Mingil ajal sai poole hinnaga kineskoope ka Tallinnas Nahhimovi tänava lõpus asuvast poest/ laost.
morsevend
Liige
Postitusi: 67
Liitunud: 20 Okt, 2020 11:55
Kontakt:

Re: Nõukogude raadiotehnika ja elektroonika

Postitus Postitas morsevend »

Sellel 54-sel šassiil oli selliseks lendajaks kordisti. Kostus selline lahe keevitamise hääl, ka selline valgusšhõu, ja selle käigus võis eralduda täitsa muljetav kogus spetsiifilist suitsu ja haisu- selle asja nimi oli ja ka on "ampriving". :D

Tegin 80-datel suht palju värvitelekate remonti. Kordisti pidi ikka alati kohvris kaasas olema. Kliendi telekatuppa astudes võis tihti kordisti põlemise haisu tunda.

Selle 201-202-208 seeria kohta juba ennem kirjutasin, et sellel oli lühisekaitsemoodul üks sitt koht. Ja plõksis ka niisama, ilma midagi läbi löömata. Lihtsalt heast peast. Trehvasid sellise pilli otsa, siis võttis vanduma. Ja inimese näost võis lugeda, justkui oleks mina ise mingi sita sinna kokku keeranud.....

Türistore oli minu mälu järgi kahte tüüpi. Ükskord olin kõvasti jama sees, kuni lõpuks nägin hämaras ülelööki viletsa isolaatori kaudu.
Xender
Liige
Postitusi: 1699
Liitunud: 16 Mär, 2005 23:15
Kontakt:

Vene elektroonika

Postitus Postitas Xender »

Lugu

Проблемы импортозамещения электронных компонентов

Kuna Lemet pole viitsinud viimasel ajal head kraami tõlkida ja see lugu on kindlasti selline, mis vajab lugemist siis pidin peeglisse vaatama.

Tõlge - kuna lugu väga pikk, siis ilmselgelt võib seal mingeid näpukaid sees olla, seega ärge väga kurjad olge. Lisaks veidi imelikult kirjutatud tekst, seega päris mitmes kohas tehtud lugejale arusaadavamaks ning muidu toimetatud, et mõte kaduma ei läheks.

Probleemid elektroonika impordiasendajatega

Olen juba ammu tahtnud kirjutada artiklit sellisel huvitaval ja valusal teemal nagu impordi asendamine. Nimelt kuidas see kõik välja näeb ja kuidas see lõhnab valdkonnas, kus ma töötan - elektroonikaseadmete arendus ja tootmine ning täpsemalt - sidetehnika. Mul on kogunenud palju mõtteid, meelelahutuslikke lugusid, mis pakuvad kindlasti huvi ka neile inimestele, kes on sellest sfäärist kaugel.

Natuke ajalugu

Nagu paljud teavad, toodeti iidsetel aegadel, kui NSVL veel eksisteeris, peaaegu kõik oma elektroonikaseadmed, nii majapidamises kasutatavad kui ka eriotstarbelised, iseseisvalt. Välismaalt (kapitalistlikes riikidest) osteti ainult üksikuid näidiseid ning ka siis enamjaolt ainult nende uurimiseks ja järgnevaks analoogi arendamiseks juba täielikult kodumaiste elektroonikakomponentidest.

Pärast NSV Liidu lagunemist vähendati oluliselt kõigi seadmete nagu ka komponentide tootmist. Kuid kuni 2000. aastateni säras mingi elektrooniline elu sellest hoolimata. Isegi teatud tüüpi keerulisi majapidamisseadmeid toodeti endiselt - televiisoreid ja kasetimängijaid. 2000 ja 2010. aastatel elektroonikaseadmete tööstuste ja tehaste kokkuvarisemine mitte ainult ei peatunud, vaid lausa kiirenes mitu korda.

Tekkis oluline probleem, kus tänapäevast elektritehnikat pole võimalik kokkupanna detailide puudumise tõttu. Selle tõttu hakkas ERI-otstarbelise kodumaise tehnika sisse aina tihedamini sisse hiilima välismaa komponendid.

