Riigikaitse eelarve

[Leo]

Ma arvan, et kaitseminister andis sellega poliitilise sõnumi kaitse-otstarbelise laenu võtmisest, sest majanduses on küll kehvasti, kuid peamises ohusuunas ei ole kindlasti ohutumaks läinud. Pigem on võimalik, et tsaar korraldab jällegi "väikese patriootliku sõja" oma kukkuma maine päästmiseks ja rahva viha kõrvalejuhtimiseks olmeprobleemidest. Postimees kirjutas õigesti, et Norras ja Soomes ka ei ole hästi, kuid kaitsekulude kallale ükski terve mõistusega poliitik ei lähe, sest see on halb mõte Venemaa piiririikides.

[strateegiline sõdur]

Paar mõtet lisaks.

2019. aasta sügisel riigieelarvet tehes prognoositi käesoleva aasta Eesti SKP suuruseks 29,2 miljardit. Selle pinnalt tehti ka kaitsekulude (2%) arvutus ning anti riigikaitseks 584 miljonit aastal 2020. Lisaks veel kaitseinvesteeringute 20 miljonit, liitlaste kulud 10,5 mln ja välistoetused 7 mln. Sellest saati on olukord kardinaalselt muutunud, helge tulevik on asendumas musta minevikuga.
Käes on majandusanalüütikute pidupäevad, kus kõik vaatavad ootusärevate nägudega nende suunas. Huvi Terviseameti tegemiste vastu on kadumas ning juba mitu head nädalat tagasi võtsid majandusinimesed positsioonid avangardis sisse. Paraku kõik värskemad kevadised majandusprognoosid on hetkel ebausaldusväärsed. Majanduskriis alles kerib ennast vaikselt lahti. Õigupoolest oli majanduslangus õhus juba aasta alul, sõltumata viiruse mõjudest. Viirus muutis väikse languse pigem täiuslikuks tormiks.

Näiteks kogu euroala 2019. aasta viimase kvartali majanduskasv oli 0,1%, sh Saksamaa kasv null protsenti. Miks see oluline on ei vaja ilmselt pikemat selgitamist. Eesti ettevõtetest on ekspordiga otse seotud 30% ja lisaks veel 50% ettevõttetest on tarneahelat pidi seotud ekspordiga. Kui välisnõudlus kaob, kahaneb kohe ka meie riigi majandus. Sisetarbimine seda ei katta ei suuda. Suletud piiridest ja kahanevast globaalsest kaubandusest on meil rohkem kaotada kuid teistel riikidel. Üks suuri megatrende kriisi tuules arvataksegi olevat seniste tarneahelate lahtisidumine ja kodule lähemale toomine. Kuid eks neid mõjusid oli juba ka ilma viiruseta. Tasub vaadata mida tegid USA ja ka Jaapan viimased paar aastat.

Aasta alul alanud majanduslanguse ja viirusest võimendust saanud sündmused on muutnud olukorra majanduskrahhile iseloomulikuks. Olukorra otsesed kahjud on kokku loetavad kiirelt – nädalate ja kuude jooksul, kuid kaudsemad seosed – teise ja kolmanda ringi mõjud – selguvad alles kuude ja isegi aastate pärast. Majanduslangusest väljakasvava sotsiaalse kriisi järelmeid saab seevastu uurida paarikümne aasta pärast. Sotsiaalsete protsesside tsükkel on mõõdetav pigem põlvkondadega. Eks mingeid mõjusid saame näha ka eri riikide ühiskonnakorralduses. Kui ikka raha otsa saab, kõht tühjaks läheb, tuleb hinge kurjus.