Ja see on loogiline, sest parem on teha vähemalt midagi ja vähemalt kuidagi kui mitte midagi teha. Imporditud elementide baas oli väga muljetavaldav oma kvaliteedi, hinna, teabe kättesaadavuse ja kasutuajamugavuse poolest. Aja jooksul harjusid kõik ära ja probleemid kodumaise komponendibaasiga meenutati kui halba unenägu. Imporditud komponentide baas oli väga muljetavaldav oma kvaliteedi, hinna, teabe kättesaadavuse ja kasutusmugavusega.

Siis aga tulid uued ajad, hakkasid kostma sanktsioonid, kisa impordi asendamise teemal ja algas möll. Umbes sel ajal sain ülesande viia üks meie toode täielikult üle kodumaise elemendi baasile. Ja esimene probleem, millega kodumaist komponenti kasutada sooviv arendaja silmitsi seisab, on

1. Teabe puudumine

Ja see on väga oluline probleem. Kui näiteks selliste tootjate kohta nagu BOURNS, ANALOG DEVICES, TEXAS INSTRUMENTS, ON SEMICONDUCTOR jne, on iga elektroonikaarendajal teave kättesaadav ning ka kogemused omast käest võtta, siis näiteks ei tea keegi JSC-st "RESISTOR" või JSC-st "Pihkva raadiokomponentide tehase" toodangust, välja arvatud võib-olla ainult need inimesed, kes seal töötavad.

Ma kogusin infot elektroonikakomponente tootvate tehaste kohta ja võib öelda, et see käis tükihaaval, sirvides erinevaid elektroonikaalaseid saite, gruppe jms foorumeid. Kulutas sellele kõigele palju aega. Imporditud elementbaasiga on see muidugi palju lihtsam. Pikka aega on olnud kättesaadavad tohutud tootjakataloogid, samuti ülemaailmsete turustajate omad, mis koondavad tohutul hulgal elektroonikatootjaid. Näiteks sait mouser.com, mis pole paljudele tundmatu.

Varem mainitud JSC "RESISTORil" pole mitte seal ainult esindamata, vaid tal pole isegi oma veebisaiti! Ja kust saab teada, mida see tehas toodab? Jah mitte kuskilt. Mõnda aega tagasi jagati eritellimusel elektroonikaseadmete tootjatele nn "MOS-i nimekiri", kus vähemalt sai tutvuda tootevalikuga ja teada saada tootja, et saaks telefoni kätte võtta ja helista sinna. Seal jagatud info aga ei olnud eriti asjakohane, sattusin faktile, et nimekirjas mainitud komponenti tegelikult enam ei toodetud.

Kuid isegi kui ettevõttel on veebisait, on selle informatiivsus ja seal pakutava teabe asjakohasus on sageli lihtsalt null. Näiteks selle sama JSC "Pihkva raadiokomponentide tehase" saidil olev valmistatavate toodete loend.

Kokku on 6 tüüpi tooteid. Võrreldes tuhandete standardtüüpidega, mida isegi kõige tavalisem välismaa tootja tarnib, pole see mitte ainult kehv, vaid lihtsalt haletsusväärne.

Kui klõpsate lingil, läheme nende "toodete" parameetritega lehele.

Juba mitu aastakümmet on ülemaailmne praktika - avaldada komponendi parameetrid eraldi dokumendina, nn andmelehena (andmeleht - leht andmetega). Tuntud firmade andmelehed on mitmeleheküljelised dokumendid ka kõige lihtsamate ja arusaadavamate komponentide kohta, millest saab komponendi kohta teada mitte ainult kõike vajalikku, vaid üleüldse KÕIK. Mul pole kunagi juhtunud, et ma ei leidnud andmelehelt vajalikku teavet. Seal on näidatud kõik režiimid, töögraafikud, kirjeldatud kontaktide väärtused (mikroskeemidel), täielik ja üksikasjalik kirjeldus selle kasutamise kohta koos tellimisinfo ja kõigi versioonide kohta, üleüldiselt kõik!

See, millele Pihkva tehas veebisaidil juhib, on aga peaaegu tühine. Sellise viletsa teabe paigutamine mõnesse kogumikukataloogi oleks lubatud ainult tutvumiseks. Kuid peale selle teabe pole saidil enam midagi kasulikku. Mõned ütlevad mulle, et Google on kõikjal ja seal saate puuduvat teavet googeldada. Jah saab, paljud komponentide tarnijad mõtlevad palju rohkem klientidele, kui kodumaiste impordiasenduste tootjad ise ja teevad sageli nende eest ära töö ning postitavad detailide täpsemaid kirjeldusi.

Kuid isegi need kirjeldused on ka, ütleme, välismaiste kolleegidega võrreldes äärmiselt kesised ja lisaks sageli ka vigu täis. Just hiljuti oli juhtum: tellisin sarnase kirjelduse põhjal komponendi, sisestasin selle ettevõtte komponendikataloogi, kuid nagu selgus, oli tellitud toode reaalselt ikkagi teiste parameetritega. Selle eksliku tähistusega aga kiideti komponent tootele heaks , mida on väga raske parandada (siin mõeldakse ilmselgelt seda, et tooted anti üle tellijale ja nüüd on vaja ära parandada). Aitäh, pagan, kodumaisele tootjale, tekitas probleemi tühjast kohast. Imporditud komponentidega selliseid probleeme loomulikult ei esine ega saagi esineda.

Pärast seda, kui arendaja on otsustanud valida välja kodumaise komponendi, peab ta selle kasutamiseks ja selle kohta lisateabe saamiseks ostma tootjalt selle komponendi põhidokumendi - tehniline dokumentatsioon. Lihtsalt komponendi kirjelduse saamiseks! Raha eest. Kui välismaised tootjad levitavad infot oma komponentide kohta täiesti tasuta, siis tuleb see kodumaistelt tootjatelt osta. Hinnad on keskmiselt mitukümmend tuhat rubla ühe dokumendi kohta (ehk umbes 300 eurot). Kui tootes kasutatakse sadat erinevat tüüpi komponenti, siis palun makske miljon lihtsalt selleks, et nende kohta veidigi rohkem teavet saada ja neid kasutada. Sama kehtib ka muude materjalide kohta (liimid, värvid, juhtmed jne).

Suure raha eest tehnilise dokumentatsiooni ostmine polegi veel nii hull. Näiteks on meil üks ettevõte, kes müüb üldiselt kogu oma mikroskeemi dokumentatsiooni ja arendustööriistu eranditult kosmiliste summade eest. Ja oleks hea, kui need arendustööriistad oleksid meie enda toodetud, aga ei, see on lihtsalt imporditud mõne välismaise tootja sarnase mikroskeemi arendustööriista koopia. Kontrast välismaiste tootjatega, kes pakuvad teile kogu dokumentatsiooni täiesti tasuta ja sageli ka arendustööriistu ja teabetoega, on lihtsalt silmatorkav. Kodumaiste tootjate tarbijatel pole aga kuhugi minna, nad lämbuvad, aga peavad "sööma" mida saavad.

(märkus : siin kirjeldatakse arvutiga ühendatavaid asju, mille lugemiseks on vaja arvutis eraldi tarkvara)

Aga olgem objektiivsed, kõikidel tehastel ei ole info hankimisega nii vastik olukord, mõni ikka postitab ka avalikkuse ette enam-vähem loetavad kirjeldusi ja vahel isegi tehnilisi näitajaid!