Ebaselge on samuti kuidas mõjub majanduslangusele pretsedenditu riigi toetusmeetmete pakett ja mis mõju sellel lõpuks ikkagi on. Viimase viie aastaga on eurosüsteemi varaostude raames soetatud kokku 2,7 triljoni eest varasid. Vaadates summa suurust ja saadud tulemust olen mina küll väga nõutu näoga. Sellise raha eest, tegite sellise kehva asja, võiks küsida. Samas võimalik, et ilma oleks veel hullem olnud. Nüüd paisatakse täiendavalt 0,75 triljonit Euroopa keskpankade tasandil juurde. Lisaks riikide sisesed triljonid eurod otsetoetusmeetmetena. Millega see kõik lõpeb – raske öelda. Murega vaatan Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa ja nende tuules kogu kontinendi fiskaal- ja majanduspoliitika suunas. Eksperiment iseenesest on muidugi huvitav, klassikaline kolonel Blotto strateegia rakendamine sõjaudus võitmiseks. Ehk kui sa ei tea mida teha siis on parim valik teha kõike mida võimalik. Midagi tehtust ikka õige on ja võib loota, et äkki juhuslikult on õigeid valikuid rohkem kui valesid otsuseid. Väga põnev jälgimine igaljuhul, vähemalt teoorias.

Maisemaks minnes siis enamvähem suve lõpuks on suurem pilt selge ja teada kas ning kes ning kui palju mis aastal kärpima peab. Kui vaadata Eesti Panga ühte aprilli alguse ennustust siis tuleks perioodil 2020-2023 riigikaitsel ennast kärpida 211,6 miljoni võrra. Summa aluseks on kahe prognoosi võrdlus. Esiteks 2020. aasta riigieelarves olevad SKP numbrid ja teiseks Eesti Panga aprilli alul tehtud prognoos. Kuid veelkord, see kõik on asjatu oletus senise teadaoleva ja avalikult kättesaadav info pinnalt.
Kui kaitseminister on avaldanud arvamust, et võtame puudujääva katmiseks laenu siis ilmselt riigikaitsesektori laenusoov oleks sotsiaalvaldkonna puudujäägi kõrval tühine.

Valitsuse väljaöeldud eesmärk on 2020. aastat mitte kärpida. Põhjusel, et mitte veelgi võimendada langust. Mis omakorda tingib vajadus uuesti minna laenuturule. Maksulaekumiste pilt on nukker ja sealt puudujäävat saaks katta vaid kas kärpides või laenates. Nagu mainitud siis kärpimine on 2020. aastal hetke väljaütlemiste pinnalt välistatud ja seega jääb üle vaid laen. Laenurahaga peaks katma ka eelnevalt vaadatud SKP muutusest tuleneva 103 miljonit 2020. aastal riigikaitsesektoris (2019. sügisel SKP prognoos 2020. aastaks 29,2 mlrd ja hetkel Eesti panga prognoos 24,05 mlrd, kahe arvu põhine arvestuslik kahest protsendist lähtuv vahe ongi 103 miljonit).
Kärbetest hoidumiseks peaks teine laenupakett olema riigi vaates vähemalt sama suur kui esimene plaanitud oli. Kuid see kõik on vaid minu isiklik arvamus senise teadaoleva ja väljaöeldu pinnalt ning ei pretendeeri mingile tõele. Mis tegelikult juhtub, seda ei tea veel keegi.

[nimetu]

Endine kaitseminister Tsahkna leiab ka, et praegusel hetkel 2%-st jäigalt kinni hoidmine oleks Eesti riigikaitsele kahjulik ning tähendaks pikaajalist tagasilööki.
https://leht.postimees.ee/6971738/margu ... ipoja-mook
Antud juhul peab temaga nõustuma. Kui SKP langus tuleb märkimisväärne, siis selle mõjud ulatuvad kriisiperioodist kaugemale.

[Chupacabra]

Lugesin kah seda ja meenutades, et sama asja ütles mõned nädalad tagasi Luik, tekkis ainult üks mõte - Isamaa on valimiskampaaniaga alustanud. Sest reaalset soovi neil kaitsekulusid hoida/kasvatada pole.

[Kriku]

Tsahkna ei ole juba ammu enam Isamaa.

[nimetu]

Tsahkna pole juba tükk aega (2-3 aastat) Isamaa erakonnas enam. Nüüd tegutseb E200 juhtkonnas.

[Chupacabra]

Vaat kus lops. Respublikaan järgmise hobuse selga hüpanud.

[Kriku]

Respublikaan ei olnud. Oli E200 asutajate hulgas, kuigi valetas siis, kuidas jõudis, et ei ole.

Mitte et see vähimalgi määral teemasse puutuks.

[Chupacabra]

Nõus, ei puutu teemasse. Mida ma aga märganud olen on see, et kaitsekulud rakendatakse kergelt valimisvankri ette aga kui tegude aeg käes, siis istutakse kui kuldid rukkis. A la eelmised valimised, kus 2/3 valitsuses olevast erakonnast lubasid kaitsekulusid tõsta aga nüüd vaata, et ei langetata.

Herem valis kehva aja KV juhatajaks hakata (mitte et ta seda aega väga valida sai), kui juba ei ole, siis lähitulevikus läheb kõvaks võitluseks raha üle.

[AMvA]

Lugesin kah seda ja meenutades, et sama asja ütles mõned nädalad tagasi Luik, tekkis ainult üks mõte - Isamaa on valimiskampaaniaga alustanud. Sest reaalset soovi neil kaitsekulusid hoida/kasvatada pole.

Minu mäletamist mööda ütles Luik midagi sellist, et kui SKP peaks väga oluliselt langema ja sellega koos ka kaitseeelarve, siis tuleks laenu võtta ja hoida kaitseeelarve planeeritud tasemel, et kõik olulised võimearendused saaks ära tehtud.

[Martin Herem]

Herem valis kehva aja KV juhatajaks hakata (mitte et ta seda aega väga valida sai), kui juba ei ole, siis lähitulevikus läheb kõvaks võitluseks raha üle.

Raha eest oskab iga loll seda teha!
Samas - nii et löö katust, pole seda kunagi olnud.

[Leo]

Ma ei taha hetkel midagi arvata Eesti sisepoliitikast, kuid siitpoolt vaadatuna tundub mõistlik teha suuremad hanked ära kasvõi laenuga. Soomes ennustatakse, et majandus kukub halvimal juhul kahekohalise numbri ja sellega seoses riigi tulud kukuvad märgatavalt, samal ajal üritatakse sisetarbimist pinnal hoida, ehk riigi kulud tegelikult suurenevad. Sellest hoolimata lähevad suuremad hanked edasi, sest neid relvasüsteeme ostetakse aastakümneteks.

[Kriku]

Sven Sakkov:

Peame me Valgevenes toimuvat teraselt jälgima ka enda julgeolekupoliitilisele olukorrale mõeldes? Kas NATO peaks varakult võimalikud stsenaariumid läbi mõtlema?

Mõtleme stsenaariumile, kus Venemaa võtab Valgevene sõjaliselt üle. Baasid, liitriik, mis fantoomkehandina on ju olemas. Siis tuleb NATO idatiiva julgeolek üle vaadata. See ei puuduta niivõrd ehk Eestit, aga Poolat ja Leedut küll, samuti Lätit. Sest siis on olukord Suwałki koridori osas palju ohtlikum. Sellisel juhul tuleb küll väga selgelt vaadata, kus on eelpaigutatud väed, mis seal on ja mida meie teeme.

Eestil ei ole luksust pikutada 2% kaitseinvesteeringute peal, sest väikesed riigid, kes on väga keerulises olukorras, on ajalooliselt ikkagi väga teistsugused investeeringud kaitsesse panustanud. Näiteks Iisrael. Praegu on seal see üle 4%, kuid on olnud aeg, kui see oli 25% ja 30% SKP-st.

Küsimus on, kas on mingi piir, kust edasi me ei ole nõus maksma.

Ma tahaksin näha seda arvutust, mis on see piir, kus me ütleme: see on liiga kallis, ärme oleme iseseisvad. Ma ei usu, et sellist piiri on olemas. Loomulikult ei räägi ma Iisraeli näitel 20%-st, küll aga 2,5–3%-st. See annaks meie kaitseväele võimaluse ka areneda, mitte lihtsalt hoida võimeid, mis neil praegu on. Tasapisi hakkavad ka need 2%-le jäädes vananema, pluss tehnika läheb kogu aeg kallimaks ja Euroopa julgeolekuolukord viletsamaks.

Ma tahaksin näha seda arvutust, mis on see piir, kus me ütleme: see on liiga kallis, ärme oleme iseseisvad.

Mida peaminister Jüri Ratas teile ütleks, kui teeksite talle ettepaneku suurendada kaitsekulutusi näiteks 3%-ni SKP-st? Kui populaarne see avaldus oleks?