Aga sellegi poolest, isegi kui nende kirjeldustega tutvuda, siis on need on tehtud üle pee, kuid see jäägu juba nende hingele. Püsivalt on tunne, et see tänamatu töö on usaldatud värsketele tudengitele, kes on just selles ettevõttes tööle saanud. Kuidas muidu seletada lihtsamaid elementaarseid vigu, kus kirjeldustes on näiteks millivoldid ja millivatid segi aetud. Tekstide üldine esituslaad viitab ka sellele, et need on tõlgitud mõnest välismaisest tootekataloogist maagilise google translate abil. Seda versiooni, muide, kinnitavad ka režiimide graafikud, mis lihtsalt kopeeriti ja kleebitakse välismaistest kataloogidest Print Screeni abil. Viitsimata isegi väärtuste võõrkeelseid seletusi venelaste jaoks tõlkida. Mõnikord on nende kirjeldused nii ebamäärased, et selleks, et mõista, kuidas see mikroskeem üldiselt töötab, tuleb googeldada.

2. Teine tõsine probleem on kodumaiste komponentide ostmise probleem

Sellega seonduvad niisuured bürokraatlikud ja raamatupidamislikud laadi probleemid, mille kirjeldused vajaks vähemalt teist samapikka artiklit. Tarneajad pole lihtsalt tohutud, vaid koletuslikud - kuni kuus kuud ja aasta. Varem, sanktsioonide eelsetel aegadel oli tolleaegsete inimeste sõnul võimalik tellida suvalist komponenti nädalaga, maksimaalselt kahe nädala pärast oli see juba töölaual. Nüüd on see muutunud keerulisemaks, tarneajad on pikenenud peamiselt seetõttu, et eritehnikat arendavad ettevõtted on sunnitud ostma ainult spetsiaalselt sertifitseeritud tarnijatelt, kes, nähes, et tootjatel pole kusagilt mujalt osta, ei kiirusta tellimuste täitmisega.

Ja ikkagi ei saa seda võrrelda sellega, kui kaua kulub kodumaiste komponentide tarnimist ootamisegi. Mõne komponendi tarnimiseks on vaja näiteks registreeruda aastaks ette, kirjutada kiri palvega lisada see ja teine komponent ettevõte järgmise aasta tarneplaani. See mitte ainult ei lükka arendusaega edasi, vaid sunnib meid ka ette ostma arvestava laovaru, mis viib selleni, et ülimalt kallis "liiv" lihtsalt seisab kasutult laos.

Kuid mõningate kuulujuttude järgi tundub, et selles suunas on midagi ette võtma hakatud. Nii palju kui ma kuulsin, on nüüdseks hakatud tootjad liiga pikkade tarneaegade eest pigistama, tundub, et nüüd peaks nad tarnima mitte rohkem kui 3 kuuga.

Märkimisväärne probleem on seotud ka sellega, et paljudes kataloogides ja nimekirjades väljatoodud detaile tegelikult ei toodeta. Kuidagi tahtsin importiasendada FRAM-mälu mikroskeemi, see oli paljulubavate arenduste nimekirjas, mille arendustöö just hiljuti lõpetati. Aga ma ei leidnud kuskilt infot, kuidas seda tellida. Lõpuks helistasin selle tootjatehasele, kõne ühendati arendajaga, kellelt küsisin, kuidas saaks tellida seda toodet, kasvõi vähemalt prototüüpi? Mille peale mulle öeldi lihtsalt ja ausalt, et üritati seda mikroskeemi teha, aga sellest ei tulnud midagi välja ja selle mikroskeemi müüki ei toimu, sest seda lihtsalt pole. Niisiis, riik eraldab raha teadus- ja arendustegevuseks, raha kulutati ära ja vastu saadakse "meil ei õnnestunud." Ühesõnaga järjekordne Obsessiiv-kompulsiivne häire.

Järgneb
Xender
Liige
Postitusi: 1699
Liitunud: 16 Mär, 2005 23:15
Kontakt:

Re: Ne imejuštšii analogov

Postitus Postitas Xender »

3. Kolmas oluline probleem on hind

Kodumaine komponent maksab keskmiselt 20-100 korda (!!!) rohkem kui maineka firma kvaliteetne imporditud analoog. Jah, ma ei ole eksinud kirjutades, täpselt 20-100 (sõnades: kakskümmend kuni sada) korda rohkem. Ausalt. Miks nii ebaadekvaatne hind? Minu jaoks on see täiesti arusaamatu. Noh, isegi kui komponendid maksaksid 2, 3, 5 korda enam, oleks ehk seda võimalik kuidagi mõista ja andestada.