Mina võin seda hea meelega öelda, kui Jüri Ratas peaks mind selles küsimuses vastu võtma. Avalikult olen ma seda ka varem öelnud. Poolteist aastat tagasi tegin ERR-i intervjuus ettepaneku kaitsekulud 2,5%-ni viia, selleks et uusi võimeid arendada. Näiteks õhutõrjet me selle 2% eest ei saa. Riigikaitselaenuga saaks osta midagi uut ja samal ajal peaks suurendama riigikaitsekulutuste baassumma näiteks 2,5%-ni, mis tagaks uute võimete elutsüklikulud.

Võtame näiteks Soome, kus väga suuri oste tehakse eraldiseisvate rahastusmehhanismide kaudu. Sel ja mitmel järgmisel aastal on seal kõige suurem teema viienda põlvkonna hävitajad. Soome kaitseministeeriumi 2021. aasta kaitse-eelarve projektis on riigikaitse eelarve suurenemine 1,7 miljardi euro võrra 4,8 miljardile. Sellest 1,7 miljardist on enamik hävitajate hanke esimene jupp. Aga isegi kui suured hanked maha võtta, kasvaks Soome riigikaitse-eelarve 0,7%. Ning neil on samuti koroonakriis ja majandussurutis. Meil on sellest üht-teist õppida.
Eesti peab riigikaitsesse rohkem panustama, sest julgeolekuolukord muutub üha halvemaks, sõnab ametist lahkuv kaitseuuringute keskuse juht.

NATO-ta ei tee me midagi. Iseseisvast kaitsevõimest pole mõtet unistadagi.

Juhul kui meie kaitsekulutused pole 30% SKP-st. Aga kui juhtub, et NATO-t pole, siis peaks meist saama kõige suuremad Euroopa ühise kaitse fännid maailmas üldse.

https://epl.delfi.ee/uudised/sven-sakko ... d=90775153

Aga kes teda kuulab

[Kapten Trumm]

Parafraseerides ühte kunagist kaasfoorumlast 1930ndate lõpu teemal "Eesti tormas saadud rahapakkidega üleöö kuumaks muutunud relvaturule, aga sealt osta polnud suurt midagi".

Kui Valgevenes keerab juba fekaali venti, on relvastusvõidujooksus juba esimene kaotus käes, relvastuda tuleb ennetavalt (vt eelmine lõik).

[Tundmatu sõdur nr. 4]

KÕIGE HULLEM PROGNOOS: EESTI KAITSEEELARVE VÕIB JÄÄDA KÜMNEID MILJONEID VÄIKSEMAKS

Kärt ANVELT

Eesti kaitsekulude eelarve on ajale jalgu jäänud. Summa, mis sellel aastal kaitseministeeriumi eelarvereale tuleb – 615 miljonit eurot (möödunud aastal vastavalt 585 miljonit ehk 2% SKP-st) –, tundub üüratu, aga teha saab selle eest ainult hädapärast. Ent USA võimukoridorides soovitati juba ammu enne Donald Trumpi presidendiks saamist: Eesti kui rinderiigi panus kollektiivkaitsesse peaks olema suurem, sest eksistentsiaalne oht ähvardab teid ju rohkem kui teisi.
Rahvusvaheline julgeolekupilt on muret tekitav. Seda teavad kõik, et Hiina mõju suureneb ja Põhja-Korea ähvardab rakettidega. Vähem mõeldakse praegu ehk Venemaale. Kaitseminister Jüri Luik viitas Venemaa kaitseministrile, kes koroonapandeemia kevadise haripunkti ajal teatas, et elame sõbralikult ning Venemaa omalt poolt kinnitab, et suuri õppusi ei korraldata ja edaspidi lennatakse ainult sisselülitatud transponderitega ja järgitakse kõiki reegleid – mida peaks muidugi tegema kogu aeg.
Tegelikult midagi ei muutunud. Venelased ei anna ka praegu sageli lennuplaani ega näita end tsiviilradaril. Sama lugu on õppustega, mis, tõsi küll, olid juba varem planeeritud. Kuid nagu Luik märkis, jätab suurõppus Kavkaz tänavu eriti võimsa mulje.
„Olgu Venemaal COVID-19-ga, nagu on, õppuste ambitsioonis ja nende läbiviimises pole järeleandmisi tehtud. Kavkaz ei tähenda ainult seda, et poisid-tüdrukud Põhja-Kaukaasias püssi lasevad, vaid see on kompleksõppus. Paneme pildi kokku. Mäletatavasti suurendasid rootslased oma kaitsevalmidust, sest venelastel käib praegu üks osa Läänemere õppuste kaskaadist, millel on piisavalt häbiväärne sisu mitte ainult poliitilise nähtavuse, vaid ka sõjalise otstarbe mõttes. Seda peab vaatama suure strateegilise pildi osana, kus ühel tiival midagi justkui ei toimu, kuid samal ajal kiigutatakse raskuspunkt Läänemere regiooni või vastupidi,” rääkis Luik.
„Seda, milleks Venemaa sõjaliselt võimeline on, oleme näinud nii Gruusia kui ka Ukraina puhul ja kui lugeda president Putini viimaseid sõnavõtte, tuleb nüüd tähelepanelikult jälgida Valgevenes toimuvat. Meie piiride taga käib pidev sõjaliste võimete arendamine, seega on ohte võimalik minimeerida vaid iseseisva ja kollektiivkaitse tugevdamisega,” lisas Luik.

Ohutase on pigem kasvanud

Niisiis pole sõjalises ohupildis meie jaoks midagi rõõmsamaks läinud. „Vaadates, kui hõivatud on USA ja teised Euroopa riigid muude probleemidega – olgu see Aafrika, Aasia või Ladina-Ameerika –, ning arvestades seda, kuidas ühiskonnad tegelevad koroonaviirusega kaasnevate suurte probleemidega, siis suhteline ohutase või ohtlikkus on meie jaoks pigem kasvanud,” tõdes kaitseministeeriumi kantsler Kristjan Prikk.
Eesti tänavuses kaitse-eelarves on seaduse järgi 615 miljonit eurot. Tavaolukordades väikesed muudatused kaitseministeeriumi ei morjenda: kusagilt võetakse selle arvelt midagi vähemaks või ollakse ehk planeeritust vähem operatsioonidel. „Aga kui nüüd tuleb mingi märkimisväärne šokk – ja COVID-i mõju tõttu eelarvele võib see juhtuda –, siis on tõeline risk, et senised arvestusalused lendavad uppi,” nentis Prikk. „Kui 2020. aastal jääks kehtima 8% majanduslangus, mida näitas kevadine prognoos, ja peaksime viima kaitsekulude 2% osa sellega vastavusse, siis kaotaksime üle 66 miljoni euro,” selgitas Prikk.
66 miljonit eurot on rohkem kui näiteks luure või kaitseliidu eelarve.
Kaitseminister Jüri Luik juhtis tähelepanu, et seni pole riigieelarve üle peetud ühtegi poliitilist arutelu. Esmaspäeval peaks avalikuks saama rahandusministeeriumi uus majandusprognoos, mille alusel arutelusid alustatakse. „Minu seisukoht on, et mingit kärbet ei tohiks kaitse-eelarves teha,” lausus Luik.
Aga mida kaitseministeerium teeb, kui saab käsu kärpida? Paneme Ämari lennuvälja kinni? Tõenäoliselt me sellega eriti raha ei võida. Sulgeme kaitseliidu või lõpetame luureüksuse töö? Selge on, et sedagi ei tehta.

Kust saaks kärpida?