Aga kui on kahekümne, viiekümne, sajakordne hinnavahe - see on väljaspool minu arusaama. Miks see nii on, tuleneb minu arvates mitmest tegurist. Elektrooniliste komponentide tootjad müüvad neid tegelikult ainult eriseadmete tootjatele (kes müüvad neid tooteid riigiasutustele). Tsiviilkäibeks mõeldud komponentide tarneid praktiliselt pole neilt, kuna need komponendid on juba ammu nii vananenud, et isegi Hiina toodab neid igati kvaliteetselt ja odavalt. Järelikult on toodang väikesemahuline, arvestus käib tükikaupa. Samuti eriotstarbeliste seadmete jaoks on vaja osta sõjaliselt aktsepteeritud komponente (mille sertifitseerikaadid on - aktsepteerimine "5", vastuvõtt PZ). Sõjaline sertifitseerimine aga nõuab samuti raha. Noh, ja ilmselt muidugi banaalne ahnus - haarata siin ja praegu.

Piiratud müügituru tõttu on eriseadmete tootmine alati väikesemahuline, seetõttu on arenduskulud toodanguühiku kohta kõrged ning seetõttu kujuneb ka seadmete lõppmaksumus üsna kõrge. Kodumaise elementbaasi kasutamine suurendab selle maksumust veelgi. Ja maksate kogu selle naudingu eest - kõik teie, oma maksudest.

Kui arvate, et sellise kosmilise raha eest, saate suurepärase kvaliteediga toote, siis eksite, sest ...


4. Neljas probleem on kohutav kvaliteet

Kvaliteediprobleemi võib jämedalt jagada kaheks osaks - komponendi üldisest tehnilisest ja tehnoloogilisest mahajäämusest tulenev kavaliteet ja tootmiskultuur.

Kellegile pole saladuseks, et praegu toodetavad kodumaised elektroonikakomponendid on parameetritelt umbes 20-30 aastat vanad ning neil on neile on sellest tulenevalt vastavalt suured piirangud ja veaparameetrid. Need parameetrid võivad tulla suure üllatusena arendajale, kes pole kodumaiste komponentidega tegelenud või on pikka aega töötanud ainult tänapäevaste importkomponentidega. Kui imporditud komponendi kasutamisel piisab sageli andmelehe lugemisest ainult diagonaalselt, silmas pidades paari võtmeparameetrit ja saad selle plaadi sisse jootma ja kõik toimib.

See ei tööta kodumaiste komponentidega, kus peab iga parameetrit hoolikalt läbi lugema, et mõista selle tähendust, mis, nagu ma dokumentatsiooni kohta eespool kirjutasin, on väga keeruline. Vastasel juhul võib hiljem oodata äärmiselt ebameeldivaid üllatusi. Kuid isegi sellisel juhul ühendades kodumaise komponenti skeemile, siis üllatusi tuleb igal juhul ette.

Lihtne näide: otsustatati asendada imporditud optiline relee samasugusega aga kodumaisega. Mõlemad releed langevad igas mõttes täiesti kokku, sealjuures isegi mõõtmete ja kontaktide osas oli kopeeritud üks - ühele(mis on hea, sest seda juhtub harva). Tundus, et kõik on korras, milles võib probleem olla? Kuna kokkupandud toode ei läbinud kodumaiste komponentidega testi. Peale asjasse süvenedes tuligi probleem välja. Mõlemal optoreleel oli sama parameeter - lekkevool, mõlemal kirjelduses - kuni 1 μA. Aga kui imporditud näitas kuni 1 μA ja tegelikult oli see peaaegu 0, siis kodumaine näitas kuni 1 μA aga tegelikult oli aga 0.7-0.8 μA, ehk oluliselt rohkem kui välismaisel. Kontrollimisel kasutatakse kaasaegseid ülitundlikke mõõteseadmeid, milles koduse komponendi tohutu lekkevool põhjustas lihtsalt valenäite. Kuna lekkevool vooluringi tööd ei mõjuta, tuli mõõtmistehnikat muuta, kohandada see kodumaiste komponentide vastava kvaliteediga.