Prikk märkis, et pikas arengukavas, kus on kirjas, mis peab 2026. aastaks tehtud olema, on ka asju, mida praegu pole veel soetatud või rajama hakatud.
„Kindel on see, et esimeses järjekorras saavad pihta sellised asjad, mille ärajätmine, edasilükkamine või väiksemana tegemine on majanduslikult tehtav ja mille väljaarendamine on küll plaanides, kuid mida ei ole veel alustatud. Näiteks uue põlvkonna raadiojaamadele üleminek. Aga kui kärped on kiiremad ja suuremad, siis kahtlemata on küsimus ka neis asjades, mis on juba olemas, rääkimata sellest, et uusi ja vajalikumaid asju pole lihtsalt võimalik teha. Nii minu kui ka kogu meie valitsemisala üldine planeerimispõhimõte on, et me ei osta mingisugust uut läikivat masinat, kui meil pole raha hankida selle jaoks moona, panna seda garaaži, koolitada välja inimesi. Sellega petame me iseennast ja raiskame Eesti rahva raha. Aga naabrit, vastast me sellega ei lollita,” tõdes Prikk.
Ühtlasi rõhutas ta, et kuidagi ei saa me endale lubada seda, et hangime olemasolevatele üksustele vähem laskemoona või vajalikke sõidukeid.
Soome teeb väga suuri oste eraldi rahastusmehhanismide kaudu. Sel ja järgmistel aastatel on Soomes kõige tähtsam teema viienda põlvkonna hävitajad. „Soome kaitseministeeriumi 2021. aasta kaitse-eelarve projektis on riigikaitse eelarve tõus 1,7 miljardi euro võrra 4,8 miljardile. Sellest 1,7 miljardist on enamik hävitajate hanke esimene jupp. Aga isegi kui suured hanked maha võtta, suureneb Soome riigikaitse-eelarve 0,7%. Ja neil on samuti koroonakriis ja majandussurutis. Meil on sellest üht-teist õppida,” ütles hiljuti Eesti Päevalehele antud intervjuus rahvusvaheliste kaitseuuringute keskuse juht Sven Sakkov. Ta lisas, et Eesti kaitsekulusid tuleks suurendada vähemalt 2,5%-ni SKP-st.
Kas kaitseministeeriumil on ambitsiooni seda protsenti valitsuselt küsida? Prikk tunnistas, et mängulaud muutub pidevalt, eriti veel nüüd, USA-s toimuvate NATO- ja Euroopa-teemaliste sõnavõttude taustal. „Seega peaksime rääkima mitte ainult kaitsekulude SKP-ga seotud protsendi tõusust, vaid ka absoluutmäära suurendamisest võrreldes varasemaga,” nentis Prikk.

Liitlaste eelarve on samuti surve all

Priki sõnutsi on koroonapandeemia andnud paljudele riikidele hea ettekäände oma kaitsekulude plaanid üle vaadata. USA kavatseb Euroopast ära viia maaväe kiire ja mobiilse teise ratsarügemendi, mida on ka Eestisse roteeritud. „Seetõttu meil ongi vaja teha endal rohkem, kui seni oleme võimalikuks ja vajalikuks pidanud, et meie kaitse oleks tagatud ja kaetud ka kohtades, kus võisime varem eeldada, et mingiks ajaks on kasvõi liitlaste vastupanuvõime olemas. Oluline on see ka selleks, et saaksime olla väga nõudlikud oma liitlaste suhtes ja suunata neid tegema otsuseid, mis on ka meile vajalikud,” tõdes Prikk.
Aastail 2010–2013 töötas Prikk kaitsenõunikuna Eesti Washingtoni suursaatkonnas. Siis kohtus ta tihti Eestisse sõbralikult suhtuvate kongresmenide ja senaatoritetega. Eesti käis juba toona ameeriklastega koos operatsioonidel ja oli üks väheseid riike, mille kaitsekulud olid juba toona 2% SKP-st. „Sain juba tol ajal ka neil sõbralike inimestega kontorides toimuvatel kohtumistel külma duši, kui senaatorite kaitse- või julgeolekunõunikud ütlesid: te olete rinderiik, teie primaarhuvid on need, mis on NATO kollektiivkaitsena olulised. Mis 2%-st te räägite? Külma sõja ajal panustasid kõik riigid kõvasti üle 2%, rinderiigid umbes topelt. Kui te tõsimeeli tahate, et teid kaitstaks, siis peate mitte 2%-st kinni hoidma, vaid märkimisväärselt rohkem panustama,” meenutas Prikk.
Ta lisas: „Viimastel aastatel kuuleme aga rohkem kui kunagi varem, et 2% peaks võtma latist ülesaamisena, mitte sellena, mida Eest riik peaks tegema.” Kantsler rõhutas, et see pole sugugi ainult president Donald Trumpi jutt. „See on kõige teravamalt jutuks USA koridorides, aga seda on ka mujal. Ja see on ka kindlasti küsimus, mida NATO võimeplaneerijad eri riikide NATO võimekohustuste täitmist läbi vaadates tõstatavad,” ütles Prikk.
Ka kaitseminister Jüri Luige arvates peaksid Eesti kaitsekulutused olema vähemalt 2,5% SKP-st. Luik rõhutas, et kaitse-eelarve avaldab mõju ka Eesti majandusse panustamisele, sest paljud kaitsevaldkonna ostud ja investeeringud on seotud just kodumaiste ettevõtetega.

Meie majandus on väike

Nagu on kunagi öelnud toonane kaitseminister Jaak Aaviksoo: Eesti-suuruse väikese riigi ja sellise asukoha puhul ei ole probleem ainult kaitsekulude protsent, vaid muret teeb meie SKP suurus üldse. Majandus on lihtsalt väga väike. Ja ega protsendiga ka poodi ei lähe.
Seega pole praegu teada, kuidas eelarve läbirääkimised lähevad, aga võib juhtuda, et kui otsustatakse säilitada enam-vähem samas suurusjärgus praegune absoluutsumma ehk 615 miljonit eurot, siis protsent SKP-st on küll automaatselt suurem, aga lisavõimeid selle eest ei saa, sest summa ise jääb ikkagi samaks.
Meenutame kümne aasta tagust aega, kui Eesti praegused kaitseplaanid sündisid.
Poliitiline otsus, et Eesti kaitsekulusid suurendatakse 2%-ni SKP-st, tehti 2011. aastal. Aastail 2012–2013, kui kaitseministeerium hakkas koostama Eesti riigikaitse kümneaastast arengukava, mõeldi läbi, mida on Eesti kaitseks kõige rohkem vaja, ja tehti suhteliselt ebapopulaarne otsus, et tabelisse kirjutatakse ainult see, mida selle 2% eest on päriselt võimalik ära teha. „Otsustasime mitte teha ebarealistlikke plaane, sest nende peale kulutaksime ainult energiat ja raha,” meenutas Prikk.
Teine toona tehtud jäik otsus nägi ette, et uut ladu, maja, tehnikat või varustust hankides ei peteta end ostuhinnaga, vaid arvutatakse läbi, kui palju maksab pikas perspektiivis selle ülalpidamine. „Kõik läks pisidetailideni paketi sisse: tehnika, seda vedavad masinad, määrimiseks vajalik tavott, aasta-aastalt üha enam vaja minevad varuosad, majad, laod, ohvitserid ja nende palgad, harjutusväli ja sellega seotud kulud, ajateenijate väljaõpe, üksustevahelised sidevahendid. Kõige selle tulemusel tekkisid maksumusmudelid, mis on meie planeerimise aluseks,” loetles Prikk.
Nii kümme aastat tagasi kui ka praegu on inimesi, kes ütlevad kaitseministeeriumile: kui kusagilt on saada head tehnikat, ostke ära. Küll pärast näeb, kuidas seda üleval pidada, sest valitsus ei saa ju teile ometi öelda, et juba soetatud masinale kütust või laskemoona ei osteta. „Tegelikult see nii ei käi. Me teame, et selliseid hasartmänge on riigi rahaga tehtud, kus on üht ja teist asja soetatud, aga pärast tuleb välja, et ei olegi jõudu seda ülal pidada,” ütles Prikk.
Ühest küljest on tegu tohutu tabelimajandusega. Teisalt on see kaitseministeeriumi juhtkonda rahandusministeeriumile esitatavate taotluste puhul aidanud, kui tekib näiteks kahtlus: see summa on küll laest võetud. Ei ole, sest üksikasjadeni on võimalik lahti lüüa väikseimagi kasarmu küttekulu ja supiportsjonite arv.
Teisisõnu, tegemist on põhjaliku eeltööga, mida aasta-aastalt korrigeeritakse. Näiteks üsna hiljuti võeti relvastusse hollandlastelt ostetud jalaväelahingumasinad. „Loomulikult saime nii hollandlastelt kui ka tootjatelt päris palju infot selle kohta, millised on nende edasised kulud. Oma kogemusele toetudes oleme neid nüüd aga korrigeerinud, sest Eestis on teistsugused polügoonid, teistsugune loodus. See tähendabki seda, et etteantud ressursi raames paigutame pikka plaani kõik alates kaitseväe juhataja palgast kuni selleni, et automaatidele kulub nii ja nii palju laskemoona või ajateenijad saavad nii ja nii palju suppi,” selgitas Prikk.