Tehnoloogiline mahajäämust mõjutab ka kodumaiste komponentide suurust, reeglina on need palju suuremad kui kaasaegsed imporditud kolleegid. Nende puhul pole trükkplaadil mingist tihedamast paigutusest juttugi. Siin tuleb pigem mõelda, kuidas see kraam 2-3 trükkplaadi peale kokku toppida.

Kodused komponendid, välja arvatud väga vähesed erandid, ei ole mõeldud automatiseeritud paigalduseks. Ja tegelikult istume ning joodamegi neid käsitsi peale, tehes sealjuures palju vigu. Muide, huvitav fakt, kodumaised pindpaigalduse takistid (märkus - peetakse silmas SMDsid) tarnitakse ilma märgistuseta (!!!), märgistusega takistite tarnimise eest tuleb ka sellele kosmilisele hinnale juurde maksta. Selliste takistite jootmisel tehakse ka palju vigu, mida poleks juhtunud, kui tootja poleks värvi kokku hoidnud ja märgistusi peale pannud. Teibiga takistite tarnimise eest automatiseeritud paigaldamiseks peate, loomulikult lisaks maksma.

Kodused mikroskeemid, välja arvatud harvad erandid (muidugi, lisaraha eest), on varustatud vormimata liidesteta. Paigaldaja peab lisaks kõigele muule käsitsi voolima kõik mikroskeemide liidesed ja neid on sadakond. (märkus : arvatavasti peetakse siin silmas, et kiipide jalad on painutamata ja lõikamata).

Tootmiskultuuriga seotud kvaliteedi kohta on lihtsam öelda, et kodumaised tootjad ei kõhkle avameelset abielu pakkumast. Ja neid näiteid pole mul mitte üks, mitte kaks, vaid palju. Siin on mõned neist.

järgneb
Fuchs
Liige
Postitusi: 290
Liitunud: 22 Nov, 2005 14:02
Kontakt:

Re: Ne imejuštšii analogov

Postitus Postitas Fuchs »

Huvitav lugemine tänud. Vene keel on aastatega rooste läinud ja sellist tehnilist teksti oleks endal väga vaevarikas läbi närida.

Tegelikult paneb imestama, et nad üldse veel midagi toodavad (arvestades toote ülikõrget hinda ja kehva kvaliteeti). Mulle tundub et lihtsam oleks läbi varifirmade läänest komponente smuugeldada.
alax
Liige
Postitusi: 1503
Liitunud: 07 Dets, 2005 15:53
Asukoht: Lõuna-Eesti
Kontakt:

Re: Ne imejuštšii analogov

Postitus Postitas alax »

Mulle tundub et lihtsam oleks läbi varifirmade läänest komponente smuugeldada.

Eks nad seda ikka teevad. Kunagi oli ka juttu sellest, venelasi huvitavad elektroonikaprügilad. Et otsitakse mõningaid vajalikke komponente.
Aga tundub, et nad on ajas 50a tagasi.
Osalenud Eesti piirivalve ülesehitamisel. Raadioside. NLiidu sõjaväes 40. tankidiviisi 75.motolaskurpolgus Gussevis 1970-1972. Lasketiiru elektrik. 50a. metsas ja soodes jooksnud.
Väino
Liige
Postitusi: 680
Liitunud: 10 Aug, 2009 20:18
Asukoht: Virumaa
Kontakt:

Re: Ne imejuštšii analogov

Postitus Postitas Väino »

Akf Xender kirjutas:... Samuti eriotstarbeliste seadmete jaoks on vaja osta sõjaliselt aktsepteeritud komponente...

Importkomponente ei aktsepteerita ka võimalike varjatud omaduste tõttu.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 11 külalist