2026. peaks olema kaks suurt jalaväebrigaadi

Praegu kehtiv arengukava on projitseeritud 2026. aastani. Nagu Prikk selgitas, tähendab see, et kümme aastat tagasi majandusprognoosides ette antud arvude põhjal tehtud arenguplaani järgi on Eestil 2026. aastaks kaitsevägi, milles on kaks suurt jalaväebrigaadi. Üks on põhjapoolne ja Tapa-keskne ning seal resideerivad raskem üksus Scoutspataljon ja elukutseliste üksus. Võrus asub teine, kergem brigaad, mis keskendub rohkem reservväelastele. Peale selle on seal juures ülejäänud osad: merevägi mereolukorra teadlikkuse, miinitõrje ja seire jaoks. Õhuvägi, mis toetab Ämari käigus hoidmise kaudu eelkõige liitlasi, aga on ka seire ja olukorrast teadlikkuse jaoks. Loomulikult luure, toetusüksused jne.
Seega, 2026. aastaks peaks seda plaani tegema hakates ette nähtud struktuur valmis saama. Mis puudutab näiteks tehnikat, siis perioodi jooksul on alguses suuremad soetamiskulud – olgu siis tegemist uute masinatega transpordiüksustele, jalaväelahingumasinatega Scoutspataljonile, Koreast ostetud liikursuurtükkidega või nüüd kogu kaitseväele ostetavate uute automaatidega. Perioodi lõpuks moodustavad nimetatust suure osa käigus hoidmise kulud.
„Ehk et hangid algul midagi juurde ning järjest rohkem maksad hiljem proportsionaalselt selle eest, et seda kõike käimas hoida ja/või asendada. Oluline on, et pidevalt säilivad samad võimed. Kui ladu on vanaks jäänud või kütuseauto lagunenud, siis soetame teise samaväärse. Samal ajal aga planeeritud võime suuremaks enam ei lähe,” selgitas Prikk kaitseministeeriumi arvutusi. „Igasugune muutus – näiteks laskemoona või varuosade hind – mõjutab meie võimet 2026. aastaks planeeritu ära teha.”

VÄLJA TULEKS VAHETADA 2000 SÕIDUKIT

Kristjan Prikk tunnistas, et kaitseministeeriumis on mängitud unistuste mängu: mida teeks Eesti, kui saaks nagu Soomegi kaitse-eelarvesse lisainvesteeringuid. Ühtlasi ütles Prikk unistustest rääkides kohe, et allveelaevade ega hävitajate eskadrilli üle pole mõtet arutleda.
See-eest on räägitud palju olulisemast valdkonnast, millest küll 24. veebruari paraadile kõnelema ei minda, kuid mis on eluliselt oluline: välja tuleb vahetada üle 2000 inimesi ja laskemoona vedava sõiduki, mis läheb maksma üle saja miljoni euro. Rohkem on räägitud merega seotud vajadustest: radarid, juhtimiskeskus, aga ka meremiinid, millega vastast mõjutada. „Oleme vaadanud ka maa peal vastase pikema maa taha mõjutamise, reaktiivsuurtükisüsteemide poole näiteks. Samuti oleme vaadanud õhutõrje poole. Aga kui nende puhul oleks isegi raha olemas, siis muu hulgas oleneks palju ka sellest, mida teevad meie naaberriigid ja kuivõrd on võimalik regionaalselt arendada integreeritud relvasüsteeme. Kõlab küll uhkelt, kui meil on 32 või 200 km kaugusele lendav mererakett, aga kui see on koos selle ühe raketilaskjaga kogu 800-kilomeetrise ranniku ulatuses ainus, siis mis kasu sellest on?” arutles Prikk.